analüüs

Õppekava koostajad Võru muusikakooli direktor Celia Roose ja praegu Stockholmis elav Tuulikki Bartosik on selle põhjenduses rõhutanud eelkõige pärimusmuusika kasvavat osa maailma kultuuripildis: “Viimaste aastate jooksul on pärimusmuusika positsioon ühiskonnas tugevalt muutunud ning saavutanud võrdväärse koha klassikalise ja jazzmuusika kõrval. Maailmas on lugematu arv pärimusmuusika festivale, mille raames toimuvad nii laste- kui ka noortelaagrid, õpitoad, workshop’id.” Etnomusikoloogia on pärimusmuusika õpetuses oluline kui seda uuriv teadusharu.

23. mail toimus Eesti muusikahariduse foorum,1 kus arutleti muusikahariduse küsimusi tasemete kaupa, keskendumata muusika eri liikidele. Erialalt etnomusikoloogina märkasin siiski, et üks ettekanne (Siim Aimla Georg Otsa nimelisest Tallinna muusikakoolist) käsitles rütmimuusika õpetamist, kuid pärimusmuusikat nimetati vaid üksikjuhtudel muuseas. Suurimat huvi etniliste tunnustega muusika vastu väljendas aga foorumit külastanud haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, mainides Eesti Pärimusmuusika Keskust ja rahvuslikku koloriiti muusikas. Ainsal korral kõlas foorumil sõna “regilaul”, kui lõunapausi ajal üks osavõtjatest tsiteeris selle nimetuse all labajalavalsist tuntud ridu: siit nurgast ja sealt nurgast, / keskpõrandale kokku.

Muusikahariduse foorumi lõpus soovitati moodustada komisjon, kes leiaks eesti muusikahariduse mõtte ja eesmärgi. Eesmärk tundus ebamäärasena seetõttu, et ei täpsustatud, mida mõeldakse muusika all ning missugune võiks olla eesti muusika(hariduse) eripära. Siinkohal tahan tsiteerida 1925. aastal kirjutatud lõiku tookord Londonis elanud folkloristi ja diplomaadi Oskar Kallase sissejuhatusest eesti rahvalaulude väljaandele: “Me läheme nii kui tahtmisega mööda sellest, mis meil omapärast. Kas ei peitu selles osalt sedasama alamtõu kartust kui eesti keele kõnelemisel? Viimati arvab Euroopa meid mitte-eurooplaste hulka? Aga Euroopa ei vea seda heameelega sisse, mida ta ise toodab, ka vaimuilmas mitte. Uuelt juurdetulijalt küsitakse peale muu: kas teil on midagi uut ütelda? Kas annate lisa meie tundmustele? Teadmistele? Mõtlemisviisile? Väljendusviisile?”2

Rahvuslikust ühtekuuluvusest ja eripärastEtnomusikoloogias on juhitud tähelepanu sellele, et sõltuvalt kultuurikontekstist nimetatakse muusikaks (või lauluks, pillimuusikaks) ning väärtustatakse muusikana erinevaid helisid ja tegevusi. Mõnevõrra idealistlik on arusaam muusikast kui universaalsest, üldiselt mõistetavast keelest. Tegelikult saab õpetada teatud stiiliga, teatud kindlasse kultuurikonteksti kuuluvat muusikat – või ka mitut liiki muusikat.

Ühena muusikaõpetuse probleemidest tuli foorumil esile muusika mitmekesisus ja sellest tingitud valiku tegemise raskus. Toetan siinkohal Igor Garšneki seisukohta, et muusikaharidus peaks viima ka maailma muusikalise paljuse teadvustamise ja väärtustamiseni. Selle kaudu avardub arusaamine muusikalise väljendusviisi võimalustest ning oma eripära mõistmine. Ei pea teadma viimseid detaile, kuid haridust ei või piirata silmaklappidega, välistades muusikaliigid, mida euroopa kunstmuusika keskselt seisukohalt on peetud vähem väärtuslikuks (populaarmuusika, pärimusmuusika). Üks (muusika)hariduse eesmärke võiks olla kohaliku kultuurilise eripära õpetamine ja väärtustamine teiste seas.

Olukorras, kus puutume kokku eri kultuuridega ning üks uuemaid muusikasuundi kannab nimetust world music, tuleks tunda ka oma etniliste tunnustega pärimusmuusikat.

 2005. aastal pärimusmuusikute seas läbi viidud küsitluses vastati, et selle muusika kõige olulisem ülesanne on hoida rahvuslikku ühtekuuluvust ja eripära. Folklooriõpetaja Kail Sarv: “Ma arvan, et tänapäeva inimene hakkab oma rahvamuusikat aina rohkem vajama, et millegi poolestki ülejäänud rahvastest erineda.”

Kahjuks on Eestis ainult vähesel määral säilinud pärimusmuusika suuline traditsioon, kuid õnneks on see muusika osaliselt meieni jõudnud arhiiviallikate vahendusel – noodistuste ja helisalvestistena. Pärimusmuusika on omaette “muusikaline keel”, mis vajab uurimist, taastamist ja õppimist.

Pärimusmuusika õpetuse eesmärkidest

Eestis on pärimusmuusikat õpetatud 1991. aastast saadik praeguses Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Siiski on see olnud erand teiste keskastme ja kõrgemate muusikakoolide kõrval, kus tavaliselt on olnud üksnes ühe semestri pikkune eesti rahvamuusika üldkursus. Arvestades, et pärimusmuusikas pole õpilastel praktilist kogemust ning et nad ei tunne pärimusühiskonna inimeste mõtteviisi ega eluolu, on ühest semestrist tutvumiseks vähe.

2006. aastal uuris Igor Tõnurist muusika- ja teatriakadeemias koolimuusika eriala tudengitelt, mida nad ootavad rahvamuusika õpetuselt. Sooviti praktiliselt tutvuda pillidega ning saada nõuandeid rahvamuusika kasutamiseks koolitundides. Raskusi tekitas laulutekstide murdekeel, aga ka üldisemalt vanemast muusikast arusaamine, mistõttu see tundus kohati monotoonne ja ebahuvitav. Ühe tudengi küsitluslehel oli lisamärge: “Olen nördinud, et kuigi õpin Eesti muusikaakadeemias, on eesti rahvamuusikat vaid üks semester, eesti muusikat üks semester, afroameerika muusika ajalugu aga kaks semestrit, jazz-rütmikat kaks semestrit. Vaja oleks ka rahvapillide õpetust, ka teiste rahvaste muusikat.”

