Toeta
Otsi

Ajakirjandus

  • NOËPproblem

    JANEK MURD

    NOËPi staadionikontsert 2. IX A. Le Coq Arenal. Külalisesinejad Alika ja Trad.Attack!

    Lilleküla staadionile lähen esimest korda. Ma pole jalgpallifänn, aga olen mõelnud küll, et tahaksin osa saada sellest ühiseufooriast, massipsühhoosist, ühtekuuluvustundest, erutusest ja mäsust – kõigest, mis sel areenil võib juhtuda. A. Le Coq Arenal on küll varem olnud suuri kontserte: nullindatel jõudsid siia rokimaailma suured nimed Aerosmith ja Lenny Kravitz, aga nende tõmbejõud ei olnud tol ajal mulle piisav.

    Mõtlen ka sellele, milline on suursündmuse sihtgrupp. Millised on inimesed, kes siia tulevad? Kuidas ja millisel põhjusel nad siia satuvad? Millele või kellele mõeldes nad pileti ostavad? Kas nad on fännid? Kas nad teavad, kes Andres Kõpper ehk NOËP üldse on? Kas nad teavad tema lugusid? Kas nad tunnevad laulusõnu ja oskavad neid kaasa laulda? Kui vanad nad on?

    Minu tütred, üks 11- ja teine 13aastane, kaasa ei kipu. Pole huvi. Või mis asi see täpsemalt on, kuhu me oleme invited? Nad ei tea, et nende klassis keegi NOËPi kuulaks, aga tema vastu pole nagu ka midagi. Vanem avab end rohkem ja ütleb, et ta on imelik. OK.

    Samme areeni suunas seades esitan klišeeküsimuse: kumb on parem, kas jalgpall või NOËP? Kaua ei ole vaja mõelda, see selgub õige pea, sisse jõudes vaatan merch’i letis, kuhu lihtsasti ligi pääsen, et müügil on tänapäeva standardile vastavad ökomaterjalist pusad kirjaga „Jalgpall on parem kui NOËP“. No selge siis. Muideks, sel suvel lauluväljakul 55 000 kuulajat kogunud megastaar Weekndi fännikama putkas oli stabiilne pikk järjekord – julgen väita, et kuni paarsada meetrit. Etteruttavalt võin öelda, et ka NOËPi kontserdi lõppedes muutusid fännitooted (pusad, nokkmütsid, vinüülplaadid, kassetid, kõrvarõngad jm) ihaldusväärsemaks.

    NOËP ehk Andres Kõpper on nüüdsest välja võidelnud täieliku loomevabaduse ja edaspidi võib ta teha ükspuha mida.

    Kuluaaridest on kuulda olnud, et seda laadi epohhi avavaid kodumaiste artistide staadionikontserte on tahetud teha ka varem. Just viimasel ajal on see mõte õhus olnud. Andresele on tehtud koostööettepanekuid – paneme pead kokku, kas kahe suure või kolme väiksemaga –, aga takistanud on aeg, hõivatus või mõni muu põhjus. Ja ei ole tahetud teha festivali.

    Küsisin NOËPi mänedžerilt ja staadionikontserdi peakorraldajalt Thea Zaitsevilt, kas seesama kontsert polegi justkui festival. Aga siin pidi olema see vahe, et ülejäänud artistid ehk Alika ja Trad.Attack! ei ole mitte soojendajad, vaid külalisesinejad.

    Orgunnijad mõtlesid, et kui nad ei tee seda esimest korda ise, siis teevad seda teised ja nemad jäävad uuendaja­tiitlist ilma. See kannustas. Lätlaste Brain­storm, kelle enneolematu staadioni­kontsert võeti otseseks eeskujuks, olla kodumaal nii ju teinud ja miks siis meie ei peaks seda suutma, olgugi et meie rahvaarv on umbes kolmandiku võrra väiksem.

    Staadion on nagu suur ostukäru: mida suurem ta on, seda rohkem paneb inimene sinna kaupu. Müüakse suurt formaati ja selle tõmbejõud on suurem. Toimib lumepalliefekt: lõpuks kisub ta kaasa ka kõhklejad ja need, keda algul asi väga ei huvitagi.

    Staadionidel korraldatavate kontsertide üks mõte on ka see, et üle ilma tuuritades saab korraldaja panna peaaegu ühesugusele alale varem valmis tehtud lavakujunduse: nii ei pea produktsiooni iga kord muutma ja saab kulu kontrolli all hoida. Mis sobib staadionile, ei pruugi paigutuda näiteks laululavale. Kuuldavasti on see ka üks probleeme, miks Eestisse ei saa tuua paljusid väga poppe artiste (näiteks praegune kuumim nimi Taylor Swift). Aga NOËPile on staadion midagi muud – see on eesmärk omaette.

    Teistsugust publikut on ka vaja – mitte ainult neid kuulajaid, kes teavad NOËPi. Rahvast on juurde vaja, kogu elanikkond on vaja kaasata ja katta. Muidu ei tule välja – risk on meeletu! Träädid toovad täiesti muud (folgi)publikut ja neid võib olla tuhandeid. Kuigi seda pole mõõdetud, sest seda tehakse ju ka vaistu ja tunde pealt. Alika võiks aga tuua venekeelset publikut, kelleni NOËP ei ole senimaani soovitud mahus jõudnud. Kui korraldada nii suur live, siis peab väga paljudele meeldima. Ilma laia rahvahulka haaramata on risk liiga hirmutav.

    Vabaõhukontsertide üks suuremaid riske on ka ilm, aga seda ei saa planeerida ega tellida – kõik muu on võimalik. Esialgu oli kontsert plaanis mingil määral prognoositaval kuivemal suveajal, augustis, kuid nihkus jalgpalliliidu muude kokkulepete tõttu ootamatult sügishooaja algusse ja vihmasemale perioodile. Aga siit võis tulla hoopis kasulik lisaaeg reklaamiks: inimeste suvepuhkus lõppes, tuldi taas tagasi linna. Vahetult enne kontserti ilmus info, et vihmavarjudega staadionile ei lubata. Keebid olid ka kohapeal müügil.

    Kuna piletimüük üksi kulusid ei kata, oli riskide maandamiseks vaja punti saada ka lisarahastajaid – meediamagneteid ja sponsoreid, kes vastutasuks saavad kas või pileteid, aga muidugi ka nähtavust ja tähelepanu. Meeskond soovis panna kogu oma auru ja energia produktsioonile ja show’le. Riskida sooviti, aga mitte ennasthävitavalt.

    Reklaamikampaania oli väga nähtav. Peale tasuliste reklaamipindade, mida NOËPi meeskond polnud kunagi varem kasutanud, tehti suurepärast tööd ühismeedias. Peakangelane Andres Kõpper, ka osav filmitegija, rakendas oma ande oskuslikult reklaamivankri ette: valmis rida vaimukaid tema enda osalusel lavastatud klippe, mis levisid iga turundaja unelmana viraalselt. Nagu ütles Kõpper ühes sponsorile ehk elektroonikakaupade poele tehtud videos: „Kõige paremini müüb huumor!“ Läbi poe, kaupade vahel liikudes küsis ta tummadelt müüjatelt kiiksuga küsimusi, näiteks: „Kas sa tead, mis juhtub, kui kõlar külmkappi panna?“ Ja vastas ise: „Saab cool’i mussi.“ Win-win-olukord. Mõlemad said oma toodet reklaamida. Ristturundati nii, et vähe pole.

    Tööd sai ka ajakirjandus. Hoiti kätt pulsil: ilmus rohkesti pikki ja põhjalikke intervjuusid, lugusid ja podcast’e. Tehti telesaateid, kus saatejuhid pandi näiteks ühte videosse Brad Pittiga. Neid kuulsusi, kellega NOËP end ja teisi kokku pani, oli veel. See töötas hästi. Kõpper ei maalinud endast ja oma tegemistest klantspilti, vaid lasi vabalt piiluda ka oma telgi­tagustesse – see oli huvitav, sõbralik chill ja tekitas samastumistunde, tõi asjasse inimliku soojuse ja lihtsa suhtumise. Lahe tüüp, naabrikutt, mõeldi.

    Külalised

    „Kas keegi kuuleb, kas keegi vaatab?“ küsib superstaar Alika, kes on oma kolmeliikmelise bändiga õhtu avaesineja. Kõik algas, nagu lubatud, täpselt minuti pealt 18.30. Kava sisaldas superstaari kolme uut novembri lõpus ilmuva debüütalbumi lugu, loomulikult eurolugu „Bridges“ ja oli raamistatud parimate paladega tol õhtul – „Bon appetit“ ja „C’est la vie“. Need lihtsalt tõmbasid paremini käima. Tehti pooletunnine sett ja Alika hääl kajas võimsalt üle areeni, aga tribüünid olid sel ajal veel pooltühjad.

    Loodeti, et Alika toob vene publikut. Tulemus küll kohapeal ei selgunud: publiku hulgas vene keelt eriti kuulda ei olnud, naabrite läti, leedu ega soome keelt ka mitte, inglise keelt kuulis ehk veidi enam. Suvel toimunud Weekndi kontserdil oli neist riikidest kohale tulnuid ohtralt.

    „Kuidas teil läheb? See on Eesti kõige suurem kontsert!“ Trad.Attack! oskab oma varasema kogemuse pealt tuhandeid kaasa tõmmata. Sõit läheb lahti hoogsalt ja energiliselt. Olen sel hetkel fännitsoonis. Kukla taga läheb kuumaks, õhku paiskuvad esimesed tulelondid, torupill, kitarr ja jõulised trummid annavad hapnikku peale. Algus kõlab nagu AC/DC „Thunderstuck“. Võimas. Hiljem kuulen nende muusikas ka teise heavy-bändi, Van Haleniga sarnaseid riffe. Nad on staadionil nagu kalad vees. Rahvast ergutavale, folkloorist pärinevale ja juba pähe kulunud fraasile „hiired kõdistasid naba, sina oled mängust vaba“ pakutakse aga kõrvale üllatuslikult nende endi loost „Öelge sõnnu“ tuletatud araabiakeelset kobarat. See tekitab pigem segadust ja ühendkoori siit ei tule. Liiga keeruline, et kaasa laulda, ning soovitud araabia veri ja eesti naised siin ei kohtu, aga tantsida saab. Eeslauja Sandra õhutabki: „Kus on teie käed? Kus on tribüüni käed?“ Kätepaare on selleks ajaks tribüünidele kogunenud juba märksa rohkem, enamik istub, aga käsi suudetakse soovi peale tõsta.

    Rahvaga suheldakse ja kõik saavad teada, et bändilt on küsitud, miks Trad.Attack! soojendab NOËPi, mitte vastupidi. Kas tema on siis kuulsam? „NOËPproblem“, nagu on kirjas ühel müügis oleval fännisärgil. „Me toetame üksteist. Suur aitäh, et saame ka siin olla. Tehke endale aplaus, te toetate ägedat asja ja eesti kultuuri!“

    Laval on ka kaks taustalauljat (Ingrid Rabi ja Arno Tamm) ja kohati mõtlen, et selles on justnagu tänapäeva toodud vokaalansambli Laine elemente, mis kisub nende endi hilisemaks energilisemaks muteerunud varieteekoosseisuks, Viru Trioks.

    Trad.Attack!ile mõeldud tund saab otsa ja kuuldavasti mõne veendumuses oligi see bänd peaesineja.

    NOËP

    Filmilavastaja kätt on tunda kümme minutit enne põhi-live’i. Kuna kõik käib nagu kellavärk, siis pole kahtlemiseks põhjust – sissejuhatuseks on teadlikult peale pandud ennetav ja ärev ühel kohal seisev ambient-pilv. Selle muusika eesmärk on luua enne etenduse algust filmilik ootusärevus. Enne seda mängis artistide vahel popilik valik kodumaiseid ja välismaa lugusid.

    Ja siis ta tuleb. Kajav suur basstrumm, elektrooniline pingpong-gong, mantralik madalaks timmitud hääl – preester kutsub üles ja riitus võib alata. Sündipilve kerkib NOËPi live-bändi koosseisu kuuluv puhkpillikvartett (Mihkel Kallip, Märt Metsla, Lauri Kadalipp ja Ingvar Leerimaa), mis on kontserdi üks olulisi koostisosi. See lisab mahtu ja vajalikku live-bändi tunnetust. Selline Isaac Hayesi vaibiga asi. See pole mingi tavaline ühemehe DJ-sett, millega NOËP on kuulsust kogunud firma- ja erapidudel.

    Esimene lugu on „Young Boy“ – pehmest akustilise kitarriga saadetud laulust, kus hääl veel väriseb, kasvab lugu kiirelt kaasakiskuvaks ja hirme purustava häälega karjutud refrääniks. Ei ole kahtlust, et siit tuleb üks vägev show, asi võeti kohe kiirelt ette.

    „Tere, A. Le Coq Arena! Kuidas teil läheb?“ Staadion ja tribüünid, mis on selleks hetkeks täitunud, on juba peos ja rahvas juubeldab.

    Kui kõik muusikud on korraga laval, on neid üksteist. Peale selle vahelduvad külalised. Taustal on kogu õhtu NOËPi vokaali hästi toetav ja sellesse sulanduv Sofia-Liis Liiv. Üldse peab ütlema, et kõikide lisade juurde toomine – sel õhtul on neid mitmeid – on autori vokaalile vajalik tugi. Kõpperil on küll meeldiva raadiotämbriga vokaal, mille nivood saab stuudios igatpidi sättida, aga see kipub kontserdil mõnes soolokohas kaduma. Võib-olla on asi ka selles, et osa ajast olen otse lava ees, fänniaugus, kus helipilt erineb sellest, mis kostab üle staadioni. Pealegi kaigub üle muusika ka võimas muude helide paraad, millega ei ole kokku hoitud: plahvatused, ilutulestik, serpentiinid, valjult sisisevad tossu­masinad, kärgatavad tuleleegid jms.

    Kaheksandal minutil, loo „Golden“ ajal, ohkab artist kergendatult mikrisse. Algus on tehtud ja nüüd saab minna ainult paremaks ja enesekindlamaks. „Ma ei tea, kuidas teil on, aga mina olen igatahes valmis,“ ütleb Kõpper hetk hiljem.

    Hüpnootilised visuaalid jooksevad kolmel laval oleval ja kahel küljeekraanil. Tribüünide kohal on ka kaks väiksemat mittemõjusat. Filmid ekraanidel erinevad, osadel on varem valmis tehtud animatsioonid, äärtel olevatel valdavalt live-ülekanne. Mängu on toodud ajakohane pilti genereeriv tehisintellekt. AI renderdab moodsa pildikeele: see on pidevas muutumises, põikleb läbi usutava ja uskumatu. Pildil on palmid, ookeanilainetel surfajad. Keegi sõidab tänaval rulaga, tal on ees päikeseprillid, mis veel mõningase puuduliku AI pildiloome tõttu korraks eest kaovad, aga siis tagasi ilmuvad. Kohati on see nagu päris, siis jällegi loob taust abstraktsete kujundite ja mustrite abil meeleolu. Värvid on kirkad, neoonsed, violetsed, sinakasrohelised, punased ja oranžid. Tegevus toimuks justkui kuskil troopikas. Kõik on õige – atmosfäär aetaksegi kuumaks. Soojad õhumassid jõuavad alateadvusse ja annavad sooja ka neile, kes ei ole end võib-olla kõige sobivamalt riietanud.

    Perkussionist Martin Petermann annab kuuma ja toob troopikat juurde. Trummidel on Rain Parve, Andrese vana sõber ja bändikaaslane kollektiividest Meelik ja Tenfold Rabbit. Üldse on tunda, et live-bänd koosneb inimestest, kes on head tuttavad ja sõbrad. Omavaheline klapp ja keemia on neil soe ja üksteist toetav – patsutatakse teineteist, kallistatakse ja surutakse kätt. Energia voolab.

    Põhikitarrist on šarmantne, hiljutisel presidendi roosiaia vastuvõtul kuulsust kogunud Joonas Kaarnamets. Ta on ka ise andekas laulukirjutaja, aga siin on tema roll teine ja lihtsalt pillimehena on ta ka kütkestav. Elab kaasa, mošib (pillutab pead ette-taha) ja laulab tausta. Veel on kitarristina laval uue põlvkonna talendid Frederik Küüts ja Jaan-Eerik Aardam.

    Bassi eest hoolitseb NOËP ise, kes mängib reaalselt ja nähtavalt laval basskitarri.

