Toeta
Otsi

Aliis Aalmann

  • Ühel ajal mitu lugu

    AURORA RUUS

    Paljuski lääne kunstmuusika kaanoni keskel elades – seda õppides, esitades ja kuulates – tekib hõlpsasti ning ehk isegi intuitiivselt arusaam, mis asi see on, mida nimetatakse muusikaks, ning millised on kriteeriumid, mille alusel nimetatakse muusikat kauniks või kvaliteetseks. Mitmesuguste esteetiliste otsustuste langetamisse on aga ilmselgelt juba eos kätketud implitsiitseid eeldusi, mida ei pruugita esmapilgul tähele panna. Näiteks tõik, et muusikat mõistetakse esmalt ja enamasti teosena. Teisisõnu tähendab see, et kuigi europo­tsentristliku kultuuri rüpes paistab üha enam, et muusikateos on kõige levinum ja elementaarsem muusika avaldumisvorm, pole see sugugi alati nii olnud ega ole seda täielikult ka tänapäeval. Eeskätt kunstmuusika puhul tugevalt juurdunud arusaam, et tõeliseks või ka tõsiseltvõetavaks kunstiks kvalifitseeruv muusika peab olema vormistatud teosena, on kujunenud umbkaudu XVIII sajandi lõpus. Muusikal on aga veel palju avaldumisvorme, mis ulatuvad näiteks regilaulust džässi-improvisatsioonini, modernistlikus muusikas on pealegi hakatud teose kontseptsiooni dekonstrueerima, mistõttu on järjest keerulisem teose mõistet defineerida.

    Kuigi muusika on erineval kujul teadaolevalt olemas kõigis kultuurides – olgu see rahvamuusika või liturgiline muusika idas või läänes –, ei tähenda see, et arusaam muusikast ning selle funktsioonidest oleks kultuuriti ja ka ajastute lõikes samasugune või isegi lähedane. Sellest hoolimata kiputakse aga siinses kultuuriruumis muusikat ikkagi mõtestama ja hindama eeskätt lääne kunstmuusikast ja selle kesksest kaanonist tõukuvalt, sest see on see, millega eri haridusastmetel lähemalt tutvust tehakse ning mida igapäevaelus ja kontserdisaalis sageli kuuleb.

    Siinkohal on paslik selgitada, mida peetakse üldse silmas lääne muusikaloo kaanoni all ning miks see edasises arutelus relevantseks osutub. Veidikene üldistatult ja lihtsustatult võib öelda, et kaanon kujutab endast aja jooksul välja kujunenud krestomaatilist muusikateoste valikut. Selle valiku aluseks on olnud esteetilised väärtushinnangud, mis võimaldavad tõsta teatud teosed nende ajaloolisest kontekstist välja ja kõrgemale, muutes need seeläbi teatud mõttes autonoomseks. Kirjeldatud kanooniliste teoste kogumi moodustumise aeg ulatub ligikaudu XIX sajandi algusse, mil kodanlikus muusikaelus kinnistus n-ö teoseideaal ning muusika­kultuuri käsitlemiseks sündis uus paradigma, mille kohaselt muusikakultuur koosnebki eeskätt valitud meistrite valitud teostest. Kui eristada stiili- ja struktuuriajalugu1, siis kuuluvad enne XX sajandi lõpukümnendeid kirjutatud muusikalookäsitlused esimesse kategooriasse, sest need kujutavad endast teoste ajalugu ehk sama olulisena ei ole käsitletud teosevälist konteksti ega ajalooprotsesse. Peale eelmainitu on kaanoni kujunemisele kaasa aidanud ka kuulajate maitse, muusikakriitika, teoste esitamise sagedus, nende n-ö taustalugu ja tehniline teostatavus koos muude interpretatsiooni puutuvate aspektidega.2

    Rambivalgus või varjusurm

    Ehkki meie haridussüsteemis esitatakse muusikalugu esmalt ja enamasti just selle kirjeldatud lääne muusikaloo kaanoni põhjal, tuleb toonitada, et ka „sellel, mida me jutustame muusikaloona, on oma ajalugu, mis on kujundanud ka meie täna räägitavate lugude sisu“.3 Kuigi see kaanon prevaleerib seniajani ning mõjutab võrdlemisi tugevalt arusaama muusikast, ennast seeläbi ka taasluues, pole see siiski kivisse raiutud ainuõige absoluut või ideaal. Kaanon on küll pikka aega mõjutanud nii interpreetide repertuaarivalikut kui ka näiteks muusikateadlaste uurimisteemasid, ent üha enam on hakatud tähelepanu pöörama muusikaloo mitmekesisusele. Niisiis pole muusikalugu pelgalt kanooniliste teoste muuseum, vaid elav ja muutuv protsess, kus on „vastastikuses koostoimes elitaarne ja triviaalne, milles on loomulikud nii subkultuuride kui ka kontrakultuuri nähtused ning mille puhul meid ei köida üksnes (muusikalised) tekstid, vaid pigem eelkõige kontekst“4. Nii lääne kunstmuusika kui ka selle sees lookleva muusikateoste ajalooga on muusikalool seega veel mitmeid paralleelseid voolusänge, mis on osa teekonnast endale küll maa all rada uuristanud, ent hiljem taas päevavalguse kätte tulnud.

    Muusikalugu ei ole ainult ühesuunaline lineaarselt kulgev protsess, mille verstapostid moodustavad kivisse raiutud kaanoni kui muusikateoste muuseumi, kus on eksponeeritud üksnes valitud meistrite valitud teosed, vaid paralleelseid voolusänge uuristav lugu.

    Eelneva mõttekäiguga seostub näiteks saksa helilooja ja pianist Clara Wieck-Schumann (1819–1896), kelle nimi toob kõigepealt meelde küll ehk tema kuulsusrikka abikaasa Robert Schumanni. Tunnustatud klaverivirtuoosi ja viljaka heliloojana kõrge lennu teinud Clara Wieck-Schumanni nõudlikust ja vaheldusrikkast kavast ning veenvast tõlgendusest said eeskuju võtta küll teised heliloojad ja pianistid, ent enamikku tema heliloomingust ei esitanud kaasajal keegi peale tema enda. Pärast tema surma vajus see sootuks unustusse ning huvi selle vastu on kasvanud alles eelmise sajandi teisest poolest. Samalaadse saatusega oli teiste hulgas prantsuse pianist ja helilooja Cécile Chaminade (1857–1944), kes oli samuti väga andekas ja tunnustatud ning pärjati 1913. aastal esimese naisheliloojana Auleegioni rüütli klassi ordeniga, ent kelle looming vajus pärast elu lõppu unustusse ning toodi alles hiljuti päevavalguse kätte.

    Loomulikult on veel palju selliseid (heli)loojaid, kes on alles hiljaaegu esimest korda või taas üle pika aja püünele pääsenud – siinkohal vaid kaks valikulist näidet. Ometi pole Wieck-Schumanni ja Chaminade’i puhul ehk vaja pikalt pead murda, sest – nagu nii mõneski kommentaariumis Gregor Kulla hiljutise artikli5 vastukajana välja on toodud – lääne ajalugu on „sõdade ja vägivaldse võimu tõttu valgete meeste poole kaldu ning kõik muu (sh kultuur ja kunst) on sellest mõjutatud“. Isegi Chaminade, keda Georges Bizet nimetas „väikeseks Mozartiks“, vajus unustusehõlma, mis sest, et tema eluajal olevat Chaminade’i õppejõud helilooja Ambroise Thomas väidetavalt öelnud, et „see ei ole naine, kes komponeerib, vaid helilooja, kes on naine“6. (Siia otsa sobib suurepäraselt tsitaat mainit Kulla artiklist, kus ta kirjutab; „Naisi arvustatakse, pannakse proovile, hinnatakse, sest naine on politiseeritud sugu. Mees saab olla inimene, naine saab olla vaid naine. Naishelilooja, naisviiuldaja, naisdirigent.“)

    Olevikust minevikku ja tagasi

    Toomaks selgemalt esile, miks olid eelnev ajalooekskurss ja näited vajalikud, tuleb peatuda sellel, milline on olukord tänapäeval. Nagu mainitud, on ka muusikalool omaette ajalugu, ning see, et selle meeste vestetud jutustuse keskmes on senimaani valdavalt lääne kunstmuusika kaanon koos valitud (mees)meistrite valitud teostega, ei tähenda, et see peabki nii jääma. Viimastel aasta­kümnetel on ajaloolaste hulgas üha aktuaalsem diskussioon, mis keerleb ümber mõtte, et mineviku, oleviku ja tuleviku omavaheline suhe ei ole enam endine.7 Kiiresti muutuv maailm nõuab sageli nende vahekorra ümbermõtestamist. Seda, et ajalugu ongi teataval moel konstrueeritud, on arvanud nii Ühendkuningriigi ajaloolane Peter Burke, kes nentis, et see, mida „varem nähti muutumatuna, ilmneb nüüd „kultuurilise konstruktsioonina“, muutlikuna nii ajas kui ka ruumis“8, kui ka meie kodumaine mõtleja Hasso Krull, sõnades, et „see, mida nimetatakse „ajalooks“, ei ole sugugi kõikide inimlike püüdluste universaalne summa, vaid soovmõtlemisel põhinev konstruktsioon“9. Need tõdemused kehtivad ka muusikaloo kohta, mille keskmes olev kaanon on sõna otseses mõttes kultuuriline konstruktsioon, mis ei liida kokku kaugeltki mitte kõiki inimlikke püüdlusi ega muusikalisi lugusid. Seejuures olgu öeldud, et sellise konstrueerituse tagantjärele teadvustamine ei pea tingimata tähendama seda, et minevik tuleks olevikust lähtuvalt radikaalselt ümber kirjutada või hinnata seda ka anakronismiohuga silmitsi seistes. Ka muusikaloo puhul ei peaks tingimata senist õpetust koos sinna kuuluvate heliloojate ja nende teostega ajaloo prügikasti heitma ega kehtetuks kuulutama.

    Teatud mõttes on aga paratamatu, et ajalugu manifesteerub kogemuses – ka muusikalugu manifesteerub (muusikalises) kogemuses. Igasuguse muusikalise kogemuse kujunemisel ja kujundamisel mängivad kaasa eri tegurid, näiteks erialakirjandus, õpetaja või õppejõu metoodika, õppekeskkond, interpreteerimise viis, repertuaarivalik või avalik muusikakriitika. Seejuures ei tohiks need aga olla üksteisest isoleeritud, sest moodustavad koostöös paljude muude komponentidega lõpuks muusikalise kontegelikkuse10, mille puhul „eriline tähelepanu on koondunud küll muusikalisele kui sellisele, kuid samavõrd ka mittemuusikalisele, kuivõrd mõlema tähendus võrsub vaid nende vastastikuse seoseviisi eripärast“11. Teisisõnu võib ka öelda, et muusika mõistmise ja hindamise puhul jääb sageli vajaka laiema diameetriga hermeneutilise ringi läbimisest, sest üldiselt prioriseeritakse mõnd teost või selle loojat laiema konteksti ees. See tähendab, et teost ei tohiks oma (ajaloolisest) tervikust isoleerida, sest tervikut tuleb mõista selle üksikosadest lähtuvalt, ent seejuures tuleb mõista neid üksikosi ka terviku kontekstist lähtuvalt. Siin tuleb muu hulgas taas ilmsiks stiili- ja struktuuriajaloo vahe: stiiliajalugu vaatleb muusikastiile justkui immanentselt teineteisele järgnevatena ja jätab n-ö muusikavälise pigem kõrvale, ent struktuuriajalugu toob välja ka selle konteksti ja terviku, mille raames helilooja või interpreet opereeris.12

    Muusikakriitika – sealpool head ja kurja

    Kui süveneda hetkeks komponentidesse, mis moodustavad muusikalise kontegelikkuse ning mõjutavad ja kujundavad seeläbi ka muusikalist kogemust, tuleb neist välja tuua kaks, mille üle on viimasel ajal vähem ja rohkem teravalt või avalikult arutletud. Need võiksid olla muusikakriitika ja muusikaharidus kui kaks jõudu, millel on võimu ja suur potentsiaal mõjutada nii seda, mida muusikaks peetakse, kui ka seda, kuidas muusikat tõlgendatakse ja hinnatakse. Ehkki viimasel ajal on sageli arutletud teemal, mis asi üleüldse on kriitika ja milline on hea kriitika, ei ole neis aruteludes ega ka praktikute pahameeles kriitikute üle tegelikult mitte midagi uut. Näiteks muusikateadlane Aare Tool kirjeldab oma artiklis „Muusikakriitika – muusikaelu kuri vaim“13, et juba 1905. aastal pani Rudolf Tobias Karl August Hermannile pahaks viimase kirjutatud arvustust Beethoveni kaheksanda sümfoonia ettekande kohta, kuna kirjatöö olevat olnud asjatundmatu ja labane. Hermanni libastumise põhjusena pakub Tool välja, et ta „ei tunnetanud vahepeal aset leidnud sotsiaalseid muutusi“, sest oli adresseerinud oma arvustuse justkui talurahvale. Aja möödudes räägiti sageli kriitika kriisist (eriti ENSV poliitilis-kunstiliste ambitsioonide valguses) ning sai selgeks, et kriitiku ideaal on olla n-ö rahvavalgustaja.

    Seejuures toob Tool välja, et 1990. aastatel tuli hakata kriitiku rolli ikkagi uuesti mõtestama, sest nii mõnigi kord kardeti, et mõni ambitsioonikam sulemees hakkab neljanda võimu abil kultuuri ümber kujundama.

    Ehk oleks siinkohal taas paslik mõelda mineviku, oleviku ja tuleviku vahekorrale, sest ka kriitika on oma aja peegel ning saab olla nii hea või halb „nagu tingimused, milles ta toimib, ja nähtused, mida püüab mõtestada“14. Kriitika ei peagi kõigile meeldima ega üht heakskiidetud (ajaloo)jutustust jätkama, sest see peaks (vähemalt ideaalis) kirjeldama just sedasama muusikalist kontegelikkust, kus on vastastikuses koostoimes kõrvuti elitaarne ja triviaalne, kanooniline ja unustatud muusika koos eri sugude, rasside ja rahvustega. Kordan: kõik ei saagi kõigile meeldida, ka muusika­kriitika valdkonnas. Ent kui kellegi konstruktiivses kriitikas või asjakohaste allikatega (sh statistikaga) varustatud arvamusavalduses ei nähta mitte parandus- või kontrollivõimalust, vaid vastasleeri tarbetut targutamist, siis on ühiskonnas midagi valesti (nagu on nentinud ka Jüri Reinvere Postimehe arvamus­liidrite lõunal15). Kusjuures siinse artikli kontekstis ei ole mõeldud päevakajalist või poliitilist arvamusavaldust, vaid spetsiifiliselt muusikakriitikat ning viimasel ajal poleemikat tekitanud artikleid, mis on kurioossel kombel tagasi­sidet saanud peamiselt ühis­meedia kommentaariumides või institutsioonide punastel vaipadel suletud uste taga. (Ainsa erandina saab välja tuua Taavi Hargi viimatise artikli16, mis on rikastanud keskustelu eeskätt statistikaga.)

    Veel paari Reinvere mõtet resümeerides tahan tähelepanu juhtida sellele, kuidas eelarvamused, puudulik süvenemine, ajanappus või ka see, et ei aduta laiemat plaani, ei võimalda aru saada, mida kriitik päriselt taotleb. Pahameele objektiks langenud arvamusavalduste teesidest tehakse niiviisi sageli sujuvalt, ent siiski meelevaldselt antiteesid ehk leitakse autorit väitvat seda, mida ta tegelikult kaugeltki silmas ei ole pidanud. Loomulikult peab kriitik olema valmis, et võib oma kriitikaga ka ise kriitika objektiks langeda, ent see ei tähenda, et seda võib teha alusetult ja argumenteerimata, süvenemata ja süüdistavalt. Lõppude lõpuks viib edasi vaid dialoog käsikäes kompromissivalmidusega.