Viljandi kultuuriakadeemia eestvedamisel on 2005. aastal valminud pärimusmuusika ainekava muusikakoolidele3. Selle eesmärkide seas nimetatakse vajadust õpetada kohalikku muusikalist väljendusviisi (“muusikalist emakeelt”) ning tõsta Eesti eri piirkondade omakultuuri kvaliteeti. Celia Roose sõnul on Võru muusikakoolis kasutusel täismahus pärimusmuusika õppekava: õpitakse kannelt, lõõtspilli, torupilli, hiiu kannelt ja viiulit. Õpetus on algastmel eelkõige kuulmispõhine. Eesti Muusikakoolide Liidu andmetel4 õpetatakse pärimusmuusikat üheksas muusikakoolis (liitu kuuluva 81 muusikakooli seast), kuid kuuldavasti huvi selle vastu kasvab.

2007. aastal muusika- ja teatriakadeemias algava pärimusmuusikaõpetuse eesmärgiks on koolitada kõrgetasemelisi interpreete, loojaid ja õpetajaid ning teha etniline muusika lähedasemaks ka teiste erialade üliõpilastele. Loodetakse, et Tallinnas antav õpetus tekitab ka Põhja-Eestis suurema huvi pärimusmuusika vastu, sest senised valdavalt Lõuna-Eesti päritolu ja koolitusega inimesed eelistavad töötada kodusemas piirkonnas.

Pärimusmuusika õpetusel muusikakoolides on takistuseks olnud õpetajate, pillide, teadmiste-oskuste ja õppematerjali puudus, viimast eriti pillimuusika osas. Pillide ostmise ja õpetajate tasustamise osas on olukord veidi paranenud Eesti Kultuurkapitali ning riikliku programmi “Lõuna-Eesti keel ja kultuur” abiga. Oskuste ja õppematerjaliks vajaliku pagasi osas peaks toetama pärimusmuusika-alane teadus etnomusikoloogia.

Etnomusikoloogia võiks eesti pärimusmuusika õpetamise tarbeks uurida ja vahendada arhiivis talletatud muusikanäiteid, sest paraku on meie “muusikaline emakeel” ununev vanavana…vanemate keel. Peamised ülesanded sel alal võib kokku võtta järgmiselt:

1) teadvustada suulise loomeprotsessi seaduspärasusi, näiteks viisi varieerimise või esituse ülesehituse põhimõtteid;

2) uurida pärimusmuusika seoseid igapäevase elu, kommete ja uskumustega, sest muusika esialgse tähenduse ja otstarbe mõistmine aitab mõtestada ka tänapäeva esitust;

3) kirjeldada muusika stiilitunnuseid (nt tämber, rütm, meloodia), mis annavad pärimusmuusikale eripärase kõla;

4) uurida pillide ehitust ja mänguvõtteid;

5) vahendada pärimusmuusika allikmaterjale arhiivist, koostades pärimusmuusika väljaandeid (teha valik, noodistada helisalvestised ja redigeerida käsikirjalised noodistused);

6) jäädvustada ja analüüsida tänapäeval eksisteerivat pärimusmuusikat, eriti selle tähtsust identi
teedi kandjana;

7) uurida eesti pärimusmuusikat ajaloolises seoses naabritega, et mõista selle päritolu ja eripära.

Etnomusikoloogilise uurimistööga tegeldakse Eesti kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonnas ning osalt ka EMTA muusikateooria osakonnas. Kahjuks jääb vähe aega tegelda õppematerjalide ettevalmistamise ja viiside publitseerimisega, kuna seda laadi tegevus pole meie rahvusvahelise orientatsiooniga teaduses eriti hinnas. Samas ei jõua hariduse seisukohalt olulisi ülesandeid täita muu töö kõrvalt, näiteks arhiivipõhise andmebaasi või viisiväljaande koostamine on küllalt aeganõudev tegevus.

Ning siiski – et jätkuvalt tõsta omakultuuri kvaliteeti ning omada väärikat kohta Euroopa kultuuriruumis, tuleks edendada nii pärimusmuusikat kui etnomusikoloogiat.

John Lewis Gaddis on hinnatumaid külma sõja eksperte. Tema 1972. aastal ilmunud külma sõja alguspõhjusi eritlev teos (“The United States and the origins of the cold war”) võitis Columbia ülikooli Bancrofti auhinna, mida peetakse Ameerika üheks mainekamaks ajaloolase tunnustamisel. 1982. aastal ilmunud ohjeldamise strateegia analüüs “Strategies of containment: a critical appraisal of postwar American national security policy” on mõjukamaid teoseid Teise maailmasõja järgsete rahvusvaheliste suhete kohta. Ka kõnealune “Külm sõda” on tähelepanuväärne raamat. Ent oluline on tähele panna, et selle eesmärgiks, nagu ka autor tagasihoidlikult tunnistab, ei ole anda midagi juurde teadusele. “Külma sõja” eesmärgiks on tutvustada ajalooteaduse seniseid saavutusi laiemale lugejaskonnale.

Võideldi inimkonna põhiliste väärtuste eest

Lugejale on võrdselt oluline tunda raamatu voorusi ja puudusi. Teose tugevad küljed ilmnevad lugemisel kiiresti: esiteks on märgata kõrget kirjanduslikku taset. Gaddis alustab põneva proloogiga, milles tuberkuloosi surev Eric Blair, kirjanikunimega George Orwell, on Teise maailmasõja lõppedes tõmbunud üksildasele Jura saarele Šotimaa rannikul, et lõpetada romaan “1984”. Edasi märgib autor, et Orwelli teoses ennustatud totalitarismi üleilmne võit näis 1984. aastal, mil suured vennad hoidsid kontrolli all Nõukogude Liitu ja poolt Euroopat, ikka veel võimalik. Ent just selsamal Orwelli maagilisel aastal, märgib autor, olevat läinud liikvele sündmused, mis viisid totalitarismi kokkuvarisemiseni ning külma sõja lõppemiseni. Seda mõttelõnga jätkab Gaddis oskuslikult teose epiloogis: kui pärast Teise maailmasõja lõppu näisid diktatuurid olevat pealetungil ning demokraatia tulevik tume, oli külma sõja järel jõudude tasakaal pöördunud otsustavalt demokraatia kasuks. Sel põhjusel peabki Gaddis külma sõda – sarnaselt Ameerika kodusõjaga – lausa vajalikuks konfliktiks, kuna võideldi inimkonna põhiliste väärtuste pärast. Ning õnneks võitsid seekord head ja pahad kaotasid. Seesuguseid niidistikke punub Gaddis läbi teose teisigi, jättes mulje hästi komponeeritud romaanist. Autor joonistab juhtmotiivid välja suure üldistusega, nii et need muutuvad lausa karikatuurseks. See meeldib paljudele. Demokraatia ja türannia võitluse idee on näiteks paelunud George W. Bushi lähikondlasi ning Gaddist on isegi peetud praeguse presidendi õueajaloolaseks.

