Toeta
Otsi

andmestunud ühiskond

  • Hüvasti, Reet

    Reet Varblane

    Sirp! kõlab kevadise varblasetervitusena, reipa ja lootusrikkana. Minu Sirbi-aastaid heletas ikka Reeda kohalolu – ta kerge samm, lahke ja õiglane meel, pehmelt kurisev hääletämber. Reeda avar maailmapilt laskis tal sisse elada väga erinäolistesse kunstiilmadesse ja südilt kaitsta õrnemate õigusi. Temaga oli rõõm koos töötada või asju arutada. Usun, et Reeda erk, soe ja osavõtlik vaim lehvib toimetuses edasi veel kaua.
    Kallis Reet, tahaksin Sulle talismanina teele kaasa panna iiri õnnistussõna:

    Olgu sammal su pea all pehme,
    kui puhates unesid näed –
    ja olgu muld sulle kerge,
    kui lõpuks ta alla jääd.
    Olgu ta nõnda kerge,
    et hingel hea lipsata
    ainsa hetkega välja ja üles,
    kus ootab Jumalamaa.

    Doris Kareva

    Reet oli üks mu lemmiktoimetajaid. Põhjus lihtne: tema kirjutamispakkumised olid alati sõnastatud kombel, mis tekitas mulje, et ilma minu panuseta ei ole näituse kajastamine õieti mõeldavgi. Võimalik, et Reet mõistis liialdamise peent retoorikat, ent see oli igal juhul meeldiv liialdamine, sest pani mind tundma, et mu panus on oluline, et juba tema pakkumine on pool võitu – ja et võit kuulub võrdselt meile mõlemale.
    Ent enne viimast kümmekonda aastat, mil olin Reeda üks paljudest kaastöötajatest, sattusin Sirbis kaks korda tema kolleegiks. On imelik mõelda, et kui 1998. aasta augustis esimest korda Sirbi ruumidesse sisse astusin, nägin Reeta, kes oli siis kaheksa aastat noorem kui mina praegu. Ma tulin ja läksin, tulin tagasi ja läksin uuesti, Reet püsis. Aegamisi imbus kahe kolleegi suhtlusse sisse autori ja toimetaja suhe, Reet hakkas tellima minult kunstiteemalisi artikleid. Pakkumistega kaasnesid (või neile eelnesid) sageli pikad vestlused – avanes võimalus arutada üsna põhjalikult mõne näituse või selle autori(te) tausta. Minule tähendasid need jutuajamised toimetuses – alguses Pärnu maanteel, pärast Väike-Karja tänaval – ühtlasi tasuta haridust, mis avaldas mulle kahetist mõju. Esiteks on Reedal oluline osa selles, kuhu ma olen oma mõtlemisega jõudnud – ta oli üks esimesi, kes pakkus mulle regulaarset võimalust liikuda erinevate loominguliste väljendusviiside vahel, tõlkida kujutavat kunsti sõnadesse.
    Tõsi, armastasin kunsti juba noorest peast, kuigi toona meeldis mulle rohkem kunsti teha kui mõtestada. (Millalgi 1990. aastate teises pooles sattusin ühe jalaga lausa kunstnike hulka, liikudes Mari Kartau, toona Sobolevi, ümber koondunud seltskonnas, mille tegevust hakati markeerima „transpopi“ väljendiga.) Seejärel libisesin kirjanduse poole ära, ent Reet tõi nullindatel minus kunstihuvi jälle pinnale. Oluline on, et mu kunstialase harituse lünklikkus ei paistnud teda kunagi häirivat. Mu meelest andis see aimu tema avarast meelest, mis otsis võimalusi luua kunsti­teemalistes aruteludes pisut laiemat ringlust, lisada retseptsiooni loovate asjatundlike vaatepunktide kõrvale lihtsalt asjahuvilisi vaatepunkte. Teiseks aga oli Reeda kunstikirg – tõsiasi, et ta armastas seda, mida mõtestas –­
    ka täiesti otseselt nakkav. Muidugi, eks Reedalgi olid oma hierarhiad, isiklikud eelistused, sageli võis ta väljenduda mingite asjade suhtes üsna irooniliselt. Olgu remargi korras mainitud, et Reeda huumorimeel ja rahulikkus aitasid mind Sirbis töötamise aastatel kindlasti ka igapäevases töös. Mulle ei meenu Reedaga mitte ainsatki konflikti, ei meenu, et ta oleks kunagi närvi läinud, ei kujuta ettegi, kuidas see olnuks võimalik. Pigem tundus, et kui ta ütles mulle midagi teravamat, läks ta hääl pisut madalamaks, sinna tuli sisse mingi vaevu aimatav lõbus meloodia. Tema sarkasm polnud kuri, selle taga oli alati tajuda mõtet, et „küll kõik korda saab“. Aga jah, hierarhiad. Võib üldistada, et kui mõne oma ala asjatundja hierarhiad on valdavalt eksklusiivsed (suurem osa tehtust pole suuremat väärt), paistsid Reeda hierarhiad toetuvat inklusiivsele hoiakule (nõnda palju huvitavat!).
    Olengi mõelnud, kuidas Reeda kirg mitte ainult ei nakatanud, vaid on jäänud ka püsima. Lausa sellisel määral, et kui mu majanduslikud ressursid poleks piiratud, oleks minust saanud kunsti­koguja. Aga see kogumisvajadus, pidevat allasurumist vajav kirg pole kindlasti sündinud tühjale kohale, vaid selles on tajuda viisi, kuidas Reet mõjutas mind kunsti vaatama, hindama, mõtestama kõike seda, mis teose sees ja ümber. Ta õpetas mulle tähelepanelikkust, mõtestamise intensiivsust ja tundlikkust. Vestlused temaga avardasid mu nüansitaju, need mitte ainult ei harinud mind, vaid andsid aimu, et alati on võimalik rohkem ja paremini teada.
    Nii võin tunnistada, et minu kunsti­armastuses räägib kaasa Reeda kunstiarmastus. See on väga meeldiv, alatasa uusi vorme avastav ja omandav, ammendamatu armastuse vorm. Reeta enam pole, aga mingi osake tema armastusest jääb elama minusse hetkeni, kuni mu keha lakkab töötamast. Ja ma armastan Reeda eest meelsasti edasi. Mitte nii hästi, kui tema seda oskas, mitte tema erudeeritud ja elava pilguga, mida ei saa keegi enam kunagi dubleerida, aga ehk siiski väikse killukesega tema viimase hetkeni kunsti jõul tuksunud südamest.

    Jan Kaus

    Reet Varblane oli kunstiteadlase, -kriitiku, toimetaja ja kuraatorina nii mitmekesine loovisik, et ühte järele­hüüdesse kõike ei mahuta. Tema lahkumine puudutab lähedalt paljusid, kuid mina sooviksin välja tuua erilise jälje, mille Reet jättis ühe esimese ja järje­pideva panustajana naiskunstnike ja nende loomingu väärtustamisse. Tänasel päeval on naiskunstnikega tegelemine populaarne, aga Reeda pühendumine ühele oma hingeteemale sai alguse 1990. aastate esimesel poolel, mil see oli paras julgustükk. Ning julgust ja pühendumust Reedal jätkus.
    Reeda tegevust feministliku ja naiste kunsti kureerimise ning feministliku kunstikirjutuse vallas iseloomustavad kõige paremini sõnad „eestvedaja“ ja „teerajaja“. Tema tegevuse haare naiskunstnike loomingu kajastamisel ja eksponeerimisel oli avar, hõlmates nii möödaniku kui tänapäeva kunstnikke, eri põlvkondi ja kultuuriruume. Koos Eha Komissarovi ja Mare Trallaga kureeris Reet
    1995. aastal näitust „Est.Fem“. See oli Eesti esimene feministliku kunsti näitus, millega pandi alus uudsele kunsti tegemise ja mõtestamise viisile. Olles üks esimesi, kes hakkas Eesti Kunstiakadeemia loengutes tutvustama rahvusvahelist feministlikku kunsti, süstis ta uusi ideid kunstiellu astuvatesse noortesse ja kaasas neid näitustesse. Reet oli esimene kunstiteadlane, kes kirjutas Karin Lutsust naisliikumise ja naiste kunsti ajaloo kontekstis, toetudes tema päevikutele ja mälestustele. Tema märkas esimesena Anu Põdra skulptuuride sügavalt isiklikku ja naise kogemusest lähtuvat tähendusvälja.
    Just Reedaga koostöös tekkis idee tõlkida lääne feministliku kunstiajaloo ja kunstikriitika võtmetekste eesti keelde: nii sai 2000. aastal valmis kogumik „Pandora laegas“, mida siiani kasutatakse ülikoolide õppetöös. Tallinna Kunstihoones kuraatorina töötades vastutas Reet muude projektide kõrval selle eest, et pealinna esindusgaleriis oleks järjepidevalt esindatud feministliku kunsti esitatud ühiskonnakriitilised, tihti valusad, aga vajalikud ja aktuaalsed teemad (nagu prostitutsioon või lähisuhtevägivald). Nimekirja neist näitustest, ideedest ja tekstidest, mis olid kohalikus kultuuriruumis esimesed või uuenduslikud, saaks veelgi jätkata. Nii olemegi meie, Reedast nooremat põlvkonda esindavad kunstiuurijad ja kuraatorid, talle tänulikud teedrajavate projektide, suunavate ideede ja uue informatsiooni eest. Ilma temata ei oleks siinne feministlik kunstiväli ega feministlik kunsti­kirjutus sellised, nagu me neid tänapäeval teame.
    Sirbi kunstitoimetajana püüdis Reet kajastada meie kunstielu eri suundi ja peegeldada selle mitmekesisust nii loojate kui kirjutajate poole pealt. Kunstikriitikuna olid Sirbi kunstiküljed mulle alati esimene koht, kuhu kaastöid pakkuda. Mitmeid kordi tuli ette sedagi, et hea suhtleja ja innustava vestluskaaslasena oskas Reet autoritelt lugusid välja võluda ka siis, kui kirjutaja (kujuteldava) aja- või energianappuse all kannatas. Eks ole nii mõnigi minu kunstiarvustus sündinud mõtteseemnest, mille Reet vestluses idanema pani.

    Tänutundega
    Katrin Kivimaa

    Armas Reet! Nüüd sa siis enam meiega koos ei jookse. Ei jookse toimetusse, koosolekule, galeriisse, konverentsile, vestlusringi, kõikjale, kus sünnib kunst või toimub kunst ja kus kunstist uurivalt ja hindavalt räägitakse.

    Reet Varblane

    Mõeldes, milline ütlemine kõige paremini iseloomustaks Reeta neist katkestustega kahekümnest aastast, mil mul oli rõõm temaga koos töötada, siis just lühike fraas „Juba jooksen!“. Nii hõikas ta toimetuses helisevasse telefoni ja juba ta haaraski oma asjad ning tormas minema. See oli esimene vastus juba enne mu küsimuse lõppu, kui sattusin Reedale tööasjus helistama, sest teda parajasti toimetuses ei olnud. Ja juba ta tuligi ning asus välguna korraldama, toimetama, pooleli tööd lõpule viima.
    See jooksmine või kiirustamine ei tulnud sugugi sellest, et Reet oleks midagi unustanud, kuskile hilinenud, tööga hätta jäänud. Ei. Jooksmine märkis Reeda puhul hoopis lõputut uudishimu ning abivalmidust ja hoolitsemisvajadust. Reeta defineeris kohalolek, mitte kulgemine. Selleks et tegutseda, peab kõigepealt kohale jõudma. Iga teekonnale kulunud minut tuli seega kohaloleku, tegutsemise, abistamise ja hoolitsemise arvelt. Jooks oli vahend, mitte eesmärk. Ja et jooksmist oli tohutult, pidi ka kiirus olema püsivalt suur – „Jooksen järgmist asja!“ ütles ta.
    Iga Sirbi toimetaja valitsemisala või vastutusvaldkond on suur ja lai, aga kujutavas kunstis eriti. Seal on vastuolusid, erisuunalist arengut, keerulisi inimesi, kes kõik ootavad tähelepanu. Ja lõpuks on kogu vastutus tervikpildi tasakaalustatuse eest ühe inimese õlgadel, kes peabki nägema kaugemale, sest seisab omakorda otse põhiseaduse õlgadel. Kuidas muidu seda vastutust auga kanda, kui teades kõigest toimuvast, olles kõikjal kohal, mõistes igaühe õigusi, vabadusi ja püüdlusi, armastades ühtviisi vana ja noort, vana ja uut, edukat ja teistsugust, kuulsat ja veel tundmatut?!
    Toimetajatöö kõrvalt jaksas Reet olla osaline kunstiteaduses ja -kriitikas ning tegutseda korraldaja ja kuraatorina. Aga kuraator oli Reet mitte ainult näituste koostaja ja kunstielu uuriva rikastajana, vaid kattes selle mõiste kogu ajaloolise sisu. Ta oli kunsti ja kunstnike eestkostja ja eestseisja, hooldaja ja aednik, kelle toetavate sõnade, hea nõu ja soojade soovituste varu oli lõputu. Sellele tõdemusele leiab tugeva kinnituse ka Reeda sagedastest seisu­kohavõttudest ja arvamuslugudest Sirbi veergudel. Eales ei leidu neis sirgjoonelist hukkamõistu või mahategemist, vaid lähtekohaks on eranditu veendumus, et inimesed on head ja püüavad parimat. Ei ole laisku ja lohakaid, rumalaid ja saamatuid, vaid lihtsalt loojad või ka kunstielu otsustajad, kes ei ole oma teekonnal veel täiuslikkuseni jõudnud.
    Midagi ei ole katki, kuid saab veel paremini, õpetas ja lohutas Reet. Selles teadmises edendas ta Eesti kunsti globaalseid püüdlusi, nais- ja nüüdiskunsti õigust mõistmisele, aga ka paremat kirjaoskust kunstist kirjutamisel ning toetas kunstnike loomulikku ootust saavutada aineliselt väärikas elu ja teistega võrdne sotsiaalne kaitse. Neile võitlus­väljadele jääb nüüd tühimik, mille täitmine on kõigi paljude kohus, kes on Reedalt rohkem saanud, kui talle vastu andnud.
    Sina puhka, meie jookseme edasi, sest oleme näinud, kuidas seda kõige paremini peab tegema.

    Kaarel Tarand,
    toimetuse nimel

  • Majanduskasv ja mürsud

    KAAREL TARAND

    Oktoober on rahvusvaheliselt ja loomulikult ka Eestis vaimse tervise kuu. Tänavu lähtuti tõsiasjast, et head suhted peres, sõpruskonnas ja laiemaltki aitavad hoida meie endi ja ka meie lähedaste vaimset tervist. Headest suhetest ei ole aga palju abi, kui ravimata jääb ärevuse, hirmu ja mure juur ajusagaras, kus iga päev salvestatakse ja töödeldakse informatsiooni Venemaa kohta. Venemaa olemasolu ja tegevus on me mõtetes argipainaja, millest vabanemiseks kiirelt mõjuvat tõhusat rohtu ei ole, aga väikeste sammudega paranemise poole liikumist peaks kohe alustama.