    Haritud haridus

    Muusikahariduse juurde tulles tahan juba etteruttavalt rõhutada, et eelneva arutluskäiguga muusikaloo kaanonikesksusest ei taheta sugugi kritiseerida näiteks Eesti muusika- ja teatriakadeemia muusikaloo kursusi ega neid lugevaid õppejõude, kes peavad niigi aastasadu muusikalugu mahutama naeru­väärselt väheste loengute ja ainepunktide sisse (õppejõudude palka pole mõtet mainidagi), mistõttu ongi terviklikum pilt ja põhjalikum teadmiste pagas vaid edasipürgivamatel õppuritel, kes on valmis õppimisele ja lisa­lugemisele pühendama ka loenguvälist aega. Seejuures tuleb aga mängu laiem suhtumine nii üldajalukku kui ka muusikalukku, sest kui näiteks interpreedi erialaõpetaja leiab, et muusikaloo loengutes käimise asemel on mõistlikum harjutada instrumenti – ja sel instrumendil suurima tõenäosusega mängida just lääne kunstmuusika kaanonisse kuuluvat teost isoleerituna selle ajaloolisest kontekstist –, siis pole ime, et laiapõhjaliste teadmiste ja oma tegevuse mõtestamiseni ei jõuta ning seega jääb muusikaloo mitmekesisus avastamata ja adekvaatne argumentatsioon kommentaariumis esitamata. Kuigi sel teemal on põhjalikult, kaalutletult ja põhjendatult tänavu aasta alguses arutlenud Lisanna Laansalu, võib tema artikli üht juhtmõtet üle korrates välja tuua, et „interpreedi ülesanne ei ole pelgalt helilooja muusikalise teksti ettemängimine, vaid ka selle tõlgendamine“, kuid seejuures saab ta „tõlgendada (interpreteerida) vaid siis, kui tal on võime midagi tõlgendada“17.

    Siin tuleb taas ilmsiks, et mõistmis- ja tõlgendamisoskus on tihedalt seotud laiema konteksti ja muusikalise kontegelikkuse adumisega. Kui aga muusikaloost mõeldakse kui reast teostest, mis on oma krestomaatilisuse tõttu saanud muusikateoste muuseumi eksponaatideks, ega teadvustata, miks need seal muuseumis on või kus see muuseum üleüldse asub, siis pole ime, et sõnavõtud ja koolitükid muusikaloo mitmekesisust puudutavatel teemadel tõrjutakse üleliigsete, ebavajalike või -õigete sildi all eemale. Ajaloo tundmise ja terviku tunnetamise olulisust nii mõistmis- kui ka tõlgendamisoskuse arendamisel võiks illustreerida tsitaadiga Marju Lepajõelt, kes sõnas kord, et „ajaloo õppimise mõte on arendada otsustusvõimet“ ning „eristusvõime on kõigi vooruste ema“18.

    Järeldus

    Pika jutu lühikese kokkuvõttena formuleerin oma arutluse järelduse järgmiselt: muusikalugu ei ole ainult ühesuunaline lineaarselt kulgev protsess, mille verstapostid moodustavad kivisse raiutud kaanoni kui muusikateoste muuseumi, kus on eksponeeritud üksnes valitud meistrite valitud teosed, vaid paralleelseid voolusänge uuristav lugu, kus mineviku, oleviku ja tuleviku vahekord vajab pidevat ajastukohast mõtestamist. Niisiis pole siinse arutluse eesmärk otseselt kritiseerida senist muusikaloo jutustamise viisi ega praktiseerivate muusikute ja õppejõudude vaatenurka, vaid anda mõista, et muusikaloo mitmekihilisust ja -palgelisust tuleb teadvustada, aga veel enam see teatavaks võtta. Iga konflikti või lahkarvamuse lõpptulemusena ei saa lihtsalt resümeerida, et kõik, mis päriselt loeb, on ikkagi muusika ise, sest see, mida keegi muusika all silmas peab ning millistele käsitlustele ja traditsioonidele tema arusaam või hinnang tugineb, on samuti erisugune ja tugevas seoses sellega, milline on muusikaline kontegelikkus tema ümber ning kas ja mitut lugu ta muusikal mõistab olevat. „Kui tahad lugeda tulevikku, pead lehitsema minevikku“19 ning kui soovida mõista seda, mis ja miks muusikas praegu toimub ning tulevikus toimuma hakkab, peab muu hulgas aduma minevikku selle mitmekihilisuses. Niisiis tuleks erinevatele arvamusavaldustele ja seisukohtadele reageerides meeles hoida, et nii, nagu saab ühest ajast või ajastust jutustada mitmel erineval moel, on samal aja(stu)l paralleelselt ka mitu lugu. Seepärast ongi ühel ajal mitu lugu.

    1 Jaan Ross ja Toomas Siitan, Muinaslugu muusikas. – Edmund Burke’i Seltsi loeng 28. V 2018. https://podcast.ee/edmund-burkei-selts/jaan-ross-ja-toomas-siitan-muinaslugu-muusikas/

    2 Vt nt Toomas Siitan, Teos ja stiil Euroopa klassikalises muusikakultuuris. Rmt: Mõeldes muusikast. Toim Jaan Ross, Kaire Maimets. Varrak, Tallinn 2004, lk 35–53; Toomas Siitan, Muusika – elustunud arhitektuur? Rmt: Tekste modernismist 2. Toim Gerhard Lock, Maris Falk-Valk, Scripta Musicalia, Tallinn 2008, lk 11–19.

    3 Siitan 2004, lk 53.

    4 Samas.

    5 Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023.

    6 John Jerrould, Piano Music of Cécile Chaminade. – American Music Teacher 1988, kd 37, nr 3, lk 22-23.

    7 Vt nt Juhan Hellerma, Kas aeg on liigestest lahti? Uuemad arutelud aja üle ajaloos ja ajaloofilosoofias. – Ajalooline Ajakiri 2017, nr 4 (162), lk 475–492.

    8 Peter Burke, Overture. The New History: Its Past and its Future. Rmt: New Perspectives in Historical Writing. Second edition. Toim Peter Burke. The Pennsylvania State University Press, 2001/1991, lk 3; Juhan Hellerma, Kas ajaloo paisumisel on piirid? – Sirp 30. VII 2021.

    9 Hasso Krull, Miks ajaloolõpp ikka hapuks läheb? Rmt: Imelihtne tulevik. Toim Leo Luks. Sari „Vabamõtlejad“, nr 1, lk 146.

    10 Vt lähemalt Airi Liimets, Distsiplinaarsest, aporeetilisest ning mittedistsiplinaarsest mõtlemisest. Rmt: Muusikalise kontegelikkuse ühendused identiteedi ja diferentsiga. Toim Airi Liimets. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2009, 398 lk.

    11 Ia Remmel, Airi Liimets: „Teistmoodi mõeldes võiks taas otsast alata“. – Sirp 2. X 2009.

    12 Vt nt sama Rossi ja Siitani loeng Edmund Burke’i Seltsis.

    13 Aare Tool, Muusikakriitika – muusikaelu kuri vaim. – Sirp 21. V 2021.

    14 Samas.

    15 Jüri Reinvere, Ühiskonnas on midagi valesti, kui näed teises arvamuses vaenlast. – Postimees 7. II 2023.

    16 Taavi Hark, Tõde võib isegi tahta teada … – Sirp 25. VIII 2023.

    17 Lisanna Laansalu, Igatsus harituse järele kõrgkooli helisevate seinte vahel. – Sirp 27. I 2023.

    18 Marju Lepajõe, Miks haridus on püha? – Ööülikool, Vikerraadio 24. I 2015. https://vikerraadio.err.ee/ 797945/ooulikool-marju-lepajoe-miks-haridus-on-puha

    19 Prantsuse arvamusliidri, kirjaniku ja kultuuriministri André Malraux’ tsitaat (eelviidatud Reinvere kõne järgi).

  • Nagu meie gospel

    GREGOR KULLA

    Taasiseseisvumispäeva kontsert „Usk. Lootus. Armastus“ 20. VIII Eesti Rahva Muuseumi suvelaval. Maarjamaa Filharmoonikute koor ja orkester, solistid Karmen Puis (sopran), Brett Pruunsild (bariton), Peep Puis (bass), Ruslan ja Rute Trotšinski, Kristjan Häggblom, Andres Dvinjaninov, Toomas Lunge, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Indrek Kalda. Dirigent ja kunstiline juht Lilyan Kaiv.

    Kuna mõnele lugejale on kõne all olev koosseis tundmatu, alustan tutvustusega. Nii on edasisel jutul kontekst, kuhu asetuda. Tänavusel taasiseseisvumispäeval ERMi suvelaval üles astunud Maarjamaa Filharmoonikud on tegutsenud 2019. aastast, praeguse nimega küll alles 2022. aastast. Kollektiivi juhib nii laval kui ka kunstiliselt Lilyan Kaiv, keda on tunnustatud mitmel mainekal konkursil. Veebisaidilt selgub, et filharmoonikute eesmärk on kujuneda just Tartu ja laiemalt Lõuna-Eesti muusikutele oluliseks koosseisuks, et pakkuda neile professionaalseid harjutus- ja esinemisvõimalusi. Seetõttu keskendutakse esmajoones lääne klassikale, kuid tähtsal kohal on ka Eesti helilooming. Senised kontserdid on aset leidnud riiklikel, kiriklikel ja rahvakultuuri tähtpäevadel.

    Nelja aastaga on koosseis saavutanud muljetavaldava taseme nii kõlas kui ka arvus. Kui orkester koosneb täiel määral professionaalidest ja interpretatsioonitudengitest, siis kooris on pooleks muusikalise haridusega ja harrastuslauljad. Kavades on seni olnud suurteosed. Viimasel kontserdil pealkirjaga „Rõõm + pisarad = rõõmupisarad“ esitati Wolf­gang Amadeus Mozarti „Reekviemi“ ja Giacomo Puccini „Gloria missat“, millest kumbki pole köömes professionaalilegi. Tänavusel taasiseseisvumispäeval tuli aga ettekandele mütsak eesti heliloojate teoseid. Kavas oli 23 teost, millest koguni 19 puhul oli teinud seade orkestrile, koorile ja solisti(de)le Lilyan Kaiv.

    Nagu taasiseseisvumispäevale kohane, oli kõlanud muusika ja kontserdi ülesehitus joviaalsust ärgitav ja meelelahutuslik. Eesmärk oli ju tähistada olulist riigipüha. Kuku raadiole antud intervjuust selgus, et sündmus toimus ka eelmisel aastal ja osutus üllatavalt populaarseks ning on plaanis ka järgmisel, et lõunaeestlasel oleks pärast Kalevipoja kuju juures linnapea kõne kuulamist ka õhtul kuhugi tulla.*

    Ettevõtmine oli suurejooneline: ERM, orkester, koor, lava ääristavad lillebuketid, pilkupüüdvad valguslahendused, kaks kõrguvat ekraani lava äärtes, reserveeritud esiread, Vennaskonna kolmanda albumiga sama pealkiri jne. Kontserdi ja esitusele tulnud teosed juhatas luuletustega sisse Robert Annus. Muusikaline osa algas n-ö klassikalisema Eesti repertuaari löövate koori- ja orkestriseadetega. Esmalt kõlas Lilyan Kaivu seatud Veljo Tormise ood „Laulja“, siis „Lauliku lapsepõli“ ja „Helletusted“ lõiminud „Inspireeritud Tormisest“, milles soleerisid ka Karmen Puis ja Brett Pruunsild. „Lauliku lapsepõlve“ skandeeriv algus oli sujuvalt seotud „Helletuste“ alleaatamisega. Tehniliselt nõudlik partii oli kirjutatud Karmen Puisi silmas pidades, kelle are hääl sobib hästi karakteerse soologa. Brett Pruunsilla partii oli saatev ja see jättis ta Puisi kõrval kohati varju. Orkestrist jäid enim meelde Anastassia Tšernjaki mängitud mahlased inglissarve soolod. Orkestratsioon oli kirev – meelde jäid Tormise „Lauliku lapsepõlve“ lõpuosa rikkad akordid, mis orkestri ja koori esituses meenutasid Claude Debussy „Sireene“ tsüklist „Nokturnid“ –, kihiline ja kubises eri orkestratsioonivõtetest. Malbe natuuriga soolo taustal viskles mu tähelepanu pillirühmade vahele ja läks uitama. Järgnenud seade eesti ja liivi rahvaviisi „Viire takka“ mõjus aga terviklikult: vorm oli kandev ja puupuhkpilli­trio kui lembe üllatus.

    Maarjamaa Filharmoonikud on Lilyan Kaivi kunstilisel juhtimisel tegutsenud 2019. aastast. Kollektiivi eesmärk on kujuneda just Tartu ja laiemalt Lõuna-Eesti muusikutele oluliseks koosseisuks, mis pakub neile professionaalseid harjutus- ja esinemisvõimalusi.

    Üldiselt julgen öelda, et puhkpillidelt oli keeruline silma ja kõrva kõrvale kallutada. Klarnetistide Heimo Hodanjonoki ja Aksel Vürsti omavaheline koostoime oli nii pildis kui ka kõlas sedavõrd dünaamiline, et unustasin muu selle ümber. Nende duo „Olematus laulus“ ja „Rohelistes niitudes“ oli kahe teose nael. Tähelepanu toon veel kord ka Anastassia Tšern­jaki unustamatutele inglissarve soolodele nii mainitud tsüklis „Inspireeritud Tormisest“ kui ka hilisemates Kaunimate Aastate Vennaskonna esitatud lauludes.

    Muret valmistas kehv helirežii. Solistide tasakaal oli Puisi ja Pruunsilla laulmise ajal paigast ära nii omavahel kui ka orkestri ja kooriga võrreldes. Ka hiljem mattusid solistid orkestri alla ning nende esituse kõlalist suurust andis edasi üksnes nende kehaline aplomb. Löökpillid olid korduvalt liiga valjud, keelpillid jäid kogu kontserdi vältel avastuseks ja vähemalt esimeses pooles oli solistirollis üksnes koor. Kõlapilt selgines, kui lavale tulid Trotšinskid ja hilisemad lauluansamblid.

    Ruslan ja Rute Trotšinski ülesasted olid minu silmis kontserdi kõige rasvasemad tõmbenumbrid. Esiteks on mahutult armas ja oluline toetada ja tähistada meie taasiseseisvumispäeval ka Ukrainat ja nende iseseisvumise taastamise päeva, mis on 24. augustil. On eluline meelde tuletada, et siinsamas Euroopas käivad lahingud, kus Ukraina kaitseb end sõjaväljal Venemaa agressiooni vastu.

    Meie saame samal ajal rahus oma iseseisvumise taastamist tähistada. See toetus on oluline. Ruslan Trotšinski pakatas ERMi suvelaval agarusest: küll ta mängis trombooni, laulis, tantsis ja võttis sõna. Ta lõhkus oma vahetu olemisega pinget hoidnud klaaslae ning pärast seda tundis end vabamalt nii orkester kui ka publik. Laulud, mida Trotšinskid esitasid, olid Ruslani enda kirjutatud. Olgugi et sõnad olid minu maitsele piisake liiga sinisilmsed – need olid kirjutatud eesti keeles –, oli nende esitus ja seade üks õhtu paremaid. See, et neid lauldi hingega, oli kaugele paista. Lauljat toetavad koorirepliigid tekitasid hetkeks tunde, nagu oleksin sattunud päratule staadionikontserdile (naljakas, aga esimesena tuli pähe Beyoncé „Homecoming“).