Lugeja märkab kohe ka autori ladusat stiili, mille hea tõlge õnneks eesti lugejani toob. Seda ei saa kahjuks enesestmõistetavaks pidada, sest eesti keeles on küllalt ilmunud ajalooraamatuid, mille lugemise vilets tõlge väljakannatamatuks teeb. Antud juhul on lugemine lausa nauding ja nii see peabki olema. Mõned Eesti ajaloolased, kes Saksa ajalooteaduse eeskujuks on võtnud, usuvad praegugi, et õige ajalooteadus peab olema kirjutatud võimalikult kuivas ning raskes stiilis. Nende jaoks reedab lobe tekst juba kaugelt madalama väärtusega teaduse. Inglise ja Ameerika ajaloolasi tihti teadlasteks ei peetagi. Optimistina usun siiski, et see mõtteviis tõrjutakse varsti välja ning omamaistegi teoste keel hakkab paranema. Seejuures avaldavad ehk positiivset mõju ka hästi toimetatud tõlkeraamatud. Oleks hea, kui nii läheks, sest selge jutt peegeldab selget mõtlemist, ähmane tekst seevastu annab aimu ähmast autori ajukäärudes.

Näitlejate roll külma sõja viimasel kümnendilTeose teeb nauditavaks ka nutikas liigendatus. Õnneks on Gaddis osanud vältida kronoloogilist lähenemist ning võtnud külma sõja ette tähtsamate teemade või probleemide kaupa. Sellest lähtudes saadud peatükkide pealkirjad on iseloomulikud pigem mõnele kirjanduslikule vormile. Nii näiteks lahatakse Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide globaalset konflikti XX sajandil pealkirja all “Käsk ja spontaansus”. Käsk viitab marksismile-leninismile rajatud režiimidele ning spontaansus kapitalismil ja demokraatial põhinevale valitsusmudelile. See on võimaldanud Gaddisel asetada külm sõda laiemale filosoofilisele taustale ning esitada seda kui võitlust kahe mõttevoolu vahel, kus vaieldakse inimese ja riigi vahekorra, inimese loomuse jms üle. Esimesi külma sõja lõpu märke uurib Gaddis peatükis “Näitlejad”. Mõnevõrra ootamatult arvab autor, et külma sõja viimase vaatuse olulisemaid tegelasi ühendav joon oli see, et nad olid näitlejad. Gaddise lemmiktegelased Johannes Paulus II ja Ronald Reagan olid noorena olnud näitlejad, Václav Havel oli näitekirjanik, Gorbatšoviski leiab Gaddis näitlejajooni. Gaddise arvates seisnes suurte näitlejate roll külma sõja viimasel kümnendil selles, et nad suutsid abstraktsioonidega osavalt manipuleerides muuta inimeste tardunud tõekspidamisi. Üheks kinnistunud veendumuseks oli, et külm sõda kestab igavesti. Suurte näitlejate olulisim teene oligi selle tõdemuse ümberlükkamine. See on taas näide sellest, kuidas Gaddise vaatepunktist paistab ajalugu üsnagi karikatuursena. Ent tuleb tunnistada, et Gaddise näitleja-mõttel on tõetera sees.

Vaieldamatult on Gaddise tugevaks küljeks oskus liikuda elegantselt üksikult üldisele ja üldiselt üksikule. Nii toetab autori üldisemat laadi väiteid pea alati mõni hoolikalt valitud, tabav ning mõnikord ka üllatav tsitaat. Selgitades, kuidas uutmine ja avalikustamine juhtis paratamatult Nõukogude Liitu lagunemise poole, tsiteerib Gaddis üht Leedu professorit, kes olevat 1990. aasta algul Gorbatšovile selgitanud: “Pärast seda, kui NLKP otsustas rajada meie poliitilise elu demokraatiale, oleme me oma vabariigis seda ennekõike pidanud enesemääramisõiguse väljakuulutamiseks…”. Tänu tabavatele tsitaatidele andestab lugeja ehk mõningase pealiskaudsuse, mis näiteks Nõukogude Liidu siseprotsesside käsitlemise puhul siiski välja paistab. Väide, et otsustusvõimetus riigi juhtimisel tegi Gorbatšovist mehe, kes võis “puhta südamega vastu võtta Nobeli rahupreemia”, jätab igatahes kahe silma vahele, et Gorbatšovi otsustel – ja otsustamatusel – olid siiski tagajärjed kaotatud inimelude näol Leedus, Lätis, Gruusias ja mujal. Gaddise jutust jääb aga mulje, et peasekretär oli otsast lõpuni plekitu poiss.

Mõnikord on Gaddis tsitaatidega siiski ka liialdanud. Probleem seisneb selles, et ülevaatliku käsitluse puhul on autoril raske olla üldistav ning samal ajal ka üksikutes küsimustes äärmiselt täpne. Seepärast ei ole autoril olnud aega avada kasutatud tsitaatide konteksti. Nõnda jääb lugeja eest tihti varjule ka asjaolu, et tegelikult on paljudel tsitaatidel eri tõlgendamisvõimalusi. See on aga lihtsa lugeja suhtes ebaaus, sest temale võib jääda igati vettpidava argumentatsiooni mulje. Asjatundlikum lugeja saab loomulikult aru, et Gaddis on oma ajaloo-versiooni esitamiseks valinud, milliseid tsitaate kasutada ja millised mainimata jätta. Ta teab, millise trikiga ajaloolane-mustkunstnik kübarast üha uusi küülikuid välja tõmbab.

Ent Gaddise stiil jätabki mulje, et tema sulest tuleb ainult valmis ajalugu. Sellega paistis silma 1997. aastal ilmunud teos “Nüüd me teame” (“We now know: Rethinking Cold War History”), mis häiris teisi ajaloolasi pretensiooniga, et külma sõja ajalugu on tehtud. Ka nüüdne teos püüab varjata vaidluskohti ning esitab ühe kõikehaarava narratiivi. Kuid need katsed näivad lapsemeelsed, kui vaadata kas või seda, kuidas Gaddis ise on pidanud oma seisukohti karjääri jooksul muutma.