    On üldteada, et depressioon kahandab inimese töövõimet ning haiguslikus seisundis teevad ka riigi valitud juhid kulukaid valeotsuseid, mis omakorda mõjutavad negatiivselt inimeste heaolu ja toimetulekut. Iga minut, mis kulub Venemaale ja venelastele mõtlemisele, vähendab potentsiaalset majanduskasvu, aga ka igaühe tervena elatud aastate hulka. Iga tund, mis ametivõimul kulub idapiiri taga toimuva ja kavandatava ennustamisele ja mõistatamisele, on raisatud aeg ning kui mõistatuse (õige?) vastus otsuseks vormub, muutub see kohe kulureaks eelarves.

    Näiteks seisab Tallinnas Pikal tänaval varsti juba kaks aastat päevast päeva terve politsei ekipaaž ülesandega valvata Venemaa saatkonda, kus õigupoolest ei ole näha mingit liikumist ega elu ja mida miski ei ähvarda. Kuna politsei ressursipuudus on pidevalt suur, võib üsna kindlalt väita, et selle viljatu valvamise tõttu on jäänud ennetamata mõni kuritegu või ära hoidmata mõni liiklussurm. Öelda, et Eesti ei või teisiti mingi muistse Viinis alla kirjutatud konventsiooni tõttu, on vedel väide. Mis siis ikka nii väga juhtuks, kui vaenlase saatkond valveta jätta? Kui suur on tõenäosus, et mõni Venemaa nuhkdiplomaat tänaval innuka patrioodi käest kere peale saab? Kaduvväike. Venemaa võib ju kuskil rahvusvahelistes organisatsioonides kaeblema hakata, aga Eesti positsioonile ja mainele see vaevalt mingit kahju teeb. Pealegi on Eestil lähiajaloost võtta pretsedent: 2007. aastal jäi Eesti saatkond Moskvas täiesti kaitseta, kusjuures rünnak oli Venemaa riigivõimu mahitatud ja juhitud.

    Sama käib riigipiiri kohta. Mõistlik on Soome kombel juriidiline vaidlus piiri sulgemise tingimuste üle ära pidada, aga hoolimata võetud ja muudetavatest kohustustest asüülitaotlejate kohtlemisel ei tohiks pehme ja kõva otsuse vahel valiku tegemine valitsusele raske olla. Inimlikult võib ju piirile „Asüül, asüül!“ hüüdma saabunud mis tahes värvi jalgratturist kahjugi olla, aga tema muinasjuttude kuulamine ja üleskirjutamine tähendab jällegi raisatud aega ja raha.

    Jaanilinna turul müüakse odavat püssirohtu, just seda, mida meil mürsuteoks vaja.

    Majanduslikus mõttes on idapiiri täielikuks ja alaliseks sulgemiseks parim aeg. Kuigi statistikaameti andmetel viiakse Venemaale ja tuuakse sealt endistviisi kaupa ning ka teenuste eksport-import ei ole katkenud, moodustab idakaubandus vaid paar protsenti väliskaubanduse kogumahust, Eesti päritolu kauba eksport Venemaale aga 0,7% kogu väljaveost. Jääb vaid imestada, mis inimesed need on, kes selles äris veel visalt osalevad! Lootusetult haiged, kelle raviks ongi ainus abinõu piiri sulgemine nii inimestele kui ka kaupadele. Ühekordseks kahjuks jääb siis ainult see müütilise tehase sisseseade, mida juba poolteist aastat innukalt koju tagasi veetakse, aga nagu Augeiase tallis sõnnik, kasvavad päeval väljaveetute asemele öösel üha uued seadmed ning töö on lõputu.

    Kahjukannatajatena tulevad arvesse veel need mõned tuhanded, kellest ajakirjandus aeg-ajalt halemeelseid lugusid välja pigistab ja kellele on elu ettekujutamatu, kui enam ei saa Ivangorodis odavat saia ostmas ja lähisugulasi vaatamas käia. Venemaal poodlemine tähendab Eesti majandusest välja viidud raha, karmimalt öeldes sõjamasina toitmist. Piiriüleste lähisuhete katkemisega toimetulekut aga suudavad hädalistele kindlasti õpetada kõik need tuhanded vanema põlve eestlased, kes aastaid ja aastakümneid oma sugulastega kohtuda või isegi kirju vahetada ei saanud, olid nood siis Kanadas või Siberis. See on öeldud vähimagi kättemaksuhimuta.

    Nagu alguses osutatud, ei ole asi ainult majanduses, kuigi majandusedu on vaimse tervisega positiivses seoses. Venemaad ja sealset rahvast ei saa, kui ka tahaks, füüsiliselt maakeralt kiiresti kaotada, aga mida vähem ta võtab ruumi me mõtteilmas, seda tervem elu. Soovitav oleks seega me vaimsel kaardil mõelda Venemaa sama olematuks nagu Ameerika Kolumbuse-eelsetel maailma­kaartidel. Või siis valgeks laiguks või terra incognita’ks, kuhu mõnikord võib mõne maadeuurija seiklema saata, kuid arvestusega, et see ei pruugi kunagi tagasi tulla.

    Valged laigud ajaloos oli moemõiste iseseisvuse taastamise päevil ja see tähendas, et kõik Nõukogude okupatsioonivõimu kuriteod tuli päevavalgele tuua ja ajalukku sisse kirjutada. Selle käigus kirjutati sealtsamast, kuid kahjuks ainult osaliselt välja müüt Venemaa tuhat aastat kestnud hiilgusest ja vägevusest ning igikestvast ja paratamatust mõjust Eesti iseolemisele.

    Ukrainaga võrreldes on meil ajaloo ümberkirjutamisel pool tööd tehtud, kuid sealt leiab värsket innustavat eeskuju ikkagi. Äsja kuulutati välja Ukraina ajaloo globaalne algatus (vt uhgi.org). Yale’i ülikooli ajalooprofessor Timothy Snyder on saanud kokku 90 õpetlast üle maailma, kes on võtnud ette ülesande kirjutada kolme aastaga Ukraina maailma ajalukku täiesti uuel viisil. Eesmärk ei ole Ukraina suurendamine rahvusliku ajaloo perspektiivist, aga talle õigusega kuuluva osa andmine üleilmses pildis, Vana-Kreeka kaubandusest kuni Hitleri ja Putini sõdadeni.

    Ettevõtmist rahastab (ja kuuldavasti heldelt) Ukraina miljardär Viktor Pintšuk ning seda toetavad ja esindavad teiste seas Carl Bildt ja Anne Apple­baum. Ettevõtmine on vaadeldav infosõja võtmes, kuid juba enne algust võib kindel olla, et Moskva isehakanute versioon Venemaa-kesksest maailma ajaloost ei suuda sündivale uuele käsitlusele konkurentsi pakkuda. Saab näha, kui väikeseks Venemaa Ukrainaga võrreldes selles maailma ajaloos jääb, aga mõistlik on samas suunas mõtlema hakata. Nii vaimse tervise pärast kui ka majanduslikel põhjustel.

    Ühes värskes uuringus tuvastati 130 mittesõdiva riigi rahuaegseid kaitsekulutusi perioodil 1960–2013 analüüsides kindel negatiivne korrelatsioon kaitsekulude ja majanduskasvu vahel: iga protsent sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsesse vähendab majanduskasvu 1,1%. Seega, mida võimsamana meile näib Venemaa, seda suuremaid kaitsekulutusi teeme ning seda vähem majanduskasvu saame.

    See olgu mõtteharjutuseks ka kaitse­ministeeriumi kantslerile Kusti Salmile, kelle meelest peaks iga eestlane koduste vahenditega vähemasti ühe mürsu aastas valmis meisterdama ja kes äsja rahvusringhäälingus selgitas, et laskemoona on ikka 1,6 miljardi euro jagu puudu. Teda täiendas mitte vähem innukas kaitseväe juhataja Martin Herem: „Eks me peame ise ees teed näitama, nii targad ja rikkad, kui me oleme ja kui palju me otsustame muudelt eluvaldkondadelt seda ressurssi vähemaks võtta.“ Pange end valmis, muud eluvaldkonnad, riigikaitsjate ahne käsi juba sirutub teie tasku poole ainsa õigustusega, et Venemaa on nii suur ja aina suuremaks läheb. Tegu on raskekujulise vaimse nakatumisega, aga õnneks on ajaloolaste käes ka ravivahendid. Tuleb need lihtsalt käiku lasta.

  • Semantiline sõgedus

    TIIT HENNOSTE

    Alustagem in medias res. Kunagi oli kindlat ideoloogiat tähistav sõna fašism, millest ajapikku on saanud kõigile ideoloogilistele suundadele sobiv sõimusõna, mis märgib lihtsalt eriti suurt vaenlast. Terrorismi alla käib üsna suvaline vägivald. Rassism on laienenud ammu üle rassipiiride. Ma olen isegi nimetanud rassismiks lääne­eurooplaste kommet pidada idaeurooplasi, sealhulgas eestlasi alaarenenud olenditeks. Ja viimase aja suursaavutus on muidugi genotsiid. See ei ole enam tapmine, mille eesmärk on rahvusliku, etnilise, rassilise jne koosluse hävitamine. Nüüd võib küsida lihtsalt: kui suur peab tapetute arv olema, et selle kohta võiks kasutada sõna „genotsiid“? Kui viitsiks natuke mõelda, siis saaks aru, et siit edasi mõeldes on iga suurem sõda genotsiid. Ja ka populism ei ole pääsenud. Kuigi selle määratluses päris üksmeelt pole, on see mõtteviis, mille järgi maailm jaguneb korrumpeerunud eliidiks ja rikkumatuks rahvaks ning poliitika peaks olema selle rahva tahte väljendaja. Aga selgub, et populismiks kõlbab ka hoopis Kaja Kallase valetamine valimiste ajal, et maksud ei tõuse.

    Aga mingem kodusemasse maailma. Kunagi pidi kiusamine määratluse järgi olema pidev ja tahtlik ja seostus see ennekõike kooliga. Vaikselt on sellest kadunud kool, pidevus ja ka tahtlikkus. Nüüd võib kiusamise sildi saada lihtsalt halvasti ütlemine, lõpuks kas või see, kui tuttav jätab terele vastamata. Varem peeti ärakasutamise all silmas füüsilist või seksuaalset ärakasutamist. Nüüd käib selle alla isegi puudulik hoolitsemine laste eest. Ja koduvägivalla alla käivad ühtviisi partneri päevade kaupa peksmine ja halvasti õnnestunud nali. Traumadest pole mõtet rääkidagi. Selle sõnaga kaetakse nüüd igasuguseid negatiivseid kogemusi. Piisab, kui see kogemus on põhjustanud näiteks stressi. Kui minna üksiksõnadest natuke kaugemale, võib nimetada soovi, mida võib esitada näiteks kujul anna leiba või kas sa ei annaks leiba. Vanasti peeti viimast viisakamaks ja leiti, et avalikus suhtluses sobib kasutada seda. Nüüdsel ajal on ka muid seletusi, aga siinkohal on tähtis, et otsene anna leiba on kuulutatud mõnegi puhul traumeeriva kogemuse allikaks.

    Mis seesugust sõnakasutust ühendab? Esiteks on tegu algses kasutuses tugevalt negatiivseid nähtusi, tegevusi jm väljendavate sõnadega. Teiseks on nende taga kindlad politoloogilised, juriidilised, arstiteaduslikud vms mõisted. Aga kolmandaks, nende sõnade tähendus on üha laienenud ja laienenud. Alguses tõsisest, olgu meditsiinilisest, ideoloogilisest või kuritegevusele viitavast kasutusest on saanud midagi nii laia, et selle alla mahub kõik, mida some soovib.

    Mis on tulemus? Saame enam ohvreid, enam haigeid, enam traumeeritud inimesi. Saame enam süüdlasi. Kui lasta ohvrid ja süüdlased kokku, saame üha enam semantilisi konflikte, sest inimestel on erinev käsitus sellest, mida mingi sõna tähendab. Saame üha kitsama sõnavabaduse, kuna ei või teada, kes ja mille pärast solvub. Saame haigete, traumeeritute, solvunute ühiskonna. Ja kui minna meditsiiniliseks, siis saame ka üha enam konflikte arsti ja patsiendi vahel, sest arst lähtub oma definitsioonist ja patsient oma laiast tähendusmaailmast. Kokku leppida aga ei saa, sest tähenduse laiendaja süüdistab teist poolt tema probleemide eiramises …

    Uurijad seletavad seda muu hulgas tundlikkuse määra teisenemisega. Üldistavalt öeldes: mida harvem tuleb ette hädaohte, seda tundlikumaks nende suhtes muututakse ja hakatakse laiendama ohu tõlgendust. Näiteks, vägivaldne käitumine on üldiselt vähenenud, aga vägivallaks on hakatud nimetama üha pisema kaaluga tegusid. Kaugemalt vaadates tundub see nagu mingi narkomaania erivorm, otsekui tahaks inimene ikka oma ohu- või traumaannuse kätte saada. Muidugi on selle tarvis hulk abilisi, kes inimesi üha tundlikumaks manipuleerivad: sotsiaalteadlased, psühholoogid, juristid, aktivistid, meedia, some jms.

    Muuseas, sellel semantilisel laienemisel on (küll katsetes) leitud seoseid vasak- ja parempoolsusega. Näiteks pahemliberaalid kalduvad tõlgendama paremkonservatiividest laiemalt väärkohtlemist, ahistamist, kiusamist ja traumasid, aga konservatiivid näiteks terrorismi.

     

  • Nad tulevad Wildersite toel

    VALLE-STEN MAISTE

    Argimütoloog Mati Unt märkas juba varakapitalismi varastel tundidel 1990ndail, et „elu, mis oli aastakümneid küllaltki homogeenne, polariseerub nüüd järjest. Rikkad ja vaesed torkavad üha enam silma ja on tunne, et ka ilusate ja inetute vahemaa suureneb, ilusad muutuvad ilusamaks ja inetud inetumaks.“ Unt siiski sotsiaalset kliimat kohendama ei kippunud, lobises niisama itsitavalt nähtustest nagu Mõis, pornokunn ja Savisaar.

    Kui elu kulgeb toitumisauditite ja iluprotseduuride keerises nagu proua Pärtelpojal, on loomulik, et tema vahemaa teistega suureneb ning me elame sellele elevusega kaasa. Kui aga polariseerumine puudutab lapsi, pole olnud kombeks selle üle rind kummis kireda ega õigustavalt targutada, ehkki teame, et arvestatav hulk kaaskodanikke lastele elus ede andmise nimel hingeldab.

    Isegi nii küünilise ja jultunud isiku nagu Heiki Kranich hääl värises ja ta artikuleeris halvasti, kui pidi filmis „Vali kord“ Rain Tolgi kokku aetud „Vaesus on rõve“ loosungitega lastele oma emapalka puudutavaid vaateid eksplitseerima: „Reformierakond propageerib inimestest lugupidamist vastavalt sellele, mis inimesed on ära teeninud. Vaesed on ära teeninud täpselt selle, kui palju nad on pingutanud.“

    Seetõttu olen aastakümneid au sees pidanud majandusprofessor Kaire Põdra õpetust. Hundiseadusi ja turumehhanisme suurepäraselt tundes on Põder võtnud missiooniks seletada, et hariduses on viimased küll saatanast. Koos Triin Lauri ja André Veskiga pälvis Põder hiljuti Postimehe grandi ning ilmutas haridusõiglusele pühendatud raamatu „Kas Eesti Pisa on viltu?“

    Seejärel saime lugeda aga kirjutist „Haridusõiglus on sama vildakas kui Pisa“ (PM 26. X). Meenusid taas Esto TV nihilismi kõrghetked: „Miks ühed inimesed on inetumad ja halvemad kui teised? Küsimus on geenides. Heade geenidega lastest saavad teadlased, äriinimesed, arstid, halbadest geenidest võrsuvad aga pätid ja luuserid.“ Leheloo toon kaldus üsna selles suunas. Hämmastusin, kui allakirjutanud ei olnudki Maimik ja Tolk, vaid haridussotsioloog Voldemar Tomusk.