    Trotšinskitele järgnes teine ansambel – Kaunimate Aastate Vennaskond. Neli ülikondades meest lugesid luuletusi ja laulsid laule, mis Andres Dvinjaninovi sõnutsi on pärit Karlova Teatri ja Emajõe Suveteatri lavastustest. Laulude ülesehitus oli refrään-salm-refrään ning pärast peaaegu kaht ja poolt tundi tekitas see tunde, nagu kõlaks üks ja sama 1990ndate rahvalik lööklaul. Paistis, et šlaagrid puudutasid kuulajaid hardalt, kuid minust läksid nad mööda: minu ja võib-olla varasema-hilisema põlvkonna hingenaapsukest kõditab kübeke teistsugune repertuaar, kuhu kuulub Vanilla Ninja, Niki, HU? jt. Eriti HU?. Samuti lükkavad mind põõsasse eteldud luuletused, mida parema meelega loeksin raamatust või kavalehelt. Kogu kompott – Kaunimate Aastate Vennaskond, nende lavaolek ja lauldud laulud – kujutas midagi, mis jääb mulle kaugeks, kuid mis on mõnele teisele kõige kiiremini haaratav märjuke. Ja seda ma austan, seepärast ei hakka punnitama kirjeldada kogemust, mida mul pole. Õhtu lõpetas lauludest „Tartu marss“, „Uhti, uhti uhkesti“, „Tartu neiu“, „Kas mäletad kevadet õites?“ ja „Emajõgi“ koosnev popurrii, mille algse puhk­pilliorkestri seade autor on Riivo Jõgi, kuid mille kohendas kontserdiks Lilyan Kaiv.

    Taasiseseivumispäev on kogukondlik sündmus, mida Lilyan Kaivu kureeritud õhtu tugevalt ka väljendas. See pakkus midagi, mis puudutas, mis meenutas ning mis tõi ja toob tartlasi ja laiemalt lõunaeestlasi kokku. Kassi­toomel toimuva Vanemuise sümfoonia­orkestri suvekontserdi näitel võib öelda, et seda laadi ettevõtmised kannavad vilja: kuula­jaid on murdu. Ja paistab, et Maarjamaa Filharmoonikud on kujunemas selle kogukonna liimiks, sest nende kuulajaskond on nõnda arvukas, et täidaks ehk Estonia saaligi. Tartu Jaani kiriku täitsid nad kenasti ära. Mind teeb rõõmsaks (ja natuke kadedaks), et Tartus selline kogukond on. Kogukond, mis hoiab kokku ning mille rõõm ja teotahe on kaugele paista – selliseid pole palju.

    Ehk edaspidi, kui kesksed suurvormid enam lauljate kurgus liialt ei kipita, võetakse kavva ka Eesti nooremate heliloojate teoseid. Näiteks võiks filharmoonikutele midagi kirjutada Marianna Liik. See tooks kavadesse värskust ja oleks hea võimalus tutvuda ka uuema muusikaga. Huvitav oleks avastada ka Eesti rahvuslikkusele tooni andnud naisheliloojaid.

    * Madis Ligi, Tartu linnasaade. – Kuku Raadio 17. VIII 2023. https://kuku.pleier.ee/podcast/tartu-linnatund/148832

  • Kuniks elu, seniks moosi!

    TAMMEOUGU MARI

    Aastaid arvasin, et meie kodu üks ilusamaid esemeid on solgiämber. Ostetud 1960. aastail Sõrve sovhoosi traktorist-elektrijaamaoperaatori ja põllutöölise perre. Põhjakõrgenduse ja maitseka siluetiga valge emailämber. Sangal keerlemas lakitud puidust käepide. Kõige ilusam ämber oli oma karjääri eelviimasel astmel solgiämbri rollis.1 Seevastu esimesel aastakümnel hoiti selles moosi – kõrgeim positsioon, mis ühele ämbrile üldse osaks saada saab.

    Kas eessõrulase moosimoes on miskit isioma2? Kirjutan moosimoest toetudes oma kümmekond põlve Sõrvemaal, Ansekülas elanud peres kõneldud moosilugudele. Lugusid jätkub, sest moos on tähtis.

    Oksake siit, juureke sealt

    Anseküla kandi rahva elu kitsukesel Sõrvemaa kaelal, nii idast kui ka läänest puhuvatele meretuultele avatud maa­ribal, on geograafia tõttu olnud ühtaegu nii erakordselt vaene kui ka uskumatult rikas. Väikseimagi ebaõnne korral ikalduv põllusaak kõrvuti rikka kalamerega. Kruusane-paene põuane või liigniiske maa, mille mullaviljakuse saab erakordsetesse kõrgustesse tõsta meremuda3 ning sobiliku sademetehulga abil. Mere tagant edasiviivaid ideid toovad õpetajad või ka lihtsalt ulgtöölistest mehed-naised vastamisi kohati ülikonservatiivse põliskogu­konnaga.

    Marjapõõsad ja viljapuud jõudsid sõrulasteni mitut teed pidi. Anseküla kirguajas4 kasvasid enne ilmasõda5 punased sõstrad, mitut tõugu tikri­marjad, kirsipuud, sinised ja kollased ploomid ning hulganisti õunapuid. Ehkki enamik neist on ajaga kaduma läinud, kannab üks tsaariaegne valge klaar poolläbipaistvaid vilju tänaseni. Et puu on tõesti nii vana, kõneleb vanaonu räägitud tõsiasi, et Annigu Eedu olla kõnelnud, kuidas ta just­nimelt selle sama puu juures karjapoisina ounavargis käind. Enam kui 120 aastat tagasi.

    Ka maasikaid leidus ses aias. Kotke Triin jutustas, kuidas heina ajal olla teulissi6 saadetud vihmase ilmaga maasikapöllale rohima. Kas mõisarahvas maasikatest ka moosi keetis, meie peres mälestust pole.

    Esiti ilmselt kirguajast, aga hiljem ka üksteiselt said oma tikri juureotsakese või õunapuuoksa need, kes seda küsida taipasid ning ise metsast otsitud alusele õunapuu pookida mõistsid. Teenijaks käinud tüdrukud tõid teinekord palgaks antsperioksa7 või vaarmarjataime, lisaks hulga peenemat kokakunsti. Suurte siniste marjadega ploomi­sort „Tsaar“ jõudis Kotke õuele Riiast.

    Neist Läti tõugu ploomidest keedeti Kotkel vöiet. Ploomid küpsetati suures potis juba pisut jahtunud leivaahjus üleöö ning hommikuks peale tõusnud selge mahl kurnati klaaspudelitesse. See seisis suhkrutagi, kui pudeli pärgamendiga korralikult kinni panid. Ülejäänud ploomipudru hõõruti läbi sõela, nopiti kivid ja vihad nahad välja, keedeti rohke suhkruga paksuks võideks ning hoiti paberiga suletud purgis.

    Kotke marja- ja viljapuuaed ning moekas söögilaud hakkasid külarahval silma kui suur rikkus. Oks siit, juureke sealt oli meie pere tillukesele, päris kaldavallile trügitud õuele uhke aed suginud8. Kotke taet oli kruusa sisse tikripõõsaste istutusauke kaevates öelnud: „Löpeb see naiste mööda metsi marjade otsimine ära.“ Oja ääres kasvas lapike aedmaasikaidki. Omapoogitud õunapuu istutati igale sündind lapsele. Rohke meremujaga väetatud aia saja-aastased puud kannavad tänaseni.

    Lapsise pere õuna- ja maribuaid9 oli enne teist maailmasõda külas küll suuremapoolne, ent leidus uhkemaidki. Tamslal oli koguni puukool.

    Sõjad ja ajad sundisid pere ranna­klibule ehitatud ning kõvasti kannatada saanud kodust minema. Mu vanaisa valis noore pere uuele majale koha vaid mõne kilomeetri kaugusele, sõjajärgsele10 eikellegimaale, kirguaja maasika­peenarde ja vana valge klaari vahel.

    Ämbrimoes ja maasikapiim

    Kolhoosiajal11 ei olnud klaaspurke kusagilt võtta, suhkur kallis, raha ning aega napilt. Mitut tõugu moosi tehti ometi.

    Kooritud õuntest rohke suhkruga pikalt ja kõvaks keedetud moos koguti kaanega emailämbrisse kokku, iga keedu­korraga uus kiht peale. Moos siluti pealt siledaks, kaas peale ja ämber keldrisse. Eks ta ikka pisut hallitama läks ka. Õunamoosi valvati hoolega ning vajadust mööda toodi pealmine kiht taldrikuga lastele leivale määrimiseks. Keldris seisnud igal talvel kaks ilusat valget ämbrit õunamoosiga.

    Sarnaselt täideti kolme-neljaliitrine emailpott kõvakskeedetud mustasõstra­moosiga. Seda tarvitati esiti vaid palavikuhaigete ravitsemiseks kuuma veega tehtud joogina – moosiveena. Kevade poole, kui mustasõstramoosi pott veel tühi polnud, said lapsed moosivett juua ka siis, kui lehm kinni jäi. Mustasõstra­moosivesi oli aastaid ka minu koolihommiku jook.

    Punased sõstrad tehti mahlaks, see seisis suhkrutagi. Kui ajad paremad olid, keedeti punaseid sõstraid rohke suhkruga marmelaadiks. Tikreid säilitati klaaspudelis vee sees ning keedeti talvel lastele kisselliks. Oma õuelt kolhoosiajal rohkem miskit noppida polnudki.

    Metsamarjadega on Sõrvemaa kitsa kaela peal siiani kehvasti. Mustikaid, pohli, jõhvikaid – neid peamisi moosimarju siinkandis ei kasva. Põldmarju leiab teeservadest ja kivivaredelt küllaga ning moosi keedeti teinekord neistki.

    Metsmaasikaid leidub siin ka, aga nende moosijao korjamine on paslik töö neile, kel tõesti muud teha ei ole. Nii on enamasti nopitud metsmaasikaid ning mullikmarju12 vaid kohe söömiseks. Teinekord sai maasikad ka plekktassis või kõrre otsas koju toodud ning suhkruga toormoosiks hõõrutud, et siis piim peale kallata ja kiiresti ära juua. Maasikapiim on ikka lastemaius olnud.

    Jaska Milvi teadis ka lihtsa joogi tegemist katkimuljutud marjadest ja veest. Haput, võimalusel suhkruga parajaks timmitud jögrast valmistati eeskätt jõhvikatest, aga ka pohladest, sõstardest ning muudest marjadest. Jögrast joodi Sõrvemaa piiri taga Järvel, kus marjametsad laiuvad vaid jalutuskäigu kaugusel.

    Moos ja moraal

    Poolamarju13 ning mustikaid hinnati kõrgelt, sest neid sai ka suhkruta säilitada. Pohlametsad jäävad meist tugeva jalgrattasõidu kaugusele ning jõudumööda käidi marju sealt ka toomas. Kord küsinud naised end pühapäevaks kolhoositööst vabaks, tuues põhjuseks miski hädavale. Kui õhtul ämbrid ratta­sarves kodu poole sõideti, juhtunud brigadir neile vastu tulema. Hiljem pole poolamoosi meie pere laual olnud. Nii tarvitame siiani pisut mõrkjat ploomi­moosi seal, kuhu muu rahvas pohlamoosi või ketšupit lisab.

    Vast kõige väärtuslikum moos nii entsel aal kui ka nüüd on metsvaarika­moos. Kodumarjadest kõvasti väiksemad, ent magusamad-maitsekamad metsvaarikad kasvavad raiesmikel, sihtidel, metsaservades. Kui vanaema vaarikal käis, siis ikka ämbriga, et keldrisse mustsõstramoosipoti kõrvale teine samasugune vaarikamoosi täis panna. Agaramad vaarmarjade noppijad jõudsid küla ümbruse ikka lagedaks korjata, enne kui meie pere muu töö kõrvalt marjade jaoks raasukesegi aega sai. Kui juba aastaid meie õueaia äärest marjad teisepere potti viidi, lõi vanaema käega ning istutas aeda vaarikaid juurde.

    Väärtushinnangud muutuvad koos aegadega. Kord kirguajast varastatud õun oli karjapoisi hingel ka sajand hiljem, siis ühtäkki kuulutati kõik ühiseks. Sovhoosi ajal14 käidi Kotke õunaaias linnastki. Sõideti autoga puude alla, rebiti pooltoored õunad-marjad maha, murti suured oksadki, kui teisiti kätte ei saanud. Milline kirg! Käisime mõnikord sügiseti Kotkel, tühi kott näpus, ja leinasime koduõue rüüstatud puid.

    Meile tehti juba lapsena selgeks, et söömiseks on oma aia marjad, teiste õueaia tagant marju noppimas ei käida, ning et õunu võib puu alt võtta alati, aga oksa küljest vaid ületalve hoidmiseks.

    „Kuniks moosi, seniks elu!“

    Loosung aastakümnete tagusest Tartust, muhulastest sõprade ühikatoa seinalt passib ka tänast tudengituba kaunistama. Selge sõnum magusa moosi olulisest rollist kasvava organismi ning mõtleva aju arengu toetamisel. Töötavat eriti hästi käsikäes hea haridusega. Nüüdsel, söögipoolise osas oluliselt hõlpsamal ajal, on kodusel moosil endiselt koht tudengi raskes seljakotis, kohe memme musi kõrval.

    Vaadates tagasi meie, eessõrulaste moosikultuurile, riputaksin oma köögi­seinale sellesama loosungi teistpidi: „Kuniks elu, seniks moosi!“

     

    1 Ämbrikarjääri viimane etapp on üldjuhul fataalse lõpuga tuhaämbri staatus.

    2 Isioma – sõrve keeles ’päris enda oma, ainuomane’.

    3 Muda – adru, randa aetud vetikas.

    4 Kirguaid – pastoraadi aed.

    5 Ilmasõda – Esimene maailmasõda.

    6 Teuline – teoline ehk tööline.

    7 Antsperid – mustad sõstrad.

    8 Sugima – siginema, kasvama.

    9 Maribud – väiksemaviljalised ploomid.

    10 Sõda – Teine maailmasõda.

    11 Kolhoosiaeg – Sõrves aastad 1949–1963.

    12 Mullikmarjad – muulukad.

    13 Poolamarjad – pohlad.

    14 Sovhoosiaeg – Sõrves aastad 1964–1992.

     

  • Kirjanikuonu kõksib hästi

    MARE MÜÜRSEPP

    Mika Keränen on algsest kinkeraamatust arendanud sarja. Tallinna keskraamatukogu tellib igal sügisel mõnelt autorilt Tallinnas kooliteed alustavatele lastele raamatu kinkimiseks uue teose – nõnda saigi 2012. aastal 4151 last Keräneni „Armando“. Sarjas on nüüdseks ilmunud neli osa: „Armando“, „Armando ja Ahjulinnud“, „Armando suvelaagris“ ja „Armando Inglismaal“.

    Peategelane on ikka seesama kräsu­pea Armando ja läbiv teema jalgpall, igas lisandunud osas on Keränen leidnud aga uue alateema. Esimene raamat järgib spordilugude üht põhimotiivi: nõrgaks ja saamatuks peetud tegelasel ilmneb ootamatult suur, kui mitte erandlik andekus ühel spordialal. Armando puhul on nii tema erandlikkus kui ka andekus seostatud tema päritolu ja eeskujuga: poiss on oma perega Eestisse tulnud Argentinast ja tema isa sõber on lausa Diego Armando Maradona. Järgmistes osades tuleb jutuks, kas naistejalgpall on tõsiseltvõetav, kas jalgpall on kultuurinähtus ja kas nii-öelda mehed metsast võivad ka hästi palli mängida.

    Jätan Armando siiski viivuks pingile puhkama ja heidan pilgu spordiraamatute traditsioonile eesti lastekirjanduses, annan arutelule akadeemilise tausta.