1972. aasta teoses külma sõja põhjustest kirjutades arvas Gaddis, et Stalini süü külma sõja puhkemises seisnes selles, et tema – erinevalt demokraatlike riikide juhtidest – oleks saanud käituda ratsionaalsemalt. 1997. aastal leidis Gaddis seevastu, et Stalin poleks saanud kuidagi ratsionaalselt käituda, sest tema mõtteid ja tegusid determineeris suurel määral marksismi-leninismi ideoloogia. Samas kujutas ta Stalini välispoliitikat siiski peamiselt defensiivsena, märkides muu hulgas, et
Stalinil polnud kunagi plaanis kehtestada Nõukogude tüüpi režiime Ida-Euroopas. Nende tekkimine oli lääneriikide esile kutsutud kaitserefleks. Kõnealuses raamatus läheb Gaddis Ida-Euroopa sovetiseerimise probleemist osavalt mööda, kuid jätab seejärel hoopis mulje, justkui olnuksid Stalini ambitsioonid peaaegu piiritud. Ta tõmbab kaabust järjekordse küüliku, tuues ära Stalini lause 1947. aastast, mille kohaselt olevat Kremli juhtkond hellitanud lootust jõuda Pariisi.  

Ajalugu ei ole leib, mis tuleb küpsena ahjust Oma seisukohtade muutmine ei ole teadlase puhul loomulikult mingi patt, hoopis ohtlikum oleks vanadest jäigalt kinni hoida. Ent ajalugu pole võimalik ette kujutada positivistlikult, mille järgi seda teadusharu täiustatakse aegamisi faktidega, umbes nagu mesilased ehitavad mesikärge. Ega ma ei usugi, et Gaddis nii arvab. Aga ta ei reeda ka lugejale, et allikad annavad võimalusi vastukäivateks tõlgendusteks. Nii jätab Gaddis mulje, et ikka veel üpris juhuslikest ja hõredatest teadetest Stalini kohta piisab täielikult diktaatori mõtete ja soovide rekonstrueerimiseks.

Samamoodi patustab Gaddis näiteks ka Roosevelti puhul. Gaddis on ootamatult sõbralik selle XX sajandi kõige olulisema Ameerika presidendi välispoliitika suhtes. Ta kirjutab, et Churchilli-Stalini mõjusfääride kokkulepe 1944. aasta oktoobris valmistas Rooseveltile “tublisti muret”, kuigi ilmselt valmistas Rooseveltile muret vaid see, et Euroopa tuleviku üle otsustati ilma temata. Gaddis kirjutab, et Roosevelt  ja Churchill olevat korduvalt Stalinile toonitanud vabade valimiste korraldamise vajadust Balti riikides, Poolas ja mujal Ida-Euroopas, kuid näiteks Rooseveltile lähedal seisnud Averell Harriman, USA saadik Moskvas, märkis 1944. aasta novembris hoopis, et FDR-ile ei läinud korda, kas Vene naaberriigid muudetakse kommunistlikuks või mitte. Edasi püüab Gaddis tõestada, et Roosevelt  oli tõsiselt mures selle pärast, et Moskva rikkus Jaltas antud lubadusi. Selle tõestuseks tsiteerib ta tuntud FDR-i lauset kaks nädalat enne presidendi surma: “Stalin on murdnud kõiki lubadusi, mida ta Jaltas andis”. Kuid Gaddis jätab mainimata, et on vähe tõendeid selle kasuks, et Roosevelt  tõepoolest “silmaklappidest vabanes”, ning ka selle, et päev enne surma (11. IV 1945) kirjutas Roosevelt  Churchillile Poola probleemi kontekstis: “Ma ei pea seda Nõukogude-probleemi üldiselt oluliseks, sest probleemid, mis ühel või teisel kujul iga päev meie ette kerkivad, enamasti siiski lahenevad.” Seega ei maini Gaddis poole sõnagagi ajalookäsitlust, on Roosevelti välispoliitika suhtes kriitiline ning esitab ülimalt ühekülgse, peaaegu propagandistliku ülevaate presidendi tegemistest.

John Lewis Gaddise teos on värskendav ja inspireeriv tõlgendus. Ent seda tuleks lugeda ettevaatusega, meenutades, et ajalugu ei ole leib, mis tuleb küpsena ahjust. Nagu tsirkuseski tuleb täpselt tähele panna, millisesse kaabusse küülik on peidetud. Ent osava mustkunstniku käest saab kindla peale ikkagi petta.

Enrico Crispolti (1933) on itaalia kunstiteadlane ja kuraator, kes on oma uurimistöös keskendunud futurismile, sõjajärgsele avangardile, Renato Guttusole, Lucio Fontanale jt itaalia kunsti kesksetele kujudele. Praegu  töötab Crispolti kunstiajaloo professorina Siena ülikoolis. Kureerinud kümneid näitusi, teiste seas sarja “Alternative attuali” (“Aktuaalsed alternatiivid”) 1960ndatel Rooma lähistel L’Aquilas, kus eksponeeris muu hulgas ka Nõukogude põrandaaluste kunsti, teiste seas Ülo Soosteri teoseid. 1976. aastal oli ta üks Veneetsia biennaali Itaalia paviljoni näituse “Keskkond kui sotsiaalne ruum” kuraatoreid ning 1977. aastal üks dissidentluse biennaali näituse “Uus kunst Nõukogude Liidust. Mitteametlik vaatenurk” kuraator. Täispikk videointervjuu Crispoltiga on eksponeeritud näitusel “Dissidentluse biennaal ‘77”.

Dissidentluse biennaal oli eelkõige Itaalia nähtus, sisepoliitilisest ambitsioonist kantud kultuuriüritus. Sotsialistid, kes olid suhteliselt marginaalses positsioonis, soovisid end kommunistide vastu välja mängida. Ja dissidentlus Ida-Euroopas oli selleks ideaalne teema. Sotsialist Carlo Ripa di Meana, biennaali president, käis selle idee välja ja kahtlemata sattus see olema aktuaalne ka rahvusvahelises kontekstis. Seda enam oli olukord provokatiivne Nõukogude Liidu suhtes, kuna “dissidentlus” oli nõukogudevastase propaganda põhitermin.

Võtsin vastu ettepaneku kureerida dissident­luse biennaali raames mitteametliku kunsti näitust, kuna see tundus hea võimalusena tegeleda nähtusega, mis oli mulle juba pikalt huvi pakkunud. Tegutsesin oma veendumuste kohaselt, lähtudes kultuuriautonoomiast ja püüdes vältida sotsialistide poliitilisi spekulatsioone. Mind tabasid sellegipoolest kommunistide süüdistused antisovetismis, poliitilises instrumentaliseerituses. Kuna olen vaadetelt vasakpoolne, lähedal kommunistidele, kuigi neis küsimustes mõtlesin siiski oma peaga, oli mul seda raske kuulata. Selgitasin korduvalt oma positsioone, oma huvi Ida-Euroopa avangardi vastu, selle huvi apoliitilisust.