    Tõsi, geenide asemel on Tomuskil aluseks, mille najal töötud-kodutud kõrgestisündinuist lahutatakse „põlvkondadeüleselt akumuleerunud kultuuriline kapital“. Leksika justkui marksistlik, ent mõte ajab ahhetama. Kas tõesti on olemas haridusteadlasi, kes soovitavad kuldlokikesed (keda lällavad „koduta lapsed“ õppimisel segavad) rahvarämpsust eraldada juba laste­aias? Keskenduvad ju Põder ja Lauri haridusõiglusest rääkides peaasjalikult koolieelsele ja algharidusele.

    Nii jõhker ei saa üks haridusasjadele pühendunud ja paatoslikult „väikesest kultuurist ja rahvast“ õhetav lapse­vanem ometi olla? Ehk on asi siiski selles, et teadlase tiitliga edvistav ja lugemust segregatsiooni aluseks võtta sooviv kirjutaja pole arvustatavat raamatut lugenudki? Ja seda pole nõudnud ka toimetus, kes on lihtsalt soovinud, et keegi arvaks midagi kõhutunde pealt haridusõiglusest.

    Tomusk arvab, tema lapsed on privi­legeeritud, kuna „ema neile sünnist saati õhtuti raamatuid ette luges ja hiljem neile pereisa raamatukogust iga­sugu­seid huvitavaid köiteid kätte juhtus“. Kui teadlane proua kõrvalt ka ise lugeda viitsiks (vähemasti raamatuid, millest kirjutab), jõuaks temani peale haridusõigluse kompleksse temaatika ka teadmine, et tema arusaam pere­mudelist ja soo­rollidest võimendab soolist palga­lõhet, emadus­trahvi (emade väiksem sissetulek võrreldes lastetute naistega) jne.

    Ka neid muresid leevendaks õiglasem ja ühtlaselt kättesaadav algharidus. Praegune haridus- ja perepoliitika tekitab aga vähekindlustatud haavatavaid inimesi juurde. Eliitkoolide pürjelite sekka pugedes võib vähem toimetulijaile ju näiliselt selja keerata. Ent kui haridus on vaid eliidile, teevad Tomuski „töötud ja kodutud“ end kuuldavaks Wildersite ja Trumpide toel. Äsjastel valimistel hoiti meil neid ohjes Delfi mõjukate tabelis peesitavate hämarale abrakadabrale pühendunud tüüpide abil. Klanitusest hoolimata halvasti lehkav värk. Panustaksin parem siiski Põdra ja Lauri õpetusele.

     

  • In memoriam Reet Varblane

    Lahkunud on kunstiteadlane, kul­tuuri­­lehe Sirp kunstitoimetaja ja Eesti Kunstnike Liidu Vabaduse galerii galerist Reet Varblane. Reet Varblane lõpetas 1975. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna, kus oli toona ainsana Eestis võimalik spetsialiseeruda kunstiajaloole. Tartu ajaloo­õppes rõhutati akadeemilist põhimõtet sine ira et studio ehk „vihata ja poole­hoiuta“ ning Reet Varblase erialase tegevuse aluseks oli see printsiip nii enne kui ka pärast Berliini müüri langemist.

    1980. aastatel uuris ta suhteliselt keelatud 1920. ja 1930. aastate kunsti, fookusega avangardkunstnikul Ado Vabbel: tulemuseks 1993. aastal Vabbe kogumik, artiklid TMKs ja Loomingus, magistrikraad. 2020. aasta Kumu ettekandes „Naisekuju Ado Vabbe loomingus“ ühendas Reet Varblane oma varasemad ja hilisemad uurimis­suunad ehk Vabbe loomingu ja feministliku kunstiteooria. 1990. aastate muutuste tuules andis Reet Varblane eesti kunsti­teadusele uued silmad Karin Lutsu loomingu vaatamiseks, märgistades ühtlasi uute vaatenurkade tulekut („Naine topelteksiilis“, kunst.ee 2004, nr 4). Ilmselgelt kandis Reet Varblane sine ira et studio põhimõtte edasi ka kaasaegse kunsti suurte muutuste kajastamisse 1990. aastate algusest peale. Riigipiir avanes ning 1993. ja 1996. aastal Kesk-Euroopa Ülikoolis Prahas ja Budapestis viibides, rahvusvahelistel näitustel käies, stipendiumiga mitmetes riikides kunstiteadlase vaatevälja avardades sai Reet Varblane oma uusi teadmisi jagada eesti keeles nii kirjutistes, kuraatoritöödes kui ka trükiste toimetamisel.

    Kiirete kunstimuutuste ajastul asendus teadlase aeglane teekond kiirema reaalajas reageerija ehk kuraatori ja kultuurilehe toimetaja rolliga. Reet Varblane oli 2003. kuni 2012. aastani Tallinna Kunstihoone kuraator-galerist ning kuni elu lõpuni Vabaduse galerii galerist, nagu ka kultuurilehe Sirp kunstitoimetaja, püsides seega kuni viimase hetkeni intensiivse erialase töö sadulas, mis on erakordne. Tema viimaseks kuraatoriprojektiks jäi koostöös Marje Taskaga teostatud võimuteemaline näitus, mis ulatus Võrumaalt Tallinnani ja mis lõpetati 2023. aastal Kadriorus.

    Reet Varblase kureerimistöös kajastus ka tema enda perekondlik taust näitusel „Ema ja tütar“ Tartu Kunstimajas 2012. aastal ning „Jahimehe tütar“ 2019. aastal samas. Naise vaatenurga esiletoomine akadeemilises kontekstis tähendas ka vastavate aspektide läbitöötamist isiklikus elus. Kolleegid, kunstnikud, kunstiteadlased jäävad Reet Varblast mäletama leebe ja sõbraliku isiksusena, kes oskas tasakaalustada keerukamaid olukordi ja kes oma vaiksel, sageli märkamatul viisil jäi ikka ja jälle põhimõttekindlaks – eesmärgiga hoida erialane latt kõrgel.

    Sügav kaastunne sõpradele ja lähedastele!

    Ärasaatmine toimub 9. detsembril kell 12 Tallinna Jaani kirikus.
    Pärgi ja lilli palutakse mitte tuua.

    Eesti Kunstnike Liit
    Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing
    Tartu Kunstnike Liit
    Eesti Kujurite Ühendus
    Tartu Kunstimuuseum
    Eesti Kunstimuuseum
    Eesti Kunstiakadeemia
    Kultuuriministeerium
    Sihtasutus Kultuurileht

  • Surnud Putin, elus Putin. Hübriidmaailm ja kriminaalsed presidendid

    ÜLO MATTHEUS

    Kuigi juba üle kuu ringleb Youtube’i jututubades Putini surma müüt, mille käis 26. oktoobril välja kanal General SVR ja mida on võimendanud ka Vladimir Solovei, siis ei näi maailm väga seda müüti uskuvat. Tegelane, kes kannab Putini nime, on hoopis tuule tiibadesse saanud, osaleb G20 kohtumisel ja paneb paika teda manitsenud Olaf Scholzi. Ometi ei ole General SVR ega ka Solovei oma väitest taganenud ja taovad trummi edasi, kinnitades, et Putini asemel tegutseb tema teisik, keda kutsutakse Vassilitšiks. Seda on ka nimetatud psühhoteraapiaks neile, kes Putini surma väga ootavad.

    Paljuloodetud kiiret võitu Vene armee üle Ukraina viimase pealetungikampaaniaga ei saavutanud ja olukorda arvestades valitseb pigem risk, et Ukraina võib mõnes rindelõigus taganeda, seda eriti siis, kui lääne abi peaks järsult vähenema. Venemaa on hõivanud umbes viiendiku Ukraina territooriumist ja seda tagasi võtma pole Ukraina olemasoleva võimekuse juures suuteline. Nagu on märkinud Ukraina relvajõudude ülemjuhtaja kindral Valeri Zalužnõi, on Ukrainal selleks vaja tehnoloogilist ülekaalu, hoopis rohkem relvastust ja suuremat süsteemsust tarnetes. Kokkuvõttes ka lääne selget tahet. Võimalik, et see tahe võtab lähiajal selgema kuju ja lääs suudab viia oma relvatööstuse piisava tootluseni, kuid sinnani tuleb vastu pidada.

    Praeguse seisuga on Putinil võimalik siiski rind ette ajada (olgu ta siis originaal või teisik) ja valmistuda võidukalt järgmiseks ametiajaks. Solovei väitel on Kremlis kaalumisel mitu varianti, millest üks sisaldab ka presidendivalimisi teisik Vassilitšiga (kuna originaal on Valdais sügavkülmikus), kuid kaalutakse ka muid kandidaate. Muu maailm pole selle müüdiga kaasa läinud ega kipu väga kahtlema, et Putin on elus. Kui ehk keegi mõni aeg tagasi tema ambitsioonides presidendi positsioonil jätkata ka kõhkles, siis nüüd on see kurss vääramatu. Putinil on seejuures võimalik Venemaa presidendi toolil istuda veel kaks ametiaega kuni aastani 2036. Kui seni mõjus tema staatus sõjakurjategijana ja sellest tulenevad piirangud rahvusvahelises suhtluses just nagu takistusena, siis praeguse seisuga ei määra need asjaolud enam midagi. Sellele osutas ka G20 viimane kohtumine New Delhis.

    Võib arvata, et Venemaa üritab USA presidendivalimistesse ka sekkuda, nagu ta on teinud seda varasematelgi kordadel.

    Seega – Putin ruulib! Maailmas on üle pika aja sõjakurjategijast riigipea, kellega ollakse sunnitud või suisa soovitakse kokku leppida. NATO endine peasekretär Anders Fogh Rasmussen on välja käinud mõtte, et Ukraina võiks võtta NATOsse ka ilma okupeeritud territooriumideta, on siiski vähetõenäoline, et see võiks lähiajal teoks saada. See eeldab kõikide liikmesriikide konsensust ja lõpuks ka Putini leppimist sellega. Temal on sõja eesmärk just vastupidine – Ukraina liitumine NATOga ära hoida ja Ukraina klammerdamine alatiseks Venemaa mõjusfääri. Ja seda eesmärki suudab täita vaid kestev sõda. Erinevalt lääne nappidest varudest on Venemaal varusid pikaks sõjaks veel küllaga.

    Need on kokkuvõttes Ukraina sõja senised poliitilised tulemused. Paljuski on selle taga lääne ebapiisav sõjaline abi Ukrainale, mis on andnud alust spekulatsioonideks, et lääs polegi tahtnud Putinit kukutada ega lasta Ukrainal sõda võita, sest see tähendaks ebastabiilsust Venemaal. Vastavalt on Ukrainat abistatud just sel määral, et ta sõda ei kaotaks.

    General SVR

    Kuna Putini vastu pole aidanud ei ussi- ega püssirohi, ei majandussanktsioonid ega sõjaline jõud, siis kolmanda alternatiivina on Ukraina-teemalistest jututubades kõneldud võimalusest, et ehk juhtub midagi Putini endaga – sureb ehk mõnda haigusesse, keegi korraldab atentaadi, toimub riigipööre või rahvas hakkab mässama. Paraku pole midagi sellist toimunud. Surmahaigust Putinil pole, tema julgeolekumeeskond on jäänud talle truuks (keegi ei tulista talle selja tagant kuuli kuklasse), Prigožini riigipöördekatse kukkus läbi ja kogu mässumeel on maha surutud. Sõdurid lähevad rindele hea tasu eest vabatahtlikult ja baabad, kes Putini ideoloogia kohaselt peaksid sõdureid juurde sünnitama, on vaikima sunnitud. Võimalik, et selle vaikimise taga on kopsakas rahasumma, mis sõduri surma korral perekonnale laekub. Lepingulise sõduri kuutasu, sõltuvalt positsioonist, küünib kuni 240 000 rublani (2000 eurot), haavata saanud sõdurile makstakse kompensatsiooni kolm miljonit rubla (26 000 eurot) ja hukkunud sõduri eest tema perekonnale viis miljonit rubla (ligi 43 000 eurot).

    Kuna sõjamasina võib paljude arvates peatada ainult Putini surm, siis üks võimalus oli see ise välja mõelda, millega kanal General SVR ka lõpuks välja tuli. Ažiotaaž Putini teisikutega teeb olukorra sedavõrd absurdseks, et raske on Putini surmale nii vastu vaielda kui ka selles kindel olla. Kanalit veab isik, kes tutvustab end välisluure kindralleitnandi Viktor Mihhailovitšina. Youtube’is on General SVRil 225 000 tellijat ja vaatajate arv kõigub 70 000–220 000. Tavaliselt vastab seal Viktor Mihhailovitš vaatajate küsimustele, kuid korra nädalas toimub ka vestlus endise KGB majori, praeguse publitsisti ja mitme KGB-teemalise teose autori Sergei Žirnoviga, kes elab emigratsioonis Prantsusmaal. General SVR tegutseb ka platvormidel Telegram ja Patreon.

    Esimese hooga võidakse arvata, et Viktor Mihhailovitš täidab seda rolli, mida varem etendas Igor Girkin, kes kritiseeris teravalt nii Putinit kui ka armee juhtkonda selle saamatuse pärast. Ent kui Girkin on oma olemuselt Vene šovinist, kes on alati õigustanud sõda Ukraina vastu ja kritiseerinud armee juhtkonna suutmatust suuremat edu saavutada, siis Viktor Mihhailovitši eesmärk näib olevat valgust heita Venemaa võimuladvikus toimuvale, tegeleda Putini võimu õõnestamise ja võimu väljavahetamisega ning demokraatia taastamisega Venemaal.

    Žirnovi arvates on Viktor Mihhailovitši välja käidud Putini surm siiski vaid poliitiline trollimine, mille eesmärk on Putinit diskrediteerida. Enda sõnul ei usu Žirnov Putini surma mitte enne, kui selleks on olemas tõendid – Putini laip ja ametlik teadanne selle kohta. Kes peidab end Viktor Mihhailovitši taga, seda Žirnov enda sõnul ei tea. Tema vestlused Viktor Mihhailovitšiga toimuvad anonüümselt Youtube’i kanali vahendusel, kus tema vestluspartneriks on kaabuga siluett. Žirnov on öelnud, et hääl küll meenutab talle kedagi, kuid see isik on juba väga vana ja tõenäoliselt ei ole sama inimene, keda ta silmas peab.

    Teisalt ei saa välistada, et kanali taga peidab end FSB, ja olgu või selleks, et välja selgitada elanikkonna meelsus ning filtreerida Putini-vastased elemendid, või siis selleks, et kahandada Putini oponentide tõsiseltvõetavus nullini. See tähendab, et ükskõik, mida Putini või Venemaal toimuva kohta ka räägitakse, saab alati väita, et see kõik on samasuguine absurd nagu Putini surm. Ja kui keegi nüüd ütleb, et Venemaa presidendiks kandideerib Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt tagaotsitav sõjakurjategija, siis missugune tõeväärtus on sellel venemaalase jaoks? Nii on võimalik, et kanal General SVR on vaid üks osa Vene hübriidimaailmast, kus tõest tunnetust asendavad telepilt, Kremli propaganda ja libauudised.