    Spordist lastekirjanduses

    Jaan Lattik peegeldab XX sajandi alguse olusid, mil sportimine ei olnud veel vaba aja tegevus. Näiteks tema jutust „Tali“ leiab episoodi, kus vanemad inimesed ei mõista üleüldse laste liikumisvajadust, vaid peavad laste hoogsat tegutsemist kelgumäel tühiseks jõu ja aja raiskamiseks. Jõudu tuleks kasutada ikkagi mingi vajaliku töö tegemiseks.

    Jalgpalliteemasse juhatas noore lugeja Richard Janno „Vutimehed“, kus agulipoisid taovad küll viletsat nartsudest palli, kuid pallimäng on neile tänuväärne võimalus mõnekski ajaks unustada argielu viletsus ja ühiskonna ebavõrdsus. Kui kõvasti trenni teha, saab võita ka parema varustusega ja kasvult suurema meeskonna. Jalgpallimängus karastatud koostööoskus ja mehemeel annavad indu ka karmimaks klassivõitluseks.

    Jüri Parijõgi tõi „Teraspoisiga“ esile, et sport ja sealjuures ka spordivahendite valmistamine on käitumisprobleemidega poiste asutuses kasvatusvahendiks. Spordis saavutatud edu tõstab märgatavalt nii noore inimese kui ka õppeasutuse staatust, sport arendab üksmeelt ja õpetab pingutama, teeb aateliseks.

    Ralf Parve on kirjutanud reipaid hoogsaid luuletusi, kus sporditeemagi tooni annab: „Mu parimaks sõbraks / on koolivend Jaan [—] Kui jalgpallis tuline / heitlus keeb – / löön värava mina, / Jaan samuti teeb.“

    Jaan Rannapil on rida spordiainelisi jutte, mida ühendab eneseületamise ja ausa mängu motiiv. Janno Põldma „Džuudopoisid“ toob kinnitava näite, et sport kasvatab noori nii füüsiliselt, vaimselt kui ka sotsiaalselt, liiatigi on trennid ja võistlused lõbusad ja põnevad. Reet Kudu „Minu võlusport“ avardab temaatikat, tuues sisse naiseliku liini ning arutluse tippspordi ja lihtsalt vaimustava enesearenduse üle. Kaarel Zilmeri „Juku suusakool“ ja Jüri Randviiru „Kuningas kummuli“ vahendavad konkreetsete spordialade tarkusi. Janno Põldma ja Heiki Ernitsa „Lotte olümpiaraamat“ teeb seda, mida Lotte-sari ikka on teinud – annab sutike teadmisi vigurikeeles.

    Nii et sportliku tegevuse kujutamine on lastekirjanduses järjest loomulikum kuni selleni, et kogu raamatusari võib areneda ühe sportmängu areenil. Sport kasvab suuremaks kui elu, sporti tehes ja selle üle arutledes tulevad mängu paljud üldinimlikud küsimused: sõprus, ausus, väärikus, enese ambitsioonide kohandamine koostöövajadusega, eneseületus kui edu pant. Kui kunstialadel, nagu muusika, kujutav kunst, kirjandusloome jms, on osaleja edu määratlemine üsna subjektiivne, siis spordis on lahendus selge ja arvudes väljendatud. Nooremale inimesele on see tähtis. Selge sott! Oled tubli, teed trenni, arened strateegias – võidad!

    Sporditeemaline kirjandus läheb lastele ja noortele korda. Koolis võib täheldada lugejagruppi, keda saabki ilukirjandust lugema ahvatleda spordilugude abil. Need, kes Armando tublidusega mitu korda nädalas tundide kaupa väljakuil ja saalides rühivad ning hilisõhtul rampväsinuna koju jõuavad ja koti nurka viskavad – tõesti, need jõuavad lugemisvajaduseni ennekõike niisuguste raamatute kaudu, mis nende pürgimusi otsesõnu toetavad, kuna tegelasega on hõlpus samastuda ja temaga koos õnnestunud pealelööki nautida.

    Sõbralik sari algajale

    Armando sari on nii sisult kui ka kujunduselt algajale lugejale mõnus: trükikiri on suur, mõni koht lausa paksult esile toodud, raamatud sealjuures mugavalt väikesed, head kätte võtta.

    Mis aga kõige tähtsam: jutud on hea tasakaalutundega kirjutatud. Ehkki Keräneni neis lugudes on hästi palju lihtlauseid, ei ole tekst jäänud lahjaks ja tuimaks nagu teinekord lihtsaks lugemisvaraks kirjastatud raamatuis. Keränen oskab arendada parasjagu hoogsat tegevust, mille käigus avaneb heas mõõdus ka tegelaste mõtte- ja tundeilm, seejuures ei jää kirjanik kusagil tüütult heietama ega oma tunderikkust imetlema.

    Tema pehme huumor toetub mõnele terasele tähelepanekule. Armando saab tunnis kiita lugemise ja vastamise eest, aga loetu sisu jääb talle segaseks (vanasõna „Tasa sõuad, kaugemale jõuad“). Kodus saab ta ema käest piisava selgituse. Niisamuti on talle esmapilgul võõras erialasõna „kõksima“ – tegevus, milles ta ise on lausa geniaalne. Nii hea, et on käepärast niisugune ema, kes leiab alati aega põhjalikke seletusi otsida ja lapse unistustele kaasa elada. Muidugi ka isa, kelle sõnavara ja tundeküllus aitavad väikesel lugejal tunnetada kultuuride eripära.

    Mika Keränen ei naeruväärista kusagil oma noori tegelasi, küll aga paneb kahtluse alla ühe või teise täiskasvanu ülesastumised. Jalgpallitreeneri suur kõht jääb kirjanikule mõnigi kord ette ja selle kohta on tal mõnus olnud väike nali libistada. Lõppkokkuvõttes leiab ta kõikidele olukordadele sõbraliku lahenduse.

    Keränen keskendub sellele, mida parasjagu kujutab. Ta ei püüa ühe episoodi ümber kuhjata kõiki üksikasju, millest niisuguse olukorra puhul üldse võiks kirjutada. Ta usaldab end kirjanikuna ja teab, et see, mis veel pähe tuleb, leiab kindlasti koha mõnes järgmises raamatus. Kõrvaliste detailide kuhjamine on üks lasteraamatute tüüpilisemaid hädasid. Keränen oskab sellest hoiduda.

    Sarja osades esile tõusvad teemad, nagu sugude ja ka rahvaste võrdõiguslikkus, kultuurierinevuste märkamine ja austamine, aus mäng ja muud sellised, on kõik just needsamad, mida toovad esile mitmed koolides rakendatavad käitumisõpetused. Keränen oskab need jutuained mõnusasti lahti harutada, tema tekst on haarav oma dünaamika poolest.

    Võrdluste loomisel on ta soome klassiku Hannu Mäkelä kõrval alles nagu suure koera kutsikas, aga siiski saab näiteid tuua mõnest vahvast episoodist, kus üks võrdlus ajab teist taga. „Väravavahi närvid olid pingul nagu politseikoeral. .. Jaan kimas sellele [pallile – M. M.] järele nagu noor kits. .. Ahjulindude väravavaht Manu tuli vastu ja sööstis Jaani jalgade kallale nagu kotkas.“

    Nii tore, et tavalisse eluvoolu saab sugeneda erilisi seiku, nagu kauge maa tüdrukute võistkonna võõrustamine, klassireis Inglismaale ja suts kodumaist eksootikat Lõuna-Eesti spordilaagris. Ja tore, et Mika Keränen on võtnud talle nii tuttavat spordiala esitleda sellises ladusalt kirja pandud sarjas. Oma põhjalikke teadmisi oskab ta vahendada loomulike olukordade kaudu. Loodan, et mõni oluline alateema veel rida jätkab.

    Ma ei tea, kas Mika Keräneni sahtlis on ka mõni luuleraamatu käsikiri või vähemalt pakk värssidega pabereid. Igatahes on tal hea rütmitunne nii jutu terviku kui ka üksiklause mõõtmes: „Musta kräsupeaga pallivõlur hüples närviliselt keskringis.“ Head jätkuvat kõksimist Säkkijärve polka nakatavas rütmis!

    Mare Müürsepp on lastekirjanduse lektor ja klassiõpetaja.

  • Metsa kirjeldamine digitaalsele Tuglasele

    KAUR RIISMAA

    Ekspeditsiooni „Reis metsa lõppu“, lavastaja Lauri Lagle, dramaturg Eero Epner, kunstnik Allan Appelberg, kostüümikunstnik Kärt Ojavee, maketikunstnik Laura Pählapuu, helikujundaja Artjom Astrov. Mängivad Marika Vaarik, Jörgen Liik, Katariina Tamm ja Simeoni Sundja. Esietendus 17. VIII Sakala 3 teatrimajas.

    Eesti keeles tähendab sõna „kõrb“ kaht vastandlikku asja. Kõrb-kõrbe suurt liiva- või kivivälja, Saharat ja Gobit. Kõrb-kõrve aga paksu metsa, padrikut. XVII ja XVIII sajandil piibli tõlkimise aegu polnud eestlastel sõna liivavälja nimetamiseks, nõnda lähtuti sisust: padrikus ei ela kedagi, samamoodi nagu kõrb on piiblis inimtühi paik, koht, kuhu vajadusel eraldutakse, kustkaudu viib tee tõotatud maale või üle teadvuse piiri.

    Kõrvemaa seostub ka tänapäeval paksude metsadega. Kõrvemaal Koitjärvel redutas Tammsaaregi, kes „Kõrboja peremehes“ kiidab paiga rahu: kõnnid ja kõnnid päev otsa ning ei hingelistki. Sada aastat tagasi pisteti Liiv hullumajja, aga enne hullumaju uitasid luuletajad vabalt mööda metsi. Uuemal ajal võis metsast tulla Hirmus Ants või elas seal oma onnis guru, kes tudengineiudele suutratest rääkis.

    Eestlase suhtumine metsa on saksa romantismi maiku. Germaanlased lõid Teutoburgi metsas puruks Publius Varuse roomlased, eestlasi varjas paks mets Ümera jõel. Isegi kidur soosaarekaasik on pakkunud eestlasele varjupaika hädaohu tundidel. Nii nagu sakslased armastavad käia metsas kõndimas, armastavad ka eestlased.

    Kõige uuemal ajal on eestlase suhtumises metsa angloameerika mõjusid: mets on sõna otseses mõttes kasvama pandud investeering, millelt teenitakse tulu. Metsas pole enam gurusid ega nõidu, vaid ürask, kes investeeringu ära sööb. Seega tasub olla tähelepanelik. Alles hiljaaegu sattusin paika, kus kunagi metsas ära eksisin. Mõtlesin toona: „See on õudne, kuidas ma siit välja saan?“ Nüüd oli sellessamas paigas raielank. Kilomeeter eemal paistis bussipeatus, kus kunagi padrikust välja teele murdsin. Bussipeatuse kõrval oli eramaja, minu ees irooniline silt „Eramets“. Aga mõte mu peas oli sama: „See on õudne, kuidas ma siit välja saan?“

    Lavastuse „Reis metsa lõppu“ metsikut poolt esindab Jörgen Liik, kelle näiliselt koomiline andelaad võimaldab tal imeda situatsiooni antusest välja maailmatäie erisuguseid mänguvõimalusi, sealhulgas traagilisi.

    Peeter Laurits, kelle kureeritud näituselt „Surnu suusad ehk Kuidas kirjeldada metsa digitaalsetele jänestele“ on laenatud siinse teksti pealkiri, ütleb näituse tutvustuses: „On rida asju, mis käivad üksikule inimesele üle jõu või üle mõistuse. On asju, mis ei mahu inimese vaatevälja – neile lähenemiseks tuleb väga kaugele taganeda või hoopis pugeda küülikuurgu ja tekitada lisadimensioon.“ Ja seda Lauri Lagle „Reis metsa lõppu“ teebki. Sõltuvalt vaataja omailma sätetest pakub lavastus võimaluse enesest välja taganeda või küüliku­urust lisadimensioone otsida.

    Maagia realistlikkus. „Reis metsa lõppu“ põhineb Juhan Jaigi jutul „Ohemäe jahimehed“. Jutul on kolm osa: esimeses lähevad osava küti Kahlaku ema ja abikaasa metsa marjule ega tule tagasi. Teises läheb Kahlak kaaslastega neid otsima ning nad surevad metsa tumedas südames kurnatusse. Kolmandas osas jutustab Jaik, kuidas ajad mööduvad, inimesed langetavad metsa, rajavad kodusid ja põlde. Finaalis leitakse kuuse sisse kasvanud Kahlaku püss ja kuusejuurte alt tema pealuu (vrd Aadama pealuu leidmine): kunagine pime ja halastamatu laas on nüüd kellegi tagahoov.

    Jaigi jutt meenutab Hesse muinasjuttu, mis algab pärapõrgusse jõudnud inseneri hüüdega „Las käia!“, jälgib asunduse arengut külast linnaks, tsivilisatsiooniks, allakäiku ja looduse tagasitulekut. Hesse loo lõpus hüüab täielikult metsa kasvanud linna varemetel üks energiline rähn: „Las käia!“ Ka Jaigi kolmeosaline lugu ulatub üle inimpõlvede, kuigi on tehniliselt vähem viimistletud.

    Ebaloogilisus, mida omaaegne kriitika Jaigile ette heitis, on ka „Ohemäes …“ kohal: Kahlakuga koos läheb justkui pool küla metsa, aga teised mehed peale Kahlaku ja Viigupi kaovad lihtsalt kuhugi ära. Ka Jaigi teemad tundusid ajal, mil ilmus „Tõe ja õiguse“ esimene osa, lapsikud, kultiveerimata, metsikud. Võib vist öelda, et Tuglas ja Raudsepp degradeerisid Jaigi lastekirjanikuks. Isegi Adson kurtis kuskil, et Jaigi Pombi jutud pole realistlikud. Jaik, kes üle kõige tahtis olla kirjanik, leppis sellega. Eesti proosa tahtis olla realistlik ja arusaadav: ebaühtlast stiili, murrakute ja kõnekeele kasutamist, „liigjulgete värvidega stseenide maalimist“ heidab Semper 1932. aasta X Loomingus ette ka näiteks Céline’i romaanile „Reis öö lõppu“.

    Tänapäeval peaksime Jaigi loomingut maagiliseks realismiks, aga loo jutustajale pole maagilises realismis midagi maagilist: see ongi realism. Esiteks on need tema lapsepõlvelood, teiseks on jutustatud lood antropoloogiliselt tõesed. „100 aasta üksilduse“ Macondo lugu on Márqueze lapsepõlve Aracataca lugu. Jaigi loomingus pole rahvajuttude motiivid kivinenud, museaalsed, vaid elavad. Need ei püsi paigal ja arenevad: just nagu sauna ees õhtuhämaras juttu vestes paned omalt poolt poole juurde, et kuulajal ikka süda väriseks sees.

    Nukud. „Metsa …“ esimeses pooles esitatakse episoode Kahlaku ja tema pere elust. See on nukuteater, milles näitlejad mängivad kujukeste ja ajakirja­väljalõigetega: Kahlak on savikuju, Viigup Jared Leto, Kahlaku ämm Julia Roberts jne. Nukutuba filmitakse kaameraga ja pilt jookseb suurelt seinal. Jörgen Liigil on siin monoloog, milles ta Kahlaku ämmana õpetab miniat toitu valmistama. Need on jaburad soovitused muna keetmiseks või brokoli hakkimiseks, mida saadab pidev kurtmine, et „enam ei tehta nii nagu vanasti“. Samal ajal hakivad näitlejad imepisikeste nuku­nugadega toitu. Liigi monoloog on naljakas ja teda on huvitav jälgida, Tamm ja Sundja jäävad tagaplaanile.