Vältisime näituse pealkirjas programmiliselt sõna “dissidentlik”, kasutasime selle asemel “mitteametlik”, mis on ajalooliselt täpsem ja ka poliitiliselt korrektsem. Tegemist oli ju tõepoolest eelkõige mitteametliku kunsti, mitte poliitilise protestiga. Need olid kunstnikud, kes ei kuulunud kunstnike liitu, seega olid ametlikult tunnustamata. Kuid see ei olnud poliitiline, vaid administratiivne probleem, korporatiivne tsensuur. Teised biennaali korraldajad käsitlesid dissidentlust väga laialt kui alternatiivseid või ametlikule kultuurile vastanduvaid positsioone, eristades emigreerunud ja kodumaal tegutsevaid loomeinimesi ja tegeledes rohkem nende probleemide, mitte loominguga. Minu seiskoht on aga, et sellevõrra kui kunst on uuenduslik ja kriitiline, on see oma olemuselt nagunii dissidentlik, vastandub kinnistunud normidele. Ja mina arvan, et hea kunst peab olema sotsiaalselt vastutustundlik ja kriitiline ühiskonna suhtes, kus ta sünnib.

Näitusel osalevate kunstnike nimekiri toodi välja liiga vara, pressikonverentsil, kus tutvustati plaanitavat biennaali. See oli mõeldud kinnise töödokumendina, aga see avalikustati minuga konsulteerimata. Sellest sündis suur diplomaatiline skandaal, kõik võimalikud näituse ettevalmistamise ametlikud kanalid pandi kinni. Paljudele kunstnikele, tähendas see tõsiseid probleeme kodumaal: neid süüdistati koostöös lääne nõukogudevastaste jõududega, kuigi nad ei olnud meie üritusest teadlikudki. Olime sunnitud plaanitud kogu Ida-Euroopa kunsti kajastava näituse taandama Nõukogude mitteametlikule kunstile, mida oli lääne erakogudes juba piisav kriitiline mass, et  üldistusi teha.

Ehitasime näituse üles kriitilistele kategooriatele, jaotades materjali teemaplokkideks nagu “Ekspressionistlik ja lüüriline kujutusviis”, “Žest, mateeria, kujund”, “Iroonia ja argipäev”, “Sürrealistlik kujutusviis” jne. Kõige rõõmustavam oli tõdeda, et juba 1960ndatel olin ära tundnud mõned olulisemad isiksused ja suundumused, mis olid juba siis selles mitteametliku kunsti diskursuses püsima jäänud, nagu näiteks Soosteri sürrealism või Nussbergi kinetism. Samas esitasime Veneetsias ka täiesti uusi suundumusi.

Kuigi meil oli erimeelsusi, hindan Veneetsia biennaali ajaloos Ripa di Meana presidentuuri: ta suutis avada selle institutsiooni sotsiaalselt, käsitleda tõeliselt aktuaalseid teemasid, seda innovatiivselt. Hiljem kogu see aktiivsus hääbus. Dissidentluse biennaali probleem oli aga, et oli küll ideeline liider, kuid puudus kõiki lülisid koos hoidev persoon, direktor,  nagu need on olemas praegu. Seetõttu ilmus küll igal sektsioonil kataloog või kogumik, aga mingit sünteesi, ühisosa ei tekkinudki.

Vestluse ja videointervjuu põhjal

Karl Martin Sinijärv: Kui te suudate endale ette kujutada üht väga suurt raamatumessi, siis selline Göteborgi mess ongi, ainult rootsikeelne.

Kristo Tohver: See on Põhjamaade suurim raamatumess.

Ilvi Liive: Lisaks on tegemist eeskätt kirjanikele keskendunud messiga. Õigustega kauplemine nagu Frankfurdis või Londonis jääb Göteborgis täiesti sekundaarseks.

K. T.: Göteborgi linn tuksub messi nelja päeva jooksul just messi rütmis.

Eha Vain: Mess toimib kohana, kus saab kohtuda autoritega, eelkõige siis Põhjamaade kirjanikega – harukordne võimalus olla nüüdiskirjanikega vahetus kontaktis. Seetõttu tajun messi uute ideede ja sünergia sünnitajana, kiirendatud pulsiga sündmuskohana.

Ja veel – ma pole kusagil näinud nii täis tuubitud seminariruume või messibokse – Göteborg on kindlasti ka lugejate mess.

Kuidas ja miks juhtus, et Eestist sai Göteborgi messi peakülaline?

K. M. S.: Nagu ütles rootsi kirjanduse kangelane väike Tjorven vette kukkununa: “See lihtsalt läks nii.” Kuigi – tausta tundes – oleks võinud minna ju hoopis teisiti! Hea, et nõnda läks. Me oleme Göteborgis võimsasti väljas.

I. L.: Göteborgi messil on kombeks peakülalisi kutsuda. Näiteks kahe aasta tagune peakülaline oli Leedu ning aasta enne seda Inglismaa. Eelmise aasta peateemaks polnud ükski riik, vaid hoopis sõnavabadus kui selline.

E. V.: Mäletan, kunagi ringles idee pakkuda Göteborgi raamatumessi peakülaliseks Baltimaade kirjandust. Aga Leedu läks Balti koostöö kirjutamata reegleid eirates oma teed, tulles peakülalisena välja bravuurika juhtmõttega: “Leedu – suurte ambitsioonidega väike riik”. See jäi mulle hästi meelde. Nüüd võib juba Leedule “aitäh” öelda, kuna nende edu aitas omalt poolt kaasa Göteborgi messi korraldajate huvile Eesti vastu. Aastaid tagasi oleks tundunud mõte pakkuda Eestit väljaspool Balti konteksti ehk raskemini teostatavana.

K. T.: Asi poleks teoks saanud ilma Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse aastatepikkuse tööta. Olulise eeltöö ettevalmistusel tegi endine kultuuriministeeriumi kirjandusnõunik Asta Trummel. Samuti aitasid kaasa mitmed inimesed, kes olid varem Göteborgis käinud ja seal kontakte loonud. Vajalikul hetkel toetasid ettevõtmist kultuuriministrid Urmas Paet ja Raivo Palmaru. Toetus kestab.