    Trump ja Girkin

    Kriminaalsus on presidendivalimiste uus trend. USAs on kõige populaarsem presidendikandidaat Donald Trump, kellele on esitatud kriminaalsüüdistus neljas kaasuses. Georgia osariik on esitanud Trumpile 14 kriminaalsüüdistust seoses katsetega sundida osariigi ametnikke 2020. aasta presidendivalimiste tulemusi ümber hindama Trumpi kasuks. Valimistulemuste mõjutamise katsete osas on algatatud eraldi ka föderaalne juurdlus, mis sisaldab nelja süüdistust, sh süüdistusi Kapitooliumi mässu õhutamises. Kolmas 40 süüdistusega pakett puudutab salastatud dokumentide väärkäitlemist pärast presidendiametist lahkumist. Nimelt leiti Trumpi Floridas asuvast elamust läbiotsimisel tuhandeid Valge majaga seotud dokumente, millest umbes 100 olid märgitud salastatuks. Neljas süüdistuste grupp 34 kaasusega New Yorgi Manhattani kohtus puudutab äridokumentide võltsimist, mis muu hulgas sisaldavad ka vaikimisraha maksmist pornostaar Stormy Danielsile, kes väidab, et tal oli Trumpiga suhe. Kuigi selline makse ei ole ebaseaduslik, rikub selle avaldamata jätmine föderaalse kampaania rahastamise seadust, kuna raha maksmine oli seotud Trumpi valimiskampaaniaga.

    Kõik need süüdistused võivad kaasa tuua ka vanglakaristuse. Kuna USA konstitutsioonis ei välistata, et presidendiks võib kandideerida ka kriminaalkurjategija, on palju spekuleeritud selle üle, milline oleks lahendus, kui Trump valitaks presidendiks vanglas karistust kandes. Kui föderaalkohtu otsuste osas võib president endale armu anda, siis osariikide kohtu otsuste suhtes tal see võimalus puudub. Konstitutsiooni 25. parandus võimaldab tunnistada vanglas istuva presidendi küll teovõimetuks ja delegeerida võimu asepresidendile, kuid selleks peab asepresident ja enamik Trumpi valitsuskabineti liikmeid sellega nõus olema.

    Kriminaalsete presidendikandidaatide saagas on kirsiks tordile aga Igor Girkini teadaanne, et temagi tahab presidendiks saada. Hollandi kohus on Girkini teatavasti süüdi mõistnud Malaysia Airlinesi reisilennuki alla tulistamises 2014. aastal ja ette näinud talle eluaegse vanglakaristuse. Praegu istub Girkin Lefortovo vanglas süüdistatuna äärmusluse õhutamises. Kuna Venemaal pole Girkin veel süüdi mõistetud, siis vähemasti teoreetiliselt on tal ka õigus presidendiks kandideerida. Venemaa konstitutsioonikohtu vastav otsus seab piirangud vaid süüdimõistetuile, kellel on lubatud presidendiks kandideerida alles kümme aastat pärast karistustähtaja möödumist. Nii ei saa presidendiks kandideerida näiteks ka vanglas istuv Aleksei Navalnõi.

    Trump, Putini favoriit

    Vabariiklaste 60%-lise toetusega edestab Trump partei järgmisi kandidaate Ron de Santist ja Nikki Haleyt peaaegu viiekordselt. Avaliku arvamuse küsitluse kohaselt on ta populaarsem ka võimul olevast presidendist Joe Bidenist, kuigi vahe kõigub vaid mõne protsendi piires. Nagu väsimatult korratud, on Trumpi võit vesi Putini veskile, kuna arvatakse, et sellega USA abi Ukrainale katkeb ja Venemaa saab oma arved Ukrainaga lõplikult ära klaarida.

    Eelnevast tulenevalt võib arvata, et Venemaa üritab USA presidendivalimistesse ka sekkuda, nagu ta on teinud seda varasematelgi kordadel. FBI veebisaidil ripub siiani üleval 11 tagaotsitavaks kuulutatud Vene luureohvitseri, keda süüdistatakse USA presidendivalimistesse sekkumises 2016. aastal, kui Trump esimest korda presidendiks kandideeris ja saavutas võidu demokraatide kandidaadi Hillary Clintoni üle.1 Süüdistus Vene luurajate vastu puudutab valimistega seotud isikute ja asutuste arvutitesse häkkimist, nendest arvutitest dokumentide varastamist ja varastatud dokumentide avaldamist. Samuti süüdistatakse luureohvitsere raskendavatel asjaoludel identiteedivarguses, domeeninime valeregistreerimises ja rahapesu vandenõus. Nende kohta on väljastatud ka Columbia ringkonna föderaalkohtu vahistamismäärus.

    Kuigi valimistesse sekkumise süüdistusi uuriti ka 2020. aasta valimiste osas, ei tuvastatud, et välisriikide agendid oleksid valimistulemusi otseselt mõjutanud.2 Võib-olla tulenes see järeldus ka sellest, et valimised võitis 2020. aastal Joe Biden ning ei Putinil ega Trumpil õnnestunud seda väärata. Vastupidisel juhul oleksid juurdlusorganid ehk teistsugusele tulemusele jõudnud.

    Julgeolekukaos aja aknas

    Hinnangud selle kohta, milline saab olema Trumpi valimisvõidu korral tema Ukraina-poliitika, ulatuvad seinast seina. On arvatud, et see võib lõppeda abi katkemisega, kuid on ka teisi arvamusi, mille kohaselt USA abi Ukrainale Trumpi valimisega presidendiks pigem suureneb ja see võib olla palju otsustavam kui Bideni administratsiooni ajal. Trumpi kohta on väidetud, et ta on ettearvamatu ja keegi tea, kuidas ta valituks osutumise korral tegelikult käitub.

    Loogika ütleb, et kuna praegu kuulub Ukraina abistamine Bideni poliitilisse agendasse, siis vabariiklased tõrguvad Ukrainat toetamast just sel põhjusel. Ent kui presidendiks valitakse vabariiklane, võib vabalt juhtuda, et vabariiklased võtavad üle ka Ukraina agenda ja pole välistatud, et nad aitavad Ukrainat tõhusamalt kui seni liigagi arglikuks osutunud Biden. Aga mõistagi pole Biden veel kaugeltki kaotanud.

    Kuna puudub selgus, kas järgmine USA abipakett Ukrainale ikka saab kongressi toetuse, võib rääkida teatud julgeolekupoliitilisest kaosest või ka julgeolekuvaakumist. Sellal, kui USA on keskendunud oma siseheitlustele, on Putinil õnnestunud tõestada, et Venemaa sõjalise jõuga tuleb jätkuvalt arvestada, olgu Vene armee siis oma tugevuselt teine, kolmas või neljas armee maailmas. Venemaa enesekindluse kasv tähendab, et diktaatorlik riik annab sõjatulele hagu juurde ja üritab algatada uusi konflikte. Viimasel ajal on kõneldud näiteks Venemaa pingutustest organiseerida neid Balkanil.

    Kui Venemaa võidab sõja Ukrainas, pole raske arvata, et kord jõuab kätte see aeg, mil hakatakse klaarima suhteid ka Ukraina toetajatega. Tegelikult see juba käib. Olgu selle näiteks kas või Venemaa veto Eesti eesistumisele OSCEs. Olukorras, kus maailma julgeolekukorralduses valitseb segadus ja maailma juhivad või hakkavad juhtima liidrid, kellel puudub moraal, ei saa milleski kindel olla.

    1 FBI, Russian Interference in 2016 U.S. Elections. https://www.fbi.gov/wanted/cyber/russian-interference-in-2016-u-s-elections.

    2 U.S. Departments of Justice, Joint Statement from the Departments of Justice and Homeland Security Assessing the Impact of Foreign Interference During the 2020 U.S. Elections. https://www.justice.gov/opa/pr/joint-statement-departments-justice-and-homeland-security-assessing-impact-foreign 16. III 2021.

  • Normide järgimine ei ole veel nende kummardamine

    VALLE-STEN MAISTE

    Multitalent, esseist ja filosoof, muusik ja etenduskunstnik, Tartu Ülikooli filosoofia ajaloo kaasprofessor Roomet Jakapi avaldas hiljaaegu filosoofiast, haridus- ja teaduspoliitikast ning kunstist rääkiva artiklikogumiku „(Ir)ratsionaalne“. Olles filosoofiavallas kõigiti pedantne ja innukas analüütiline töömesilane, vihjab Jakapi justkui ometi, et selline roll ei ole mõeldav oma tegevust lõpuni tõsiselt võttes.

    Milline korralikku ETISe klassifikaatorit taotlev analüütik paneb samade kaante vahele Locke’i lahkamise kõrvuti seesuguste väljaütlemistega nagu „eeoi mmk kidiu ää“?

    Roomet Jakapi: Eks siin teatavat pinget ole. Aastate jooksul olen palju mõelnud ja korduvalt vastanud küsimusele, millises seoses on mu akadeemiline ja kunstiline tegevus. Vastus on ajas muutunud, sest on teisenenud see seos või selle tunnetamine. Pikka aega mõtlesin, et eksperimentaalse muusika loomine ja veidrate tekstide avaldamine erinevad filosofeerimisest täiesti. Nüüd näen üha enam põimumist. Näiteks võib seesugune asemantiline häälitsemine ja kirjutamine olla filosoofiline ettevõtmine, nimelt teadlik tähenduste destruktsioon. Paljud kunstnikud ja ka teoreetikud ütlevad, et kunsti olemusse kuulub tähenduste loomine. Võimalik, aga tähendusi on niigi palju ja minu meelest võiks neid ka hoolega purustada, vaadata, mis järele jääb, ja siis ehk proovida midagi uut kokku panna, teistmoodi.

    Teise pingevälja moodustavad analüütiline filosoofia ja filosoofia ajalugu. Suurem osa mu akadeemilisest tegevusest on olnud filosoofia ajaloo alane, väiksem osa nüüdisanalüütiline. Analüütilist filosoofiat ei ole kerge määratleda.1 Vahel kasutatakse selle asemel väljendeid „ingliskeelne filosoofia“ või „angloameerika filosoofia“. Selles traditsioonis tegutsevale filosoofile ei pruugi olla ilmne, et filosoofia ajalugu tasub põhjalikult uurida ja et see on filosoofia kui distsipliini osa.2 Minu meelest tasub ja on.

    Klassifikaatorit ometi himustatakse, olgugi et asjanduse nimetuski on juba nõme, lame ja nurgeline?

    Roomet Jakapi: „Teaduse, filosoofia ja religiooni vahekord muutub ajas ja nende mõistete ja nähtuste vahekorra ja piiride üle tasub edasi juurelda.“

    Siin ilmneb kolmaski pingeallikas. ETIS koondab ja kajastab teadlaste CVsid ja publikatsioonide kirjeid, võimaldab esitada granditaotlusi jne – üldiselt ju vajalik ja normaalne süsteem. Kuid selle publikatsioonide klassifikatsioon on vildakas. Näiteks klassikute (Platon, Kant jne) teoste tõlkimine koos kommentaariga on humanitaarias oluline akadeemiline tegevus, mis selle klassifikatsiooni järgi on aga mõttetu.

    Akadeemilisi norme kummardad paljuski truult ja rangelt ju siiski sinagi? Uurimustes oled vaatluse alla võtnud vastuolud varauusaja mõtlemises, ent paradokse leiab su enda mõtteradadeltki. Oled Luige, Matjuse ja Kõivu õpilane ja esitled end meeleldi nii. Nemad olid ent teadusekriitilised, paljuski ka Kõiv, näiteks „Finis nihilis’es“, sina oled jällegi puhuti lausaliselt teaduseusku?

    Kuidagi liiga mustvalgelt kõlavad need küsimused. Normide järgmine ei tähenda ju ilmtingimata nende kummardamist. Millegi usku olemise ja sirgjoonelise kritiseerimise vahepeal on ka muid võimalikke hoiakuid. Kellegi õpilane olemine ei välista kriitilist hoiakut õpetaja suhtes – vähemalt tagantjärele. Akadeemilis-bürokraatlike reeglite järgimine ja teaduse sisuline tegemine on eristatavad asjad. Ülikoolis töötamise reeglid on varasemaga võrreldes rangemad, normidele vastavust kontrollitakse, töökohtade loomise ja rahastamise mehhanismid on muutunud. Need on praktilised asjaolud. Kes reeglite järgi ei mängi, ei saa akadeemilisel töökohal kaua olla. Juhtub sedagi, et need, kes ületavad nõudmisi ja on igati tublid, ei saa jätkata, sest nende palgalhoidmiseks ei ole enam raha.

    Teaduse, filosoofia ja religiooni lahusolek näib su meelest olevat progressiivne enesestmõistetavus: käsitled ju mõtteloo suurkujusid, kes seda paratamatult mõista ei saanud, remonti vajavate vaeguritena.

    Ei, vastupidi, mind köidavad kombinatsioonid, kus teadus, filosoofia ja religioon on kohati lahutamatult põimunud. Seesugused ekskursid ajalukku võiksid panna mõtlema hoopis selle üle, et nende valdkondade eristamine tänapäeval ei ole enesestmõistetav. Olen püüdnud esile kutsuda just seda laadi mõttekäike.

    Tõnu Luik armastas paljusid oma väljavalituid mõtteloos, luuletas neile suurust juurde ja arvas, et teisedki võiksid neid imetleda. Sina pigem rõhutad endisaegsete mõtlejate puudusi, otsid nende vigu, banaliseerid neid oma autoriteetide toel à la „kristlikest müsteeriumitest kõnelemist saab võrrelda lausungitega „kao minema““? Kas mõni mõtteloo suurkuju ei tekita sellist lummust, millest haaratuna Haljand Udam uuris sufismi, Vahing Kierkegaardi, Luik eelsokraatikuid jne?

    Taas pole nõus. Too „kao minema“ näide pärineb ühe kolleegi Berkeley-tõlgendusest, millele oma väitekirjas vastu vaidlen. Varauusaegsetest mõtlejatest Descartes’ist Newtonini ja Hobbesist Tolandini olen lummatud olnud kaua ja olen edasi. Filosoofia ajaloo uurimisel on mulle autoriteediks esmajoones klassik ise oma tekstidega, mitte niivõrd sekundaarautorid, kellega polemiseerin. Ei, ma ei uuri neid ajaloolisi tekste selleks, et otsida sealt vigu, autoreid labastada ja neile kohta kätte näidata. Eesmärk on rekonstrueerida autori mõttekäigud nii, et tõlgendus oleks tekstilähedane ja võtaks vajalikul määral arvesse konteksti.

    Kui see on tehtud, siis võib edasi mõelda, kas või kuidas saaks neid kunagisi kontseptsioone kasutada tänapäeva filosoofias. Ammuste käsituste tänapäeva toomisel on oma hind. Intellektuaalne taust ja filosoofia sõnavara on vahepeal nii palju muutunud, et enamasti ei saa ajaloost pärit kontseptsioone lihtsalt tänapäeva tõsta, vaid neid on vaja mugandada. Kui vanad tekstid praegusaegseid filosoofe inspireerivad ja klassikute mõtted ühel või teisel kujul praegustesse debattidesse sisse ronivad, on see minu meelest kiiduväärt. See näitab, et filosoofia ajalugu on oluline ja vajalik – ja seda ka analüütilises traditsioonis.