    Minu meelest röövib sellise nukuteatri kasutamine n-ö päris teatris vahetuse, äkilisuse, improvisatsiooni. On ju võimalik, et ka nukuga mängiv näitleja improviseerib, avastab võimaluse ja kasutab selle ära. Aga teisalt on mul pidevalt meeles, et kunstnik on need nukud teinud või vähemalt kodust kaasa toonud. Ootamatused ei mõju improviseeritult, ikka ja jälle on mul tunne, et mulle näidatakse mängimise mängimist.

    Jaik ei esita Kahlaku pere omavahelisi suhteid nii, nagu see on lavastuses. Mets on irratsionaalne, mets ei küsi, ei anna vastuseid – Kahlaku ämm ja minia lihtsalt haihtuvad. Ka koer ei ilmu koju (lavastuses tuleb marjulisi saatnud koer koju, jutus tuleb II osas koju Kahlaku koer Armi). Kahlaku peresuhete seletamine röövib Jaigi metsalt irratsionaalsust: tekivad kujutlused, narratiivid, miks ämm ja naine kadusid. Kuna nad omavahel hästi läbi ei saa, siis võisid nad tülli minna, liikuda marju korjates eri suundades ja teineteist silmist lasta. Jaigi metsal pole mingeid inimlikke omadusi, lavastuse mets on aga paik, kuhu inimene oma suhted kaasa võtab, kus inimene võib hukkuda oma solvumiste, alpuse või tigeduse tõttu. Sest „puud olid liiga suured“.

    Kaks monoloogi. Kõige võimsam osa „Metsast …“ on Jörgen Liigi performance-monoloog, milles ta esitab metsa tapmist. Ükshaaval loetleb Liik üles puud ja loomad ning mida ta nendega teha plaanib. See on tume, hull needmine, mis „Ohemäes …“ võtab kolm-neli lauset, aga „Metsas …“ paisub kogu lavastuse kõige olulisemaks stseeniks. Püüan etendusel jälgida teksti, liikumist, näitleja miimikat, kõike seda, mida ta klaveriga, nähtava ja nähtamatu butafooriaga teeb – ning stseeni lõpul tunnen, et ei mäleta sõnagi teksti, nagu oleks Liigi monoloog sõnade raskusest puhas stiil. See on mingisugune läve-kogemus, sündmuse horisondil ära käimine.

    Liik lämmatab oma monoloogis gaasimaskiga jänest, lastes loomakesel vahepeal hingata ja surudes siis maski uuesti kinni. Siis läheb Liik uue tegevusega edasi, aga viivuks pöördub tagasi ja päästab gaasimaski valla. See üks liigutus, ehkki võib-olla proovides sada korda katsetatud, mõjub siin vahetult, improviseeritult. Taolistel hetkedel mõjub kaameratöö ja nukumäng otsitud lahendusena probleemile, mida polnud vaja lahendada.

    Sellele hullusele järgneb Marika Vaariku vaikne, aga laetud, konkreetne monoloog. Tekstiliselt kõige tugevam osa lavastusest. „Kogunege! Nagu mesilased kevade hakul sülemitesse – kogunege! Nagu haned sügise lahkudes parvedesse – kogunege!“ Monoloogi esimene pool vastab Jaigi jutus Kahlaku kaaslaste kogunemisele. Aga oleks vist eksitav püüda Vaariku monoloogi ja Jaigi narratiivi kuidagi kokku klapitada, sest lavastuse monoloog muutub esimestest sõnadest üldinimlikuks. See ei puuduta enam Kahlaku perekonda, näitlejaid või publikut, vaid kõiki inimesi: „Ja siis hargnege! Hargnege igasse kaarde, imbuge igasse kaevu, pressige end puukoore vahele, tungige põranda­liistu vahele, levige nagu halvad unenäod, levige nagu sitahais, laotage end kõikjale nagu hallitus! [—] Ja siis hajuge! Hajuge metsade ja niitude alla, hajuge muldade alla need, kes surevad, ja rindade alla need, kes sünnivad! Hajuge lõpmatu kosmose rakkudesse, hajuge vaese inimese küünte alla! Hajuge kõikjale nagu hobuse viimane karje külmas galaktikas!“

    Vaariku ja Liigi monoloogid erinevad üksteisest nagu kõnekeel ja kirjakeel. Reeglid, grammatika, isegi loogika ei takista jutuvestjat, eriti, kui tal on kaarnakivi taskus. Tema annab vastust ainult oma fantaasiale, mitte keelenormeerijatele. Kõnekeel loob võimalikke maailmu, kirjakeele vägi on võimes näidata, mis on kus, kellega kuhu tuleb minna ja mida teha, nii et kõik üheselt aru saavad.

    Vaariku monoloogis, olgu see sõnades kui tahes ekspressiivne, pole kaheti­mõistmist. Need on nagu nõiasõnad, mis tuleb ütelda täpselt õiges järjekorras ja õige intonatsiooniga. Viited punastele khmeeridele ja mustadele särkidele pole laest võetud: iga propagandist teab, et õigeid sõnu õiges järjekorras öeldes liigutatakse masse. Lauritsa võrdluse juurde tulles: Liik kougib küülikuurust meie ette lisadimensiooni, Vaarik astub mitu sammu tagasi, tema vaade on panoraamne.

    Metsik ja kultuuriline. Lavastuses on kaks poolt, kultuuriline ja metsik. Tragi jungiaan räägiks ehk persona’st ja varjust. Metsikut poolt esindab Jörgen Liik, kelle näiliselt koomiline andelaad võimaldab tal imeda situatsiooni antusest välja maailmatäie erisuguseid mängu­võimalusi, sealhulgas traagilisi. Teine pool on Marika Vaarik, kelle monoloogid on pigem kirjeldavat laadi, kaalutletud, ta hoiab iga sõna nagu triiki vett täis klaasi peopesal. Kui Liik käib uste paukudes endast väljas, siis Vaarik räägib sulle vaikselt ja rahulikult niikaua, kuni sul päriselt õudne hakkab. Tema suu ei muiga, küll aga tundub, et muigavad silmad, sa ootad luba naerma hakata, või siis luba peast haarata, aga kumbagi ei tule. Ise pead otsustama, Vaarik ei ütle sulle, kuidas käituda. Liik haarab sind endaga mängu kaasa, vaevu püsid tal sabas, Vaarik esitab faktid ja jätab sind endaga üksi.

    Metsik ja kultuuriline on muidugi sama asi, sama asja kaks poolt. Metsik kultuuri suhtes, kultuuriline metsiku suhtes. Inimene elab elu ära ja ei märka, mismoodi need kaks poolt temas igapäevaselt koos toimisid. „Metsa …“ etendusel on mul tunne, nagu seisaksin peegli ees iseenda ja oma peegelpildi vahel, ning saalist väljudes pole ma kindel, kummale poole läksin.

    Tee siis selle teadmisega midagi. Või ära tee. Sina otsustad.

  • Luik, part ja kvoodiga näkineid

    LOONE OTS

    Musta Kasti „Luikede järved“, autorid Pjotr Tšaikovski, Katrin Pärn ja Janek Savolainen, lavastaja-dramaturg Katrin Pärn, lavastaja-koreograaf Janek Savolainen, kostüümikunstnik Triinu Pungits, valguskujundaja Priidu Adlas, helikujundaja Kaarel Kuusk. Mängivad Laura Niils, Jaanika Tammaru, Kaija M. Külm, Kaarel Targo, Johannes R. Sepping, Siim Angerpikk ja Karl Robert Saaremäe. Esietendus 1. VIII Luke mõisapargis.

    Katrin Pärna debüüt näitekirjanikuna pakub vaimukust, ühiskonnakriitikat ja head ansambliteatrit. Lavastus „Luikede järved“ vahutab välja mis tahes žanriraamist, kuid tõestab, et suveteater ei pea olema pelk meelelahutus. Napp, kuid täpne kunstnikutöö (Triinu Pungits) pakub elegantseid kostüüme ja loodusest inspireeritud trikoosid. Tähtis osa on valguskujundajal (Priidu Adlas) ja muidugi helikujundajal (Kaarel Kuusk). Laval on Jaanika Tammaru, Kaija M. Külm, Laura Niils, Kaarel Targo, Karl Robert Saaremäe, Johannes R. Sepping ja Siim Angerpikk nii täpses ja pragudeta ansamblis, et kokkumängu tuleb hinnata kõrge hindega, nagu ka trupi tantsu- ja ujumisoskust.

    Luke mõisa parki peetakse Eesti üheks kaunimaks. Romantiline gooti allee, kanalid, sillakesed, paviljon ja pitsiline kärnerimaja loovad dekoratsioonid, mis sobivad Tšaikovski „Luikede järve“ muusikaga. Kuigi fonogrammilt, on suure sümfooniaorkestri esitatu suursugune, ühtlasi täpselt lavastusse paigutatud.

    Balletiparoodia on lihtsamaid võimalusi publikut naerutada. Meenutame Disney „Fantaasia“ tutuseelikuga jõehobusid (1940) või Urmas Vadi kirjutatud ja Andres Noormetsa lavastatud „Ballettmeistrit“ (2009). Ballett on lihtsalt nii tavaelust irduv nähtus, et kasvab kas pisarateni ülevaks või on mingi pentsik rabelemine, mille üle võib isegi irvitada. Seepärast on balletile ehitatud naljamängul alati oht varvaskingadel tippides libastuda, luiged labasusse pillata.

    Katrin Pärn on ühtlasi „Luikede järvede“ üks kahest lavastajast. Loobutud on varvaskingadest, ent säilitatud üsna täpselt originaalkoreograafia. Aplaus lavastaja-koreograaf Janek Savolaisele! „Luikede järvest“ tuttavad žestid ja miimika (kurjus, meeleheide jm) on utreeritud, see ajab naerma küll, eeldades, et vaataja teab balleti originaalsüžeed. Vist ikka teab, jah.

    „Luikede järvedes“ (fotol Kaija M. Külm, Jaanika Tammaru ja Laura Niils) on loobutud varvaskingadest, ent säilitatud üsna täpselt originaalkoreograafia.

    Ekspositsioon on puhttantsuline ja piisavalt pikk, et mõelda: tulebki mingi pantomiim. Tinglikus teises vaatuses Tšaikovski-Petipa järgi kuuleb ka esimesi sõnu. Miks just siis? Aga sellepärast, et mängu tuleb armastus. Ja edasi saab sõnaline pool aina hoogu juurde. Vaimukad on viited Eesti kuulsatele Luikedele (Viivi ja Jüri, Sulevit ei mainita, sest sellega seonduv on liiga traagiline, Terjet ka mitte, sest uus põlvkond ei mäleta enam „Vallatute kurvide“ kangelannat). Ent uba, tuum ja kvintessents on hoopis ühiskondlik.

    Pärn toob mängu kogu praeguse ühiskonna probleemide sasipuntra, mida ei annagi harutada. Kas must luik tohib olla halb või on see rassism? Kas meeslavastaja võib nõuda naisnäitlejalt paremat mängu või on see ahistamine? Korraga ei ole publiku ees jälgitava looga melodraama, vaid balletiproov, lavastusprojekt, Brechti eepiline teater. Natuke Bulgakovi „Teatriromaani“ (idee 1929, esmatrükk 1965) ja päris palju baleriini veriste varvastega lavatagust, mida tunneb juba venelaste filmist „Bolšoi“ (2017). Lükin aastaarve siia sellepärast, et mõned probleemid on ajatud. Nagu inimeste kurjus, mida ei pea esindama vana, haige ja psühholoogiliste seksuaalprobleemidega Rothbart, vaid mida pakuvad mõnuga ka balletirepetiitorid, naised, kes tahtlikult ja kogenult ahistavad naisi, hävitades lootustandva baleriini enesehinnangu. Kitsukeses keskkonnas löövad lõkkele kired, mis enam lava mustale ruudule ära ei mahu. Lahendused on nutta end tühjaks psühhiaater dr Pardi rinna najal, süüa peoga rahusteid, hakata jooma või panna toime enesemõrv.

    Aga väljapääsmatus varitseb kõikjal. Inimesed pillavad naeratades ära puhta vee varud. Sõda võtab hiiglamõõtmed, ordenikandjad püüavad auhindadeks baleriine, nagu nõukaajal muiste. Kes tunneb (balleti)ajalugu, teab, et just Moskva Suure teatri balletikoolist käisid Vene impeeriumi keisrid ja suurvürstid noort liha valimas. Luiki tapetakse lõbu pärast. Ambu hakkab asendama automaat, ja lõbu on kuhjaga, kuni kogu lava on täis tapetud luiki – või inimesi? Sõja liini oleksin praeguses kontekstis isegi rohkem välja arendanud, praegu jäi see akvarelseks.

    Sõja kõrval on tähtis ka sõna. Küsimus, kui palju on sõna vaba? Kui palju näiline sõnavabadus ikka lubab väljendada oma arvamust ja milline sõnavara on ohtlik? Siit võiks dramaturg-lavastaja minna pealetükkivalt dogmaatiliseks, aga huumor heidab päästerõnga. Hakkad asjale mõtlema omast vabast tahtest, mitte nagu ninapidi kaussi surutud kutsikas. Sõnavabaduse monoloog on lavastuse sõnaosa magusamaid kohti.

    Krooni saab etendus pähe (lisaks Kuninganna peale) Voliniku ilmudes. Voliniku roll on ahtake, pigem visandatud. Kuid enne teda näeb nelja kandidaati, kes ihkavad vahetada välja Odette’i partiid tantsivat priimabaleriini. Igal on omad raudsed argumendid. Ballett kaotab ettekirjutuste virvarris tähtsuse ja tähenduse. Volinik lubab projekti lavale alles siis, kui on kaasatud ka kurgi, konni ja jäneseid, kvoodi alusel. Ning väikeste luikede tants muutub absurdseks nagu elu …

    Head poliitilist satiiri teatrilaval on Eesti kuldajastul viljelenud Hugo Raudsepp. Katrin Pärna puhul aimub tekstis ja lahendustes ka Eino Baskini kunagisi kuldniite. Efekt on ka üsna sarnane: kõik naeravad, kuni … Kuni ka laval öeldakse välja: see ei olegi enam naljakas. Perspektiiv on ohtlik ja sünge: ülereguleeritud maailm, kus kurjus puhub elu sisse kileluikedele, aga päris luiged, ehtsad baleriinid ja tõelised tunded peavad jääma kõrvale. Väljapääs on nagu „päris“ „Luikede järve“ finaalis: end kaljult lainetesse heita.

    Ent maailma päästab armastus. Kibe tõde: armastus on võimalik kusagil mujal, mitte meie ühiskonnas. Odette’i jääb asendama plastist mängutoos, millel pöörleb Hiinas valatud ja miljonite kaupa tiražeeritud kitšilik luigekuju.

    „Kaunid baleriinid ..“ laulab Heli Lääts. Kuulake vana hitti: ühtemoodi on luiged ainult laval. Elus on iga luik isemoodi. Isiksus peab jääma.

  • Kas neli võrdub viiega?