    NOËPi hiti „fk this up“ ajal ilmub lavale ülistiilne laia kaabuga külaline Chinchilla. Tegelikult tuleb ta juba eelmise loo lõpus. Rahvaga suhestumiseks piisab hüüdest „Estonia!“. Peos. Tema kohalolek mõjub, nagu oleks laval Guns’n’Roses’i ninamees Axl Rose.

    See siin on ikkagi rahvapidu. Nagu viibiksime kujuteldava asutuse Estonia suvepäevadel. Nüüd on tarvis peale panna midagi, mida kõik teavad. Läheb Curly Stringsi loo „Kättemaks“ NOËPi remiks plaadilt „Folktonic“, kus NOËP demonstreerib edukalt oma remiksija ja DJ-oskusi. Mina oleksin sellelt plaadilt oodanud megabassi ja Duo Ruudu lugu „Tuulte sõnad“, aga olgu, siinne valik massidele on arusaadav.

    Rahva seas liigeldes püüan välja selgitada, kellest kontserdi publik koosneb. See ei kaldu spetsiifilistesse äärmustesse, siin on n-ö kõik kohal. Vanusegrupp? Pakun jämedalt 22 kuni 52. Millegipärast näib mulle, et initsiatiiv kontserdile tulla on tulnud naistelt. Nemad elavad rohkem kaasa, käed taskus või siis õlletops (panditops, muidugi mõista) käes seisvad mehed on rohkem kutsutu rollis ja samahästi või siis natuke parema meelega vaataksid siin jalgpalli.

    „Ja siit tulevad tervitused Els Himmale!“ hüüab NOËP. Els on ise ka kohal, aga portreena, videona suurel ekraanil, tekstiga mitte eriti ühtivate suuliigutustega. AI. Kõlab tema omaaegne hitt „Kesköö“, millest on Kõpperi töötluses saanud „Blue Moon“. Tunnen puudust primadonnast endast. Vaat see oleks olnud alles pauk, kui ta oleks lavale tulnud. Ekraanile ilmub veel teisigi lauljaid ja rääkijaid (näiteks Fred Jüssi), kes ei saa kohal olla. Elava etteastena tulevad aga veel duetti laulma Malou, Karl Killing ja Daniel Levi. Viimane kutsutakse lavale justkui spontaanselt, publiku seast. Ta helistab otsekui juhuslikult Andresele, kutsung lõikab live’i sisse ja kõne jõuab läbi suurte kõlarite kõigini. Levi on sitt, aga näitemäng ja komöödia on siin parimal moel olemas.

    Kavas olid kõik tuntud lood, sekka ka uudispalu ja koostöölugusid (neist meeldisid mulle eriti Sander Möldri „San Fransisco“ ja „Muhu Girl“) – kokku 29.

    Ekstaatilist etendust jäid lõpetama NOËPi esimene lugu ja kohene hitt „Move“ ja „kas see lugu ei tulegi – „Rooftop““.

    Rahvas oli rahul ja üllatunud. Selline asi siin, nagu välismaal.

    Tervik oli dünaamiline: õrnast ja intiimsest akustilisest autorilaulust sai vali ja kaasahaarav elektrooniline tantsu­muusika. Kogu stsenaarium oli punktuaalselt paigas. Üllatusi jagus, näiteks kui NOËP klaveri taga ballaadi laulis, siis klaver süttis. Leegid lõõmasid. Vaatasin täpsemalt – see oli tulekindlal fooliumalusel. Kui tundus, et midagi toimub juhuslikult, siis nii see polnud. Töötati ju ka kaamerate poole – samal ajal leidis aset ülekanne Inspira kanalil. Kes tahab sellest suurest peost osa saada, saab seda järele vaadata.

    Mõtlen, et mida kvaliteetsem on massidesse jõudev kultuur sellisel kujul, seda suuremad on ka äärealadel tegutsejate võimalused. Üks toetab teist ja aitab valdkonda populariseerida, teadvustada looja väärtust. Kõpper on igatahes nüüdsest välja võidelnud täieliku loomevabaduse ja edaspidi võib ta teha ükspuha mida. Teda teatakse.

  • Parem elu ilma meheta kui mees ilma armastuseta

    BRIGITTA DAVIDJANTS

    Kuigi Iraani kultuur ja kirjandus on alati olnud ääretult rikkalik, ei ole eesti keelde nüüdisaegset iraani kirjandust, liiati naisautorite oma, ülearu palju tõlgitud. Meenubki vaid üle kümne aasta tagasi eestindatud graafiline romaan „Persepolis“ Marjane Satrapi sulest (tlk Meelis Rohtla). Nüüd on sellele Üllar Petersoni vahendusel lisandunud Shahrnush Parsipuri romaan „Meesteta naised“, kus käsitletakse mõnevõrra samasuguseid teemasid ehk naiste elu ja vahel ka surma Iraanis.

    Autor näitab naiste lugusid jutustades võimalike rollide paljusust naise elukaare vältel: abikaasa, kooliõpetaja, lõbutüdruk, koduperenaine, õde – kõik nad jõuavad oma teekonnal viivuks kokku ühte aeda. Žanriliselt paigutatakse Parsipuri romaan sageli maagilise realismi hulka, rõhuga viimasel sõnal. Tõepoolest, Lähis-Idas ja Lõuna-Kaukaasias on see žanr alati olnud kõrges hinnas, eriti kümnenditel, mis jäävad romaani kirjutamiseelsesse aega. Ent näib, et maagilisus on olnud ka möödapääsmatu, sest teisiti ei oleks saanud edasi anda õudust, mille keskelt olid Iraani naised end ühtäkki avastanud. Nii ongi romaani nähtamatuks kontekstiks 1979. aasta islamirevolutsiooni šokk või vähemasti on lugejana väga raske seda teksti tollastest sündmustest eraldada.

    Shahrnush Parsipur on kirjutanud romaane, novelle, lastejutte ja mälestusteraamatu. Kuna kodumaal Iraanis tuli tal oma loomingu pärast mitu korda vangis istuda, asus ta 1994. aastal elama Ameerika Ühendriikidesse. Teda on tunnustatud Hilman-Hammeti inimõiguste auhinnaga (1994), ta on pälvinud Encyclopaedia Iranica stipendiumi (2003 Miamis) ning aastast 2010 on ta Browni ülikooli audoktor. Iraanis on Parsipuri teosed keelatud. Shahrnush Parsipur tänavu juunis Taanis festivalil „LiteratureXchange“.

    „Meesteta naisi“ hakkas autor kirjutama, kui Iraanis olid võimu haaranud usujuhid, ning lõpetas raamatu umbes kümme aastat hiljem (teose lõppvariant ilmus 1989. aastal). Asjaolu, et revolutsioonile järgnenud aastatel ei saanud toonastest meeleoludest otse rääkida, ei tähenda siiski, et selleks tungi poleks olnud. Parsipuri raamatus on poliitika otsekui nähtamatu kangas, mille taustal harutatakse lahti isiklik jutustus. Toonastele värsketele sündmustele, näiteks ajatolla Khomeini võimuhaaramisele, autor otsesõnu ei osuta. Selle asemel mainib ta hoopis 1953. aasta riigipööret, mille käigus kukutati peaminister Mohammad Mosaddegh. Nii loob autor mõttelise silla murdeliste aegade vahel ning toob mineviku ja tuleviku kokku sürreaalsesse olevikku. Ja needki poliitilised sündmused ei ole jutustuse keskmes, vaid kõmisevad kusagil taustal, kõrvaltänavas ja -linnas, näiteks siis, kui üks juhuslikult kohatud nimeta mees soovitab peategelasel pigem lahkuda: „Kas te siis seda mürglit ei kuule? Käib üks suur arvete klaarimine.“

    Neitsilikkuse käsitus

    Vahest seetõttu, et otse kõnelda oli keeruline, kui mitte võimatu, on tekst metafooridest raske. Keskse sündmusena muutub üks naine puuks, justkui sõrmenipsust ja enda soovil. Naise puuks muutumise motiiv tundub universaalne ja kultuurideülene. Küllap meenub nii mõnelegi eesti lugejale seepeale läti autori Kārlis Skalbe muinasjutt „Hingede mets“ (tlk Valli Helde), kus üks ema samuti puuks muutub ja poeg teda tulutult metsast üles leida püüab. Parsipuri romaanis kannab metamorfoos nagu vanakreeka mütoloogiast tuntud Apolloni ja Daphne loos esmajoones süütuse hoidmise mõtet, rõhutades naise aseksuaalset neitsilikku rolli.

    Väga heas tõlkes raamat mõjub ka eesti keeles poeetilisena. Kuigi stiililt mõneti introspektiivne, on selle tempo allegretto con moto, nagu on öelnud üks iraani muusik: lugeja satub keset sõnavoogu, kus üks mõte ajab teist taga, teksti stiil on kerge, justkui tasakaalustamaks rasket teemat. Romaan on ka tugevalt visuaalne, atmosfääriline ja aistinguline – lugeja peaaegu tunneb apelsinipuude lõhna, isegi kui pole päris elus seda kunagi kogenud. Emotsioonide vaoshoituse juures hoomab lugeja ometi, et kõik see, mida revolutsioonijärgses (ja eks ka -eelses) Iraani ühiskonnas naiselt oodatakse, ajab autori vihale, mistõttu võib raamatut lugeda ka jõulise islamikriitikana.

    Autor on sügavalt ja peenelt irooniline, esmajoones võimukate ja ambitsioonikate meeste suhtes. Kui jätta kõrvale sootuna mõjuv lahke aednik, on mehed Parsipuri romaanis negatiivsed tegelased, isegi siis, kui nad ei ole kujutatavates seikades füüsiliselt kohal. Mehed vägivallatsevad irratsionaalselt ja emotsiooni ajel nõrgematega või siis muretsevad aina, mida teised küll nende perekonnast mõtlevad. Nii on puuks muutunud naise vennal oma õe pärast häbi. Samamoodi pilab autor üht meest, kes kirjeldab emale oma tulevast abikaasat (nimetamata teda nimepidi): „„Sa siis Faized ei kavatsegi ära võtta või?“

    „Ei, kallis ema. Tahan abielluda Haj Muhammad Sarkhchahrehi tütrega: kaheksateistkümnene näitsik, imekaunis, tasane ja vagur, häbelik, tagasihoidlik, lahke, hoolas, usin, mõõdutundeline, üllas, end valitsev, siivas, väljas käib korralikult tšadooriga kaetuna, tänaval hoiab pilgu alati maas ning muudkui punastab.““

    „Meesteta naised“ on väga kultuuri­spetsiifiline lugu, ent peegeldab sellele vaatamata laiemalt naise positsiooni patriarhaalses ühiskonnas. Tasapisi joonistub pilt suletud ühiskonnast, kus naisel ei pruugi olla mingeid õigusi, isegi mitte oma pere keskel. Naise elu saadab pidev võimuvõitlus: vahel on kaalukausil võimuhaaramine, teinekord elementaarse vabaduse säilitamine. Sealjuures peetakse võitlust vahepeal nii diskreetselt, et seda näevad ja tajuvad vaid asjaosalised ise.

    Romaanis on esil religiooni silmakirjalikkus: autori silmis on religioon ennekõike võimuinstrument. Üks romaani ja ühtlasi islamiühiskonna keskseid termineid on neitsilikkus, ainult et autor mõtestab seda teisiti. Selle teksti järgi on neitsilikkus vaid konstruktsioon, millele annab tähenduse ühiskond. Parsipur osutab peene huumoriga neitsilikkuse müütidele, mis Iraani naisi ümbritsevad. Need müüdid käivad just naiste ja nende keha kohta, naised on jäetud iseenda suhtes otsekui pimedusse: „Munes mõtles sellest, et kahekümne kaheksa aasta jooksul aknast aeda vaadates oli ta süütust ikka eesriideks pidanud.  [—] Nüüdseks aga oli tal möödunud kaks ööd ja kolm päeva teadasaamisest, et tegu pole teps mitte eesriide, vaid hoopis kitsa avausega!“ Kui teadmise kaudu saabub rahu, saab naine tugevaks (järjekordne lihtne metafoor, ometi nii eluline).

    Need lood võivad juhtuda kus tahes

    Kui islamikriitika kõrvale jätta, on „Meesteta naised“ hõlpsasti üle kantav igasse ühiskonda, see on väga feministlikult loetav romaan. Laiemalt on see lugu rõhumisest: mees rõhub oma naist, vend õde või poeg oma ema. Vahet ei ole, kas ettekäändeks tuuakse usk, kombed või naabri arvamus. „Meesteta naised“ on universaalne teos, sest naiste vihkamine on omane ka läänele. Ka meie naistele ei ole võõras lähisuhtevägivald, kuidas ühiskonnas sellesse ka ei suhtutaks. Parsipuri loo eripärana kannustab ja toetab vägivalda aga ametlik võim, mis seab naise mehest sõltuvusse. Selles plaanis on mul raske nõustuda tõlkija Üllar Petersoni väitega raamatu muidu huvitavas ja põhjalikus järelsõnas, et Iraani puhul on esindatud feministlik kirjandus selle algses tähenduses: ei tegeleta pseudoprobleemide ja kunstlike konfliktidega (midagi niisugust saab väita vaid meie naiste probleeme tõeliselt hoomamata).

    Tuttav on ka lugu abielupaarist, kus mees oma võimu nautides naist emotsionaalselt piinab ja alandab, sest tajub naise igavest emotsionaalset kättesaamatust iseendale (siingi on autor andnud mehe perspektiivi edasi hirmutava veenvusega). Sellega kaasneb naise usaldamatus mehe vastu, see saab mehele ka saatuslikuks. Samamoodi on üldinimlikud teose teisedki elemendid, kas või inimesed ise oma obsessiiv-kompulsiivse käitumisega, mis seguneb märkamatult ebausuga, elagu nad Iraanis või Eestis. Kogu oma kultuurispetsiifilisuse juures ei ole Parsipuri Iraan siiski suletud süsteem. Iraan on alati olnud sümbioosis läänemaailmaga, selle kultuuriga, nii šahhi kui ka ajatollade ajal ning loomulikult tänapäevalgi. Autor ise elab pärast mitmeid vahistamisi kodumaal nüüd hoopis USAs.

    Aga lõpuks on autor oma teksti valitseja ning seda, mis ei ole võimalik päris elus, saab ta teha raamatukaante vahel. Ta jätab naistele valiku kas olla ohver või ellujääja ning näitab meestele koha kätte: tögab ja naeruvääristab neid ning karistab kurjuse eest peaaegu elegantse juhuslikkusega. Eks seda kõike võimaldabki autorile valitud žanr, kus mees võib naise kas või mitu korda ära tappa, ent too naaseb veelgi tugevama. Kuigi seegi ei pruugi tähendada happy end’i ja kokkuvõttes ei anna romaan ka ühtegi otsest hinnangut. „Nende vahel on kõik korras, külmust pole, kuid mitte ka soojust,“ nagu märgib autor.

    Enne 1979. aasta sündmusi ei erinenud Iraan vähemalt oma keskustes sugugi nii väga lääneriikidest ning veel sajandivahetuse paikugi lootsid paljud noored iraanlased, et asjad muutuvad. Nüüd, veel 20 aastat edasi, näeme, et muutunud ei ole midagi. Vastupidi, mullu šokeeris kogu maailma, kui vägivaldselt kohtleb sealne kombluspolitsei naisi: möödunud septembris tapetud Mahsa Amini saatus sümboliseerib paraku väga paljude naiste kannatusi.

    Iraanlaste auks tuleb öelda, et ehkki lääne meedias on Iraani sündmustest juttu võrdlemisi vähe, ei ole nad ise jätnud toimuvale reageerimata ja on läinud tänavale. On ju Iraani noored, kes tegutsevad nagu meiegi palju aega internetis, üha enam irdunud inimvaenulikust ja keskaegsena mõjuvast usujuhtide retoorikast. Parsipuri romaanis, olgugi et see on varsti pool sajandit vana, kirjeldatakse seda õudust, mis praegugi Iraanis valitseb.

    Ja lõpetuseks: raamatut lugedes uurisin ka paarilt Iraanis elavalt sõbrannalt, mida nemad sellest tekstist arvavad. Selgus, et raamat tõepoolest kõnetab ka naisi autori kodumaal. „See raamat ei ole maskuliinsuse domineerimisest, vaid naiste usu kaotamisest,“ leiab mu muusikust sõbranna. Ja lisab: „Iraani inimestel napib vastastikust armastust, austust ja tänu. Ja sellest see raamat mu arust ongi: revolutsiooni järel avastasid paljud naised, et kuigi neil on mees, pole ei armastust ega austust. Ning sel juhul on parem olla juba ilma meheta.“

  • Allegooriline avaldus ahvluse paljastamiseks

    Andrus Org

    Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad,

    nagu loomaaia direktriss värisedes valetab.