    Usun, et mida rohkem vanu tekste uurida ja tõlgendada, seda rohkem on sealt võtta ka nüüdisfilosoofia jaoks. Kuid neisse tekstidesse süüvimine on väärtus ka iseenesest. Niisiis, filosoofia ajalugu uurides eelistan kontekstuaalset lähenemist, kuid pean oluliseks ka selle ajaloo kasutamist tänapäeva filosoofias. Las ajalugu elab.

    Mind on pannud imestama su uurimisvaldkond, millel, nagu oled öelnud, ei ole õieti midagi pistmist kohaliku kultuuriga. Kuidas jõudsid George Berkeleyni? Kas mõtlesidki, et tahad teha kosmopoliitilisel areenil analüütilise filosoofina mesilase kombel tööd, lihvida üht kauget mõttepärandit selguse ja vastuoluvabaduse suunas?

    See juhtus päris ammu. Tudengina otsisin teemat seminaritöö jaoks ja lappasin Teodor Künnapase „Suuri mõtlejaid“. Seal oli Berkeley filosoofia kohta kõigest pooleteiseleheküljeline kokkuvõte.3 Tuli äratundmine, see kõnetas, puudutas … Mind haaras kaasa mõte või kujutelm, et asjad eksisteerivad ainult vaimus, mitte väljaspool seda. Ilmselt ärkas ja toimis minus metafüüsilis-idealistlik intuitsioon. Rääkisin oma leiust Tõnu Luigega, kes – ühtaegu üllatunult ja huvitatult – mu tööd juhendama hakkas. Tema algatusel lugesin üsna innukalt ka saksa klassikalise idealismi esindajate tekste, nood aga millegipärast nii tugevasti ei mõjunud.

    Rahvusvaheliseks kujunes see Berkeley-asi mõne aasta pärast doktorantuuris, sest sai selgeks, et minu edasiseks juhendamiseks on vaja spetsialisti. Spetsialistid leidsin Saksamaalt ja Inglismaalt, õppisin inglise keeles kirjutama ja sain midagi avaldatud. Muide, Oxfordis tegutses siis üks väheseid tänapäeva idealiste John Foster (1941–2009). Kuulasin seal tema loenguid vaimufilosoofiast. Oxfordis kuulasin veel mitmete kuulsate angloameerika filosoofide, nt Richard Swinburne’i (sünd 1934) ja Bas Van Fraasseni (sünd 1941) loenguid ja ettekandeid. Pärast doktoritöö kaitsmist ei saanud enam rongilt maha astuda: käisin konverentsidel ja korraldasin neid ise, jäädes ikka Berkeley juurde, võib-olla liigagi kauaks. Selle protsessi käigus lugesin siiski ka palju muud, eelkõige teisi varauusaegseid autoreid, nagu Malebranche, Boyle, Leibniz, Clarke jt, ning nüüdisaegset keele- ja vaimufilosoofiat, autoriteks Austin, Davidson, Chalmers, Dennett jt. Berkeleyga ma nüüd enam aktiivselt ei tegele, aga esmajoones ingliskeelse filosoofia juurde olen jäänud nii ajaloo kui ka tänapäeva plaanis. Idealistlik intuitsioon on mus vaibunud.

    Filosoofias ja ajalooteoorias on suundi, kus nenditakse, et minevik ei avane iseenesest, vaid vastavalt situatsioonile ja küsimusele, millest lähtuvalt sellega tegeletakse, ning esildub nii- või teistsugustest narratiivistruktuuridest voolituna. Kas ideeajaloo puhul on mõistlik eritleda mõtlejat ja tema ideid kuidagi vaakumis, eelöeldut silmas pidamata?

    Vastus on ei – ja ega ma olegi midagi vaakumis uurinud. Mõned tekstid mu raamatus kuuluvad tõesti pigem ideeajaloo kui filosoofia ajaloo valdkonda, aga kitsamalt ja rangemalt võttes ma pole idee­ajaloolane.

    Konteksti avamisena mõistad sa vaid Berkeley aja „eelarvamuste“ väljatoomist meie aja tarkuse taustal, mitte näiteks Huizinga stiilis varasemate ajastute vaimsuse empaatilist avamist. Kas ei jää nii mitte väärtuslik osa sellest avamata, tagaplaanile ja arutellu kaasamata?

    Jah, nii avar kontekst on mulle vist tõesti liiga avar. Siin on küsimus ka selles, millises uurimusdiskursuses osaleda ja kus oma tekste avaldada. Ajastu vaimsuse avamiseks ja filosoofiliste tekstide tõlgendamiseks võivad olla mõeldud erinevad väljaanded. Tegu võib olla lausa erinevate distsipliinidega. Filosoofia ajaloo uurijaskond, mille hulka olen kuulunud, keskendub konkreetse(te) filosoofi(de) teksti(de)le, mida üksipulgi uuritakse, sageli lõigu haaval, võrreldakse teiste asjassepuutuvate tekstidega, rekonstrueeritakse argumente, tuuakse välja mõjutusseoseid filosoofide vahel ja käsitletakse nende vaadete arengut. Laiem ajalootaust jääb sageli teiste uurida.

    Räägid kohati koguni nagu Hillar Palamets „keskaja inimeste lollusest“, ehkki kaunimalt ja detailitäpsemalt. Mind jahmatas, kui ütlesid kirjandusteisipäeval sind inter­vjueerinud Leo Luksile, et keskaegsete põrgu asukoha määrajate „rumalust“ on vaja tunda, kuna pandeemiapäevil nägime, et teadust üritatakse jätkuvasti veidrate väär­teedega eksitada.

    Kas ma tõesti rääkisin keskaegsete või varauusaegsete mõtlejate „lollusest“ ja „rumalusest“? See hoiak tundub mulle võõras. Olen alati rääkinud sellest, kuivõrd ja mille poolest erines nende intellektuaalne miljöö meie omast ja et nende vaatlemisel tuleks arvesse võtta teoreetilisi eeldusi, mis võisid märgatavalt erineda meie omadest. Eri tüüpi ideede ja ideoloogiate konkurents pandeemia tingimustes tuli jutuks seoses tunnetusteoreetilise anarhismiga Paul Feyerabendi (1924–1994) teadusfilosoofias. Pidasin silmas seda, et pöörastes ja ohtlikes oludes pani teaduspõhine meditsiin end pikapeale siiski maksma.

    Spekuleerin, et mõni varakeskaja mõtleja toetas predestinatsiooniõpetust nt seetõttu, et jumala väljavalituks püüdleja on viks ja vagur kohe ega püüa elulõpu meeleparandusega patte tasa teha. Sellise mentaliteedi omaksvõtt nt võis aidata segastel aegadel rahunemist tuua. Mõneti ratsionaalne lähenemine isegi ju. Kas on aga mõtet natuurfilosoofia ja loodusteaduse mõõdupuud siin kohe käiku lasta ja jumala nägijate ning vaktsiinivastaste vahel paralleele kiskuda?

    Just, ajalukku kuuluvate mõttesüsteemide seesmist ratsionaalsust olengi püüdnud näidata. Olen uurinud varauusaegseid hingekäsitusi, mis ei piirdu maise eluga, vaid kirjeldavad üsna põhjalikult ka hinge surmajärgseid seisundeid. Selle põhjal, milline on hing ja kuidas ta toimib oma maises elus ja kehas, tegid filosoofid järeldusi surma hetkel kehast lahkunud hinge seisundite ja võimete kohta. Need olid ratsionaalselt järjekindlad teoreetilised konstruktsioonid, mis klappisid rohkemal või vähemal määral kokku tollaste tausta­uskumustega inimese olemuse, päritolu ja tulevase igavese elu kohta. Nende kontseptsioonide uurimiseks oli mul ka Eesti Teadusfondi grant.

    Kas teaduse nime all tehtav on su meelest küsimusteta tervitatav? Kas elupõline tutvus teoloogia ja kristlike mõtlejate ning endisaegsete mõtteviisidega pole viinud mõttele, et neile toetudes on põhjust ka meie teaduslik-tehnilist maailmanägemist kriitiliselt käsitleda?

    Vältida tahan lahmivat kriitikat. Nagu eespool mainisin, olen oma ekskurssidega ajalukku osutanud sellele, et teaduse, filosoofia ja religiooni vahekord muutub ajas ja nende mõistete ja nähtuste vahekorra ja piiride üle tasub edasi juurelda.

    Sa siiski justkui teadvustad, et võib ning leivateenimiseks jne tulebki pingutada, olla näiteks filosoofina analüütilist selgust nõutades koguni rangelt etiketipärane, ent hall- ja hämaralad jäävad. Või mida tähendab su raamatu pealkiri „(Ir)ratsionaalne“?

    Nõus, hall- ja hämaralad jäävad. Vaate, uskumuse, mõtte- või teguviisi ratsionaalsus või irratsionaalsus sõltub sageli vaatepunktist ja kontekstist. Henry More’i (1614–1687) platonistlikus filosoofias kulgevad inimhinged maistes, õhulistes ja eeterlikes kehades, tegutsevad inglid ja deemonid, isegi nõidus on päris. See kompleksne ja kooskõlaline süsteem on oma ajas ja kontekstis ratsionaalne, ehkki võib mõjuda tänapäeval kummastavalt ja paista irratsionaalsena. Tahaksin hoiduda ratsionaalse ja irratsionaalse teravast ja jämedast vastandamisest, samuti valmis loeteludest kummagi sildi all.

    Oled ise Kreatiivmootori eestvedajana fantastiline artist. Albumiga „Mentalbau“ olete tõusnud imetlus- ja austusväärsetesse kingcrimsonlikesse kõrgustesse. Näed teaduse ja filosoofia piire üsna kindla ja selgena. Millist rolli täidab selles liigenduses kunst?

    Oo, aitäh! Anu Merila tegi kunagi minuga intervjuu, mille pealkirjaks sai „Artist teadlase nahas“.4 Eks ma sellena end tundsin siis ja kohati tunnen siiamaani. Kunstiline tegevus on olnud teaduslikust lahus: loomu poolest kaldun ehk rohkem kunsti poole, aga tegeleda tahaks mõlemaga. Akadeemilises formaadis kirjutades ja esinedes ei ole kohane oma emotsioone välja pursata. Bändiga esinedes saab seda teha, oleneb muidugi žanrist. Viimasel ajal olen muusikas keskendunud vabaimprovisatsioonile, esinedes kas üksi või teistega, kes sellele alale pühendunud. Vabaimpros kehtivad omad piirangud. Olen ka sel alal tegelikult üha akadeemilisemaks muutunud. Tead mis! Mulle lihtsalt meeldib professionaalsus, s.o teatav püüdlus, järjekindlus ja tase oma tegevusalal või -aladel.

    Otsesõnu lugedes on su filosoofilised tekstid justkui nauditav eelmäng, mis lõpeb märja lapiga üle turja andmisega. Paeluvate ja põhjalike teemade lahtikirjutuste kõrval võlub mind su tekstides enim puritaanlikku rangust saatev suurepärane (enese)iroonia ja flirt irratsionaalsega. Loen neid nagu mõnd nõukaaegset teksti, kus ligitõmbav oli ridade vahel ja taga. Miks sa tõsiduse kõrval nii palju irooniat viljeled ja pulli teed?

    Väga meeldiv on kuulda, et see iroonia ka esile tuleb ja läbi kumab. Oht seisab muidugi selles, et need, kes ei süvene, vaid otsustavad terviku üle pelgalt kaanepildi või mõne fraasi põhjal, võivad hakata arvama, et see kõik ongi pull, mitte midagi tõsist. Tegelesin üsna põhjalikult selle raamatu kompositsiooniga. Tahtsingi sellist organiseeritud valikut, mis oleks võimalikult mitmekesine, aga tooks välja teatud piiritletavad tahud autori mõtlemises. On mingi vaatenurk, kust nähtuste kummalised ja koomilised küljed kätte paistavad. Kui sul on see vaatenurk, siis lihtsalt näed neid külgi.

    Kas analüütiline selgus täies tõsiduses ei ole siiski lõpuni talutav?

    Ilmselt küll, jah. Teadusartikli kirjutamisse sisse elades saab olla ja ilmselt tulebki olla tõsine tükk aega, et asi edeneks ja intellekt kosuks. Ent kui võrdlemisi range vormiga tekst valmis saab ja veidi seisab, siis tekib mingi teine vaade, eriti veel siis, kui vahepeal häälitseda.

    Oled palju irooniaauru välja lasknud ka akadeemilise elu veidrustest tõukuvalt. Kõik muutub: struktuurid, nõudmised, tudengid. Pead ikka vastu?

    Seni küll. See aur toob kergendust.

    Rääkisid Leo Luksile vihjamisi oma järgmistest raamatutest. Millal ja millistel teemadel need tulevad?

    Erialaste raamatuteni läheb nüüd üksjagu aega, aga kirjutan mitut artiklit. Tegelen endiselt varauusaegse mõtlemise erisustega, samuti vaatlen ja kõrvutan erinevaid filosoofia ajaloo käsitlemise meetodeid. Viimasel ajal olen süvenenud ka nüüdisaegsesse angloameerika religioonifilosoofiasse ja hakanud selles valdkonnas arvamust avaldama. Kunstilised raamatud võivad sündida märksa kiiremini – kui tuleb hea idee.

    1 Bruno Mölder, Analüütiline filosoofia – mis ta on ja mis ta ei ole? Rmt: Filosoofia ja analüüs. Analüütilise filosoofia seminar 20. Koost ja toim B. Mölder, J. Kangilaski. EYS Veljesto Kirjastus, 2011, lk 24–53.

    2 Selle kohta saab lähemalt lugeda nt artiklikogumikust Tom Sorell, G. A. J. Rogers (toim), Analytic Philosophy and History of Philosophy. Clarendon, Oxford 2005.

    3 Teodor Künnapas, Suured mõtlejad. Põhijooni filosoofia ajaloost. Olion, 1992, lk 146–147.

    4 Anu Merila, Artist teadlase nahas. – Eesti Ekspress 16. III 2013. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/65817538/areeni-kaanelugu-artist-teadlase-nahas

  • Tähelepanuväärne linnaametnik kunstiajaloo äärealalt

    TIINA-MALL KREEM

    Näitus „Conrad Dellingshuseni joonistatud maailm“, koostaja Inna Põltsam-Jürjo, kujundaja Krista Lepland. Tallinna linnaarhiivis 6. X – 31. XII.

    Conrad Dellingshusen (1527–1603) oli tähelepanuväärne mees. Ta oli XVI sajandil oma kodulinna hea käekäigu nimel tegutsev linnaametnik – sündik ja raesekretär. Selleks et sündikuks saada ja hakata raele juriidilist nõu andma, oli vaja korralikku haridust. Dellingshusen oli õppinud kolmes ülikoolis – Rostockis, Wittenbergis ja Leipzigis. Sündikuna seisis ta linnavalitsuse hierarhias kohe pärast bürgermeistreid ja enne raehärrasid. Balthasar Russow pidas vajalikuks teda oma „Liivimaa kroonikas“ eraldi esile tõsta: Dellingshusenit peetakse ka üheks Russowi peamiseks toetajaks ja informandiks kroonika kirjutamisel. Dellingshuseni tegevusest annavad tunnistust pea kakskümmend köidet raeprotokolle, lisaks hulk kohtuprotokolle, märkeraamatuid ja kirjavahetust. Kui Dellingshusen suri, märgiti raeprotokollide raamatusse, et ta oli Tallinna teenistuses olnud kokku 44 aastat.