    MAAJA VADI, EMILIA LAAS, ANET TAMMEMÄE

    „Kas neli võrdub viiega?“. See küsimus tuleb endale esitada neis ettevõtteis, kus kaalutakse neljapäevase töönädala rakendamist viiepäevase asemel. Tööaja paindlikkuse vaates saab sel juhul rääkida osalise tööajaga töötamisest, mis on nii Eestis kui ka paljudes teistes riikides kaunis levinud töökorralduse vorm. Mitmetes riikides katsetatakse aga praegu, kuidas toime tulla siis, kui täiskoormusega töö tähendabki nelja tööpäeva nädalas ehk viiendiku võrra vähem töötunde. Kuigi kunagi võis mõte vähematest töötundidest sama töötasu eest tunduda naeruväärne, on see nüüd eesmärk, mille poole püüelda. Mitmed tegurid, nagu näiteks töö- ja eraelu tasakaal, vähem läbipõlemist ja stressi töötajate seas, on vähendanud aga skepsist, millega lühendatud töönädalasse siiani on suhtutud, ning olnud abiks uue ja jätku­suutlikuma töövormi loomisel.2

    Siinse kirjatüki eesmärk on välja tuua, milliseid takistusi ja võimalusi näevad Eesti ettevõtted neljapäevase töönädala rakendamisel. Selleks esitame uurimistulemused ettevõtete kohta, kus kaaluti selle töövormi rakendamist, ja nende puhul, kus nii ka päriselt tehti.

    Neljapäevase töönädala määratlus

    Neljapäevane töönädal ei ole iseenesest uus kontseptsioon, sest sellist töökorraldust hakati USA ettevõtetes uurima ja katsetama juba 1970. aastatel.3 Nelja­päevasest töönädalast rääkides tuleb teha vahet kahel määratlusel: seda võib käsitleda kui kokkusurutud (compressed) või lühendatud (short­ened) töö­nädalat. Kokkusurutud töönädala puhul nädala töötundide arv ei vähene: töötatakse küll 40 tundi nädalas, ent 10 tundi päevas. Mõnes sektoris, näiteks tootmises, rakendataksegi kokkusurutud töö­nädalat. Näiteks Belgias võeti 2022. aasta novembris vastu seadus, mis annab erasektoris töötajatele õiguse töötada kokkusurutud töönädala põhimõttel neli päeva nädalas 9,5 tundi päevas.4 Tänapäevases teaduskirjanduses on uuritud rohkem lühendatud töönädalat ja sellega kaasnevat ehk kontseptsiooni, kus on vähendatud nädala töötundide arvu, näiteks tehakse tööd kaheksa tundi päevas, kuid neli päeva nädalas.5

    Töökorralduse uue trendi teevad mõistetavaks selle rakendamise põhjused: on leitud, et lühendatud töönädal toob kaasa tootlikkuse kasvu. Osaliselt on selle põhjuseks väsimuse mõju ennetamine, sest mida kauem töötaja tööl on, seda suurema tõenäosusega kasvab ka töötaja väsimusaste.6 Lühendatud töönädala tõttu väheneb töötajate stressitase, kuna kokkupuuteid stressoritega on vähem, teisest küljest annab töötajatele lisanduv vaba päev võimaluse stressist taastumiseks.7 Lühendatud töönädalaga on võrdsem ka meeste ja naiste olukord, kuna pere saab paremini jaotada majapidamistöid ning laste kasvatamisega seotud kohustusi,8 samuti on selle tõttu naistel paremad karjäärivõimalused.5,9 Kui töötatakse vähem aega, avaldab see mõju ka kliimale. Riikides, kus töötajatel on lühemad tööajad, on kasvuhoonegaaside kogus inimese kohta tavaliselt väiksem, kuna töölesõitmise vähenemise tõttu tekib vähem heitgaase.10 Lühendatud töönädala negatiivsete kõrvalmõjudena toodi välja näiteks rahulolematud kliendid ja töömahu kasv aeg-ajalt, näiteks aruannete puhul, mis tuleb esitada tähtaegselt.7 Seega tuleb välja, et kokkusurutud töönädalaga võrreldes on lühendatud töönädala mõju töötajatele ja ettevõtetele enamasti positiivne.

    Eesti ettevõtete uuring

    Kuna Eestis on neljapäevast töönädalat rakendanud veel üsna vähe ettevõtteid, küsiti uuringus selle kohta arvamust nii neilt ettevõtetelt, kes on seda töövormi kasutanud, kui ka neilt, kes on küll nii teha kaalunud, kuid esialgu selle rakendamisest loobunud. Viielt Eesti ettevõttelt (neli IT- ja üks tootmissektorist) küsiti intervjuu käigus, miks nad ei ole üle läinud neljapäevasele töönädalale, ning kuuelt neljapäevast töönädalat katsetanud ettevõttelt (kolm IT- ja side-, kaks värbamise valdkonna ja üks meediaettevõte) nende kogemuse kohta. Kahes ettevõttes oli tegu katseprojektiga, kuid neljas on see püsiv töövorm. Valim koostati avalikus inforuumis leitavate kirjete põhjal. Kolm kuuest neljapäevast töönädalat rakendanud ettevõttest jagasid ettevõttesiseselt anonüümselt läbiviidud tagasisideküsimustike andmeid. Saadi 204 vastust, mis materjali sisu analüüsiks kodeeriti. Täname ettevõtteid, kes oma kogemusi avatult meiega jagasid.

    Uue töövormi rakendamise ajendid võimalused ja takistused

    Neljapäevast töönädalat kaalunud ettevõtted tõid välja, et on mõelnud selle töövormi rakendamisele, sest see parandaks ettevõtte kuvandit, soodustades seega ka värbamist, ning tugevdaks töötajatele suunatud väärtuspakkumist. Sellele töövormile ülemineku ajendid ja eeldatavad võimalused on esitatud tabelis 1.

    Uuringuga selgus, et need, kes olid neljapäevase töönädala rakendanud, tõid ajendina esile samad põhjused nagu need, kes olid asja kaalunud, kuid siiski selle rakendamata jätnud.

    „Täna, kui me teame, mida teevad IT-sektoris ja IT-valdkonnas palgad, siis lihtsalt mingil hetkel me organisatsioonina ei suuda käia kaasas enam selle palgaralliga, me peame leidma mingi­suguseid muid väärtuspakkumisi, millega töötajaid motiveerida ja hoida“ (meediasektor, 4pTN rakendatud).

    „Lõpuks see üks täitsa vaba päev tundus kuidagi nagu suurema hüvena kui see, et mul on iga päev natuke juures. Eesti kliimat ja kõike vaadates ega ei ole väga suurt vahet, kas ma nüüd lõpetan töö kell neli või kell viis – ikka on pime“ (IT-sektor, 4pTN rakendatud).

    Neljapäevase töönädala rakendanud ja seda kaalunud ettevõtted ei erine üksteisest suurel määral, kui vaadata nende nimetatud ajendeid ja eeldatud võimalusi. Mõtte arutamise käigus ilmnes mitmeid probleeme, mis takistasid osal ettevõtetest protsessi jätkata. Tabelis 1 on välja toodud seegi, miks ei olnud võimalik viies intervjueeritud ettevõttes neljapäevasele töönädalale üle minna.

    Kolmes ettevõttes, kus kaaluti nelja­päevast töönädalat, kardeti töötajaid puudutavaid ohte: tööaja intensiivistumisest tulenevas stressitaseme tõusus nähti võimalikku ohuallikat, mis võib pikas perspektiivis viia töötajate läbipõlemiseni. Kuna neis ettevõtetes peeti tähtsaks ka töötajate vaimset heaolu, siis oli hirm suurema stressi ja töö liigse intensiivsuse pärast nende arvates piisav põhjus neljapäevane töönädal rakendamata jätta. Kaks ettevõtet tõid välja, et ei ole neljapäevasele töönädalale üle saanud minna seetõttu, et selleks pole sobiv aeg juhi vahetuse ja teiste organisatsiooniliste muutuste tõttu.

    Mitmes ettevõttes toodi välja, et sobiv motivatsioonipakett töötajatele on juba loodud: näiteks kodukontoris töötamise võimalus, samuti võimalus töötada välismaalt või muul viisil paindliku tööajaga. Leiti, et neljapäevane töönädal ei annaks töötajatele palju juurde. Üks ettevõte tõi takistusena välja sobimatu hinnastamis­mudeli. Kuna siiani on nende projekte tasustatud päeva- või tunnihinna alusel, tooks lühendatud tööaeg kaasa rahalise kahju, kui hinnastamist ei muudeta. Kui hinnastamine üle vaadata, võib see kaasa tuua klientide rahulolematuse: kui selgub, et tööd saab ka kiiremini teha, võivad kliendid leida, et on siiani teenuste eest üle maksnud. Takistusena toodi globaalse meeskonna tõttu välja geograafiline eraldatus: neljapäevase töönädala jooksul on keerulisem leida ühiseid koosolekuaegu.

    Seega olid neljapäevast töönädalat kaalunud ettevõtete arvates takistused piisavad, et mitte sellist töökorraldust katsetada. Neljapäevast töönädalat rakendanud ettevõtted on siiski tõestanud, et takistused on lahendatavad ja riskid maandatavad.

    Ettevõte Eeldatavad 4pTN võimalused Takistused
    Ettevõte X

    Tõuseb efektiivsus (produktiivsus)

    Parem vaimne tervis

    Paraneb ettevõtte kuvand

    		 Ebasobiv aeg ettevõttesisesteks muutusteks, töö ebaühtlane jaotumine
    Ettevõte Y

    Tõuseb produktiivsus

    Paraneb töötajate heaolu (vaimne tervis)

    Kasvab tööga rahulolu

    		 Ebasobiv aeg ettevõttesisesteks muutusteks, töötajatel on piisav motivatsioonipakett juba olemas
    Ettevõte Z

    Töö- ja eraelu sobivam vahekord

    Puhanumad ja keskendunumad inimesed (vaimne tervis, tööga rahulolu)

    Konkurentsieelis

    		 Sobimatu hinnastamismudel (päeva- ja tunnihinna alusel), kliendi rahulolematus
    Ettevõte Q

    Töö- ja eraelu sobivam vahekord

    Võimalik efektiivsuse (produktiivsuse) tõus

    Motivatsiooni tõus

    On abiks värbamisel (paranenud brändikuvandi tõttu)

    		 Meeskonna geograafiline eraldatus, piisav motivatsioonipakett on töötajatel juba olemas
    Ettevõte W Paraneb töötajate heaolu (vaimne tervis) Sobimatu valdkond (tööstus)

    Tabel 1. Neljapäevast töönädalat (4pTN) kaalunud ettevõtete ootused selle võimaluste osas ja plaani rakendamise takistused.       Artikli autorid

    4pTN rakendamisega kaasnev võimalus 4pTN rakendanute intervjuude leiud (n=6 ettevõtet) 4pTN rakendanute töötajate tagasisideküsitluste leiud (n=3 ettevõtet)
    Produktiivsus Tõusis või jäi samaks (6/6) Tõusis (3/3)
    Motivatsioon Tõusis (6/6) Tõusis (3/3)
    Töö- ja eraelu osakaalu vahekord Paranes (6/6) Paranes (3/3)
    Tööga rahulolu Tõusis (6/6) Tõusis (2/3) Valdavalt tõusis (1/3)
    Vaimne tervis Paranes (6/6) Paranes (3/3)
    Stressitase Stressitase ei muutunud (3/6) Valdavalt stressitase langes (3/3)
    Koostöö kolleegidega Paranes või jäi samale tasemele (6/6) Paranes (1/3)
    Töötajate värbamine Paranes (6/6) Küsitlustes sellekohased andmed puudusid

    Tabel 2. Neljapäevase töönädala rakendamise võimalused selle rakendanute näitel.             Artikli autorid

    4pTN rakendamise oht 4pTN rakendanute intervjuude leiud (n=6 ettevõtet) 4pTN rakendanute töötajate tagasiside leiud (n=3 ettevõtet)
    Stressitase Tõusis osa töötajate puhul (3/6) Tõusis osa töötajate puhul (3/3)
    Koostöötase Paranes või jäi samale tasemele (6/6) Kohati halvenes (3/3)

    Tabel 3. Neljapäevase töönädala rakendamise ohud.       Artikli autorid

    Mis neljapäevase töönädala tõttu paranes?

    Neljapäevase töönädala rakendanud, mitte ainult seda kaalunud ettevõtete kogemusest selgub, et see on hästi mõjunud töötajatele ja tööandjatele. Võimaluste kokkuvõte on toodud tabelis 2.

    Kõik neljapäevase töönädala rakendanud ettevõtted tõid välja, et töötajad olid seetõttu tõhusamad (mõeldakse töötajate võimet teha mingi aja jooksul ära kokkulepitud töö hulk). Produktiivsuse tõusu oli osa ettevõtete puhul märgata juba paari nädalaga. Ühes intervjueeritud ettevõttes ei osatud öelda, kas töötajate produktiivsus oli jäänud samale tasemele või muutunud, kuid tõdeti siiski, et senine töökogus sai tehtud.

    Töötajate tagasisideküsimustiku vastustest selgub, et peaaegu kõik töötajad hakkasid paremini aega planeerima ja oma tegevust olulisuse alusel järjestama. Vähendati koosolekute arvu ja lühendati nende kestust. Ka see kinnitab töötajate pingutust selle nimel, et produktiivsus ei langeks. Ühe ettevõtte tagasisideküsimustiku vastustest selgub, et 86,3% töötajatest (138 160st) vastas, et produktiivsus tõusis.

    Tagasisideküsimustiku vastustes on töötajad välja toonud, et tööandja vastutulek ja usaldus töötajate vastu motiveerib olema töökas. Lausa 20% ühe ettevõtte tagasisideküsimustikule vastanutest (33 töötajat) mainib, et nelja­päevane töönädal on nende töömotivatsiooni tõstnud. Neljapäevase töönädala rakendanud ettevõtete intervjuude alusel saab öelda, et motivatsiooni sütitasid ka eesmärgid ja kokkulepped. Töökorralduse eelduseks oli kokkulepe, et töö peab saama tehtud, ja töötajad olid valmis ühe lisanduva puhkepäeva nimel rohkem pingutama.

    Neljapäevase töönädala korral kasvas ka töötajate tööga rahulolu. Selle rakendanud ettevõtted uurisid eksperimendi alguses ja lõpus töötajate rahulolutaset ning kõigis intervjueeritud ettevõtetes tõdeti, et see oli väga kõrge või tõusis võrreldes varasema viiepäevase töönädala omaga. Ühe ettevõtte esindaja tõi intervjuu käigus välja, et töötajate rahulolu hinnati suvise eksperimendi lõppedes skooriga 6,57 punkti 7st. Teise ettevõtte puhul tõusis tööandja soovitus­indeks (NPS – Net Promoter Score) pärast suvist eksperimenti 48-lt 73 protsendini: ettevõtte töötajad olid nõnda rahul, et julgesid soovitada oma tööandjat ka teistele. Töötajate stressitase enamasti langes. Kuuest intervjueeritud ettevõttest kolmes ei märgatud, et nende töötajate tajutud stressitase oleks tõusnud.

    Ettevõtete esindajad tõid välja ka selle, mida organisatsioon oli neljapäevase töönädala rakendamisega võitnud. Selgus, et see mõjub hästi töötajate värbamisele, sest oli suurendanud kandidaatide arvu. Kõik intervjueeritud neljapäevase töönädala rakendanud ettevõtted tõdesid, et tööle kandideerijate hulk on suurem või on töökohale kandideeritud just seetõttu, et ettevõte rakendab või on katsetanud neljapäevast töönädalat.

    „Meil on esimesed positiivsed näited, kus inimesel oli valida kolme-nelja ettevõtte vahel ja ta otsustas meie kasuks tänu sellele, et meil on [neljapäevane töönädal]“ (IT- ja sidevaldkond, 4pTN rakendatud).

    Millised on neljapäevase töönädala ohud?

    Andmed näitavad, et neljapäevase töönädala rakendamise tulemused võivad olla ambivalentsed. Mõnes ettevõttes tuuakse välja, et stressitase langeb ja koostöö kolleegidega paraneb, aga teistes selgub, et efekt võib olla ka vastu­pidine (vt tabel 3).