Kuidas oli eesti kirjandus esindatud Göteborgi messil enne tänavust peakülalise aastat?

I. L.: Kolmel viimasel aastal on Eestil olnud päris oma stend. Üksikud kirjastused on varemgi kohal käinud, kuid Eesti riigi stend ilmus messile kõigest kolm aastat tagasi.

E. V.: Tõesti, esmakordselt läksime eesti luuletajate esindusega välja aastal 2004. Viisime läbi luulekava Göteborgi kõrgema kunstikooli õppehoones, mille nimeks Glashuset. Tegu oli mastaapse õhtuga, tõelise maratoniga, kus lisaks eesti, läti ja leedu luuletajatele esinesid Skandinaavia autorid. Minu arvamuse kohaselt on tegu kõige õnnestunuma luuleõhtuga nii esinemiste kui ka vastuvõtu mõttes, poeetilise sõna kontsentratsioon lausa raputas.

K. T.: Eelmisel aastal, kui käisime Eesti-keskset suurrünnakut ette valmistamas, käis meie toonases tühipalja 12 ruutmeetri suuruses boksis ootamatult suur hulk huvilisi ja toetajaid. Sealt tänane optimism.

Mis teeb peakülalise staatuse Göteborgis eriliseks? Millised kohustused ja võimalused sellega kaasnevad ja kuidas Eesti delegatsioon neid kohustusi ja võimalusi täidab ja kasutab?

K. T.: Eestil kui peakülalisel on kõige suurem messiboks rahvusvahelises saalis. Messikorraldajate organiseeritavas kajastuses on peakülaline alati ja pidevalt olulisel kohal. Idee kohaselt peaks peakülaline andma messile igal aastal oma näo. Me anname kindlasti ühe võimaliku Eesti näo. Olgu see veenev ja võimas! Võimas võimalus ongi  messi korraldajate abiga teoks teha Eesti kirjandust, kultuuri, ühiskonda tutvustavaid ja eestlaste jaoks aktuaalseid teemasid käsitlevaid seminare, kollokviume, koosviibimisi ja nõukodasid. Eesti kohustus on pakutud võimalus maksimaalselt ära kasutada – et rahul oleksime nii meie, messi korraldajad kui ka messi külastajad. Pealegi, Göteborgi külastamise teeb eriliseks Rootsis elavate eestlaste hulk.

K. M. S.: Ilmselt lähema paarikümne aasta sees meid uuesti mängu juhatama ei kutsuta, seega tuleb siin ja praegu teha nii hästi kui oskame. Või terake etemini.

Neljapäeval esitleti Eesti Näituste Sinises paviljonis Göteborgi raamatumessi Eesti messiboksi Musta Kuupi. Rääkige palun sellest – miks Must Kuup ja kuidas selleni jõuti?

K. M. S.: Alguses oli sõna: “messiboks”. Mõtlesime messipoksile, et kirjanikud poksiksid omavahel ja publikumi ees väheke. Taandasime teemast vägivalla välja – järele jäi box kui karp, kui kujund. Suur, lihtne ja hästi silma hakkav asi sadade pisikeste bokside hulgas.

I. L.: Tore, et messiboksi idee sellisena, nagu see teoks sai, tuli kirjanikelt enestelt. Algne kontseptsioon sai mõningatest muudatustest hoolimata teoks. Idee sündis Karl Martini juures lammast süües. Loomulikult Karla küpsetatud lammast maitsesime koos Doris Kareva, Jan Kausi, Asko Künnapi, Jürgen Rooste ja Harri Moritzaga. See oli mu elu maitsvaim lammas!

K. M. S.: Sellest tuleb su elu maitsvaim mess!

I. L.: Tol õhtul tekkis palju toredaid ideid, millest peaaegu kõik on ühel või teisel moel leidnud ka rakendust. Kahjuks jäid mõned vahvad mõttevälgatused teostamata – näiteks messihalli telefoniputkad, kus telefonitoru tõstes oleks kuulnud rootsi keeles esitatavat eesti luulet. Selle asemel saab luulet kõrvaklappidest kuulata Mustas Kuubis, selle jaoks spetsiaalselt tehtud mõnusas nurgakeses.

K. T.: Alguses, nähes Musta Kuubi kavandit, sattusid messi korraldajad kabuhirmu. Kuid nüüdseks on nad täiesti veendunud, et tegemist on ühe silmapaistvaima messiboksiga üldse ja üle aegade.

E. V.: Messiboksi kutsuv välimus täidab loodetavasti ka oma eesmärgi – ärgitab, intrigeerib, tekitab huvi ja paneb maitsema eesti tänast kirjandust.

Göteborgi messi alguseks ilmuvat 21 uut rootsikeelset eesti ilukirjandusteost. Kas seda on palju? Kuidas sellise tulemuseni jõuti? Miks just sellised autorid ja sellised raamatud?

I. L.: Seda on palju, arvestades messi ettevalmistamiseks jäänud üsna nappi aega – vaid üht aastat. Võrdluseks niipalju, et Leedu suutis aastal, mil nemad peakülaliseks paluti, anda välja kümme raamatut. Leedu autoreid oli toona kohal poole vähem kui sel aastal eesti kirjanikke.

Et eesti kirjanduse rootsi keelde tõlkijaid oli väga vähe, hakkas Eesti Kirjanduse Teabekeskus aasta eest ilukirjanduse tõlkijaid juurde koolitama. Korraldasime Gotlandi saarel seminari, tänu millele saime juurde seitse uut eesti ilukirjanduse tõlkijat rootsi keelde, kes on ka kõik nüüdseks juba midagi ära tõlkinud. Lisaks sellele kutsusime Rootsi kirjastajad Eestisse ja neile andsid eesti kirjandusest põhjaliku ülevaate oma ala asjatundjad Märt Väljataga, Berk Vaher, Piret Viires ja Jan Kaus. Kirjastajatega kohtusid ka eesti kirjanikud. Need raamatud, mis nüüd messi ajaks rootsi keeles ilmuvad, valisid välja juba rootsi kirjastajad.