    Artur Alliksaar

     

    Lugeja ees avaneb Ergo, 33. aastaringi käiva šimpansi päevik, pihtimuslik jutustus, mis kirjandusžanrina võiks kvalifitseeruda satiiriliseks ulme­memuaariks või sotsiaalkriitiliseks allegooriaks. Need ühe ahvi filosoofilised targutused, milles peegeldub intellektuaalne nüansseeritud mõttemaailm, aga aimub ka vääramatu tung kasvada inimeseks, kubisevad retoorilistest tiraadidest ja kummastavatest paradoksidest. Romaani pihtimuslik vorm aitab hoida tasakaalus nii süžeelist looarendust kui ka arutluslikku sisekõnet, mille intensiivsus – tahaks loota – lugejat kurnama ei hakka, vaid oma teravmeelsuse ja nihestatusega kütkes hoiab. Lõppkokkuvõttes kasvab minajutustusena esitatud lugu kriitiliseks maailmavaatetekstiks, mille taga on tunda autori enda keele- ja mõttemängulist mõnulemist.

    Kirjanduslikke väljendusvõimalusi laiendab Tõnis Tootsen metafiktsionaalsete käikudega, pidades ennast mitte raamatu autoriks, vaid ahv Ergo käsikirja dešifreerijaks, ning varustades trükise teadusilmeliste allmärkuste ja tõendusliku pildimaterjaliga, mille eesmärk on ilmsesti paljastada fiktsioonimaailma kunstlikkust. Seesugused tekstisisesed variatsioonid (eelnimetatutele lisaks veel pöördumised lugeja poole, jutustamisaja ja jutustatava loo sündmuste aja lahknemine, sümboolsed nime- ja sõnamängud), mis muudavad narratiivi enesele osutavaks, aitavad ühtlasi kinnistada autori allegoorilisi taotlusi. Võrreldes „Esimese päevaga“1 on „Ahvide pasteedi“ eksperimentaalsed püüdlused tunduvalt tagasihoidlikumad, kuid siingi võib täheldada mängulisi otsinguid ja vormilisi lisandusi, mis muudavad teksti fiktsionaalset loomust.

    Tõnis Tootsen oli kevadel romaaniga „Ahvide pasteet“ Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna kandidaat ning esitati ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna kandidaadiks. Varem on Tootseni sulest ilmunud romaan „Esimene päev“.

    Allegooriline lugemismudel

    Lugeja ei leia Tootseni tekstist päris maailma ümberpaigutamist postapokalüptilisse tulevikku või alternatiivajaloolisse olevikku, vaid pigem kogeb kummastavat lugu, mis mõjub meile tuttava maailma allegoorilise võrdpildina. Tootseni teksti eksplitsiitne omadus on just nimelt allegooria, mille puhul tähendused ei peitu niivõrd kujutatud sündmustikus ja tegelassuhetes, vaid asetsevad kuskil väljaspool tekstuaalset maailma. Teadupärast allegooria ühendabki sümmeetrilisel viisil kaht maailma – tekstuaalset jutumaailma ja ekstratekstuaalset välismaailma. Kuna otsesõnu öelda ei ole kunstiliselt pingestav, konstrueeritakse allegooriline lugu otsesõnalise ja kujundliku tähenduse erinevuse pinnalt eesmärgiga lausuda „midagi muud“2, enamasti vihjatakse analoogia alusel mõnele referentsiaalselt tuttavale olukorrale või nähtusele.

    Nii võib Tootseni romaanist avastada ideoloogiliselt laetud värvide paleti, kus pruun-, puna- ja siniahvide leerid viitavad möödunud sajandi Eesti riigikorra ja mõtteviisi muutustele, mis tõepoolest moodustavad kokku paraja pasteedi. Näiteks Ergo onud, seeniorpärdikud Undo ja Redo (teravmeelne nimemäng autorilt!) näivad kehastavat ajaloolist nostalgiat: esimene meenutab heldinult punaahvide aega, teine kiidab vaimustunult siniahvide tulekut. Neid tekstis vilksatavaid ilmavaateid ja väärtushoiakuid lugejal ilmselt terviklikuks puslepildiks paika seada ei õnnestu. Selleks on allegooria liialt ambivalentne väljendusviis, mis pakub mõttetegevuseks vajalikku ruumi ning hoiab teksti dialektiliselt muutuvana.

    Ühtlasi on allegooriale kui modaalsele jutustamisstrateegiale omane lugeja suurem hoiakulisus – inimlik positsioon, millelt lähtudes leiab aset välise maailma epistemoloogiline kompamine. Tootseni teose kallale asunud lugeja pole mitte lihtsalt teksti vastuvõtja, vaid osa selle allegoorilisest struktuurist ehk „tähistamise metasemantilisest süsteemist“3, mille tõlgendamine nõuab analüütilist aktiivsust. Et lugejana mitte takerduda metafooride irratsionaalsesse rägastikku, vaid tuvastada see väljaspool teksti asuv „teine“ (allos), mis võimaldab lugemisel liikuda mõistmisühtsuse suunas, on vajalik hoida „süsteem“ tõlgenduslikult läbipaistvana, sealjuures piirata kaldumist fantastikasse. Allegooria on kõige rohkem kriitilist teadvustamist nõudev jutustamisviis, mis kuulub saladust ja varjatust oluliseks pidavate mõttetraditsioonide hulka. Allegoorilises tekstis peitub sageli mõõtmatu üldistusjõud ja ammendamatu variatiivsus, seega tohutu tõlgenduslik potentsiaal. Mis peitub Tootseni tekstis?

    Kolonialistlik kaksikmaailm

    Tootsen loob võrdpilte kahe liigi – inimeste ja ahvide – hierarhilisest koos­eksistentsist. Lugejale avaneb kolonialistlik kaksikmaailm, mis on pungil diskrimineerimist. Selline isanda ja orja suhte läbimängimine mõjub eri epohhidest tuttava klassivõitlusena: senjöör ja vasall, mõisnik ja pärisori, omanik ja tööline jne. Ühelt poolt valdab ahvimassi soov olla kõiges inimeste moodi, tegutseda kasulikult, teenida inimühiskonda, pugeda ja lasta end alandada heakskiidu nimel; teiselt poolt, kuid seda vaid üksikute isendite näitel, ilmutab end tung vabaks saada ning näidata enda kui indiviidi sõltumatust. Mitte siirduda liigilise hübriidsuse ohtlikule rajale, mis toob ahvlastele kaasa inimeste hädad ja pahed (nt haigused, vaenu- ja vihatunde), vaid leida oma iidsed juured ja tegelik kutsumus. Inimeste ja ahvide maailmavaatelisel konfliktil kogu romaani sisuline dünaamika üldjoontes põhinebki. Arusaadavalt on see konflikt esitatud palju nüansirikkamalt, sünesteetiliselt mitmekesisemalt.

    Minajutustaja Ergo on esialgu n-ö tavaline ahv tänavalt, hiljem juba kirjaoskajast erudeeritud dissident, kes on pagendatud Surnute saarele. Ergot valdab kustumatu vabadusiha ja seiklustung, soov pääseda piirangutest ja keeldudest, vajadus küsida asjade otstarbe ja mõttekuse järele – ühele ahviisendile ei ole see sugugi kohane. Mõistagi seab vastanduv ilmavaade protagonisti teele rohkesti katsumusi, millest pihtides ei varja ta oma negatiivseid emotsioone, mis on ajendatud kokkupuudetest inimrassiga alates juba varastest pärdikuaastatest. Kaksikliigilises maailmas jääb ahvide rolliks vait olla ja edasi teenida, paratamatult ka inimpahede labürinti takerduda (millele näib viitavat ka romaani kaanekujundus).

    Kuigi Ergo ahvinatuur võib mõjuda mõneti karikatuursena, on temas ometi aimatav inimolemuse keerukus ja varjundirohkus. Allegoorilise tegelas­kujuna esindab Ergo ausust ja väärikust, vastandudes omamoodi ideaalkujuna pahede impeeriumile. Ent Ergo pihtimus – isiklikust saatusest kõnelev lugu – on laiemal skaalal avaliku sfääri ja ühiskonnaelu kriitika. Ergo kui indiviid on suhestatud poliitilise, seeläbi ka ideoloogilise sfääriga, paljastades süsteemi surve oma liikmetele ning inimese kui domineeriva liigi omakasupüüdlikkuse ja silmakirjalikkuse, aga ka inimeste hirmu ahvirassi ees. Kuigi ahvist inimese kasvatamine on selles sootsiumis näiliselt lubatud, püüab kõrgem rass inimeseks olemise saladusi ja tarkusi, eriti just lugemist-kirjutamist alamliigi eest kiivalt varjata. Ahv jäägu ikka ahviks ja leppigu sellega.

    Ahvlus kui norm

    Ahvide osaks selles hübriidsootsiumis jääb vaid inimesi ahvida: mõõdupuuks on madalad standardid ja tühised normid, selleks et olla isendina märkamatu. Normatiivid on pühad nii ahviaias kui ka -koolis, kus käib pidev hindamine ja pingeritta seadmine: vile jagab siin käske ja stopper mõõdab tulemusi. Aktiivsust (loe: huvi) ei premeerita, vaid karistatakse, kuid passimine ja vaikimine on soositud. Nalja tegemine on hoopistükkis kurjast, sest nalja tehes võib ahv taandareneda kõkutavaks pärdikuks, kes kõige üle vaid imestab. Kool, nagu loost selgub, on topiste vabrik ja ükski normaalne ahv ei tohi olla enamat kui topis.

    Peategelase vaates tähendab kool alandusi ja mõnitusi, mida inimeseks saamise müsteeriumis tuleb taluda. Häbi, kahetsus ja viha on tundekomplekt, mida Ergo kooliaastatel endasse kogub, tõdedes: „Koolid on natuke nagu need inimesekssaamise kiriku kloostrid, kus ahvid iseennast verele peksavad või isegi oma saba maha raiuvad, et inimlikkuse saladustest sotti saada“ (lk 48–49). Kas ei meenuta see hoiak Jaan Oksa koolimõnitust tema kunagisest novellist „Tume inimeselaps“: „Kõik, mis [koolitoas] pakuti, oli vähetark, küllalt mõttetu ja paiguti rumal“?4

    Romaani ühiskonnakriitiline agenda juhib tähelepanu tundlikele probleemidele. Ergo suust lendu lastud kriitikanooled tabavad haridusasutusi ja kaitsestruktuure, naeruvääristavad eeskätt neid tegevusi (nt drillimine koolis ja armees), kus kodanikud peavad ohverdama oma aja ja siira huvi. Kuigi lugu on esitatud ühe indiviidi elukäiguna, käib jutu moraal pigem avaliku sfääri pihta, avanedes nii poliitilisel, ühiskondlikul kui ka ajaloolisel pinnal. Ühiskonnaelu kõverpeeglist heidab autor omakorda imestava pilgu inimelu suunas, paljastades selle absurdse süvastruktuuri. Inimloomuse pahelisust ja ebatäiuslikkust materdades kõlab teksti põhitoonina kriitika antropotsentristliku – inimest looduse kroonijuveeliks pidava – mõtteviisi pihta. Valitsev inimrass lükkab kõrvale alternatiivse arengualge ning loob kujutluspildi enese võimuloleku vältimatusest.

    Ahvluse paljastamine

    Allteksti kombates võib lugeja jõuda küsimuseni: kas ahvlus ei ole mitte meie ühiskonna normaalsus? Ebaviisakus liikluses (liiklusahvid), lohakus tööpostil (kiir- ja odavtööahvid), hoolimatus looduse suhtes (rüüste- ja reostus­ahvid), õelus ja ülbus suhtumises teistesse (egoahvid) – need ja paljud teised on ju kõigile tuttavad ahvluse vormid. Sedasorti ahvid kehastavad rumalust ja võhiklikkust. Kuna nad on matkijad, siis puudub neil pahatihti algatusvõime ja paindlik mõttetegevus. Tegutsedes sunnitult või mõtlematult, ei tunne nad ka kohustust vastutada.

    Meenub nõukogudeaegne Juku-anekdoot, kus õpetaja küsib lastelt, kust elektrit saadakse, ja saab Jukult vastuseks, et loomaaiast. Juku selgitus pärineb omakorda isalt, kes elektrikatkestuse puhul tavatses öelda: „Kuradi ahvid, jälle võtsid voolu ära.“ Kas meil on aimu, millest meie ühiskond ahvluse tõttu ilma jääb? Kas meie ühiskonnaelu institutsioonid vajaksid inimlikkuse kontrolli, et piirata ahvluse levikut?

    Tootsen näib romaanis jõudvat tõdemuseni, et ahvid on siinsamas meie keskel: nad on märkamatult asendanud paljud pärisinimesed. Sedasorti tegelinskid käivad inimeste hulgas, mask ees („burka näos“ või „tuukriülikond seljas“), töötavad tähtsatel ametipostidel, pälvivad autasusid ja teenetemärke, ja keegi ei kahtlusta midagi. Ahvlus on teatraalne mask, mille kandmine inimühiskonnas on ootuspärane ja möödapääsmatu, isegi kohustuslik. Selle maski varjus võib teenida valet ja pettust, toita oma võimuahnust ja salata silmakirjalikkust ning väljendada rahulolematust kõigi ja kõigega. Just sellisena ahvlusest väljakasvanud minajutustaja inimloomust kirjeldabki: „Inimene tunnebki kogu aeg nii, nagu oleks ta valel teel. Valesti riides. Vales autos. Vales majas. Vales linnas. [—] Vale naisega. [—] Vale mehega“ (lk 178).

    „Ahvide pasteet“ ei paku prohvetlikku sõnumikuulutust ega prognostilist tulevikuvisiooni, vaid tuletab oma vaimukate paradokside kaudu meelde eksistentsi alusväärtusi ja põhitõdesid. Ikka seda põhilist, mis inimest ülendab ja õilistab, tasahilju moraliseerival viisilgi. Kuigi romaani intellektuaalne hoiak võib tekitada lugejas tajumuse, et see kõneleb millestki spetsiifilisest, mis tabab tõde, siis pigem näib, et tõe ja moraali, fakti ja väärtushoiaku, kindla- ja paljutähenduslikkuse vaheline eraldusjoon on tekstis tühistatud. Tootseni romaan järgib kahe tasandi – subjektiivse fantaasia (sisemise) ja objektiivse referentsiaalsuse (välimise) – koherentsuse põhimõtet, rõhutades sealjuures nende tasandite taandamatut erinevust ja lahutatust, nende suhte pidevat nihestatust. „Ahvide pasteet“ eeldab pigem spetsiifilist lugemisviisi, selle õige, s.t rahuldust ja naudingut pakkuv vastuvõtt on suuresti tõlgenduslik aktsioon, kus lugejal on lakkamatult võimalus avastada peenemaid ja kavalamaid tähendusi, luua tekstiga familiaarsem suhe. Tootseni romaan asetab lugeja enesest teadevoleku positsiooni, mistõttu teost võib vaadelda kui proovikivi, testimaks lugeja interpretatiivset jõudu.

    1 Vt Jaak Tomberg, Kirjandus kui käekakatsutav kogemus. – Sirp 10. II 2017.

    2 Janek Kraavi, Postsõnastik: allegooria. – Sirp 4. IV 2012.

    3 Gayatri Chakravorty Spivak, Thoughts on the Principle of Allegory. – Genre 1972, nr 5, lk 348.

    4 Jaan Oks, Tume inimeselaps. Novellid. Siuru, 1918, lk 29.

  • Kuldsed naised ja teine pilk

    TAMARA LUUK

    Näitus „Läbi su silmaterade musta kuru“ Kumus kuni 5. XI. Kuraatorid Eda Tuulberg, Maria Arusoo ja Eha Komissarov, kujundajad Edith Karlson ja Maria Luiga ning graafiline disainer Brit Pavelson.