    Töötajate tajutud stressitase võib neljapäevase töönädala rakendamisel tõusta. Neljapäevase töönädala rakendanud ettevõtete intervjuudes on toodud kolmes ettevõttes välja, et osa töötajaid on tajunud tööaja intensiivistumist või on töötajad hakanud tegema rohkem ületunde, mis mõjutab töötajate stressi­taset. Intervjuu käigus märkis ühe ettevõtte esindaja, et kui töötajad teevad ületunde ja pikemaid tööpäevi, siis aasta ringi niimoodi töötada ei ole jätkusuutlik ja võib viia töötajate läbipõlemiseni.

    Töötajate tagasisideküsimustiku vastused kinnitavad ettevõtete esindajate öeldut. Neljapäevase töönädala rakendanud ettevõtete intervjuudest ei tulnud esile, et uus töökorraldus oleks negatiivselt mõjutanud koostööd kolleegidega, ent see ilmnes siiski paari ettevõtte tagasisidest. Osa töötajaid pidi ka vabal päeval tööd tegema, sest teised osakonnad olid tööl ja ootasid vastuseid.

    „Oli näha ja tunda, et mitmed osakonnad ei saanud reedeti vabamalt võtta, sest olid teistele üksustele toeks ning seetõttu polnud nende nägudel ja suudel sama palju positiivsust nagu võib-olla enamikul teistel üksuse kolleegidel“ (töötaja, IT- ja sideettevõte).

    Kui vaba päev ei olnud ettevõtte määratud, oli töötajatel keeruline pidada puuduvate töötajate osas järge. Samuti tekitas probleeme see, kui neljapäevane töönädal rakendati ainult ühes ettevõtte osakonnas ja need töötajad, kes sõltuvad ka teiste osakondade tööst, ei saanud vaba päeva võtta ning pidid vajadusel tööalaselt kättesaadavad olema. Sellised tingimused vaba päeva valiku ja valikulise rakendatavuse osas tekitavad stressi ja mõjuvad halvasti töötajate omavahelisele koostööle.

    Kokkuvõte

    Neljapäevase töönädala rakendanud ettevõtete töötajad said kasutada vaba päeva vastavalt oma vajadustele ning see mõjus hästi töötajate vaimsele tervisele ning töö- ja eraelu tasakaalustatuse paranemisele. Intervjueeritavad ütlesid, et töötajad olid tegelenud vabal päeval oma hobidega, käinud sõpradel ning perel külas, tegelenud kodu korrashoiuga. Käidi ka trennis või matkamas ja jalutamas, spaades, juuksuris, arsti juures ning võeti ette midagi, mida muidu töönädala sees poleks jõudnud teha. Tagasiside­küsimustiku vastused kinnitavad inter­vjueeritavate seisukohti: enamik töötajatest on toonud neljapäevase töönädala peamise plussina välja just lisandunud vaba aja ja sellest tuleneva võimaluse kas välja puhata või tegeleda millegagi, mida viiepäevase töönädala korral ei jõua teha. Seega saab analüüsitud andmete põhjal öelda, et neljapäevane töönädal soodustab töötajate vaimset heaolu ja aitab saavutada töö- ja eraelu tasakaalu.

    Neljapäevase töönädala rakendamise laialdasemaks levikuks on vaja, et seadustega toetataks eri töövorme ja -aegu. Praegused rakendajad on lahendanud olukorra ettevõttesiseste dokumentidega, kus neljapäevane töökorraldus on kirjeldatud sisekorraeeskirjas. Näiteks on seal sätestatud, kuidas peaksid töötajad puhkusepäevi kasutama. Eesti töölepinguseaduses ei ole mainitud lühendatud töönädalat või muid paindlikke tööaja variante, sealhulgas ka näiteks võimalust töötada kodukontoris. Seega vajavad Eesti seadused ajakohastamist ning juriidiliselt on ettevõtetel keeruline neljapäevast töönädalat – üht organisatsiooni innovatsiooni vormi – rakendada.

    Seadusemuudatused on möödapääsmatud, sest tööaja ja -nädala lühenemine on pikka aega kestnud trend. Juba 1930. aastal ennustas majandusteadlane Maynard Keynes,11 et saja aasta pärast (seega 2030. aastal) võiks töönädal lüheneda 15 tunnini. Tema ennustus põhines tolleaegsel tehnoloogia kiirel arengul ja produktiivsuse kasvul. Lähema seitsme aasta jooksul selle sihtmärgini küll ilmselt ei jõuta, kuid selles suunas siiski liigutakse ja Eesti ette­võtete kogemused kinnitavad seda.

    1 Artikli koostaja uurimistegevust on rahastanud Eesti teadusagentuur (PRG 7919).

    2 Kyle Lewis, Will Stronge, Jack Kellam, Lukas Kikuchi, Juliet Schor, Wen Fan, Orla Kelly, Guolin Gu, David Frayne, Brendan Burchell, Niamh Bridson Hubbard, Jon White, Daiga Kamarāde, Francisca Mullens, The results are in: the UK’s four day week trial. Autonomy 2023.

    3 Simcha Ronen, Sophia B. Primps, The Compressed Work Week as Organizational Change: Behavioral and Attitudinal Outcomes. – Academy of Management Review 1981, 6 (1), lk 61–74.

    4 Belgium’s move to a four-day week will be gradual. Oxford Analytica, Expert Briefings 2022.

    5 Helen Delaney, Catherine Casey, The promise of a four-day week? A critical appraisal of a management-led initiative. – Employee Relations 2022, 44 (1), lk 176–190.

    6 Mohammed A. Darwish, Optimal workday length considering worker fatigue and employer profit. – Computers & Industrial Engineering 2023, 179 (C).

    7 Peter Barck-Holst, Åsa Nilsonne, Torbjörn Åkerstedt, Carina Hellgren, Coping with stressful situations in social work before and after reduced working hours, a mixed-methods study. – European Journal of Social Work 2021, 24 (1), lk 94–108.

    8 Aidan Harper, Alice Martin, Lukasz Krebel, Making up for lost time: Reducing working hours in manufacturing: a review of evidence. – New Economics Foundation 1. VI 2020.

    9 Steffen Lehndorff, It’s a long way from norms to normality: the 35-hour week in France. – Industrial and Labor Relations Review 2014, nr 67 (3), lk 838–863.

    10 Özlem Onaran, Rob Calvert Jump, A shorter working week as part of a green caring economy: UK Feminist Green New Deal Policy Paper. The Women’s Budget Group 2022.

    11 Maynard Keynes, Economic possibilities for our grandchildren. Palgrave Macmillan 2010, lk 321–332.

  • Tööandja eelistused personalivalikul

    ANNE AIDLA

    Eesti palgainfo agentuuri 2023. aasta kevadel toimunud tööandjate küsitluse tulemused pakuvad pealkirjas esitatud küsimusele vastuseks mitu üllatust. Nimelt on mõned isiksuseomadused tööandjate arvates töötajate valikul tähtsamadki kui kandideerija teadmised, oskused ja varasemad kogemused. Samas mõnda isiksuseomadust väärtustatakse oodatust vähem.

    Tööandjatelt küsitud küsimus kõlas: „Milliseid tööle kandideerijaid eelistate, kui teil on võimalik valida mitme kandidaadi vahel?“ Vastusevariante oli 14, millest siin vaatlen järgmisi:

    • Kes on leplikud ja hoolivad
    • Kes on energilised ja seltsivad
    • Kes on töökad ja usaldusväärsed
    • Kes on tasakaalukad ja hea pingetaluvusega
    • Kes on loovad ja valmis muutusteks
    • Kelle teadmised ja oskused vastavad täpselt töökuulutuses nõutule
    • Kellel on töökuulutuses nõutud kogemus

    Nagu näha, on isiksuseomaduste kategoriseerimiseks valitud suure viisiku käsitlus, mille järgi saab isiksuseomadused jaotada viide gruppi: sotsiaalsus, ekstravertsus, meelekindlus, emotsionaalne stabiilsus ja avatus kogemustele. Selles uuringus osales 402 tööandjat eri sektoritest ja Eesti piirkondadest. Veel kasutan artiklis 2022. aasta sügisel töövõtjate seas läbi viidud küsitlust, milles Eestis töötavaid vastanuid jäi pärast andmete puhastamist valimisse 6096. Taustainformatsiooniks vaatasin aastatel 1991–2019 välisriikide andmete põhjal avaldatud viit metauuringut.1,2,3,4,5

    Tööandjate silmis tähtsad ja …

    Tööandjate uuringu tulemustest selgub, et kui on võimalus valida mitme kandidaadi vahel, siis on vastanud tööandjate arvates töötaja valikul konkurentsitult tähtsaim aspekt meelekindlus, mida väljendab töökus, usaldusväärsus, täpsus, organiseeritus jne.6 Tervelt 88% tööandjatest tegi valiku selle omaduse kasuks. See, et meelekindlus on töökontekstis oluline omadus, ei ole üllatav. Ka eel­viidatud, eri riikides ja suurte valimitega läbi viidud metauuringud kinnitavad, et just meele­kindlus on töö tulemuslikkusega kõige tugevamalt seotud. Sama kinnitas töövõtjate uuring, kust selgus, et ka Eestis on meelekindluse ja töö tulemuslikkuse vahel suure viisiku isiksuseomadustest kõige tugevam seos kõigi uuritud gruppide lõikes. Küll aga on mõneti ootamatu, et meelekindlusel on tööandja silmis nii tähtis roll, isegi tähtsam kui töökuulutuses nõutud töökogemusel (51%) ning teadmistel ja oskustel (57%). Ilmselt eeldavad tööandjad, et isegi kui kandidaadil ei ole täpselt töökuulutuses nõutud töökogemusi, teadmisi ja oskusi, siis saab neid töö käigus omandada, aga isiksuse­omadustega on keerukam midagi peale hakata.

    Uuringu tulemustest selgub, et kui on võimalus valida mitme kandidaadi vahel, siis on tööandjate arvates konkurentsitult tähtsaim aspekt meelekindlus, mida väljendab töökus, usaldusväärsus, täpsus ja organiseeritus.

    Teine isiksuseomadus, mida tööandjad peavad mitme tööle kandideerija võrdlemisel väga tähtsaks, on suur emotsionaalne stabiilsus, mida iseloomustab tasakaalukus, hea pingetaluvus, rahulikkus jne.6 Selle aspekti valis 73% vastanud tööandjatest. Nagu näha, on ka see omadus tööandjate meelest otsustamisel pisut kaalukam kui teadmised, oskused, töökogemused. Varasemad metauuringud seda siiski ei kinnita, emotsionaalselt stabiilsemad töötajad on tõesti tulemuslikumad, kuid seos on väga nõrk. Ka Eesti töövõtjate uuring näitas, et paljudes ametites ei mängi emotsionaalne stabiilsus töö tulemuslikkuse suhtes eriti suurt rolli, mis on ju väga hea uudis. Põhjenduseks võib siinkohal olla, et töökontekstis suudavad inimesed oma neurootilisust ohjes hoida ning on hulk ameteid, kus murelikkus, ärevus ja tundlikkus ei takista hea töö tegemist või võivad tulla isegi kasuks. Ilmselt ei usaldaks me oma last näiteks lasteaiaõpetajale, kellel on eriti paks nahk ja ükskõikne suhtumine. Töövõtjate uuringu kohaselt ei mõjuta emotsionaalne stabiilsus tulemuslikkust finantsvaldkonnas, raamatupidamises, info töötlemises ning andmete kogumises ja sisestamises, panganduses ja kindlustuses, õigusvaldkonnas jne. Need on ametid, kus on paigas selge struktuur ja reeglid ning selle võrra suurem turvatunne ja kindlus, et asjad saavad õigesti ja hästi tehtud, mis mõjub neurootilisematele inimestele rahustavalt. Seega, intuitiivselt tundub tööandjate jaoks suur emotsionaalne stabiilsus olema vägagi teretulnud, kuid võimalik, et seda ei maksa ka üle tähtsustada. Suurema neurootilisusega saab õppida edukalt toime tulema ning ka tööandjal on siin oma roll, et luua keskkond ja töötingimused, mis ei suurenda pingeid.

    Suure viisiku isiksuseomadustest tähtsuselt kolmandal kohal on tööandjate silmis kogemustele avatus, mis tähendab loovust, valmidust muutusteks, uudishimulikkust jne.6 Selle omaduse valis 61% tööandjatest ja seega on avatus kogemustele nende arvates samaväärselt tähtis või pisut tähtsam kui teadmised, oskused ja töökogemus. Siin on varasemate välismaal tehtud uuringute tulemused veidi vastakad. Nimelt mõnes metauuringus seos avatuse ja tulemuslikkuse vahel praktiliselt puudub1,3,5, mõnes on väga nõrk2,4. Võimalik, et tegu on omadusega, mille puhul suure andmehulga koos analüüsimine kaotab olulist informatsiooni. Julgen arvata, et teatud ametites on suur kogemustele avatus ülitähtis, aga teistes mitte nii väga. Töövõtjate uuringu kohaselt on enda hinnangul avatumad inimesed, kes töötavad kunsti, kultuuri, ajakirjanduse ja humanitaarteaduste, tervishoiu ja meditsiini valdkonnas. Seega on suurem avatus kogemustele vajalik ametites, kus on suurem ka loomingulisus, muutlikkus ja tolerantsus. Sama uuringu põhjal on vähesema avatusega näiteks andmete kogumise ja sisestamise, info töötlemise, põllumajanduse, metsanduse ja kalanduse alal töötajad. Tundub, et need on pigem rutiinsemat laadi ametid, mida iseloomustab suurem stabiilsus ja traditsioonilisus. Sellised tööd muutuvad avatumatele inimestele eeldatavasti kiiresti väga igavaks. Siit selgub, et teatud isiksuseomaduste puhul ei saa tulemuslikkuse kohta teha üldistusi kogu populatsioonis, vaid üksnes sektorite ja ametite lõikes. Igal pool suur avatus tulemuslikuks tööks ülivajalik ei ole.

    … vähem tähtsad isiksuseomadused

    Mõneti üllatuslikult on tööandjate arvates suur ekstravertsus mitme kandidaadi vahel otsustamisel pigem väikese tähtsusega (32%). Ekstraverte iseloomustab positiivne häälestatus, aktiivsus, energilisus, seltskondlikkus jms.6 Mulle on jäänud mulje, et need on omadused, mida meie ühiskonnas kõrgelt hinnatakse ja soodustatakse. Lapsest peale ju oodatakse, et inimesel oleks positiivne hoiak, palju sõpru, et tegeletaks eri hobidega jne. Kui keegi hoiab omaette, siis hakatakse muretsema, kas äkki on midagi pahasti, ja proovitakse teda innustada teiste sekka minema ja aktiivselt tegutsema.

    Hea meel on tõdeda, et üldiselt ei ole ekstravertsus töökohale pääsemisel otsustav kaalukeel, küll aga võib pilt olla teistsugune, kui vaadata tööandjate tulemusi sektorite lõikes. Loomulikult on töövõtjate uuringu järgi suhtlemisega seotud ametites, nagu müük ja klienditeenindus, kaubandus, sotsiaaltöö jms, ekstravertsus ja tulemuslikkus tugevalt seotud. On ka hulk ameteid, kus introvertsetel on omad eelised. Näiteks on introverdid võimelised pikemat aega omaette olema, nad ei vaja nii palju teiste tunnustust ja tähelepanu, nad suudavad pikalt keskenduda, nad ei tüdine kergesti jne.7 See on ka kooskõlas varasemate metauuringutega, kust selgub, et ekstravertsuse ja tulemuslikkuse vahel seos sisuliselt puudub või on väga nõrk, ning samuti Eesti töövõtjate uuringuga, kus paljudes valdkondades ekstravertsus ja tulemuslikkus seotud ei ole.