K. M. S.: Juba siis hakkas tasapisi selguma, milliste autorite, teoste ja teemade suhtes võiks huvi olla või tekkida.

I. L.: Göteborgi lähevadki eelkõige need kirjanikud, kelle rootsikeelsed uudisteosed messiks üllitatakse. Lisaks mitmed, kes on seotud rootsi keeles ilmuvate või juba ilmunud raamatutega, nende presentatsioonidega või siis esinemistega, näiteks luuleõhtute või seminaridega. Seminariprogrammis osalevad kirjanikud valiti välja teemade kaudu. Kuna mitmed teemad ei puuduta mitte ainult siinset kirjandust vaid ka Eesti ühiskonda laiemalt, on esinejate nimekiri mitmekesine: Anzori Barkalaja ja Hasso Krull räägivad soome-ugri maailmatunnetusest, Märt Väljataga, Rein Raud ja K
rista Kaer kirjastamisest ja meediast, Toomas Hendrik Ilves ja Tunne Kelam Eestist ja Euroopast, Anu Saluäär ja Ülev Aaloe rootsi kirjandusest Eestis ja eesti kirjandusest Rootsis, Mart Laar Eesti lähiajaloost jne.

K. T.: Kirjanikke astub Göteborgis üles kakskümmend: Doris Kareva, Eeva Park, Rein Raud, Andres Ehin, fs, Elo Viiding, Aare Pilv, Asko Künnap, Hasso Krull, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Berk Vaher, Kalju Kruusa, Kristiina Ehin, Ly Seppel-Ehin, Jaan Kaplinski, Peeter Sauter, Kristiina Kass, Helga Nõu ja Enn Nõu.

Selle nimekirja üle on väga hea meel. Kavandades Eesti messiboksi programmi, oli meil seetõttu väga tore võimalus koostada see põhiliselt uute rootsikeelsete eesti ilukirjandusteoste esitlustest. Lähitulevikus peaks mõtlema mõne veel suurema messi suunas, kuna üle jäi palju häid mõtteid eesti kirjanduse tutvustamiseks.

K. M. S.: Hulk eesti kirjandust ootab veel tõlkimist ja esitlemist. Ja uusi messe. Kohutavalt keeruline olnuks võtta ette kirjanike nimekiri ning hakata koostama delegatsiooni niivõrd olulise ürituse tarbeks. Õnneks on okupatsiooniaeg möödas ning inimesed sõidavad mööda ilma ringi vastavalt vajadusele, mitte ametnike suva järgi. Rootsi kirjastajate ja korraldajate ning Eesti-poolsete organisatsioonide koostöös kujunenud esinejate valik annab mu meelest päris ilusa ülevaate elavast, toimivast ja toimuvast eesti kirjandusest. Seda nii stiilide, suundumuste kui ka põlvkondade lõikes.

E. V.: Muidugi on imeline, et ilmub nõnda palju tõlkeid. Kuid mõtlema peab ka sellele, mis saab pärast pühapäeva, kuidas hoida üleval huvi väljaspool ja pärast messi, kuidas seda huvi ikka ja jälle tekitada. Hea kirjaniku heast teosest ei jää vähem tähtsaks küsimus, kuidas selle hea teosega edasi talitada, kuidas paista silma raamatute ületootmises. Niisiis – kas laseme minna asjal isevoolu teed või peaksime saavutatud tähelepanuga aktiivselt edasi tegutsema? Vastust ma muidugi ei tea, aga küsimus tundub oluline.

Millised on Göteborgi raamatumessi põhilised sündmused? Millised neist tunduvad teile endale kuidagi eriliselt tähtsad, tähenduslikud ja südamelähedased?

K. T.: Minu meelest on vägev, et lisaks kirjandusele viime me Göteborgi ka muud kultuuri; on eriti tore, et seal mängitakse näiteks VAT-teatri “Kalevipoega”. Samaaegselt  messiga toimuvad Göteborgis sealse eestlaskonna traditsioonilised kultuuripäevad “Estival”, millel seekord ka tugev kodu-Eesti tugi taga. Lisaks VAT-teatrile toome me kohale tantsuteatri Fine 5, ansambli Eliit eesotsas Vaiko Eplikuga, mitmed eesti filmid ja avame kunstinäitusi. Toimub lausa laulupidu eesotsas segakoor Noorusega.

Kõik see paneb paika Eesti ametliku delegatsiooni suuruse. Lisaks 33-le esinejale osaleb ametlikus delegatsioonis 21 korraldajat (sh messiboksi töötajad), 13 kirjastajat, 9 ajakirjanikku ja 54 kultuuriprogrammiga seotud inimest. Kokku seega 131 inimest. Ent ärgem ületäpsustagem. Me ei tea ju veel, kes tulemata jääb või kes ootamatult lisandub.

Kui vaadata Göteborgi saabuvate inimeste nimekirja, siis on näha, kuivõrd oluliseks peavad kirjandust Eesti Vabariigi poliitilise eliidi esindajad. Toomas Hendrik Ilves lendab Göteborgi otse New Yorgist ÜRO istungjärgult. Urmas Paet, kes algselt pidi osalema seminariprogrammis, kahetseb siiani, et ei saa tulla, kuna peab esindama Eestit samal istungjärgul ÜROs.

I. L.: Kavas on mitmed suured luulelugemised. Kokku 13 eestlast (Andres Ehin, Ly Seppel-Ehin, Kristiina Ehin, Aare Pilv, fs, Jaan Kaplinski, Hasso Krull, Kalju Kruusa, Elo Viiding, Jürgen Rooste, Asko Künnap, Karl Martin Sinijärv ja Doris Kareva) loevad oma luulet messi kõige hinnatumas esinemiskohas Rum för Poesi. Lisaks sellele kaks suurt luuleõhtut Göteborgi linnas, üks koos läti ja leedu luuletajatega ning teine koos soome luuletajatega. Mõlemad on avatud nii messi- kui linnarahvale ning aastaid publikumagnetiks olnud areenidel.

E. V.: Mul on hea meel messi toimumise üle, sest see moodustab eriliselt tugeva lüli Eesti ja Põhjamaade omavahelise elava kultuurisuhtluse ketis.

K. M. S.: Mul on lausa iseenda pärast hirm naha vahel. Seitse etteastet, alates toidulavast ja lõpetades lastelugude kogumiku esitlusega. Mitu seminarikõnet ja poeesiaetendust sinna vahele. Küllap saan hakkama, ehk õnnestub muid asju pealekauba kaeda. Kuu aega tagasi naljatasin, et kui pool kirjanikest eluga tagasi jõuab, on hästi jõutud. Enam ma nii humoorikas ei ole. Asi kisub tõsiseks!

Esimene vastukaja, kui sain EKA magistrantide filosoofiliste esseede kogumiku ja sellega põgusalt tutvusin, oli emotsionaalne: miks ma filosoofiaõppejõuna ise seda laadi kogumiku kokkuseadmise mõttele ei ole tulnud? Miks ülikoolides kogunenud paljudest võimalikest valikutest esimene omalaadne ilmus just seesugusena ja nüüd? Ent peagi tekkisid ka kaalutlevamad küsimused. Kas mittefilosoofiliste erialade üliõpilaste filosoofilistel esseedel ikka on meie lugemisruumis kohta, kaalu ja nõudlust? Kes on nende (ja seda laadi) kirjatööde lugejad? Kas esimene kogumik innustab järgmiste üllitamist?