    „Läbi su silmaterade musta kuru“ on Concordia Klari luulerida ja ühtlasi ka kaunis pealkiri näitusele, mille nais­kuraatorid Eda Tuulberg, Maria Arusoo ja Eha Komissarov on koostanud naisgraafikute Vive Tolli, Concordia Klari, Marju Mutsu, Mare Vindi, Silvi Liiva, Aili Vindi, Naima Neidre, Marje Üksise, Kaisa Puustaku ja Marje Taska loomingust aastatel 1960–1980.

    Kumu näitusel on vaatluse all lähiminevik, kusjuures kümnest kunstnikust kuus veel loovad ja lehvivad, neli on oma teekonna lõpetatud. Eksponeeritud on vähem kui kolme aastakümne looming, mille valmimisaeg kattub nende nõukogude Eestis möödunud noorusega. Meie kunstiajaloos graafika õitseajaks etableerunud aastad piiripostideks, ei ammenda see näitus oma aega iseloomustavate kunstnike esindatust ega peegelda ka valiku sõelale jäänute kõiki loominguetappe. Ometi on väljapanek hea ja avardab suurepäraselt ka praegust konteksti, kus naistel on väge ja kultuurimaailm suuresti naiseusku. Loodetakse, et tänu naistele on vähem vägivalda, rohkem hoolivust, mõistmist ja empaatiat. Nagu ütleb Eha Komissarov: „Näen märke teatud romantilise vaimsuse taaselustumisest. Küünilisus on oma aja ära elanud, ammendunud. Siit edasi pole suurt kuhugi liikuda. Empaatiat hakatakse aina enam hindama, ja see ei tähenda kitsalt rahvuslikkusele keskendumist, vaid teist, maailmavaateliselt laiemat perspektiivi. Midagi enam empaatilist. Mulle meeldiks nii loota.“ Eda Tuulbergi ja Maria Arusoo intervjuust Eha Komissaroviga ajakirjas A Shade Colder (aprill 2023).

    Kõnealune näitus osutab paljudest aktivismi vormidest erinevalt naiste saavutatule kultuurilukku kirjutatuna ja reastub mitmete naisautorite kõrvale nii kunstis, kirjanduses kui ka muusikas. Samuti on tähtis, et on võetud tutvustada vabagraafikat kui kunstiliiki, millele juba mõnda aega – suuresti turuväärtusest lähtuvalt – on eelistatud unikaaleksemplaridena loodud teoseid.

    Marje Taska (1955). Mütoloogiline maastik II. 1986. Serigraafia. Eesti Kunstimuuseum

    Oletan, et suurem osa näitusekülastajaist selle perioodi Eesti kunsti ei tunne. Mina kuulun vähemusse, kes mõtleb neid pilte vaadates kahes ruumis ja ajas korraga: tänapäevas ning näitusel esinevate kunstnike hiilgeaja vaimus ja meeles, segamini. Mäletan rõõmu, mida tundsin nende töid nähes. Mul on olnud õnn lugeda Marju Mutsu märkmevihikuid, ja jah, Mutsu tööd olid need, mis puudutasid kõige hellemini. Loomulikult kokku jooksvatest detailidest moodustuva tervikuga, mis ei jätnud varju ühtegi vähem tähtsana näida võivat pildiosa. Tema ootamatu ja julge spontaansus koondus tunnetele, mis olid peened ja täpsed ja nende paberile püüdmiseks polnud tal muud tehnikat vaja kui lihtsa joonistuslikkusega teostatud ofort. Ta sai sellega kõik kätte, pausid ja väljasööstud. See ei olnud graafikageenius Peeter Ulase jõuline üldistav kujundlikkus, kus vormid sulavad ja voolavad detailirikkust endale allutades nagu orelimäng, polnud ka Herald Eelma linoollõigete kaalukas lihtsus ja neile järgnenud joonistuste ning litode eepiline, müüte koondav arhailisus. Ulas oli võimas, Herald Eelma ja Kaljo Põllu samuti, aga kui meenutan, mis mind 1970ndatel õhku ahmima pani, siis olid need vaieldamatult kuldsete naisgraafikute tööd: need istutasid minusse veendumuse, et eesti kunstile ongi omaseim, kõiki tema tugevusi väljatoovaim just graafikakunst. Töörohke, nokitsemist ja ettenägelikkust eeldav. Võib-olla võimendas seda muljet tõesti naiste plahvatuslik kobarana tulemine, millisena kirjeldab tollast olukorda kataloogis Eda Tuulberg, aga oma jälje on nad jätnud igaüks isemoodi.

    Kuraatoreil ja kataloogikirjutajail on olnud küllaga head tahet otsimaks noote, mis tollal kõlasid. On asjalikkust, tasakaalu ja õigluse taotlust, valmisolekut mõista aega, kus elamist enamik neist kogenud pole. Selle kõrval seisab aga möödapääsmatu distants, mis võtab näituse koostajailt esmakohtumise vaimustuse, isegi kui kõik, mis nad ütlevad, on õige. Museaalset tasakaalu ja muutunud aja veendumusi ühildavas näituses ja seda saatvas tekstikogumis aimub tänapäeva naise teadlikkust võimust, mida oma töödega väljas olevad kunstnikud ei saanud, ei tahtnud ega osanud võtta.

    Kunstnikud ja ajakosmos

    Tänuväärse ajalise konteksti avardajana toimib näituseosa, mille koostajad on „Ajakosmoseks“ nimetanud ning kuhu koondatud infomaterjal selgitab ja täiendab ekspositsioonivalikut. Muu hulgas päästab sealne teave – filmid, fotodokumentatsioon ja tekstid – kuldsete naiste loominguruumi meesteta külana võtmisest. Tõsi, näitus ise toob üsna otseselt välja enamiku naisgraafikute eakaaslase Tõnis Vindi mõjutused, aga juba varem oli ennast kehtestanud ning kulges jõuliselt ka 1960ndatest kuni 1980ndateni Peeter Ulase, Herald Eelma, Kaljo Põllu ning Vello Vinna looming. Nende olemasolust näitus nii selgelt märku ei anna. Tõenäoliselt oli niisuguse mõjuka meesgraafikute plejaadi kõrval noorematel naisgraafikutel end raske maksma panna, aga kui Tõnis Vindiga saabusid kunstiväljale rafineeritud erootika, ilu, salapära, lakooniliselt krüptilised pildistruktuurid ja tema alternatiivset elu- ning loomingufilosoofiat kultiveeriva kodu avatus, aitasid need tublisti kaasa naiselike väärtuste mõjulepääsemisele.

    Näituse kandvaimat liini veavad Marju Mutsu, Silvi Liiva, Naima Neidre ja neile lähedane Mare Vint. Kõigi nende looming on unistuslik, leidlik, paindlik, õrn ja väga naiselik. „Naiselikkus“ on määratlus, mida nende kunstnike puhul on (liiga?) palju kasutatud, aga nii see on. Väljapanekus domineerivad Silvi Liiva tööd, sest need on väga pitoresksed ning sobivad ammendamatute eluliste olukordade pilti koondamise tõttu peaaegu iga teemaploki alla. Silvi Liiva on ofordi kõrval teinud ka litot ja söövitust, jõudes heletumedusest välja kasvavasse tundlikult faktuursena mõjuvasse abstraktsiooni, mis kukub aga selle näituse ajaraamistikust välja. Naima Neidre teoseid on näitusel vähe: tema hilisemad, enamasti 1990. ja 2000. aastaisse jäävad ja pilditausta sulanduva kujundlikkusega, tervet lehepinda katvad ofordid ja tušijoonistused, kus maastikud muutuvad maailmadeks, ei ole näitusele mahtunud, akvarellist rääkimata. Mare Vindi läbimõeldud, tugeva selgrooga pildistruktuurid liigendavad nii tema originaaljoonistusi kui ka paljundust võimaldavaid litosid. Tema 1970. alguse „Neli naist“ ja „Vaikne tuul“ on kaunid ja erandlikud oma romantilise alatooni ja hõrgu teostusega. Mare Vint leidis suurepärase viisi olla nii seotud kui ka omaette paljusid tol ajal mõjutanud Tõnis Vindi kunstimaailmast. Aili Vint haakus selle suunaga puhta, mänguliselt moodustuva naisekehaerootika ja efektse orhideeguašši sensuaalsuse kaudu. Näitusel on ta esindatud ühe, küll valitud aastaisse sobiva, aga tema rohkem tuntud meremaalidega võrreldes juhuslikumaks jääva graafikatööga.

    Kaisa Puustak ja Marje Üksine oma keerulisema tehnika, pildijaotuse ja kaamerapilguga toovad sisse kiirelt peale tuleva, peaaegu paralleelselt kulgeva kunstnikuhoiaku, eksperimenteerivama ja asjalikuma. Nad on usaldanud välise maailma rütme ja oma aega rohkem Ando Keskküla ja Andres Toltsi juhitud SOUP 69 kui Tõnis Vindi eestvedamisel tegutsenud ANK 64 rühmituse vaimus. Reaalsuse nähtava külje väljavalgustamise ja julgete kompositsiooninihestustega teevad nad märgatavalt keerulisemaks kogu kuldnaiste graafikatehnilise pagasi.

    Kunstnike vanuselist ajajoont pikendavad põhigrupist üle tosina aasta noorem Marje Taska ja samavõrra vanem Vive Tolli. Marje Taska tööd nagu Mare Vindi omadki on Tõnis Vindi loomingule lähedased pildistruktuuri geomeetriliselt jaotuselt, aga Taska puhul toimib see nagu pinda liigendav mahuti, mille sees kihisevad abstraktselt lihalikud vormid. Vive Tolli tööde kaudu imbub praegusele näitusele suur üldistatud abstraktne kujund, selle voolavus nagu Peeter Ulasel, muinasjutuline legendide maailm, mis resoneerub Herald Eelma ja Kaljo Põllu töödega, ning aim Eesti 1930ndate ja 1940ndate naisgraafika parimatest näidetest, mis kaudsemalt või otsesemalt on mõjutanud ka Concordia Klari, Marje Üksise ja Kaisa Puustaku tehnikakasutust.

    Concordia Klar mõjub praeguses koosluses vahepeale jääva vaba agendina, kes üllatab nii omaaegse kunstiarenguga ühes liikumise kui ka sellest väljapürgimise võimega. Klari ongi näidatud kõige mitmepalgelisemana. Tema tuntuimad, maneerlikud ja imeilusad pillipuhujad naised on esindatud vaid ühel tööl, kuid näituselt leiab Klari varaseid visandeid ja 1960ndate lõpu litosid, kus on ajale nii omast abstraktsete detailide kujundiks nagu rakkude kehaks kasvatamist, samuti ofordi ja akvatinta tehnikas minimalistliku kehasarja ja reaalsust võimendavad pliiatsijoonistused kividest.

    Nagu suurem osa vanemast kunstist, väljendab näitusele valitud naisgraafikute pildiaeg jäävat, igavikulist ja universaalset, kuid ka põgusat, juhuslikku. Eriti kõnekas on ses mõttes Marju Mutsu 1974. aasta ofort „Hetk“, mida näitusel pole, küll aga näeb seda Mutsule pühendatud filmis. See oluline töö näitab igaviku ja silmapilgu, suure ja väikese ümberpööratavaid vahekordi, osutades, millise kiirenduse on saanud aeg ning et pool sajandit tagasi sai veel igavikulise argises kinni püüda.

    Esitlus, sõnad ja tõlgendused

    „Praegusest vaatepunktist näib ülimalt kummaline, et pildi sisu ei mänginud kogemises erilist rolli, vähemasti mitte teadvustatult. ..piltidest sähvatav vormienergia ja sündiv metafüüsiline „äraviidus“ olid kindlasti määravad tundeloojad,“ ütleb Krista Kodres kataloogitekstis. Samast kirjutab ka Eda Tuulberg, kui räägib Silvi Liiva tööle antud omaaegsest hinnangust, kus viidati vaid teostusele, sisu ilmselget kõnekust märkamata. Graafikuid intervjueerinud Maria Arusoo kinnitab: „Kunstnikud ei soovinud enda loomingut teadlikult mingite teoreetiliste või kontseptuaalsete üldistuste kaudu raamistada, vaid rõhutasid ühena enda töömeetoditest näiteks intuitiivsust.“

    Olen kindel, et tegu polnud tehnikakultuse, ammugi mitte töö tähendusliku külje alahindamisega, kuigi erinevalt praegusest keskendumisest sellele, mida on kujutatud, oli tollastele tegijatele „kuidas“ möödapääsmatuks eeltingimuseks tulemuse kui terviku saavutamisel. See, et sisust ei räägitud, põhjendub ka omaaegse hoiakuga, mida saab iseloomustada sõnadega „mis kõige rohkem korda läheb, sellest kõnele kõige vähem“. Erinevatel aegadel räägitakse erinevaist asjust, sama kehtib ka vaikimise kohta.

    Mõistan, et kuraatoreil on raske vahendada midagi, mida kuldsed naised keelduvad üldistamast ja mida on distantsilt keeruline sõnastada. Näituse koostajad on rõhutanud kunstnike erinevuse kõrval nende loomingu mitme­kihilisust ja -häälsust nii pildielementide kui ka tolleaegsete keskkondade ja olemisviiside suhetes, jäädes kokkuleppeliselt pidama tänapäevale iseloomuliku termini „hübriidsus“ juurde. Kui sellele lisada veel tekstidesse libisev ja teoseid iseloomustav „ökofeminism“, „performatiivsus“, „mittebinaarne loogika“ ja „haptiline maailmataju“, siis on oht, et tänapäev kehtestab kuldsete naisgraafikute suhtes samasuguse ülevalt alla suhtumise, nagu seda tegi Eda Tuulbergi kataloogiartiklis teraselt märgatud ja välja toodud Nõukogude ühiskonna „riigisotsialistlik sootus“.

    Kuidas kõnelda naiseliku tarkuse eripärast kuldsete graafikute kunstis, kui see osutab hoopis teistsugusele väele – väele, mis keeldub võimust ka väga laialt mõistetud poliitilises mõttes? Kuidas seda näidata, teades, et nende teoste tegijad olid suurema osa elust oma näituste kuraatorid, kujundajad ja tihtipeale ka installaatorid? „Teoste peen joonestik mitte ainult ei kujuta, vaid kehastab sünni dünaamilist elujõudu. See manab esile alternatiivseid vaatenurki, mille kasutamiseks tuleb end lasta juhtida „sõrmedega silmadel“,“ kirjutab Donna Harawayd tsiteerides oma kataloogiartiklis Taru Elfving. Ja lisab: „Neid teoseid võib vaadata ka kui ajavoogude peent keerulist võrku [—] Nii saavad võimalikuks intiimsemad edasiarendused ja peegeldused või metsikumad fantaasialennud, mida ei kammitse väline ühiskonnakord.“

    Kuraatorid ja kujundaja tutvustavad esitatud töid mitmetähenduslikuna, lisades juba olemasolevale oma interpretatsioonikihte. Plakati aluseks võetud Marju Mutsu teos „Pilk“ ja näituse pealkiri peegeldavad suurepäraselt väljapaneku meeleolu, ruumi jaotav sõrestik ajab segadusse. Kas see tähistab naise mitmekihilise ja hapra olemuse läbipaistvust, tema vangistatust või murdumatut selgroogu? Ka piltide esi- ja tagakülgede kattumatused jäävad häirima, nagu ka trelle mööda jooksva liikumistrajektoori etteantus. Kuigi paralleel Mare Vindi aedade ja müüride ning neisse peidetud avaustega on ilmne, on kujunduse vaimustavaks osaks vaid linnud. Kõrgel laealustel taladel istuvad nad, valmis iga hetk lendu tõusma, sundimatu loomulikkusega. Näib, et hübriidsed ja performatiivsed on sel näitusel naisgraafikute loomingu praegusesse aega toomise tehnikad, mitte looming ise. Looming kipub endale võtma suuremat kontekstivabadust, kui tänapäev seda sooviks. Seevastu toimis näituse laiendusena esitatud Keithy Kuspu performance-etendus täies õiguses ja veenvuses siin ja praegu: uskumatult ägeda tüpaažiga naiste irratsionaalse liikumise kaudu aja aeglustumisi ja kiirendusi välja tuues, ajamõõdet kord tühistades, kord kehtestades, liikudes samal, kunstiks kvalifitseeruval territooriumil nagu kuldsed naisgraafikudki.