    Raeprotokollide kirjutamist alustas Dellingshusen 1570. aastate lõpul, tema käekiri on kord rahulik ja kalligraafiline, kord kiirustav ja sodine. Uue aja märgina kasutas ta araabia numbreid. Kirjutamise kõrval on ta leheservadele pidevalt joonistanud. Neist sadadest rae dokumentidesse jäänud piltidest ongi ajaloolane Inna Põltsam-Jürjo koostanud väga inspireeriva näituse „Conrad Dellingshuseni joonistatud maailm“.

    Sulejoonistused ja ajalugu

    Dokumentidest leitavad sulejoonistused on enamasti esteetiliselt vähenõudlikud ja raskesti tõlgendatavad ning jäänud kunstiajalookirjutusest kui marginaalsed välja. Ometi on tegu laialt levinud nähtusega, mis moodustab visuaalkultuuris mitte küll suure, aga see-eest tähendusrikka lõigu. Oma paberitesse on joonistanud nii kirjanikud (Aleksandr Puškin, Franz Kafka, Sylvia Plath jpt) kui ka poliitikud (Winston Churchill, mitmed USA presidendid), kui nimetada vaid kõige kuulsamaid juhtumeid. Kohalikust keskajast olgu siin näiteks joonistused Tallinna rae arveraamatute marginaalidel1 ja dominiiklase David Sliperi triviumikonspektis.2 Kindlasti on sulejoonistustel seni kasutamata potentsiaali kunagiste inimeste vaimumaailma uurimisel. Neis kajastuvad omalaadne teadvuse vool, automatism, aga ka ajastu kultuurilised konventsioonid ja seosed tekstiga.

    Meheportree, mis meenutab Balthasar Russowit mängufilmis „Kolme katku vahel“.

    Dellingshusenist maha jäänud pildi­korpus on tähelepanuväärne. See on tekstiga mitte suhestuv ja esmapilgul täiesti metsik materjal, mida Põltsam-Jürjo on näituse tarvis süstematiseerinud ja mõtestanud. Tänu sellele, et ta on piltide kui ajalooallikatega töötanud ka varem ning omandanud visuaalse „kirjaoskuse“,3 avastas ta Tallinna rae protokolle sirvides Dellingshuseni joonistustes midagi, mida varem märgatud pole: needki ei ole lihtsalt suleproovid või koosolekutel tekkinud kritseldused igavuse peletamiseks, vaid tema mõtete, hirmude, ihade ja ajastu moesuundumuste kunstilised refleksioonid.

    Põltsam-Jürjo koostatud näitusel on Dellingshuseni tillukesed sulejoonistused esitatud kunstiteoste ja ajaloo pildiliste allikatena. Näitus koosneb kahest osast, millest üks annab ülevaate Dellingshuseni ajast ja loomingu kontekstist ning teine tõstab digitaalselt suurendatuna esile tema sulejoonistused. Umbes poolsada eksponeeritud joonistust on esitatud teemade kaupa. Piibellikult, ja varauusaegsele kunstile igati sobilikult, on näituse joonistuste saali üheks esimeseks teemaks „Eeva tütred“. Esitatud prouade ja preilide portreed reedavad, nagu kirjutab Põltsam-Jürjo piltide saatetekstis, et „joonistaja pilk on märganud naise ilu ja salapära, pannud tähele tema haprust ja nukrust. Seal­samas on ta andnud järele eevatütarde siivutusele ja patu petlikele ahvatlustele“. Kuid see pole ometi veel kõik! Kunstiajaloolasena näen ma selles, et Dellingshusen on kujutanud nii sõstrasilmseid noorikuid kui ka kongus ninaga vanureid ning nende kahe äärmuse vahele jäävaid naisetüüpe, tema kui renessansiinimese huvi erinevate inimloomuste ja karakterite vastu.

    Midagi enamat kui kübarad või lihtsalt narrid

    Samas karakterite välja joonistamise võtmes näen ma näitusel ka peakatete alateema pilte. Piltidel, mille puhul Põltsam-Jürjo ajaloolasena esitleb peakatteid kui XVI sajandi inimeste seisuslike, mitmesuguste rõivamäärustega paika pandud, eri materjalidest valmistatud atribuute, näen mina kunstiajaloolasena Dellingshuseni soovi määratleda erinevaid inimtüüpe.

    Teistest oma sopilise ja kellukestega kaunistatud mütsi ning kõikvõimalikke grimasse tegeva näoga eristuvad Dellingshuseni joonistuste seas narrid. Omaette inimtüüp, kelle roll keskajal ja varauusajal, nagu Põltsam-Jürjo on kirjutanud, oli koondada endasse „nähtusi väga laial skaalal, mis ulatus hullumeelsusest üle jumalasalgaja ja valusa tõe rääkija kuni lustliku meelelahutajani välja“. Dellingshusenit, pole kahtlust, on huvitanud narr kui maailma olemust omal moel kokku võttev, seda enesesse koondav tüüp. Just nimelt tüüp, kelle riukalikku loomust ei märgista üksnes narrimüts, vaid reedavad ka kõõritavad silmad ja silmatorkavalt pruntis huuled või paks rippuv alahuul.

    Lühidalt – mulle tõesti paistab, et ka neil piltidel, kus Dellingshuseni tähelepanu näibki olevat oma kaasaja moe ja selle narruste kujutamisel, ei kao karakterid kuhugi: karmusele ja/või kelmusele osutavad kongus ninad, tahtejõule viitavad tugevalt etteküündivad lõuad, erakordsest tarkusest kõnelevad kõrged laubad jms – osutavad ühe- või teistsuguse mütsi ja kroonikandja varjamatule olemusele. Mis puutub aga joonistuste grotesksusse, selle spetsiifilisse vormi, siis sellel on siin kanda oma kindel retooriline roll, mis sarnaneb kõnes rõhutatud sõnade ja paisutatud väljenditega.

    Läbi võõraste enda juurde

    Raeistungitel inimest ja inimilma joonistades analüüsinud Dellingshusen pidi paratamatult mõtlema mitte üksnes heale ja halvale, vaid ka omale ja võõrale. Temaaegses Tallinnas ja selle ümbruses liikus sageli võõraid, rahupäevil ida­maiseid kaupmehi ja Liivimaa sõja ajal Vene vägede asiaatlikke horde. Tänu kiiresti levinud trükikunstile jõudsid Tallinna ka teated kaugetest ja eurooplaste poolt värskelt avastatud maadest. Uus info vajas mõtestamist, seniste teadmiste ja piltidega, inimeste ja nende maailmade karakteritega seostamist. Seda enam et ainult võõrale, nn Teisele, vastandumise kaudu selgub see, kes sa ise oled ning küsimus inimese, tema individuaalsuse ja kuuluvuse kohta järjest tähtsustub.

    Dellingshuseni aeg – varauusaeg – oli rahutu: maadeavastused, trükikunsti võidukäik, ususõjad, Liivimaa sõda, võimuvahetused jms – mis paratamatult tekitas hirmu ja apokalüptilisi mõtteid. Nii pole ka imestada, et Dellingshuseni sulejoonistuste seas leidub külm- ja tulirelvi, mitmesuguseid võõraid veidraid tegelasi, koguni deemoneid ja muid peletisi ning muidugi surnupealuu – üks kõige levinumaid motiive kesk- ja varauusaegses kunstis – meenutamaks elu kaduvust, ütlemaks: memento mori!

    Füsiognoomiline pööre?

    Dellingshuseni joonistused, olgu rõhutatud, ei ole seotud raeprotokollide sisuga. Selles on näituse koostajal kui ajaloolasel kahtlemata õigus, nagu ka selles, et kujutatud peakatted, ehted, rõivad, relvad on osa raeametniku kaasajast, sealhulgas selle fantaasiast. Aga kui vaadata Dellingshuseni pilte kunstiajaloolase silmadega, siis tuleb juurde veel üks sündikuse maailma iseloomustanud tahk – huvi füsiognoomika vastu. Nimelt oli Dellingshuseni ajaks antiikajal sündinud huvi inimese välimuse ja iseloomu seoste vastu sedavõrd hüppeliselt (võrreldes läbi keskaja püsinud huviga) kasvanud, et vaevalt kolmes ülikoolis käinud ja üle-euroopalisi kontakte omanud mehele see Tallinnaski tundmata sai olla.

    Lisaks sõnalistele trükitud inimtüüpide kirjeldustele hakkasid XVI sajandil kiiresti levima inimeste pildilised ja oma aja kohta teaduslikud karakteristikad. Seda enam et leidus neid, kes kunstnikelt portreedele teaduslikku lähenemist lausa nõudsid, väites, et kui kunstnikud ei süüvi astronoomiasse ja astroloogiasse ehk ei arvesta tähtede jõu ja mõjuga inimesele, see tähendab, ka inimese, eriti tema näo ja käte füsiognoomiliste omadustega, siis on nende loodud portreed ebatõesed või koguni võltsid. Ühesõnaga – füsiognoomika oli Dellingshuseni ajal meetod, mis pidi aitama jõuda inimese väliste tunnuste kaudu lähemale tema tõelisele tuumale.

    Arvan koguni, et Dellingshusen tegeles raekoosolekute ajal talle ettejuhtunud inimeste olemuse analüüsiga, isegi kui teadmata jääb, mil määral pidas ta joonistades silmas konkreetseid inimesi või mil määral andis fantaasiale vaba voli. Sellele, et Dellingshusen tegeles füsiognoomikaga, osutab otseselt asjaolu, et ta ei joonista inimestest täis­figuure, vaid karakteriseerib valdavalt ainult nende päid ning ka siis enamasti nende profiili kui kõige kõnekamat „näitajat“ füsiognoomika mõõdupuul. Mis ühtlasi tähendab, et Dellingshusen võis joonistades treenida oma silma ette juhuks, kui tal ükskord tõesti tuleb mõnel Tallinna jaoks tähtsal diplomaatilisel kohtumisel kellegi varjatud kavatsusi läbi näha.

    Teema kokkuvõtteks võiks öelda, et isegi kui füsiognoomika on oma paljudes vormides ebateadus ja tänapäeva eetiliste tõekspidamiste taustal ohtlik, moodustas see antiik-, kesk- ja (vara)uusajal nii tekste kui ka pilte loonud ja nautinud inimeste jaoks märgisüsteemi, mida mõisteti lugeda. Seega võiks Eesti kunstiajalookirjutusse keelelise, kultuurilise, kognitiivse, performatiivse, pildilise vms pöörde kõrvale võtta ka füsiognoomilise pöörde, mis näib päris hästi sobituvat meie keha- ja kommunikatsioonikesksesse aega ning mille abil saaks testida tuhandeid vanu pilte, ennekõike portreid. Kui see tegevus teadus- ja kultuuriajalooga raamistada, siis on see hoopis süütum kui see, mida teevad tänapäeva näotuvastusprogrammide algoritmid (mille puhul on juba ka osutatud rassilisele kallutatusele), või inimeste hindamine ja tööle võtmine „näo järgi“. Ja see on hoopis midagi muud, kui kellelegi prillide soovitamine tema näokuju järgi.

    Kas tuleb tuttav ette?

    Just sellist pealkirja kannab Dellingshuseni näituse asjalik ja lõbus lõpp, mis kinnitab üle, et Dellingshusen oli oma aja visuaalne kroonik. Nii saab vaataja teada, et Dellingshusen on kopeerinud Rootsi kuninga Johann III ja Tallinna linna väikest pitserit, joonistatud detailselt XVI sajandi krõlli ja ilmselt ka Tallinna kaupmeeste Suurgildi maja lõvipeaga uksekoputit. Kas samas eksponeeritud, Jaan Krossi „Kolme katku vahel“ ainetel vändatud mängufilmis Balthasar Russowi osa täitnud Georg Otsale üllatavalt sarnane baretiga, moekalt prille kandva mehe portree on tõesti kuulus kroonik ise, jääb küll lahtiseks, aga toob näituse koostajale tunnustust. Aga see pole veel kõik!

    Põltsam-Jürjo, terava ja kavala pilguga ajaloolase ohhoo-elamustega pikitud näituse krooniks on Dellingshuseni mõttelennu, tema ühe fantaasiapildi võrdlus tegelasega Riho Undi ja Hardi Volmeri animafilmist „Nõiutud saar“ (1985, Tallinnfilm) ning teise ja kolmanda võrdlus tegelastega Jüri Arraku maalidel „Arlekiin“ ja „Mask embuses“ (1983, TKM ja EKM). Viimase näiteks toodud pildi kõrvale võiks panna, muide, ka varasemaid, 1920.–1930. aastatest pärinevaid Eduard Wiiralti kompositsioone (EKM), mis kujutavad mehe nina londiks ja koguni falloseks venitamist. Niisuguste mehenägude kordumine mitmesaja-aastase vahega osutab pildikeele ja -loome ühele võimalikule universaalile.

    Teadlik ja teadvustamata kritseldamine

    Lõpetuseks tuleksin tagasi sulejoonistuste kui kritselduste juurde. Pildilised kritseldused sünnivad ajutegevuse käigus, olgu teadvustatult või mitte. Mis hetkel saab alateadlikust kritseldamisest teadlik, on juhtumiuuringut eeldav küsimus.

    Selge on aga see, et inimesed on kõikvõimalike tasapindadele pildikesi kritseldanud n-ö aegade algusest saadik, meenutuseks: veelinnurahva luiki, kütte, venesid jms kujutavad kalju­joonistused Uuralites või Muhu kiriku altari taha krohvi sisse kraabitud laevade pildid. Ajas lähemad näited võib leida laste koolipinkidelt ja -vihikutest, kaugeltki mitte ainult XX–XXI sajandi „laste­maailmast“! Tarvitseb vaid linnas ringi käia, mõnda kohta sisse astuda ja märgata – kritseldusi on, ja mitte vähe. Kui saaks nende tegijailt küsida, miks nad kritseldasid, siis – ma olen täiesti kindel – jääksid mitmedki vastuse võlgu. Isegi tunnustatud kunstnike tippteosed saavad aeg-ajalt alguse mõnest kellegi teise või iseenda alateadlikust kritseldusest, millega hiljem ja täielikult ärkvel olles edasi töötatakse.

    Kritseldused ei sünni ainult igavusest. Seda võin oma kogemuse põhjal kinnitada. Nii mõnigi kord on lehe­servale joonistamine olnud põneva loengu või intrigeeriva koosoleku pinge maandamine. Alateadlik? Nii ja naa. Seega arvan, et ka Dellingshuseni joonistuste taga on rohkem kui raekoosolekute oletatav igavus ja huvi inimloomuse vastu. Sündiku joonistustes on aimatav tema alateadlik mõttevool. Paraku, tõsi, ei ole võimalik kontrollida, mida Dellingshusen ise oma kritseldustest arvas.

    Kuidas ja kuhu edasi?