Lugesin kõiki tekste märkimisväärse huvi ja rahuldustundega. Ja seda enne, kui tuli tellimus neist tutvustav-analüüsivalt kirjutada. Kas lugesin ainult uudishimust kolleegide töö vastu? Või tunnetushuvist, sest enamik esseesid on kirjutatud teemadel, mida meie tehnikaülikoolis õpetame paremal juhul vaid riivamisi? On ju igati mõistetav, et kunstiüliõpilased teadus- ja tehnikafilosoofiaga, aga ka “puhta” poliitika- ja sotsiaalfilosoofiaga – see on meie mängumaaga – eriti sinasõbrad ei ole. Kuid XX sajandi filosoofias on nii palju eriilmelisi autoreid, kelle mõttemaailma süvenevalt uurida, ning teoseid ja teemasid, mida oma vaimuilma rikastamiseks läbi mõelda või eesti kultuurielu arengute mõtestamiseks kasutada. Üliõpilaste valikueelistused kujunevad valdavalt erialase ettevalmistuse, huvide, moe ja õppejõu esituse atraktiivsuse järgi. Seetõttu on täiesti ootuspärane, et kogumikku valitud 17 magistrandi eelistatumad autorid on Heidegger, Derrida, Camus, Foucault, Baudrillard, Kristeva, Sontag, Gadamer, Rorty, Sartre, Lyotard, von Wright jt. Kõigi nende suurte mõtlejate mõningaid teoseid on praeguseks juba võimalik lugeda ka eesti keeles. Ent selle kogumiku ilmumise järel on need autorid meie keele- ja mõtteruumis olemas tsipakese toimivamalt. Nende uusi lähenemisviise ja suuri ideid on vaadeldavates esseedes kas sooja poolehoiu ja korraliku süvenemisega tutvustatud ja analüüsitud või, mis veelgi mõjusam, kasutatud eesti kultuurielu keeruliste probleemide üle arutamisel alusmõtetena. Samuti on maale toodud ja meie teemade käsitlemise jaoks fokuseeritud ideid, argumente ja analüüsikäike, mis on laiema publiku jaoks varjul suurmeeste laialipillutatud kirjatöödes.

Minul ei ole kahtlust, et kõigil kogumiku tekstidel on arvestatav (oma)väärtus eestikeelses  lugemisruumis. Žanrist ja autorkonnast johtuvalt lisan siiski mõned õppejõulikud tähelepanekud. Peaaegu kõik tekstid on kirjutatud kontinentaalfilosoofia traditsioonis, vaid keemiku baasharidusega konservaator Kristel Sibul on üritanud kultuuripärandi mõistet avada analüütilise filosoofia võtmes. Katse jääb meetodi rakendamise meisterlikkuse poolest pisut arglikuks, aga on teema sisulise arendamise seisukohalt samm edasi.

Reeglina on kõik autorid analüüsitavatesse tekstidesse korralikult sisse lugenud/mõtelnud  ja tunnevad end küllalt kindlalt. Nii võõrastest ja oma mõtetest sidusat tervikut komponeerides, suurmeeste ideid refereerides, tsitaate valides ja tõlkides, mõttearendusi argumenteerides, eestimaist materjali valitud mõisteraamistikus mõtestades. Muidugi ilmneb kohati elu- ja intellektuaalse kogemuse piiratust (nt poolemotsionaalsed mõttepudemed intuitsioonist lk 91), teadmiste ahtusest sugenenud julget otseütlemist jms. Siin on noorte autorite ees avatud õnnis vaimse kasvamise ruum. Hoopis rohkem on sädelevas stiilis öeldud kauneid mõtteid: “Erinevalt von Wrighti ladusast loogikast kumab Heideggeri küsimises tehnika järele irratsionaalset ja tumedat ähvardust” (lk 20); “Praktikate dressuuriga on väga lihtne kahjustada kogemise avarust ja looritada mõtlemise vabadust” (lk 64); “Baudrillard’ile võis küll pakkuda naudingut veeretada kogu aeg ühte ja sama totaalsuse-masinat” (lk 153). Niisuguseid kohti on rõõmustavalt palju.

Käsitletavate ainevaldkondade spekter on mitmekesiselt humanitaarne. Maailma päästmisest keelefilosoofiani, poiesis’est poeesiani, vaikuse tõlgendamist, dekonstruktivismist arhitektuuris, mässavatest inimestest, demokraatia ja muinsuskaitse seostest, keha ja vaimu dihhotoomiast jpm. Vabaduseteemalisi arutlusi lugedes tekkis mul tunne, et kui vabadusmonumendi (Vabadussõjas langenute mälestussamba?) sünnitamisega seotud asjaosalised oleksid neid esseid lugenud, oleks nüüd segadust ja möödarääkimist vähem ning euroopalikke ühismõõdulisi mõtteid rohkem. Lugejatel on erinevad eelistused. Üliõpilastele peaks üliõpilaslik hea filosofeerimine hästi sobima. Mulle meeldisid enim varalahkunud Agne Trummali, kelle mälestusele ühistöö on pühendatud, (testamentlik?) “Mida teha maailma päästmiseks? Kus oht on, seal kasvab ka päästev” ja Eva Näripea “Michel Foucault võimust ja identiteedist (ning võimalikest rakendustest kunstiteaduses)”. Nagu öeldud, olin ma ka teiste esseede tänulik lugeja.

Erilist tunnustust väärib Leo Luks – karismaatilise õppejõuna, kogumiku koostaja ja autorina ning õpetliku sissejuhatava artikli kirjutajana. Viimases on väärtuslikud arutlused filosoofilise kirjutamise erinevatest viisidest ning praktilised näpunäited essee edukaks kirjutamiseks. Need õpetussõnad on kasulikud nii tudengitele kui ka kogenumatele autoritele. Kas esimese kogumiku järel tulevad ka järgmised, ei oska mina praegu öelda. Hea eeskuju peaks innustama. Ülikoolid igatahes võiksid sihikindlamalt pingutada. Filosoofia on eriline vaimse tegevuse ala, kus andekad tarkusenõudlejad muudelt aladelt võivad sellesse tõhusalt panustada. Filosoofiat ei ole kunagi liiga palju.