    Nii nagu performance’id näitust, laiendavad kataloogi Kadi Estlandi kirjanduslikud tekstid, väljendades ühtaegu poeetilisi, lapsepõlvest tõukuvaid mälupilte ja hilisemat teadvustatud frustratsiooni: „Mehed polnud / kunagi süüdi /naised kirjutasid / olurealistlikke raamatuid / .. Naiskirjanikud kes te tahate / nii hirmsasti eliidi hulka see / tähendab heakskiidetud / meeste poolt / paistate nii väikesed äkki.“ Ei paista ju, mitte kuidagi ei paista! Kui oluline ja kuldne on olnud ja on praegu naine kultuuris ja elus, näidatakse ka väljapanekuga „Läbi su silmaterade musta kuru“.

    Tasakaalu hoidmise püüd, vastastikune vastutulek ja hea tahe valitseb kunstnike ja lähiminevikku üldistavate, tänapäevas seisvate kuraatorite vahel. Kunstnikud lasevad neil oma äranägemise järgi tegutseda, jättes tõlgendamise, tähenduse andmise ja eksponeerimisviisi korrigeerimise oma loomingu kanda. See looming veab korrektuurid välja, seisab iseenda eest, ja palub vaatajalt pisikest, aga väga olulist vastuteenet: pildi sisse mineku oskuse taaselustamist. Niisama ka kuraatorid, kes on julge žestiga kokku pannud mastaapse, tugeva ja õnnestunud näituse, vaatamata aegade ja vahendite erinevusele, mis on nende ja kunstnike käsutuses.

  • Galeriikäik. August. Näituseelamused keldrist villani

    JOHANNA JOLEN KUZMENKO

    Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu suvenäitus Tallinna Kunstihoone galeriis 3. – 24. VIII.

    Performatiivne moelava „Mania grandiosa“ 4. – 8. VII.

    Daylight Project Collective’i interaktiivne näitus Vent Space’is
    24. – 28. VIII.

    Mariliis Rebase kuraatorinäitus
    „Nagu tuuletu pilv“ Hobusepea galeriis 12. VIII – 4. IX.

    Margit Säde ja Kristina Grigorjeva kureeritud näitus „Kaduvik“ Tallinna Linnahallis kuni 10. IX.

    Siim Raie kureeritud näitus „Loomingulised reaalsused“ Karepal villa Dombrovkas 28. V – 28. VIII.

    Augustikuine tiir näitustel oli meeldivalt sume. Suvisus väljendus näitustel käsitletud teemades ja ka kohavalikus. Näiteks üks väljapanekutest asus Karepal villa Dombrovkas. Enne näitusekülastust oli mõnus jalutada ja võtta kaunist rannast viimast. Meri on villast vaid kiviviske kaugusel ja oleks patt seda eirata.

    Noorte suvenäitus

    Tallinna Kunstihoone galeriis sai näha Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu (ENKKL) suvenäitust, kus mängiti ülevaatenäituse formaadiga. See väljapanek oli paroodia, aga ka hommaaž. Suvenäitusele, millel oli mitmeid tavapärase kevadnäituse tunnuseid, pääsesid kõik noorte kunstnike liidu liikmed, kes seda soovisid. Kevadnäitusel on tavaliselt žürii, kes valib osalejad. Kandideerida võivad kõik, ka need, kes ei kuulu Eesti Kunstnike Liitu, näitusepind on aga piiratud. Näiteks juba 1936. aastal esitati kevadnäitusele 380 teost, kuid neist valiti välja 180 teost seitsmekümnelt kunstnikult.

    Ülevaatenäitused kipuvad mõjuma segasummasuvilana, kus ei ole kontseptuaalselt läbivat joont. Huvitavad suhted saavad tekkida kujunduse kaudu, kus tekitatakse dialooge ja vastandumisi. Noorte kunstnike liidu näituse kujundus tekkis pigem praktilistel kaalutlustel: palju installatsioone tuli ühte väiksesse galeriisse paigutada nii, et nende vahel oleks ka hingamisruumi. Näitusetegijad olid otsustanud loobuda etikettidest, külastajad said galerii pinnalaotuse ja teoste pealkirjadega voldiku. Selline lahendus töötas edukalt Hobusepea galerii näitusel „Etüüdid sinisele, punasele ja pruunile“, kus kolmelt kunstnikult oli parasjagu teoseid, et nende pealkirjade ja tööde kokkuviimine ei olnud keeruline ega nõudnud aega. Suvenäitusel seevastu oli 33 kunstniku teosed, ka täpid galerii plaanil mõjusid frustreerivalt. Etikettideta ruum loob puhtama visuaali – saalis olid ainult teosed ja miski ei seganud neid. Kui aga näituse üks eesmärke oli tuua tähelepanu noortele, alles alustavatele kunstnikele, siis oleksid nende nimed võinud olla suurelt välja toodud, et need jääksid meelde ka juhuslikule külastajale.

    Näituse kõige tugevamad tööd olid videoteosed, eriti Daria Morozova ja Kertu Rannula omad. Morozova teos „Я бы перестала быть … I would stop being … Ma ei oleks enam …“ kõneleb identiteediküsimusest selle kõige ausamas ja tooremas vormis. Teostus ise oli lihtne: tahvelarvuti seinal, kõrvaklapid video kuulamiseks ja tagasihoidlik valge taburet. Aga sisu oli võimas.

    Siim Raie kureeritud näitusel „Loomingulised reaalsused“ Karepal villa Dombrovkas jäi silmatorkavate disainielementide vahel kõige sümpaatsemalt silma Gerda Hanseni maalisari „Päevad läksid vaikselt hommikust õhtusse“.

    Morozova harutab mõne minuti jooksul lahti hingehaavad ja lõhestuse, mis on temal kui vene juurtega, kuid Eestis sündinud-kasvanud noorel naisel. Seda lõhestust on Venemaa sissetung Ukrainasse ainult võimendanud. Morozova räägib oma kogemustest, mulle jäi eriti kõrva koht, kus ta kirjeldab, kuidas talle tänaval karjuti: „Mine tagasi, kust sa tulid!“ Kunstnik küsib rahulikult vastu, kuhu ta peaks tagasi minema. Kas Tallinna sünnitusmajja? Sealt ta ju ometigi tuli. Jutustust saadavad kaadrid sellest, kuidas Morozova on üksinda looduses lõkke ääres ning riietab end aeglaselt lahti, visates lõkkesse Adidase dressipluusi ja venepärase salli. Vaataja näeb neid sümboleid tuhaks põlemas, alles jääb ainult noor segaduses naine, kes seisab üksinda alasti lõkke ääres, silmitsi mitmekihilise identiteediga.

    Hoopis teisest ooperist on Kertu Rannula videoteos „Pildikesi elust. Masendus ja maania läksid peole“, kus on kujutatud sissevaadet kunstniku ellu. Juhuslikud peopildid, sinikad, nõude­pesemine – tavaliselt seda teistega ei jagata. Mulle meeldis klipp nõudepesemisest kui peomaailma keskele mahtunud puhastusaktsioonist. Nõudepesemine võib olla kergelt teraapiline rituaal. Isegi kui ülesanded on kuhjunud, tuju kehv või väsimus võimust võtmas, mõjub tühja kraanikausi nägemine lõõgastavalt. Mikro­saavutuse tunne, et midagi siin maailmas on täiuslikult korras. Rannula videoteos on robustne ja pohmellihõnguline pilk noorte peokultuuri. Kaadrid laialivalgunud meigiga kunstnikust, kes sööb topsist kiirnuudleid, on ehe. Rannula ei püüa ei ennast ega ümbrust ilustada.

    Suurushullustus

    Kolmas teos, mille esile toon, on Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivardi „Mania grandiosa“ projekti dokumentatsioon. „Mania grandiosa“ on juuli alguses toimunud maailma pikima moelava projekt, mille raames kõndisid modellid viie päeva jooksul Tallinnast Pariisi küla maneeži. Sada kilomeetrit läbiti jalgsi, trotsides valutavaid jalgu ning ka tuult ja vihma. Modellidel, kelle hulgas oli nii kunstnikke, näitlejaid kui ka EKA moeosakonna juhataja Piret Puppart ja moekriitik Anne Vetik, olid seljas projekti tarvis loodud fuksiaroosad rõivad. Roosa parv mõjus metsateel ilmselge võõrkehana ja sellest ei saanud mööda vaadata.

    Roosa kasutamine meenutas mulle Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljoni, mis on samuti valjult erkroosa. Ka see paviljon eristub tugevalt Lindakivi ümbruskonnast ning haarab juhusliku möödakäija tähelepanu. Kuna ma ise töötan seal, siis võin kinnitada, et roosa värv mõjub peibutajana, kuigi on ka neid, kes ütlevad, et roosa on liig mis liig. Kujutan ette, et kui „Mania grandiosa“ modellid oleksid minust juhuslikult mööda kõndinud, oleksin ka mina neid ainiti vaatama jäänud. Projekti reaalajas ühismeedia vahendusel jälgimine ja ka galeriis dokumentatsiooni vaatamine oli äge. Miks? Sest see avardab traditsioonilise moedemonstratsiooni piire. Pärast Tallinna moenädala ümber lahvatanud meediaskandaali, kus omavahel võtsid mõõtu siinsed moehiiud, on tore, et keegi mõtleb nii-öelda väljaspool kasti. Sellise lähme-siseruumist-välja-võtet on muidugi kasutatud küll ja veel, ent mitte Robinsonide stiilis dessandi kujul. Nimetan näitusel eksponeeritud videot dokumentatsiooniks, kuid vaid tinglikult. See oli üles võetud modellidele antud Go Pro kaameratega ning kohati oli seal mitte midagi ütlevaid kaadreid metsaveerel tammumisest, kuid ka neil oli oma võlu. Igavuse võlu. Suhteliselt sarnasena mõjuvaid kaadreid vaadates hakkas korraks isegi igav, aga monotoonsus annab hästi edasi olukorra reaalsust. Modellid kõmpisid alla andmata ja mootorsõidukite abi kasutama isegi siis, kui vihma sadas ja jalatallad lõid tuld. See oli glamuurne – ühismeedias sai jälgida teekonna kõige ägedamaid ja värvikamaid kohti, kuid galeriis eksponeeritud video oli kõike muud kui glamuurne. Metsa vahel üles võetud kohtadega näidati, et roosamanna läikiva pinna all on raske füüsiline katsumus. Just see on ehk kõige autentsem osa videomassiivist, mis projektist alles jääb. Kui projekti algust ühismeedias nägin, käis mul jõnks südamest läbi, sest modellid alustasid teekonda ühesugustes uhiuutena tunduvates mustades saabastes. Mõtlesin modellide jalgadele, kuidas nad sisse kandmata saabastega sada kilomeetrit vastu peavad, aga peagi olid matkasellidel jalas oma mugavad jalanõud. Trööbatud tosse ja sokkidega sandaale oli rõõm näha, sest sada kilomeetrit on niigi füüsiliselt koormav.

    Logelemine ja paigal tammumine

    Üks teema, mis tuli paaril näitusel kas otsesemalt või kaudsemalt esile, oli töötegemise ja puhkamise vahekord. Augusti lõpus oli Vent Space’is avatud rühmituse Daylight Collective’i näitus, kus käsitleti kontoritöö võlu ja valu. Hobusepea galerii näitusel „Nagu tuuletu pilv“ (kuraator Mariliis Rebane) vaadeldi pigem logelemist ja paigalseisu kui produktiivse töötegemise vastandit. Mulle sümpatiseeris pilve kujund: tuulevaiksel päeval imeaeglaselt taevas triiviv pilv, aga ka visuaalne kujutelm pehmel pilvel lesimisest ja puhkamisest.

    Näituse üks kõige tagasihoidlikuma visuaaliga, kuid see-eest sisult huvitavamaid töid oli postkaardisari „Tervitused paikadest, kuhu ma kunagi minna ei tahtnud“, kus kunstnik Leena Kela poseerib Soome keskkonna kahjustatud paikades. Näide sellest, kuidas lihtsate vahenditega saab luua huvitava teose.

    Tulemuslikkusele ja produktiivsusele suunatud kontoritöö väljapanek Vent Space’is mõjus tervikuna. Kunstnikud olid võtnud teema ja muutnud galeriiruumi nullindate kontoriks, mis oli üle võlli absurdsuseni viidud, täis paberipahna. Näitusel polnud seinateksti, etikette ega muud näitusele omaseid elemente. Vaid üks terviklik ruum koos pimeda sopiga, kui sai arvutimängu mängida. Oli selge, et kunstnikud on korporatiivse kontoritöö suhtes kriitilised. Väiksed vihjed kontoributafooria kohta osutasid sellele, et kunstnikud pilkasid ka korporatiivkultuuri. Kuidas on minu suhe kontoriruumiga? Olen oma elus töötanud kodus sülearvuti taga (kus ma ka seda artiklit diivanil kirjutasin), aga põgusalt ka kontoris. Vent Space’i näitus pani mind mõtlema nende kahe variandi üle, sest mõlemal on nii plussid kui ka miinused. Kodu(kontoris) jääb ära tööle mineku ja tuleku aeg, lõunat saab teha siis, kui selleks parasjagu isu on, ja töötada saab oma rütmis. Kodus töötamine nõuab aga tugevat enesedistsipliini, sest kodus on lõpmatult rohkem ahvatlusi. Suures plaanis ei ole see ju halb – kui inimene vajab puhkust, siis on vaimse tervise mõttes õige pidurit tõmmata ja paus teha. Suures kontoris see nii lihtne ei ole. Kuid kontor on rohkem kui füüsiline koht, seal saab keskenduda kodustele muredele ja ahvatlustele mõtlemata. Kontoris on tihti sellised eelised nagu konditsioneer, mis palaval suvepäeval kulub marjaks ära, ning tihti ka IT-tugi. Kui kodus juhtub midagi sülearvutiga, pean tehnikakauge inimesena hakkama muretsema ja uurima, et mis juhtus ja kuidas arvutit parandada saab. Kui hakata kontoritöö plusse ja miinuseid kirja panema, siis ei teki minul kontorimaailmast nii trööstitut pilti, nagu on kunstnike töödes. Ma ei nõustu kunstnike nägemusega kontorist kui puurist, kus zombideks muutunud kontorirotid kustunud ilmel tööd rügavad, kuid kindlasti tabasid nad midagi olulist tänapäeva töökultuurist. Hobusepea galerii näitus jäi võrreldes Vent Space’i omaga abstraktsemaks, seal tõstatati küsimusi, videoteostel vilksatasid sõnad „rest“ ja „work“, aga see ei aktiveerinud minus seoste ja muljete voogu.

    Kaduvik

    Noorte alustavate kunstnike ning töö- ja puhkuseteemaliste näituste kõrval oli üks viimase aja põnevamaid näituse­elamusi Tallinna Linnahallis toimunud Margit Säde ja Kristina Grigorjeva kureeritud rahvusvaheline näitus „Kaduvik“. See oli omamoodi nähtus, sest lagunev, räämas, kuid siiski hunnitult võluv linnahalli hoone ruum ja kunstiteosed võistlesid tähelepanu eest. Olen kindel, et selle näituse elamus sõltus külastaja taustast ja huvist. Kuna mulle on linnahall äärmiselt põnev arhitektuuriobjekt, siis oli huvitav seal ringi jalutada ja mõtiskleda aastaid kestnud „renoveerida või mitte renoveerida“ saagale, millele ei näigi lahendust tulevat. Ent oli teoseid, mis panid neid mõtteid unustama ja haarasid täielikult endasse.

    Pean tunnistama, et olen Cyprien Gaillard’i loomingu suur austaja ning kui sain teada, et tema teos on linnahalli näitusel, olin kohe elevil. Kõrgete ootustega on alati oht alt minna, sest reaalsus ei vasta alati loodetule, aga ma ei pidanud pettuma. Gaillard’i 30-minutiline video „Desnjanski rajoon“ koosneb kolmest episoodist ja selles rullub lahti paneelmajade džungli esteetika, elamurajooni kampadevaheline jõuvõtmine ja suurele hoonele projitseeritud tuledemäng, mis lõpeb ootamatult mahalammutamisega. Lammutamise võtet on Gaillard varemgi kasutanud ja see haakub vägagi otseselt näituse pealkirjaga. Majad tulevad ja lähevad ning mõnikord jääbki nende asemele tühi koht. Video vilkuvad-välkuvad kaadrid ja dramaatilise kulminatsiooni poole kerivad motiivid said jõudu juurde Koudlami võrratust muusikalisest taustast. Nimelt valmivad paljud Gaillard’i videoteosed koos Elevandiluurannikult pärit muusikuga: Koudlam teeb Gaillard’ile heli ja kunstnik Koudlami kontsertidele visuaalid.