    „Eesti kunsti ajaloo“ II köide (aastad 1520–1770), kuhu Dellingshuseni joonistused oleksid sobinud, ilmus sarjas esimesena juba pea kakskümmend aastat tagasi. Selle aja jooksul on kunstiajalookirjutus palju muutunud, juurde on tulnud nii uusi uurijaid kui ka teemasid. Samuti on teisenenud arusaam sellest, mis kunstiajalugu üldse on – uurimist ja mõtestamist on väärt mitte üksnes kunstimaastiku tipp, vaid ka selle äärealad. Viimasena, alles tänavu suvel ilmunud „Eesti kunsti ajaloo“ I köide (aastad 1100–1520) on juba tulvil visuaalkultuuri uuringute mõiste alla mahtuvaid näiteid. Paraku on sulejoonistused, nagu igasugune muu raamatukunst, seekord ikkagi välja jäänud.

    Dellingshuseni pärand tekitab küsimusi ja kuuldusi, et Tallinna linna­arhiivil on plaan koostöös Põltsam-Jürjoga anda välja suurem Dellingshuseni joonistuste kataloog. Lisan omalt poolt julgustuseks, et Dellingshuseni joonistused peaksid edaspidi kuuluma Eesti, aastakümnetega teineteisest lahutamatuks saanud kunsti- ja visuaalkultuuri ajalukku, nagu ka näiteks David Sliperi ja Juri Lotmani joonistused.

    1 Juhan Kreem. Linnaametnik joonistab. Sulejoonistused Tallinna rae keskaegsetes arveraamatutes. Tallinn, 2009.

    2 Tiina Kala. Euroopa kirjakultuur hiliskeskaegsetes õppetekstides. Tallinna dominiiklase David Sliperi taskuraamat, Tallinn, 2001, lk 142-143, 170, 179–182.

    3 Meenutuseks – 2010. aastate algul oli Inna Põltsam-Jürjo kaastatud Friedrich Ludwig von Maydelli ajaloopiltide (1839, 1842) uurimisrühma ning analüüsis kunstniku kujutatud Baltimaade XII-XIII sajandi inimeste rõivaid, soenguid ja habemeid. Ta on üks raamatu „Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost“ (Tallinn, 2013) autoreist.

  • Eesti film kui toolimäng

    JOHANNES LÕHMUS

    Hiljuti jõudsid Ameerika Ühendriikides lõpule selle sajandi pikimad ja märgiliste võitudega filmitööstuse ametiühingute streigid suurtootjate ühenduse AMPTP1 ja stsenaristide WGA2 ning näitlejate SAG-AFTRA3 vahel, mille taustsüsteemist 15. septembri Sirbis4 olen ka kirjutanud. Sellest tõukuvalt kutsusin ühe laua taha erialaliitude esindajad, et uurida, kuidas meie näitlejad, produtsendid, režissöörid ja stsenaristid koostööd teevad ja mida tuleb teha, et eestlased ka edaspidi Eestis filme teha saaksid.

    Neil teemadel vestlusringis osalevad Eesti Filmitööstuse Klastri (EFK) juhatuse liige Elina Litvinova (klaster koondab alaliiduks 21 filmitootmisfirmat), Eesti Näitlejate Liidu (ENL) esimees Tõnn Lamp, Eesti Stsenaristide Gildi (ESG) kaasasutajad Lauri Lippmaa ja Andris Feldmanis ja Eesti Filmi­režissööride Gildi (EFG) asutajaliige Liina Triškina-Vanhatalo.

    Mis on põhilised küsimused, millega oma organisatsioonides tegelete?

    Elina Litvinova: Aastaid on meie valupunktiks filmirahastuse tõus ja järjepidevus ning jätkusuutlikkus filmide tootmises. Hiljuti koos ENLiga korraldatud sügisseminari valguses on suur eesmärk jõuda omavahelise hea tava kokkuleppeni ja sama plaan on ka teiste liitudega, aga kõike korraga ei jõua.

    Meil on filmilinnakuga tegelev töögrupp, teine, kes käib kultuuriministriga rääkimas rahvusvahelisest koostööst ja eelarvete suurendamisest, kolmas, kes tutvustab Film Estoniat ja tagasimaksesüsteemi vajadusi ja võimalusi, ning neljas, kes tegeleb töötasude ja tootmisjuhtide kokkukutsumisega, et reguleerida seda, et rohkem raha jääks autoritele.

    Tõnn Lamp: Meie eesmärk on sõlmida kõigis näitlejatööga kokku puutuvates valdkondades kollektiivlepingud. Praegu on meil see olemas Eesti Etendusasutuste Liiduga ja reguleerib näitlejate töötamist teatris. Seal on sees maksimumtööaja piirangud, millal tuleb ületundide eest maksta ja kõik sellised tehnilised asjad. Olemas on ka koostööleping rahvusringhäälinguga, kust näitlejad saavad esitajatasusid, mille eest streikis ka SAG-AFTRA USAs. Viimati tehtud palgauuring näitas, et 75% eesti näitleja teenistusest tuleb teatrist, umbes 15% audiovisuaalvaldkonnast ja ülejäänu reklaamide, õhtujuhtimise ja muu pealt. Meie liikmeskond jaguneb umbes pooleks vabakutseliste ja täiskohaga teatris töötavate näitlejate vahel.

    Lauri Lippmaa: Meie gildi nähtavus esimese viie aasta jooksul on kindlasti parandanud stsenaristide positsiooni filmivaldkonnas. Oleme välja selgitanud töötavad stsenaristid ning koostanud eestikeelsed baaslepingud nende õiguste kaitseks, näiteks hea tava lepe, mille tahame esmajärjekorras režissööride ja produtsentidega läbi arutada.

    Liina Triškina-Vanhatalo: EFG sai loodud keset kõige sügavamat karantiini. Samal ajal käisid Euroopa Liidu autoriõiguste direktiivi arutelud ning saime aru, et režissöörid esindavad laua taga küll iseennast, aga nende laiema esindatuse jaoks on vaja luua oma gild. Praktiliste inimestena hakkasime kohe tegelema lepinguliste suhete probleemidega.

    Miks peaks üks tootja, režissöör, stsenarist või näitleja olema sellise organisatsiooni liige?

    Litvinova: Eesti audiovisuaalmaastik on nii väike, et raskused ja väljakutsed koonduvad nii ühte ruumi ja mitmekesi on lihtsam valdkonda lahenduste poole vedada. EFK näol tekib kultuuriministeeriumi, platvormide-telejaamade ja Eesti filmi instituudi (EFI) kõrvale konkreetne vestluspartner. Pärast klastri loomist on omavaheline koostöö palju tugevamaks muutunud. Loomulikult oleme ka konkurendid, aga valdkonnaüleselt hoiame kokku.

    Lamp: Kõigis põhiküsimustes, näiteks töötingimused ja -tasud, on lihtsam ühinguna kokku leppida kui individuaalselt läbi rääkida. Panime klastriga endale tähtaja, millal tahaksime valmis saada omavahelise hea tava lepingu, et panna paika töösuhted, kuidas me oma valdkonnas tegutseme.

    Lippmaa: Gildi on vaja stsenaristidele, kuna filmitööstuses on meil kõige nähtamatum amet. Meie lõpetame siis, kui teistel töö algab. See tähendab, et stsenaristid ei pruugi omavahel üksteist nägupidi tundagi.

    Triškina-Vanhatalo: Kuigi me režissöörina kandideerime samadele toetustele ja oleme konkurendid, on teine režissöör pea ainuke, kes sind päriselt mõistab. Mulle oli see täielik heureka-moment ning kohtudes ka Euroopa katusorganisatsiooni FERA üldkogul režissööridega mujalt Euroopast, on automaatselt mingite teemade puhul klapp, kuna kõigil, nii Eestis, Serbias kui Soomes, on samad põhikirjalised eesmärgid. Vahetame kogemusi ja tutvustame režissööriametit nii avalikkusele kui poliitikutele, sest kuskil eriti ei teata sedagi, mida režissöör teeb. Näiteks Taani Režissööride Gild avaldas hiljuti dokumendi kõige selle kohta, mis on ühe režissööri töö ja seda tutvustatakse avalikkusele.

    Oktoobris korraldasid näitlejad ja produtsendid ühisosa otsimiseks seminari, novembris olid valdkondlikud strateegiakohtumised. On näha, et erialaorganisatsioonid teevad tihedalt koostööd. On see alati nii olnud või viimase aja ettevõtmine?

    Litvinova: Arvan, et pigem viimaste aastate asi. Tööstus on jõudnud sellisele tasandile, et on vaja korrektiive teha ja neid kõigi vajadustega sobitada. Me toodame rohkem ja kui projektid kasvavad suuremaks, on vaja uuendada ka kokkuleppeid teiste osakondadega. Klaster käib koos iga kuu, aga alles nüüd hakkas tööle tegevjuht Piret Tibbo-Hudgins ja saame kõigi liitudega regulaarselt neil teemadel kohtuda.

    Triškina-Vanhatalo: Tihtipeale on koostöö olnud endistviisi sporaadiline ja aktiviseerutakse, kui on vaja mingit tulekahju kustutada, aga üleüldise töörahu nimel peame teatud asjad koos ühe laua taga selgeks arutama, et baaskokkulepped oleksid kaetud.

    Mis need valdkonna arenemiseks vajalikud baaskokkulepped siis on?

    Triškina-Vanhatalo: Praegustes nappides oludes tuleb kõigil osalistel reeglid omavahel kokku leppida. Näitlejate, režissööride, stsenaristide ja ka teiste erialade nõuded ei saa üksteisele vastu käia ega tohi nõuda midagi, mis on reaalsuses võimatu. Selleks on vaja ühist inforuumi ja võrdset alginfot, millest edasi saab hakata kokku leppima.

    Andris Feldmanis: Valdkonnale oleks kasulik, kui anonüümsete andmete põhjal tehtaks projektide või filmide kohta ülevaade kõigi osakondade tasudest. Mul pole õrna aimugi, kui suur on Eestis filmi kohta keskmine stsenaristi tasu. Abstraktselt rahast rääkimine ei tähenda midagi, peab rääkima konkreetsetest summadest ja andmed annaksid mingi põhja. Võib-olla seda ongi vaja, et mõtestada, mis tingimustel on üldse võimalik stsenaristi ja režissöörina ellu jääda.

    Litvinova: Praegu on huvitavalt absurdne olukord, et tuleb tegelda igasuguste regulatsioonide ja hea tava lepetega, aga tegelikult taandub kõik selleni, et Eesti filmi rahastus on jäänud kümnenditagusesse aega ja seetõttu ei suudeta muutustega kaasa minna.

    Lamp: Nüanss, mille võib juurde lisada, on digitaalse ühisturu direktiiv, mis puudutab kõiki audiovisuaalteose õiguste omajaid. Oleme Eestis endiselt aastas 1993, s.t meie autorite seis on sama, kuigi seadusi Euroopas on muudetud. Tahame kohalike seadustega jõuda sinnamaani, et audiovisuaalteose õiguste omanike töö- ja karjäärimudel oleks jätkusuutlik ja et nad teeniksid loomingu pealt ka hiljem kasutustasu. Kindlasti on valdkonnal teatud seadusandlik ühisosa, millega saaks efektiivsemalt tegelda. Näiteks ELi audiovisuaalmeedia teenuste seaduse direktiiv on vastu võetud selleks, et kaitsta Euroopas loodud sisu USA mõju eest. Ma väidan, et Eestis ei tea keegi, kui palju on Netflixil siin kasutajaid, kui palju nad teenivad Eesti turult ja palju võtavad ära eestlaste aega eestikeelse sisu vaatamiselt. Paar aastat tagasi lootis kultuuriministeerium, et selle direktiivi abiga võiks olla võimalik saada umbes neli miljonit eurot aastas Eesti filmile juurde, aga asi lükati kalevi alla. Nüüd on see teema õnneks uuesti päevakorral, aga meelestatus pole kuigi pooldav, kuna direktiivi raames on võimalik kehtestada ka teatavad soodustused kohaliku loomingu tootjatele, aga kuna see puudutab just nimelt voog­edastusplatvormide maksustamist, siis maksustada tuleb võrdsel põhimõttel nii välismaist kui ka kodumaist. Prantslased näiteks seisid oma õiguste eest nii, et said miljarditesse ulatuva võimsa raamlepingu Netflixiga just nimelt kohaliku turu kaitsmiseks. See on üks koht, kus me saaksime olla valdkondlikult ühise asja eest väljas ja käsitlema seda võimalusena tuua raha Eesti filmi.

    Kuidas siis saavutada, et Eestis oleks võimalik režissööri, tootja, stsenaristina ellu jääda?

    Litvinova: Kui arve vaadata, siis on selge, et kogu Eesti film ja kultuur üleüldse seisab ju ainult suure entusiasmi peal. Hiljuti on palju arutatud, et mis see Eesti film ja kultuur on ja kellele teda vaja on, kui sellele ei jätku piisavalt vaatajaid. Me peame tegelema väga aktiivselt publiku kasvatamisega, kui soovime kasu saada sellistelt filmidelt, mille tegemist me peame väärtuslikuks.

    Triškina-Vanhatalo: Paralleelselt on vaja tegeleda lobitööga ja poliitikas toimuva pideva jälgimisega, seadusandlusega, koduste reeglite läbirääkimisega ja loominguliste võimaluste parandamisega.

    Lippmaa: Kõigepealt tuleb selgitada ja kokku leppida proportsioonid ja põhimõtted. Raha vähesus ei tähenda, et autorid ei peaks saama õiglast tasu või võimaluse korral boonuseid nagu läänemaailmas. Eelarveproportsioonid määravad ära austuse autori ameti vastu.

    Triškina-Vanhatalo: Meie EFGs oleme ka seda meelt, et kultuurkapitali seaduse muutmise eelnõu on hea algatus. Praegu on veel helesinine unistus, et meie sotsiaalkindlustussüsteem tervikuna muutuks, aga kulka eraisikutele makstavate toetuste ja stipendiumide maksustamine olukorras, kus tegemist on tööga, läheb loodetavasti läbi. Kulka põhiline funktsioon on loomisest alates olnud eraisikust kunstniku toetamine ja me loodame, et vabakutselise eraisikust filmitegija osakaal kulka eraldistes edaspidi kasvab.

    Lamp: Seadusemuudatuse probleem on selles, et see on tellija nägu. Lähenemine on arg ning osa rahast anname ära, et riigil oleks mingigi soov tegeleda vabakutseliste sotsiaalsete garantiidega. Riigi rahandus on niigi halvas seisus ja see on viimane asi, millele mõeldakse. Praegu oleks üks võimalik lahendus astuda kultuurkapitali kaudu esimene julge samm, et tagada sotsiaalgarantiid ka vabakutselistele loovisikutele. Peaksime valdkonnana kujundama ühtse seisukoha, kus ütleme, et sel hetkel, kui loovisik ei tööta, peaks ta saama loomeliitude seaduse toel riigilt ravikindlustuse ja pensioni. Nagu prantslastel on teatrivaldkonnas les intermittents du spectacle, mis puudutab kõiki selles vallas töötavaid näitlejaid, tantsijaid, lauljaid ja teisi – juba 1930. aastatest toiminud süsteem, kus iga tööga tehakse makse süsteemi ning vastutasuks on olemas sotsiaalsed garantiid. Meil sellist toimivat süsteemi ei ole. Igaüks püüab ise hakkama saada. Teatriliit ja kinoliit on naabermajades, miks mitte panna leivad ühte kappi ja teha üks suur organisatsioon, mis esindab meid kõiki ja olekski palju lihtsam nii valitsuse kui kultuuriministriga läbi rääkida.