    Mitme kandidaadi vahel otsustavate tööandjate arvates on kõige vähem tähtis suure viisiku isiksuseomadus sotsiaalsus, mis tähendab leplikkust, hoolivust, usaldavust, kaastundlikkust jne.6 Vaid 19% tööandjatest tegi selle valiku. Sarnaselt avatusega on ka siin varasemates metauuringutes vastakaid tulemusi. On uuringuid, mille järgi seos sisuliselt puudub1,4, ja neid, kus väike seos on leitud2,3,5. Sama näitavad ka Eesti töövõtjate uuringu tulemused. Põhjendused on samasugused nagu eespool: kogu populatsiooni kohta üldistusi teha ei saa, sest sotsiaalsusega seotud omadusi on vaja teatud spetsiifilistes ametites, mis on seotud teenindamise, teiste eest hoolitsemisega, inimestesse empaatilise suhtumisega. Osa ameteid aga nõuab just n-ö südame kõvaks tegemist, raskeid otsuseid ja teistele mitte meele järele olla püüdmist. Näiteks juhi positsioonis on sotsiaalsuse tase töövõtjate uuringu järgi keskmiselt madalam kui spetsialisti ja lihttöölise tasandil.

    Kokkuvõte

    Kokkuvõttes võib öelda, et meelekindlus on töökontekstis kõige olulisem isiksuse­omadus. Seda näitavad üksmeelselt nii tööandjate, töövõtjate kui ka varasemate metauuringute tulemused. Selge on see, et isiksuseomadused on 40–60% ulatuses kaasasündinud, kuid oma roll on ka perekonnal, koolil ja üldisel keskkonnal. Seega tasub rõhku panna just meelekindluse arendamisele ja tööl sellise õhustiku loomisele, et inimestel oleks lihtne olla organiseeritud, täpne ja kohusetundlik. Hea uudis on see, et emotsionaalne stabiilsus mängib töö tulemuslikkuses väiksemat rolli, kui tööandjad võib-olla eeldavad. On olemas hulk ameteid, kus see ei oma üldse tähtsust, ja ülejäänutes on võimalik luua ärevust ja pingeid kontrolli all hoidev keskkond ja töötingimused. Avatust kogemustele peavad tööandjad personali valikul üsnagi oluliseks, kuid see pole tähtis kõigis ametites. Sama kehtib ka ekstravertsuse ja sotsiaalsuse puhul.

    Üldiselt tunnetavad inimesed ise päris hästi, milline amet nende isiksuse­omadustega sobida võiks, ja kandideerivadki sellistele töökohtadele. Tähtis roll on ka tööandjatel, kes saavad teha just nende organisatsiooni jaoks õigeid valikuid.

    Põhisõnumina jäägu siit kõlama mõte, et julgemini võib anda võimalusi inimestele, kellel on suurem neurootilisus ja väiksem avatus kogemustele. Samuti on lisaks oskustele, teadmistele ja kogemustele võimalik töö käigus ka isiksuseomadustega seonduvat „järele aidata“ ning soodustada just vajalike omaduste avaldumist: pingutada suurema meelekindluse ja vähesema neurootilisuse ning teatud ametites ka suurema avatuse, ekstravertsuse ja sotsiaalsuse poole.

    Autor tänab Kadri Seedrit, tänu kellele sai kasutada Eesti palgainfo agentuuri andmeid.

    1 Murray R. Barrick, Michael K. Mount, The big five personality dimensions and job performance: A meta-analysis. – Personnel Psychology 1991, 44 (1), lk 1–26.

    2 Robert P. Tett, Douglas N. Jackson, Mitchell Rothstein, Personality measures as predictors of job performance: A meta-analytic review. – Personnel Psychology 1991, 44 (4) lk 703–742.

    3 Murray R. Barrick, Michael K. Mount, Timothy A. Judge, Personality and performance at the beginning of the new millennium: What do we know and where do we go next? – International Journal of Selection and Assessment 2001, 9 (1/2), lk 9–30.

    4 Jesús F. Salgado, Gabriel Táuriz, The five-factor model, forced-choice personality inventories and performance: A comprehensive meta-analysis of academic and occupational validity studies. – European Journal of Work and Organizational Psychology 2014, 23 (1), lk 3–30.

    5 Yimin He, M. Brent Donnellan, Anjelica M. Mendoza, Five-factor personality domains and job performance: A second order meta-analysis. – Journal of Research in Personality 2019, 82, lk 1–24.

    6 Paul T. Costa Jr., Robert R. McCrae, Personality stability and its implications for clinical psychology. – Clinical Psychology Review 1986, 6 (5), lk 407–423.

    7 Sylvia Loehken, Vaikne mõju. Kuidas olla edukas introvert. Pegasus, Tallinn 2019.

  • Kuidas levivad vandenõuteooriad TikTokis?

    GRETEL JUHANSOO

    Populaarse ühismeediarakenduse TikToki soovitustel põhinev algoritm võib soodustada vandenõuteooriate levimist, kuna platvormil ei ole väärinfo, sealhulgas vandenõuteooriate jagamine piisavalt reguleeritud.1 Nii langeb ülesanne end nii-öelda jäneseurgu langemise eest kaitsta kasutajale, olenemata sellest, kui noor ta on või millisel tasemel on tema meediapädevus.

    Alustades 2001. aasta 11. septembri terrorirünnaku kajastustega USAs ja lõpetades internetiavarustes levinud paremäärmusliku vandenõuteooriaga QAnon, on vandenõuteooriad, nende uskujad ja levitajad alati olnud meedias kohal. Kuigi vandenõuteoorial kui nähtusel on definitsioone palju, saab öelda, et selle „võlu“ peitub lihtsuses. Õnnetusele, katastroofile või pelgalt igapäevaelu sündmusele leitakse selgitus, kus kuri, enda kasule orienteeritud jõuk ehk nemad on meie elu ära rikkunud.2 See põhjendab ka, miks vandenõuteooriad levivad eriti kiiresti kriiside ajal, kui teavet on palju. Üks teooria aitab siis justkui näha kulisside taha, kus peitub selgus.3 Meenutagem COVID-19 pandeemiat või mullu seoses Vene-Ukraina sõjaga hoogustunud infosõja algust.

    Vandenõuteooriad on leidnud kindla koha ka lühivideote jagamiseks mõeldud TikTokis, kus teooriatel põhinevate videote populaarsuse tõttu saab täheldada ConspiracyToki ehk konspiratsiooniteooriaid jagava kommuuni olemasolu.1 Kui TikTokis seda kogukonda otsida, siis on esimesena kuvatavad videod seotud illuminaatide, maailmalõpu, Donald Trumpi või Boris Johnsoniga. TikTokis on vaadatuimad just poliitilistel vandenõuteooriatel põhinevad videod, milles kasutatud visuaalide ja tekstiga õhutatakse viha ja/või hirmu.1 TikToki avalehel „for you“ (ee sulle) kuvab algoritm kasutajale videod, mida arvab tema andmete ja rakendusesiseste tegevuste põhjal, näiteks laikide ja kommentaaride, kuid ka videote vaatamise kestuse põhjal olevat talle huvitavad.4 Seega võib näiteks hirmu tõttu lõpuni vaadatud vandenõuvideo juhtida kasutaja sama teooria veel detailsema, halvemal juhul ka radikaalsema videoni, mis on vaid ühe näpuliigutuse kaugusel. Ja veelgi enam – nõnda võib näha aina uusi vandenõuteooriaid.

    Augusti keskel panime Tartu Ülikooli juhitud Balti Infohäirete Sekkekeskusega arvamusfestivalile püsti TikToki maja, kus kõik huvilised said teadmisi platvormi algoritmi kohta. Uurisin maja külastanud noortelt, milline on nende kogemus vandenõuteooriate nägemisega TikTokis. Kuigi suurem osa noori konspiratsiooniteooriaid TikTokis otsinud ei ole, olid kõik näinud vandenõuteoorial põhinevat videot rakenduse avalehel. Noored tõdesid, et ConspiracyTokki on muust meelelahutuslikust sisust kohati keeruline eristada, sest ka vandenõuteooriaid edastavad videod on lühikesed ja haaravalt üles ehitatud, mistõttu avalehele sattudes ei pruugi kergema teemaga, näiteks popkultuuriga seotud teoorias vandenõu noote nähagi. Ometi kuulsin TikTokis nähtud ja kuuldud vandenõuteooriate seas näiteid, nagu „kuulsused on reptiilid“, „Illuminaadid on päriselt olemas ja hävitavad maailma“, „USA koolitulistamine oli lavastatud“ või „Donald Trump ja tema perekond on ajarändajad“. Mitu vastajat ütlesid ka, et kuna nad on varem vandenõuteoorial põhineva video lõpuni vaadanud ja veel vastavatele teemaviidetele vajutades teooriat edasi uurinud, ilmuvad nende TikToki avalehele oma mõtetega aina uued vandenõuteoreetikud.

    Tasub silmas pidada, et 53% Eesti 15–24aastastest elanikest kasutab TikTokki.5 Konspiratsiooniteooriate levimine just TikTokis on eriti ohtlik, sest paljud noored kasutavad platvormi uudistekanalina1 ning populaarsed vande­nõuteooriad võivad levida poliitilise mõjutamise eesmärgil.6 Mitu noort tõdesid, et konspiratsiooniteooriatel põhinevad videod jätavad tihti tõsiseltvõetava mulje. Kuna videotes näidatakse sageli tegelikkusest pärit, ehkki seosetut tõestusmaterjali, näiteks kuvatõmmiseid Vikipeediast või illustreerivaid fotosid, on suur tõenäosus, et video tundub vaatajale usutav. Kuid vaatamata lubadusele väära teabe avaldamist piirata, on TikTokist eemaldatud vähem vandenõuteooriatel põhinevaid videoid kui teistelt platvormidelt.1 TikTok kustutab levivast väärinfost vaid problemaatilisemad teemad: näiteks keelati 2020. aastal platvormil teemaviide #Pizzagate, millega levitati QAnoni teooriat, et USA demokraadid on lapsepilastajad.6

    Kuna platvorm ise väärinfot piisavalt ei modereeri, lasub ülesanne ennast selle eest kaitsta TikToki kasutajatel. Ühest küljest on oluline oskus vandenõuteooriaid juba eos ära tunda, teisest küljest on tähtis leida võimalusi TikToki algoritmi positiivselt mõjutada. Alates augusti lõpust saavad Euroopa kasutajad Euroopa Liidu digiteenuste õigusakti paketi reeglite alusel isikustatud soovitusalgoritmi avalehel välja lülitada.7 Soovitusalgoritm põhineb andmete kogumisel ja tegevuse jälgimisel, kuid edaspidi peab kasutajatel olema õigus enda kohta käiva teabe jagamise otsuse ise langetada. Ühtlasi on see võimalus vältida langemist vandenõuteooriate jäneseurgu. Isegi kui avalehele satub populaarne konspiratsiooniteoorial põhinev video ja kasutaja selle mis tahes emotsiooni või mõjutuse tõttu lõpuni vaatab, ei tähenda see, et tema TikToki avaleht täituks samalaadse sisuga.

    Meeles tasub pidada ka seda, et TikToki soovitusalgoritmigi saab enda kasuks tööle panna. Näiteks saab videol pikalt sõrme peal hoides ära märkida, et video ei olnud huvitav: see annab algoritmile märku, et sellesarnaseid videoid tulevikus avalehele suunata ei tasu. Või vastupidi: lemmikute hulka võiks salvestada sellised videod, mis pakuvad huvi ja on kasulikud. Tasub meeles pidada, et TikToki avaleht peegeldab kasutaja huvisid, ning hea uudis on, et seda silmas pidades saab TikToki algoritmi hõlpsasti mõjutada.

    1 Justin Grandinetti ja Jeffrey Bruinsma, The Affective Algorithms of Conspiracy TikTok. – Journal of Broadcasting & Electronic Media 2022, nr 67(3). https://doi.org/10.1080/08838151.2022.2140806

    2 Tom Phillips, Jonn Elledge, Conspiracy: A history of b*llocks theories, and how not to fall for them. Wildfire 2022, lk 16-17.

    3 Abbie Richards, The Storm Is Coming: Climate Change and Conspiracy. Netherlands: Wageningen University & Research, 2022. https://edepot.wur.nl/ 590388

    4 How TikTok recommends videos #ForYou – TikTok 18. VI 2020. https://newsroom.tiktok.com/en-us/how-tiktok-recommends-videos-for-you

    5 Inga Spriņģe, Aistė Meidutė ja Kaili Malts, Is TikTok a gateway to politics in Baltics? For now, only in Latvia. Re:Baltica, 2023.

    6 Paul Bleakley, Panic, pizza and mainstreaming the alt-right: A social media analysis of Pizzagate and the rise of the QAnon conspiracy. – Current Sociology 2023, nr 71(3), lk 509–525. https://doi.org/ 10.1177/00113921211034896

    7 Jess Weatherbed, TikTok’s algorithm will be optional in Europe. – The Verge 4 VIII 2023. https://www.theverge.com/2023/8/4/23819878/tiktok-fyp-algorithm-eu-dsa-personalization-data-tracking

  • Kui ma oleksin puu 

    PILLERIIN RAUDAM, stsenarist
    Pilleriin Raudam

    Kui ema väikesele Pilleriinule ütles, et nüüd on aeg maal asjad kokku pakkida ja tagasi linna sõita, hakkas ta heleda häälega nutma. Hakkasin jah. Suvitasime ühes Põhja-Eesti rannakülakeses, kus meil oli täitsa oma, rõvedat oranži värvi maja. (Tegelikult on siiani.) 

    Mulle oli see umbes nagu paradiis. Aias oli vana traktorikummi sisse tehtud liivakast. Päike paistis sinna suurema osa päevast peale, seega võis vana must kumm tagumiku all päris korralikult kõrvetada. Pea kohal kõrgusid iidvanad rannamännid ning jalutuskäik liivaranda võttis mõne minuti. Mitte ükski toit ei maitsenud pärast rannaskäiku paremini kui makaronid aiast korjatud tilliga.  

    Mida vanemaks sain, seda vähem sinna kippusin. Teismelisena jäin hea meelega üksi linna. Võiks ju arvata, et läksin mõnel sumedal suveõhtul peole, aga ei. Kuulasin inimtühjas majas Nirvanat ja istusin hämaras aias. Kui korra suvel jooksul maale sattusingi, pakkisin joonistamistarbed, raamatud ja elektrikitarri võimendiga kaasa. Männilõhnast, mereveest ja päikesest üksi ei piisanud. Kuigi kuukiiri, mis mere pealt mulle otse tuppa paistsid, võisin imetleda lõputult.  

    Ma pole nende mändide alla enam ammu sattunud. Täiskasvanuna hakkasin hea meelega mujal maal käima ja tulin alati siira õnnetundega linna tagasi. Minu linna! Ma armastan linna! Kusjuures, vahel pole isegi oluline, mis linna. Ma võin kiinduda ükskõik millisesse linna, ükskõik millises riigis. 

    Alles tänavu tundsin esimest korda elus maalt linna naastes, et see kõik on kuidagi väsitav. Ma oleks tahtnud maale edasi jääda – vaadata vaikuses kella viie ajal, kuidas päike mööda puulatvu liigub. Mitte istuda liiklusummikus. Minna lõunaaegu ujuma, ehkki ma tavaliselt oleksin sel ajal toas arvuti taga. Aga linnas on midagi. Selles, kuidas ta ellu ärkab ja magama jääb ja ometi justkui ei maga kunagi.  

    Kuulsin mõnda aega tagasi küsimust: „Kui sa oleksid puu, siis milline?“ Ma arvan, et mina oleksin vana pikk mänd kuskil mere ääres. Minu all kasvaksid mustikad. Minu ladvas puhuks rannatuul. 

     

     

     

Sirp