    Huvitav taaskohtumine oli Edith Karl­soni hiidinstallatsiooniga „Õed“. Tema maod olid laotatud mööda linnahalli laiali, Karlsoni installatsioon sobis sinna ideaalselt. Olen Kumus näinud Karlsoni „Õdesid“, pundis mõjuvad maod mastaapsemalt, kuid eraldi jätsid mulje, justkui võtaksid nad vaikselt linnahalli üle. Kui mateeria kõduneb ja laguneb, kas siis leiab endale seal uue kodu elusloodus?

    Silm puhkab

    Mateeria lagunemisest räägiti ka minu selle kuu viimasel näitusekülastusel. Villa Dombrovka on üks äraütlemata eriline paik, seal saavad kokku hool ja armastus, millega võideldakse ajaloolise maja lagunemise vastu. Õigupoolest on suur töö juba ära tehtud, sest kolm ja pool aastat on Musta Puudli omanikud Margit Udikas-Suvi ja Siim Suvi 1909. aastal ehitatud imelist puitvillat renoveerinud. Isegi keset renoveerimisprotsessi on tunda, kui palju vaeva ja energiat on majja pandud, kunstiajaloolasena on puhas rõõm näha majaomanikke, kes hoolivad arhitektuuripärlist.

    Selle võluva putitamisjärgus villa esimesel korrusel oli vaadata Siim Raie kureeritud näitus „Loomingulised reaalsused“. Väljapanek ja villa sulasid kokku. Oleksin võinud külastada villat ka nii, et ei olekski aru saanud, et seal on näitus, sest teosed sulandusid eklektilise sisekujundusega ühte. Siim Raie kuraatoriprojekt oli gesamtkunstwerk, kus rohkem kui saja aasta jooksul tekkinud kihistused hakkasid koos mängima, sealt on keeruline midagi ekstra välja tuua.

    „Loomingulised reaalsused“ on valge kuubi kui näituseformaadi vastand, sest sisekujundusdetailid astusid töödega dialoogi. Ruumiinstallatsioon oli kunstnikele korralik tuleproov. Kuidas pälvida tähelepanu, kui toas on elusuurune hobune? Hollandi brändi Moooi valgusti seisis sünkjasmustas hiilguses keset tuba. Hobuse kõrval oli toas ka nn põrsas, mis täitis kohvilaua funktsiooni. Silmatorkavate disainielementide vahel jäi kõige sümpaatsemalt silma Gerda Hanseni maalisari „Päevad läksid vaikselt hommikust õhtusse“. Abstraheeritud arhitektuurielementidega maalides oli melanhoolses sinakas-lillakas värvigammas täpselt selline annus mõtlikkust, mis erksas ruumis hästi silma torkas.

    Kui mõnikord tekib grupinäitustel tunne, et teoste vahel ei ole piisavat seost, siis selle näituse puhul seda kurta ei saa. Kui peaksin näituse kahe sõnaga kokku võtma, siis kasutaksin väljendit „silm puhkas“. „Loomingulistes reaalsustes“ oli palju mustvalget fotot, mis mõjus hillitsetult ja tasakaalukalt. Need sulandusid vaikselt majaga ühte ning ma kujutan ette, et kui neid teoseid enam Villa Dombrovka seintel ei ole, siis mõjub maja tühjemalt. Aga ilmselt saavad augud seintel ühel või teisel moel aja jooksul täidetud.

  • Kas unustame Venemaa?

    JAAK ALLIK

    Vabaduse festival 15. – 19. VIII Narvas.

    Just sel nädalal, kui Narvas toimus teine rahvusvaheline Vabaduse festival, avaldas Tiit Pruuli oma GO reisiajakirjas juhtkirja „Unustame Venemaa!“, kus hiljutine Peterburi ja Moskva suuna rongiliikluse eestvedaja leiab: „Flirtimine Venemaaga mis iganes tasemel on täna esimene samm oma riigi salgamise ja demokraatlike väärtuste reetmise suunas.“ Neil laiuskraadidel, kus Pruuli praegu seilab, on seda muidugi lihtne teha, Narvas aga lausa võimatu, sest Venemaa paistab sõna otseses mõttes aknast sisse.

    Nii oli ka Vabaduse festivali töökeeleks vene keel (koos tõlkega eesti ja inglise keelde) ning sugugi mitte ainult seepärast, et festival leidis aset Narvas, kus venekeelseid on 94 protsenti elanikest, vaid, nagu selgus, on vene keel endiselt lingua franca’ks enamiku endiste liiduvabariikide puhul, ja seda eriti Kesk-Aasias, millele festival oli seekord keskendatud. Sealt toodud neljast lavastusest kolm olid venekeelsed, sest vabadusejanust kõnelevat teatrikunsti paistavad neis riikides kandvat just venekeelsed sõltumatud trupid.

    Ja muidugi ei saadud Kesk-Aasia (ja Ukraina) ühiskondlik-poliitilist olukorda puudutavates aruteludes, mida juhtisid kõrgprofessionaalselt Toomas Kiho ja Rein Lang, kuidagi mööda Venemaast, seda nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku tähenduses. Elevant, kes kaks aastat tagasi korraldatud esimesel Vabaduse festivalil oli keset tuba, sest programmis nägi kolme Venemaa (ja üht Valgevene) teatri lavastust, oli ka seekord mentaalselt kohal ning teda unustada oli võimatu.

    Raudne eesriie. Venemaa teatrite puudumist seekordselt festivalilt ei saa korraldajatele ette heita, sest meie riiklik poliitika on hüljata sealsed mõttekaaslased, keda, kui isegi Venemaa enda sotsioloogilisi „uurimusi“ uskuda, peaks olema ligi kolmkümmend miljonit. Kui sidemete katkestmine Venemaa riikliku kultuuriga on täiesti mõistetav, siis kunstiloomingus pole suutnud vabaduseiha alla suruda ükski diktatuur ning vabamate ühiskondade kohus on jõhkra riikliku surve all tegutsevaid kolleege aidata (mitte unustada), mis ongi ju Narva Vabaduse festivali idee ja õigustus. Nii käitusid meie suhtes rahvuskaaslased Rootsis, Kanadas ja mujal vabas maailmas neil aastail, kui Eesti oli raudse eesriide taga ja siin saadi Nõukogude Liidu agressioonile Ungaris, Tšehhis ja Afganistanis vaid kunstikeeles kõneldes vastu hakata.

    Mäletan, et küsisin eelmise festivali lõpuõhtul suurepäraselt vene lavastajalt Dmitri Jegorovilt (tema lavastatud olid Vabal Laval „Transiit. Peatage muusika“ ja „Keegi KGBst“), kas on võimalik teha Venemaast Põhja-Korea? Ta pidas seda võimatuks ja ka mina kahtlesin sellises stsenaariumis XXI sajandi Euroopas. Nüüd on see siiski juhtunud ja verisemalt, kui võis karta. Seda kurvem, et Putini rõõmuks ehitame raudset eesriiet nüüd ise ning festivalilt puudusid nii Jegorov kui ka Venemaa tippkriitikud Marina Davõdova ja Marina Dmitrijevskaja ning eelmise festivali kuraatorid Jelena Kovalskaja ja Oleg Lojevski, sest Eesti poleks neile andnud sissesõiduviisat. Aga just tänu nendele olid eelmisel korral lavastuste arutelud sisuliselt ja professionaalselt kõrgel tasemel, millest seekord, kui nähtut analüüsisid Kadi Herküli vapral juhtimisel rumeenia, poola ja kasahhi teatriajakirjanikud, selgelt puudu jäi.

    Ainsaks solidaarsusaktiks vene vabadusvõitlejatega sai Julia Augi programmiväliselt ette valmistatud Svetlana Petriitšuki näidendi „Finist – helge jahikull“ ettelugemine festivali kohvikus. Petriitšuk ja näidendi lavastaja Jevgenia Berkovitš istuvad juba neljandat kuud Moskva eeluurimisvanglas süüdistatuna terrorismile kaasaaitamises. Teatavasti võitis kõnealune lavastus mõne aasta eest kaks Venemaa kõrgeimat teatriauhinda Kuldne Mask. Näidendis kõneldakse naiivsetest vene tüdrukutest, kes lähevad Süüriasse ja abielluvad seal islamistidega. Mõistagi on näidend ja lavastus mõeldud hoiatusena, kuid piisas kellegi kaebusest ning autorid suleti trellide taha, tegelikuks põhjuseks ilmselt siiski Berkovitši Ukraina sõja vastu tehtud avaldused.

    Kaks põletavat põhiteemat. Aga festivali lavastuste valik (kuraatorid Marius Ivaškevičius, Märt Meos ja Allan Kaldoja) oli seekord huvitavam ja ideeselgem kui kaks aastat tagasi. Neil päevil nähtu (ja kuuldu) keskmes oli kaks tõesti põletavat teemat: ajaloo, keele ja kultuuri sunnitud unustamine ehk mankurtlus ning riigi (nii kodumaise diktatuuri kui ka välis­agressiooni) surve üksikisikule, sellest tingitud valikud ja vastupanuvormid.

    Just sellest kõneldakse ka festivali kavas olnud Julia Augi lavastustes „Ema, kas meie kass on ka juut?“ ja „Narva – linn, mille me kaotasime“. Aga kuna neist on ajakirjanduses juba palju juttu olnud, siis märgin vaid, et need leidsid festivali väliskülalistelt väga kõrge hinnangu ja tänuliku vastuvõtu.

    Kuidagi ei saa aga üle ega mööda Marius Ivaškevičiuse uuest näidendist „Totalitaarne romanss“ ja selle kolm tundi väldanud lavastatud ettelugemisest festivali avaõhtul. Loodetavasti jõuab see näidend eelseisval hooajal lavale ka Eesti Draamateatris ning julgen ennustada, et sellest saab hooaja üks tähtsündmusi.

    Otsides festivalile repertuaari, jõudsid kuraatorid Tadžikistani pealinna Dušanbesse just siis, kui võimud olid seal päev enne esietendust keelanud ära Kesk-Aasia ühe teatrilegendi Barzu Abdurazzakovi lavastuse „Mankurt“, mille aluseks oli võetud mankurdi teema Kõrgõzstani klassiku Tšõngõz Ajtmatovi romaanist „Ja sajandist on pikem päev“ (Draamateatris lavastas selle teose 1984. aastal Evald Hermaküla ja Ugalas 1985. aastal Kalju Komissarov). Selle lavastuse peaproovi salajast lindistust nägi Narva festivalil videoekraanilt.

    Kasahstanis kohtus Ivaškevičius Abdurazzakoviga uuesti ning valis sealt festivalile tema lavastuse „Laviin“. Jutuajamistest Abdurazzakoviga sai ta aga idee näidendiks, mille raami moodustabki autori ja lavastaja vestlus võimu ja vaimu vahekorrast läbi aegade. Narva esitusel, kus autorit kehastas Andres Puustusmaa ja Abdurazzakovit Riia Uuest teatrist tuntud oivaline läti näitleja Gundars Āboliņš (ehk keegi mäletab veel tema mängitud vapustavat mono­lavastust „Sonja“, mille Alvis Hermanis lavastas 2006. aastal ja mida näidati ka 2008. aastal Tallinnas „Talveöö unenäo“ festivalil).

    Nende vestlus esitati vene keeles ning selles keeles kõneles ka Stalinit mänginud Tõnu Oja. Ivaškevičius jutustab oma „Totalitaarses romansis“ Mihhail Bulgakovi suhtest Staliniga ning põimib sellesse Ajtmatovi mankurdi loo, kusjuures nii Bulgakovit kui ka mankurti on määratud mängima sama näitleja (Kristo Viiding). Laval on ka Margarita, Peemot ja Korovjev Bulgakovi surematust romaanist, eraldi kõrvalliinina jookseb usbeki sotsialistliku realismi klassiku ja kunagise avangardisti Ural Tansõkbajevi traagiline saatus. Räägitakse ka võimu haardesse jäänud Šostakovitši, Meierholdi, Mandelstami, Majakovski ja Ajtmatovi enda traagikast: 1974. aastal kirjutas viimane alla kirjale Sahharovi ja Solženitsõni vastu. Taustaks kõigele on aga Abdurazzakovi jutustus sellest, mida nii Nõukogude võim kui ka praegune diktatuur on teinud tadžiki rahva keele ja kultuuriga. Autor on haruldase osavuse ja mõttepingega sulatanud need lood tervikuks ning Hendrik Toompere jr suutis vaid üheksa proovipäevaga luua sellest teatrielamuse.

    Peakangelane Barzu Abdurazzakov. Karismaatilisest Barzu Abdurazzakovist kujuneski selle festivali peakangelane. Ta on sündinud Moskvas tuntud tadžiki teatri -ja filminäitlejate perekonnas ning lõpetanud GITISe Maria Knebeli ja Anatoli Efrose õpilasena. Olles isa kaudu lähisugulane Tadžikistani juba 29 aastat valitseva Emomali Rahmoniga, on ta ometi pidanud veerand sajandi jooksul neljal korral oma kodumaalt lahkuma ning töötab praegu Kasahstanis Almatõ teatris Žas Sahna (Noor Lava).

    Narvas sai näha kaht Abdurazzakovi lavastust, aga ta rääkis veel ka 1992. kuni 1997. aastani Tadžikistanis kestnud kodusõjast, kus hukkus umbkaudu 200 000 inimest ning 1,1 miljonit põgenes oma kodumaalt. Selle sõjaga surus Nõukogude-meelne nomenklatuur maha tadžiki intelligentsi rahvusliku vabaduspüüde ning Jeltsini ja Vene armee abiga pandigi võimule praegune diktaator Rahmon.

    Oma rahva ja rahvuskultuuri tuleviku suhtes oli Abdurazzakov äärmiselt pessimistlik. Ta tõi näiteks hiljutise juhtumi. Tema õetütrest kooliõpetaja tegi oma klassis kirjandi teemal „Kelleks soovite saada?“ ja tõi koju 32 paberilehte, kus seisis kirjas „Venemaale!“ – seda vaatamata teadmisele, et Venemaa tööturul on just tadžikid kõige madalamal astmel. Nende mõistmiseks tuleb teada, et tegemist on endise Nõukogude Liidu ja Kesk-Aasia vaeseima riigiga. Kuigi riigikeeleks on tadžiki keel, siis käib venestamine seal praegu hoogsamalt kui Nõukogude Liidu aegadel, nagu kirjanditestki näha.

    Just seepärast valis Abdurazzakov möödunud aastal taas Dušanbes lavastades alusmaterjaliks Ajtmatovi loo mankurtidest, väljamõeldud nimetusega inimestest, kelle on orjastanud põhja poolt tulnud žuang-žuangi hõim ning kellelt röövitakse spetsiaalse piinaprotseduuri abil mälu: nad ei mäleta oma päritolu ega emakeelt ja alluvad täielikult orjapidaja mis tahes käskudele. Otsides sellise legendi päritolu, avastas Abdurazzakov, et Kesk-Aasias ei tea keegi midagi sellenimelisest hõimust, ja tegi järelduse, et „žuan-žuan“ võis tähendada sellist pobinat kuulvate inimeste (ja Ajtmatovi) arvates ehk „ivan-ivani“.

    Marco Layera lavastuses „Karistamatuse oaas“ (Tšiili) näidatakse publikule kollektiivset riiklikku tapamasinat, kus masinaosade
    (s.t näitlejate) tantsulises liikumises ja ka näoilmes on kadunud igasugune inimnäolisus.

    Abdurazzakov on kindel, et kirjanik kirjutas selle romaani enda ja oma rahva (kirgiiside) saatusest: Ajtmatovi isa lasti maha, tema perekond hävitati ning ta ise muutus mankurdiks, töötades nende kasuks, kes olid ta isa tapnud. Oma lavastuses laseb Abdurazzakov tadžiki noormeest orjastavail ning teda ema vägistada ja tappa käskivail peremeestel kõneleda just vene keeles. Pole ime, et lavastus keelustati enne esietendust, kusjuures lavastajal on ka akt, kuhu on märgitud keelustamise kolm põhjust: kahjulikkus noorsoole, kahjulikkus Tadžikistani rahvusvahelistele suhetele ning autori vaba tõlgendamise lubamatus. Nagu Abdurazzakov ütles, vaatas ta selle teosega silma temas endas leiduvale mankurtlusele ja palus seda teha ka näitlejail. Lavastuse peaosaline, kes on Tadžkistanis tuntud vabamõtlejast blogija, arreteeriti ja kannab praegu kümneaastast vanglakaristust terrorismile õhutamise eest.