    Triškina-Vanhatalo: Enamikus riikides on ekraanitöötajate ühingud teatrist eraldi. Veelgi suurema katusorganisatsiooni loomine ei kaota vajadust väiksemate järele.

    Litvinova: Palju väikesi oma valdkonna eest seisvaid organisatsioone on ühiselt alla kirjutades suurem jõus. Väiksus võib olla ka meie tugevus, sest vajaduse korral suudame end hästi organiseerida ja kiiremini tegutseda. Ametnikud ja kultuuriminister vahetuvad iga aasta tagant või tihemini ja kõik oleneb sellest, kui head on tema suhted rahandusministeeriumiga.

    Triškina-Vanhatalo: Gildi asutamisest 2020. aastal on nüüdseks ametis juba viies kultuuriminister. Me olime väga lähedal režissööripalga saavutamisele, kui Tõnis Lukas oli minister, aga siis valitsus kukkus ning kõik hakkas otsast peale ja hakati jälle vabakutseliste uuringuid tegema. Tuli üks ja teine kriis, kuni praeguseks on mõista antud, et unustage ära. Selliste olukordade vastu aitaks näiteks see, kui filmikunst saaks riikliku tunnustuse seadusena, kus oleks defineeritud, mis on filmikunst, mis on selle roll eesti kultuuri hoidmisel ja kuidas on rahastusmudelid reguleeritud.

    Kuidas on USA streigid mõjutanud meie filmitegijaid?

    Lippmaa: Elasime loomulikult kaasa. Stsenaristid said päris korralikke võite ning ilmselt võtavad ka Euroopa gildid sealt eeskuju, et hakata paremaid töötingimusi välja rääkima.

    Litvinova: Oleme kõige rohkem mõjutatud situatsioonist Põhjamaa riikides, kuna teeme tihedat koostööd just nendega. Kui nende tootjad ja platvormid on mõjutatud Ameerika streikidest ja läbirääkimised oma liitudega jõuavad tupikseisu, see tähendab omakorda meie jaoks, et ka meie töömaht väheneb.

    Lamp: Hoidsime näitlejatega samamoodi olukorral silma peal. See oli suurim streik alates 1960. aastatest ning palkade ja tasude osas suruti läbi olulised muudatused, kuigi tehisintellekti puhul tuli vist stuudiotele pisut järele anda.

    Feldmanis: Kuigi räägime pidevalt rahast, on USA sündmusi meie olukorraga võrreldes kõige olulisem küsimus hoopis see, kuidas filmimaailma ökosüsteemi üleval hoida. Kuidas teha nii, et inimesed saaksid tööd teha ja kasvaks peale uus põlvkond näitlejaid ja stsenariste ning süsteem end ei hävitaks. Turutingimustes on Eestis seis loomulikult täiesti teine, kuigi tegeleme täpselt sama asjaga ehk kuidas ehitada üles süsteem, mis suudaks end taastoota ja õitseda. Miks me seda filmikultuuri siin kasvatame ja kas me teeme seda sellepärast, et peame seda väärtuslikuks ja tahame maailmaga mingeid lugusid jagada? Me räägime konkreetsetest asjadest nagu tehisintellekt või miinimumtasud, aga kõik taandub selleni, et inimesed ei saa enam selles valdkonnas töötada, kuna pole tagatud mingisugunegi elamisväärne ja turvaline elu. See ei puuduta Hollywoodi tippstsenariste või -näitlejaid, vaid inimesi püramiidi alumises otsas, sest streigid olid pigem valdkonna ellujäämise küsimus kui suurte töötasude jahtimine. Eestis peaks ka rohkem mõtlema selle peale, kuidas meie filmivaldkond võiks elada ja mida see üldse tähendab ning vähem tegelda raha ümberjagamisega.

    Litvinova: See tähendab rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmist ja on seotud haridusega. BFMis ei räägita režissööridele, mis väljundid peale filmitegemise neil veel on. Ainult filmitegemise lootusega pärast kooli lõpetamist ära ei ela. Peame mõtlema, mida me toodame, kui tihti seda teeme ja kuidas ennast turundame. Nii nagu Skandinaavia filmid on viimased 30 aastat oma tugevat brändi loonud.

    Kus te näete Eesti filmivaldkonda aastal 2028 ja mida teha, et eesti filmil oleks siis hea?

    Lamp: Oleks väga kasulik, kui meil oleks ühine kollektiivleping tootjatega ja saaksime ühiselt rääkida tööaegadest ja -tasudest, aga ka täiendavatest, näitlejate puhul esitajatasudest, loojate puhul autoritasudest. Lisaks väga hea filmiseadus, mis reguleerib töötamist, tasustamist ja riiklikku rahastust.

    Litvinova: Loodan, et enamik produtsente on ikka veel oma ametis, sest üks suuremaid probleeme on produtsentide läbipõlemine, kuna neile on poliitilisel, loomingulisel ja tehnilisel tasandil väga suur surve. Väga tõsiselt tuleb tegelda publiku harimisega juba algklassidest alates, et kasvaks peale põlvkond, kes tahab veel kinos käia. Et meie rahvas oma keelt ja kultuuri ikka väärtustaks.

    Lippmaa: Loodan, et stsenaristid pole välja surnud ja jõudnud töötasudega järele Euroopa kolleegidele.

    Feldmanis: Filmiautoril läheb nii hästi, et Eesti tootjad konkureerivad nende pärast terve maailmaga ja riik soovib, et nad teeksid oma filmid siin. Eesti film võitleb oma autorite nimel ja oleks huvi, et need inimesed räägivad oma lugusid just siin ja selles keeles ning seda väärtustatakse. See oleks kõige parem stsenaarium.

    Triškina-Vanhatalo: Režissööril on võimalik areneda ainult filme tehes. Lihtsalt mediteerides paremaks režissööriks ei saa ja ma mõtlesin just üks päev Dogma 95 peale. Kui Dogma 1995. aastal alustas, polnud taani film kaugeltki nii kõva sõna ja seetõttu see sündiski. Tavaliselt räägime Dogma puhul autoritest ja kunstilistest piirangutest, aga seal oli ka mõjuisikuks üks pragmaatiline produtsent, kes ütles, et ühe hea filmi saamiseks on vaja teha 10 ja kahe hea saamiseks 20. Nad lõid seisva vee laiali. Tegid filme kiiresti, tehniliselt lihtsalt ning turundasid neid skandaalihõnguliselt, et jõuda poliitikutele naha vahele ning saavutada poliitiline kokkulepe, et filmirahastus tõuseb igal aastal. Olen viimastel kuudel mõelnud, et ka meil oleks praegustes oludes mingit mõttemalli restarti vaja.

    Elina Litvinova
    Liina Triškina-Vanhatalo
    Lauri Lippmaa
    Tõnn Lamp
    Andris Feldmanis

    1 Alliance of Motion Picture and Television Producers

    2 Writers Guild of America

    3 The Screen Actors Guild-American Federation of Television and Radio Artists

    4 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/wga-ja-sag-aftra-vs-amptp-eksistentsialistlik-loppmang/

  • Meelelahutusäri on ennekõike äri

    KRISTIINA DAVIDJANTS

    Vendade Coenite mängufilmis „Barton Fink“ (1991) tähistab stsenaristist nimitegelane väga eduka päevatöö lõppu maniakaalsusse kalduva koreograafianumbriga tantsupõrandal. Tavakodanikud üritavad teda korrale kutsuda, ja Barton jõuab hõisata „Ma olen kirjanik, ma loon!“, enne kui kellegi mõistmatu ja raske rusikas eufoorilise stsenaristi vastu maad virutab. Üle 30 aasta vana film, kus pilatakse Hollywoodi mogulite aegset nn kuldajastut, pole kaotanud oma aktuaalsust, pigem on isegi valmimishetkest veel päevakajalisem.

    USA filmitööstuse seisu iseloomustamiseks 2023. aastal on peamine sõna kahtlemata „streik“. 8. novembril lõppenud näitlejate streik kestis kolm kuud ja 26 päeva, stsenaristide oma mõnevõrra kauem: neli kuud ja 25 päeva. Nende ettevõtmiste mastaapsus on märgiline, nagu ka see, et üle pika aja olid teemaks nii stsenaristide kui ka näitlejate vaates eksistentsiaalsed probleemid, mis tulenevad muutunud meediamaastikust ja uuest majandusmudelist, mida ei osatud alles üsna hiljuti eriti tõsiselt võtta. Kuigi, eks ole iga suurem sealkandi streik seotud uute meediamudelite levikuga: 1960. aastal tõusis esile televisioon ja aastatel 2007-2008 DVDde müük ning uus meedia.

    Milles siis asi? Tõsi, et alati on veidi lihvitud ühte töötingimust või parandatud teist ja tänavu oli põletavaks teemaks tehisintellekti kasutamine kui selline, seda nii stsenaariumi kirjutamise kui ka näitlejate digikaksikute loomise puhul. Peamine liikumapanev jõud on aga siiski USA üdini teistsugune sotsiaal­garantiide süsteem võrreldes Euroopa, aga ka suure osa muu maailmaga. Vastupidi sellele, kuidas meile siin kaugel tundub, ei suple isegi suhteliselt tuntud näitlejad seal rahas. Rollide eest makstakse ikka pigem ametiühingute kehtestatud miinimumtasu, suuri honorare saavad lubada endale vähesed staarid – ja eks ole see suurte staaride süsteem ju hääbumas. Tõsi küll, järjekordselt, sest eks sedagi on eelmise sajandi filmiajaloos juba ette tulnud.

    On ju „korporatiivne Ameerika“ omaette termin, mille sisu täidab teadmine, et ilma ametiühingu seljataguseta on üksikisikul raske oma õiguste kaitseks midagi saavutada.

    Kui rääkida staarielust, siis ütles juba populaarne meelelahutaja Joan Rivers omal ajal ühes teleintervjuus, et kuulsaks saanud inimesest saab Hollywoodis tööstus. USA näitleja töine staatus on tegelikult selline, mida meil tuntakse vabakutselisusena. Sirbi lugejate kodumaaga võrreldes on sealsed ametiga kaasnevad kulud aga hoopis teised, karjäärivõimalused samuti. Kohustuslikke kõrvalkulusid on sedavõrd palju, et suurem osa sellest neljakohalisest honorarist, mille kutseühing neile miinimumtasuna kindlustab, lähebki vältimatule bürokraatiale, juristidele jne.

    Aastakümneid on olnud „autoritasu“ see võlusõna, mis on kindlustanud näitlejate ja stsenaristide elustandardi, ja seega on mõistetav, miks on autori­tasudega mängimine ajanud streikima mõlema ameti esindajad. On ju „korporatiivne Ameerika“ omaette termin, mille sisu täidab teadmine, et ilma ametiühingu seljataguseta on üksikisikul raske oma õiguste kaitseks midagi saavutada. Kõigi streikide käivitajaks on olnud autoritasude väljamaksmise süsteemi parandamine ja täiustamine.

    Olukorda ei ole parandanud seegi, et voogedastusplatvormid on vähemalt seni keeldunud avaldamast vaatajate arvu, andes selle asemel huvilistele väga mitmeti mõistetavat informatsiooni stiilis „seda või teist vaadati nii ja nii mitu minutit“. Nii pole näitlejatel olnud millestki kinni hakata, sest, noh, äkki tõesti ei vaadata nende tööd sisaldavat seriaali. Kui aga näiteks Netflixi ülemus Ted Sarandos korraldas suurejoonelise peo, kus teatas end üles löönud, kuid tegelikult paarikümnedollarilisi autoritasusid saanud näitlejatele kogemata rõõmujoovastuses, et „Oranž on uus must“ on osutunud populaarsemaks kui „Troonide mäng“*, purunesid kunsti­inimestest heatahtlike näitlejate viimased illusioonid.

    Ka stsenaristide rindel pole lugu sugugi parem. Nii nagu Barton Fink ei erinenud Coenite kujutatud mogulite maailma produtsentide arvates suurt trükimasinaga ahvist, ei ole ka praeguses Hollywoodis stsenarist säärasel positsioonil ja õigustega, nagu ta on näiteks Euroopas. Hollywoodi stsenarist on ennekõike palgatööline, kes peab autorina läbimurdmiseks näitama, mida ta muidu oskab. „Enne kui saad võimaluse olla selline nagu ei keegi teine, tuleb osata olla selline nagu kõik teised“ on olnud vähemalt televisioonis mantra, mida on korratud kõigile algajatele stsenaristidele. Tuleb tõestada, et oskad kirjutada suurema osa mõeldavate populaarsete sarjade n-ö keeles tegemaks endale nime. Siis saad ka palgatud mõnda stsenaristide tuppa (writers’ room) mingiks kindlaks ajavahemikuks.

    Ja siit tuleb mängu termin „miniroom“, mis ei pea tähendama ilmtingimata vähemat personali (kuigi tegelikult tähendab), vaid ka seda, kui lühikeseks ajaks on võimalik üldse stsenariste palgata. Ilmselt on nii mõnigi lugeja vaadanud mõnda päris tipp-topp tunduvat uuema aja sarja, kus umbes neljandast osast äkki kõik muutub, justkui oleks uued kirjutajad pukki saanud. Väga võimalik, et just nii see ongi: ilmselt on toimunud stsenaristide vahetus, sest see on olnud võimalik ja, mis peamine, majanduslikult ka kasulik. Kuna voog­edastuse tulek on tõmmanud seriaali­osade arvu endise (vähemalt) 22 osa pealt keskeltläbi kaheksale, tähendab see stsenaristile vähem töönädalaid ja seega vähem töötasu – tal on võimatu oma erialasest tööst ära elada. Seda aktuaalsemaks saavad aga telelinastuste autoritasud. Kust need autoritasud üldse tulevad ja mida need antud kontekstis sisuliselt tähendavad?

    Meil Euroopas on film kunst, eriti muidugi Ida-Euroopas. Puusalt tulistades võib üldistada, et mida vähem vaatajaid, seda vähem võimalust raha teenida, seega ka vabadust kunsti teha. USA on hiiglaslik territoorium, kus meele­lahutusäri on ennekõike äri. Kogu sealne televisioonisüsteem on ehitatud üles teletoote müügile sündikatsiooni vormis: toode müüakse korraga maha tervele trobikonnale telekanalitele, tuues kohe ühe raksuga õuele ka hulga raha. Keskkonnas, kus a priori ei garanteeri keegi äraelamiseks vajalikke vahendeid, on näitlejast ja stsenaristist saanud mingil määral toote kaasomanikud. Protsentuaalselt küll väga väikesel määral, kuid siiski. Ilma selleta on nende ametite pidajate jätkusuutlikkus võimatu. Süsteem on teine, ühiskond on teine, arusaam ametist on teine ning rahategemise võimalus, et mitte öelda kohustus, on muuseas ka vist üks aspekt, mida on siinpool ookeani raske mõista. Süsteem on teine, ühiskond on teine, arusaam ametist on teine, USA konkreetsete töötasude ja raha teema väärib aga eraldi käsitlust.

    * „Game of Thrones“, David Benioff, D. B. Weiss, 2011–2019.

Sirp