    Ammu kaotatud hääl. Barzu Abdurazzakovi Kasahstanist toodud lavastus „Laviin“ põhineb türgi kirjaniku Tundžer Djudženoğlu näidendil. See on müüt ühe mäekuru koobastes elavast hõimust, kes suurema osa aastast tohib rääkida ainult sosinal, sest muidu võib vallanduda laviin ja tappa nad kõik. Vaid lühikest aega on lubatud valjemat häält teha ja jahil käies püssi lasta. Kui tekib kahtlus, et mõni ei suuda kiusatusele vastu panna ja tahab suu avada, siis ta tapetakse hõimuvanemate käsul. Nii toimitakse ka sünnitajatega, kui tegemist on enneaegse sünnitusega, sest lubatud seksuaalvahekordade aegki on täpselt välja rehkendatud, et sündinud lapse kisa ei langeks vaikuseperioodile.

    Loo käivitavadki enneaegselt sünnitama hakkava noore naise oiged. Olukorra „ohtlikkuse“ hindamiseks kutsutakse kohale ämmaemand, muidu kena ja kaastundlik inimene, kes on aga kohustatud peatsest sünnitusest hõimuvanemaile kohe ette kandma, sest muidu teeb ju seda keegi teine (ütleb ta saali näpuga osutades). Perekond valmistub alistunult oma noorimat liiget kirstu sulgema, ent järsku ärkab pooleldi halvatud vanaisa, kes on kogu elu kannatanud selle all, et omal ajal tapeti samal põhjusel ta noorem vend, ning ähvardab hõimuvanemaid algul püssiga ning teeb siis äkki valju häält.

    Kõik viskuvad surmahirmus pikali, kuid midagi ei juhtu, laviini ehk polegi (või pole kunagi olnudki?). Nüüd tahavad kõik hõimuvanemate käsu peale valjult rõõmust röökima hakata, kuid selgub, et nad on juba ammu oma hääle kaotanud ja lava jääb hääletuks. Lihtne ja selge lugu, mida mängivad suurepärased (noored!) näitlejad väga kaasahaaravalt. Paratamatult läks mõte ka meie ühiskonnas päev-päevalt üha võikamalt levivale teisitiütlemise vaigistamisele ja tühistamisele.

    Feminism Kõrgõzstani moodi. Kurioosne lavastus oli festivalile valitud Kõrgõzstanist, mille produtseeris teater 705, mis olevat ainus teater selles riigis, kus kõneldakse tänapäeva tegelikest sotsiaalsetest probleemidest. Laval oli neli kena kirgiisitari, kes esitasid vene keeles loo Biškekis toimunud kokkupõrkest feministliku ühenduse ja nende piketti laiali ajama tulnud ultrapatriootiliste noorukite vahel (ka noorukeid mängivad samad neiud).

    Lavastuse „Minu maailm on korraldatud nii“ käigus jutustasid tütarlapsed oma väga valusatest neiuks- ja naisekssaamise kogemustest selles äärmiselt patriarhaalses ühiskonnas. Ühes episoodis nägi ka traagiliselt lõppevat armastushetke ühe neiu ja teda rünnanud noormehe vahel – n-ö Romeo ja Julia lugu.

    Tegemist oli äärmusfeministliku lavastusega, mille paatost väljendas üsna selgelt repliik, et kui naised saaksid ise valida oma seksuaalse orientatsiooni, siis poleks maailmas ühtegi heteroseksuaalset naist. Enam veel kui äärmuslikkus, segas selle lavastuse juures aga see, et neidude kogu omavaheline kõne oli läbi põimunud kõige räigema venekeelse matt’iga. Nii palju venekeelseid roppusi pole ma kuulnud isegi uue vene dramaturgia nn tšernuhha-näidendites.

    Kõrva riivas ka esinejate kohatine väga halb diktsioon. Arutelul selgus, et tegemist polegi näitlejatega, vaid kahe tuntud laulja ja kahe populaarse suunamudijaga, kellel tekkis soov väljendada end ka teatrikeeles. Algul sooviti esineda ooperiteatris, lõpuks aga maanduti ühe elumaja keldris 30 kohaga saalis, kuhu publikut lastakse provokatsioonide vältimiseks nimekirja alusel. Kuigi Kõrgõz­stanis elab vaid viis protsenti venelasi, on neiud lõpetanud Biškekis venekeelse keskkooli ja suhtlevadki omavahel just sellises keeles, mida lavalt sai kuulda.

    Jäi mulje, et feminismi all mõistetakse sealse noorsoo hulgas piirideta vabadust ja kõige lubatavust. Romeo ja Julia segati loosse vaid seepärast, et see oli ainus teatritekst, millest neil aimu oli, nagu tütarlapsed siiralt tunnistasid. Minu mõtted läksid pärast etendust igatahes sellele, et kui täitub isamaaline unistus meie vene koolide sundeestistamisest, siis hakkame peagi kuulma ka eesti keelt, kus iga teine sõna on vene matt. Tuttav Narva ajakirjanik „rahustas“ mind aga sellega, et Narvas see nii juba olevatki.

    Usbekistani hümn. Naistevastane vägivald ja täielik õigusetus koos sooviga kodumaalt põgeneda on teemaks ka Usbekistani legendaarse, 1976. aastal Nõukogude Liidus esimese sõltumatu teatrina asutatud Ilhomi lavastuses „Põrandaalused tüdrukud“.

    Pean tunnistama, et see lavastus oli mulle festivali suurim pettumus, sest selle oli lavastanud eelmisel festivalil oma „Mein Kampf’iga“ n-ö platsi puhtaks löönud poolakas Jakub Skrzywanek, kes on järgmisel kahel hooajal ka Vaba Lava programmi kuraator.

    Tema kohtumine eelmisel Narva festivalil Ilhomi asedirektoriga tõigi talle kutse Taškenti. Lavastuse teksti on loonud iiri dramaturg Emily Reilly ning see põhineb Jenny Nordbergi raamatul „Kabuli maa-alused tüdrukud“, mis on kokku pandud intervjuudest Afganistani naispõgenikega ja inimestega, kes elavad Afganistanis ka pärast 2021. aasta augustit.

    Usbekistani ühiskondlik-poliitilise olukorra arutelult jäi meelde soovitus, mis oli antud välismaalasele, kes väitnud end teadvat Usbekistani hümni: minge õhtul läbi linna ning te kuulete kõigist akendest naiste oigeid ja kisa, sest nende mehed peksvad neid – just see on tõeline Usbekistani hümn! Eks selle väljendamine oli ka lavastuse peamine idee. Paraku ei jõudnud see publikuni aga haaravas teatrikeeles, just dramaturgia on jäänud selles loos üsna seosetuks. Ka lavastaja käekirjas ei oleks kuidagi ära tundnud „Mein Kampf’i“ küllusliku fantaasiaga režissööri. Emotsionaalne oli etenduse lõpp, kus toimus läbi (piiri?)trellide kõnelus Afganistanist põgeneda sooviva neiu ning tema põlvkonnakaaslase vahel Euroopas (või Usbekistanis?). Kõigile palvetele oli vastuseks üsna külm ei.

    Marco Layera võimas tagasitulek. Festivali lõpulavastus „Karistamatuse oaas“ (Tšiili) oli kindlasti nende päevade kõige vapustavam sündmus, aga nagu arvasid kohalikud, ka Narva teatriajaloos üldse, sest küllalt suure osa pooleteisetunnisest etendusest oli mõni näitlejatest, aga vahel ka kogu trupp ihualasti. Olgu öeldud, et kohtumine La Re-sentida trupi ja lavastaja Marco Layeraga polnud Eesti publikul sugugi esmakordne. 2012. aastal lavastas ta R.A.A.A.M-i kutsel Jäneda Pullitallis pretensioonika pealkirjaga lavatüki „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma“, mis oli tema Tšiilis tehtud lavastuse kohandus eesti näitlejatega ja eesti materjalile. Sama aasta lõpul näidati tema Tšiili originaallavastust ka „Talveöö unenäo“ festivalil Tallinnas. Tuleb tunnistada, et selle lavastusega Layera Eesti teatrimaailma ei muutnud ja mulle ei meenunud, et oleksin seda näinud.

    Hakates otsima lavastuse meedia­kajastusi, leidsin oma suureks kohkumiseks 2012. aasta 2. augusti Sirbis ilmunud arvustuse „Revolutsioonikatse pullitallis“, mille autoriks osutusin ma ise. Aga seal oli kirjas ka põhjus, miks praeguseks maailmakuulsa Layera esimene kokkupuude Eesti teatriga siiski erilist jälge ei jätnud. Arvustaja kirjutab: „Tšiili sotsiaalpoliitiline skeem on asetatud eesti materjalile liiga kõva kriginaga ning täpsema ja tõsisema kohaliku materjali leidmiseks (ja lavastajapoolseks mõtestamiseks) on aega ja jõudu nappinud.“

    Möödunud on tosin aastat. Tuleb tunnistada, et Layera, kes töötab oma trupiga juba 2007. aastast peale ning on esinenud mitmete lavastustega küllap kõigil maailma prestiižikamatel teatrifestivalidel, on oma näitelejate füüsilise meisterlikkuse ja täpsuse viinud täiuseni. Publikule näidati kollektiivset riiklikku tapamasinat, kus masinaosade (s.t näitlejate) tantsulises liikumises ja ka näoilmes oli kadunud igasugune inimnäolisus.

    Näidati ka selle masina ohvreid, kelle piinamise ees ei tundnud masinaosad mingitki häbitunnet ega halastust. Lõpuks tassiti üks naisohvritest alasti ja verisena ka publiku hulka vaatesaali, kuhu ta jäi lebama kuni etenduse lõpuni. Masin töötas ja, muide, ka lõbutses hirmuäratavas rütmis, efektse muusika ja uhke valgusmängu saatel. Meile tehti selgeks, et neil, kes on oma käe kord saatanale andnud ning teinud läbi riituse sellisesse masinasse astumisel, pole inimeste hulka mingitki tagasiteed, nagu pole neile ka mingit andestust.

    Layera 2012. aastal Postimehele antud intervjuust leidsin ka põhjuse, miks osutus just tema „Karistamatuse oaas“ nii vapustavaks. Ta kurtis toona: „Tšiili teatris on puudu radikaalsusest. Varem oli Pinochet ja tugev diktatuur, aga praegu, kui meil on juba kakskümmend aastat demokraatia, pole meil ühtegi vaenlast, kelle vastu me siis võitleme?“* 2019. aastal „tuli elu Layerale vastu“. Tšiilis puhkesid majanduslikel põhjustel massirahutused, Santiago tänavail nõudis ligi miljon inimest presidendi tagasiastumist ja politseimasin avas taas tule: hukkus 19 inimest, vigastada sai 584, vahistati üle 2000. Lavastus „Karistamatuse oaas“ on loodud nende sündmuste mõjul ja vapustusest, et verine terror, mida juba hakati unustama, võib nii lihtsalt tagasi tulla.

    Marco Layera seekordne tulek Eestisse jääb meelde kõigile, kes seda lavastust nägid, ja pani Narvas toimunud kõnelustele riigi vägivallast inimese kallal täpse ja võimsa punkti. Muide, lavastuste aruteludel kerkis korduvalt küsimus, kuivõrd saab poliitiline teater kõnetada praegu publikut mitmetähenduslike kujundite keeles või peab ta seda tegema vaid selgesõnaliste manifestide toel. Tšiili lavastus, mille New York Times arvas möödunud aasta kümne parima lavastuse hulka, andis sellele oma kunstitasemega ühemõttelise vastuse.

    Ukrainlaste valikud. Teadlikult jätsin oma ülevaate lõppu festivali avalavastuse, Vaba Lava produktsioonina valminud „(Elu) sunnitud valikud“, kus nelja ukraina näitlejaga töötas nii Kiievis kui ka Narvas läti lavastaja Valters Sīlis. (Eesti vaataja teab teda 2020. aastal „Baltoscandalil“ esietendunud Vaba Lava lavastuse „Mul oli nõbu!“ ja Ugala teatris 2017. aastal loodud lavastuse „Nagu Soomes, aga veel parem“ järgi.)

    Seekordse lavastuse aluseks on ukraina dramaturgi Natalka Bloki tekst, mis oli oma temaatikalt – sõda Ukrainas ja ukraina põgenike valikud – muidugi siinsele publikule kõige lähedasem. Koos teismelise pojaga sõja algul Šveitsi emigreerunud dramaturg toob näidendis ausalt esile kõik valikuvariandid, mille vahel oli ja on ukrainlastel valida: alates kollaboratsionist okupeeritud aladel kuni relvaga käes eesliinile mineku või põgenemiseni maailma teise otsa. Kõige rohkem hämmastasid mind ühe daami Šveitsis korraldatavad tasulised meditatsiooniseansid, kus nõiutakse kadu kogu vene rahvale ja kultuurile ning millega kogutud raha eest kavatseb ta Taisse elama asuda. Autor on püüdnud kõnelda võimalikult otse ja ausalt ega jaga moraalseid hinnanguid, küll aga kummitab kõigi valikute taga nende eest vastutamine tulevikus.

    Lavastus koosneb omavahel vähem või rohkem seotud stseenidest. Nende hulgas ka episood Teise maailmasõja järgsest Moskvast, kui üks jalgadeta ja teine käteta invaliid kaklevad omavahel kerjamiskoha pärast linnaväljakul otse Stalini portree all ning süüdistavad kanderaamil halvatuna lebavat sanitari, et too lahinguväljal nende elu päästis. Stalini juubeli auks puhastati 1949. aastal kõik Venemaa linnad sellistest santidest. Vihje samasugusele tulevikule nii Moskvas kui ka Kiievis oli ehmatav. Etendus polnud dramaturgiliselt ega lavastuslikult laitmatu, küllap oli selle loomiseks jäänud aega napiks, kuid ometi mõjus nähtu šokina. Olen tuhandeid kord näinud näitlejaid etendamas nii Saksa kui ka Vene ohvitsere, nii küüditajaid kui ka küüditatavaid, nii pätte kui ka politseinikke, aga alati olen ju teadnud, et minu ees on siiski (palgalised) näitlejad. Seekord olid aga minu ees päris inimesed, kes rääkisid ju iseenda eluvalikutest, ja esmakordselt oleksin tahtnud ise lavale minna „takistamaks Othellot kägistamast Desdemonat“ ehk minna neile inimestele nende valikute tegemisel appi. Ma arvan, et Vaba Lava tegi õigesti seda lavastust produtseerides ning kultuur­kapital toetades, kuigi eesti teatrikunstiga on sel vaid teoreetiline kokkupuude.

    Festival on oma koha leidnud. Teisest Vabaduse festivalist võttis peale truppide osa ligi 40 väliskülalist Omaanist kuni Norrani. Enamikku külalistest eelmisel festivalil ei olnud, alaline festivalipere on veel välja kujunemas. Narvalasi oli, nagu eelminegi kord, publiku hulgas küllaltki vähe. Erilise absurdina mõjus, et täpselt samal ajal toimus linnas, kus haritud kultuurihuvilisi, nagu ka teatrifestivale, pole just jalaga segada, ka Narva ooperifestival.

    Ent Eesti teatri- ja mõttemaastikul on see festival oma koha leidnud. Ükskõik kui rikkad või altruistlikud me ka poleks, ei usu ma, et suudame midagi teha vabadusidee kandmisel ja kaitsmisel Lähis-Idas või Kesk-Aafrikas. Seega jääb meile ikkagi piirkond ümber „elevandi“. Oleks huvitav, kui järgmisel festivalil keskendutaks Kaukaasiale ja saaks näha, kas pärast 30 aastat kestnud sõda ja vaenu on ehk võimalik festivaliruumi kokku tuua vabaduse eest võitlevad teatritegelased Armeeniast ja Aserbaidžaanist, aga miks ka mitte Gruusiast ja Abhaasiast. Ja muidugi – ärgem unustagem Venemaad.

    *Kati Lumiste, Näitlejad tuleb hulluks ajada. – Postimees 20. VII 2012.

  • Ebakõlaline harmoonia

    OTT KARULIN

    Nargenfestivali, Viimsi Artiumi ja Tallinna Filharmoonia „Dissonantsed“, autor Tom Stoppard, tõlkija Anu Lamp, helilooja André Previn, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Kristjan Suits, muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste. Mängivad Jan Uuspõld, Peeter Tammearu, Priit Võigemast, Kadri Voorand, Tõnu Kaljuste, Timotheus Tats ja Tobias Tark, kaastegev Tallinna Kammerorkester. Esietendus 20. VII Viimsi Artiumis.

    On see üldse võimalik: ebakõlaline harmoonia? Ma ei ole muusikas nii kodus, et vastata (mistap keskendun järgnevas ennekõike lavastustervikule), kuid Elmo Nüganeni käe all lavale jõudnud „Dissonantseid“ vaadates jäi just see sõnapaar kummitama. Kõik on nagu paigas: lavastusosised järgivad selget loogikat ja moodustavad korraliku terviku, aga seejuures mõjub lavastus kuidagi vormistatuna, kiretult.

    Tom Stoppardi 1977. aastal kirjutatud näidend leidis oma teemaankru (pärast pikka otsimist, nagu ausalt kirjas ka autori saatetekstis kavalehel) konkreetsetes inimestes, kes Vene võimu vastaste meeleavalduste eest kuulutati vaimuhaigeteks ja määrati „ravile“. Peaaegu pool sajandit hiljem lavastatuna ei ole näidendi päevakajalisus enam loomulikult esiplaanil, pakkudes üldisemaid, ehk ka abstraktsemaid tõlgendusvõimalusi. Vormikatsetusena on aga Stoppardi tekst ikkagi oma kirjutamisajas kinni.

    Kristjan Suitsu lavakujundus – mustad (kirstu)kastid kõrvuti rivides, nende kohal (kips)valge raam – toetab abstraktsemat tõlgendust. Nüganen on Suitsu pakutule n-ö peale loonud vaimusilmas elustuva reaalse ruumi: vasakul ees­laval kahe vaimuhaiglasse määratu kong, palun vabandust, palat ikka, ning paremal tagapool ruum, mis täidab nii arstikabineti kui ka õpetaja kohta ühe dissidendi poja klassi ees. See on nutikalt fiktiivset maailma loov ja magusalt mitmekihiline lahendus, sest tõepoolest: autoritaarne riik eeldab õiget, s.t võimu poolt parajasti õigeks kuulutatud vastust nii koolis kui ka vanglas, see tähendab haiglas, nagu ootab karistus nii kooli- kui ka patsiendivormis eksijaid.

    Hetkiti tegelased elustuvad rollina. Neid hetki on nii Jan Uuspõllu (Aleksandr) kui ka Peeter Tammearu (Ivanov) mängus.

    Kahjuks kumab aga Stoppardi tekstist läbi rollikaarte visandlikkus. Siin esitatakse tegelasi, selmet neid kehastada. Selles mõttes on „Dissonantsed“ vaatamata oma reaalelulisele ajendile sümbolnäidend, kus autorit ei paelu niivõrd tegelaskujude mitmekihistamine ja nende omavaheline elumäng, vaid ta kasutab tegelasi justkui mannekeene oma mõtte edastamiseks. See on lavaline essee muusikaga, kus küll tugev mõtteilm, aga vähevõitu mänguvõimalusi näitlejatele.

    Seda rõõmustavamad on hetked, mil tegelased elustuvad rollina. Neid hetki on nii Peeter Tammearu kui ka Jan Uuspõllu mängus. Tammearu justkui päriselt haige trianglimängija, kes vaimusilmas orkestrit kaasas kannab ja seda juhib, on näitlejale keeruline ülesanne, mille lahendusest sõltub suuresti kogu lavastuse tõlgendus. Orkester, mida pole füüsiliselt teiste tegelaste meelest olemas, aga mida publik saalis näeb, on ühtlasi metafoorsel tasandil orkester, mille olemasolu teab ja vajab iga inimene, kes valitseva mõttega erimeelel. Tammearu juhib orkestrit enamjaolt seljaga muusikute poole, sasides kelmikalt oma juukseid, kui orkestri asukohale viitab, ja just selles žestis manifesteerus mulle Tammearu rollituum. See tegelane teab kolme asja. Esiteks: orkestrit ei ole olemas. Teiseks: ta ei saa tunnistada, et orkestrit ei ole olemas. Kolmandaks: orkester on alati olemas. Nii ei jäägi tal muud üle, kui lõpuks näiliselt arsti nõudmisele valjult see esimene teadmine välja öelda (et haiglast pääseda), järele anda ja teha seda enesekindlusega, mis ei jäta kellelegi kahtlustki, et tegelik tõde on kolmas: orkester on alati olemas.

    Seejuures polegi ehk nii oluline üheselt seda Schrödingeri orkestrit mõtestada (kuigi ajalooline paralleel tänase Venemaaga on ilmselge), kuivõrd meist igaühe orkester musitseerib oma teemadel ning põhjusi võimust võõranduda on erisuguseid. Pean siinkohal metafoorivalikul ettevaatlik olema, et mitte tunnistada orkester sümptomiks ja seeläbi heitumus haiguseks, kuigi see on oi kui kerge tulema. Eriti just viimastel aastatel (tegelikult muidugi alati, aga pole mõtet alahinnata isolatsiooniaja mõju maha- või ilmajäetuse süvenemisele) on neid meist, kes ei leia oma kohta ühiskondlikus orkestris või ei nõustu pakutud harmooniaga, aina enam ja üha silmatorkavamalt. Märksa vähem on mõistmist, et nende ebakõlalisust ei saa heaoluharmoonia hüvanguks maha suruda, sest see kas tapab inimeste muusika või siis hoopis sunnib nad protestipillide järele haarama ja orkestrit üle trumpama.

    Ma ei nimeta siin meelega neid võimalikke põhjusi heitumuseks, sest seda ei tee ka „Dissonantsed“, pakkudes vaatajale-kuulajale otsekui lõuendi, millele oma autoportree maalida. Pealegi on neile, kes soovivad kujundile konkreetsemat tähendust, laval Jan Uuspõllu esitatud teisitimõtleja tegevusliin. Kuigi tema tegelaskõnes saab suurema vaevata ajastuviited kuulmata jätta, on näidendi ja lavastuse raamistuses need siiski piisavalt esil, et hoida Uuspõllu tegelane minevikus. Seda toetavad ka kostüümid, tekitades seeläbi dissonantsi vastuvõtu­strateegias, pannes publiku pendeldama olnu ja oleva vahel. See pole tingimata valelähe, aga tundsin kohati puudust lavastaja suunavast käest vaataja juhtimisel nende kahe (tõlgendus)maailma vahel – ja ma ei pea siinkohal silmas selgemaid viiteid meie praegusesse maailma, vaid lavastust rütmistavate tekstiliste ja misanstseeniliste rõhuasetuste vähesust. „Dissonantsed“ esitab end ühes voos, mistap mõjubki vormistatu ja kiretuna – tõsi küll, olles seda väga professionaalselt. Ebakõla ju seegi.

    Siiani jõudnud lugeja on juba enne mind aru saanud, et läksin saali „vale­ootustega“, oma orkester valjuhäälselt taskus musitseerimas. Ma võin seda tunnistada, teades, nagu Tammearu tegelanegi, et iga orkester väärib olemist – et orkester on alati olemas. „Dissonantseid“ vaadates meenusid hetked West Endis kogetud lavastustest, nende silmapaistev produktsioon ja suured nimed, sealhulgas külalised teistest valdkondadest, tehniline täpsus ning äärmuste vältimine. Eesti keeles kõlab kommertsteater vististi halvustavalt, aga kui lähtuda selle sisust West Endi ja Broadway näitel – teater, mille toimetulek sõltub publiku armastusest, aga mis paneb piletiostja endasse armuma kunstilises kaalukuses järeleandmisi tegemata –, siis võib täitsa olla, et Viimsi Artiumil on õnnestumas kehtestada end just sellise teatrina. Ja see on väga hea, sest riigitoetusi ei jagu juba ammu kõigile ning pealegi toob kommertsteater (ikka selles positiivses tähenduses) ka muu teatri juurde uut publikut, et oma orkestri repertuaari mitmekesistada.

  • Harjutused iseseisvaks eluks

    KASPAR VIILUP

    Mängufilm „Vaba raha“ (Tallifornia, Eesti 2023, 105 min), režissöör-stsenarist Rain Rannu, operaator Ants Tammik, helilooja Bert on Beats, produtsendid Tõnu Hiielaid ja Rain Rannu. Osades Miklós Bányai, Märt Pius, Ivo Uukkivi, Steffi Pähn, Amanda Hermiine Künnapas, Einar Kuusk jt.

    Kui keegi võtab Eesti filmimaastikku läbi valgustada, siis peatub ta enamasti ikka äärmustel: EFI ja kultuurkapitali rahastatud autorifilm seisab trotslikult ühes servas ja erarahaga valmiv meelelahutus näitab teiselt poolt keelt vastu. See mudel pole kuidagi otseselt vale. Diametraalne vastandus loob ilusa müüdi täisverelisest filmikultuurist, omamoodi yin-yang’i, kus koeralaiba lohistamine rannas ja nokunaljad on korraga koos ja eraldi. Mida aasta edasi, seda vähem peegeldab seesugune lihtsustus aga reaalsust, sest nende kahe vahele on tulnud pooltoonidega mängivaid tegijaid, kes ei soovi stereotüüpidele alluda.

    Võiksime selle niši kohta öelda indie, aga nagu muusikaski kannab see määratlus liiga palju ebavajalikku ballasti, alates esteetilistest ning lõpetades sisuliste stampidega, mis eesti filmi puhul tõele ei vasta. Lähtuda võib küll selle sõna otsetõlkest: „indie“ kui „independent“ ehk „sõltumatu“.

    Selle nurga alt on režissöör Rain Rannu tõepoolest kõige parem näide, sest iduettevõtjana on tal ilmselt finantsiliselt piisavalt vaba ega pea kellegi teise näpunäiteid, manitsemisi või isegi käske kuulama. Teeb filmi just nii, nagu tahab: tema raha, tema vastutus. Aga mida oodata tegijalt, kellele on antud täiesti vabad käed? Rain Rannu filmograafia on otsekui sellekohane õpikunäide: debüütfilmist „Ameerika suvi“ (2016) alates on ta julgenud pidevalt eksida, kuid ka igast möödapanekust õppinud ning omad järeldused teinud.

    Noorpaar Liisa (Steffi Pähn) ja Taavi (Märt Pius) ning rahatarkuse õppetunnid.

    Kui noored režissöörid peavad käima filmikoolis ja nokkima põlve otsas valmis terve hunniku lühifilme enne täispika debüüdini jõudmist, siis Rannu viskas iseend tundmatus kohas vette ning alustas oma filmikarjääri teisest otsast – läks kohe täispikkade juurde. Selline meetod ilmselt karastab ja kasvatab paksu naha, aga vaatajalt nõuab see kannatust, sest väga lihtne on režissööri arengukõvera kestel käega lüüa ja tema järgmised filmid vaatamata jätta.

    Õnneks on Rannu oma tegemistega Eestis üksiklane, mistõttu on ka temast väga keeruline mööda vaadata. Ja mida film edasi, seda enam paistab, et teda ei huvitagi niivõrd sõltumatus, vaid ta üritab veidral kombel sulatada kokku need kaks poolust, millest esialgu rääkisin. Sellist sorti filmi võiks nimetada ehk kommertslikuks autorifilmiks? Ta tuleb vaatajale vastu, teeb talle õiged uksed lahti, paneb suunavad sildid püsti ja annab endast kõik, et filmi vaatamine ei nõuaks liiga palju. Seejuures ei pea ta aga keskmist kinokülastajat ka lootusetuks ajuhälvikuks, seda ei saa kahjuks öelda enamiku kodumaiste rahvakomöödiate autorite kohta, nimesid nimetamata.

    Seega otsib Rannu tasakaalupunkti, kuidas teha rainrannulikke filme, aga koguda samal ajal maksimaalselt suur vaatajaskond. „Ameerika suvi“ jäi eesmärgist veel kaugele, „Ükssarvik“ (2019) ja „Lapsmasin“ (2022) olid juba lähemal, aga „Vaba raha“ paneb selles osas igati täppi.

    Heas mõttes ambitsioonitu

    Kui Rannu eelmiste filmide juures võib näha veel rohmakust, teravaid nurki ja pealtnäha isegi juhuslikkust, siis „Vaba raha“ on küllalt täpse käega välja mõõdetud. Film kipub vägisi vaatajal näppude vahelt libisema, sest neidsamu karaktereid, teemaarendusi, tüüplahendusi ja süžeepöördekesi on juba lõputult nähtud: vaesed saavad rikkaks, rikkad jäävad vaeseks – klassika.

    Rain Rannu hoiab aga režissöörina ohje tugevalt peos ning teab täpselt, kuhu suunas liikuda tahab. Tihe montaaž, Ants Tammiku peen operaatoritöö, nutikalt lihtsakoeline stsenaarium ja loomulikud näitlejatööd on kõik osa filmi võlust, mis ei lase sel kordagi muutuda pelgalt sisuks audiovisuaalses meelelahutusmeres. Esteetiliselt on see oht muidugi olemas, sest suur filmikunst „Vabast rahast“ vastu ei vaata. Sellel on potentsiaali olla ideaalne otse-Netflixi toode, millesarnaseid tuleb igal nädalal otsekui vorste lihatööstusest. Õnneks on aga Rannu filmides alati sees mingi kodukootud knihv, ainult talle iseloomulik totrus, mis kisub ilusti kokku liimitud terviku just parajal määral liigestest lahti.

    Seesugune kirjeldus pädeb vist üldse kogu Tallifornia toodangu puhul: filmid on paberil sirgjoonelised, lahjendatud ja lihtsustatud, kuid protsessi käigus keeratakse ootamatult paar nuppu maksimumi ja tekib mingi kummaline fluidum. Kõigis neis filmides toimetatakse pealtnäha sellises maailmas, mis on peaaegu meie reaalsuse sarnane – Tallifornia multiversum! –, aga midagi jääb kripeldama, kuskil on mingi viga sees. „Vaba raha“ on seejuures ilmselt kõige realistlikum ja normaalsem Tallifornia film, kuid mingi pehme naivism on siingi käivitavaks jõuks.

    Paradoksaalsel kombel on Tallifornia filmid tasasele veidrusele vaatamata alati kuidagi … ambitsioonitud. See ei tähenda, et need on suvaliselt või ülejala tehtud, pigem ei üritata oma filme automaatselt turundusvankri ette rakendada. Ka „Vaba raha“ ei ole ehitud võõraste sulgedega ega puhutud õhku täis, vaid see ongi julgelt lihtne komöödia, mis tuhiseb vaataja silme eest läbi, teeb ilmselt tema ajusagarate vahel hetkeks puhkepeatuse ja kaob sealt samamoodi kiire vilinaga. Aga kas seda peab üldse häbenema? Eesti kultuur on täis lõputut iseenda suuremaks rääkimist. Äkki oleks aeg õppida rääkima asjadest nii, nagu need päriselt on?

    Eesti film võiks olla lihtsam

    Mul on isegi veidi piinlik enda pärast, sest mu hoogsad hüperboolid mõjuvad „Vaba raha“ puhul pisut naeruväärsena. Ses filmis puudub ülemäärane intellektuaalne ambitsioon: Rain Rannu räägibki lihtsalt sellest, mida ta teab. Mina ei oskaks midagi öelda krüptomaailma kohta ega teaks, kuidas kujutada usutavalt investorite fa-fa-žargooni, aga Rannu tausta tõttu olen ma valmis seda uskuma, mis mulle ekraanilt vastu vaatab.

    Õnneks mõistab ta seejuures väga hästi, et minusuguseid põmmpäid, kellele krüptomaailmas toimuv on täielik kosmos, on veel terve pinutäis, mistõttu räägitakse ka elementaarne ekraanil lahti otsekui esimese klassi lapsele. Seda siiski mitte nämmutavalt, vaid piisavalt ahvatlevalt, nii et pärast vaatamist uurisin, millist krüptovaluutat praegu osta tahaks, ja ka pisut hoiatavalt, mistõttu ma ikkagi päriselt ostmiseni veel ei jõudnud.

    Kõige olulisem on aga, et „Vaba raha“ puhul ei ole häbenetud igati ajakohast lugu, mis räägib inimestest, keda võib igaüks tõenäoliselt homme tänaval kohata. Keskajal Tallinna vanalinnas müttamine on tore küll, aga ehk on meie filmitööstusel tugevaks vundamendiks ikkagi vaja ka meie aja lihtsaid lugusid, mis on vaatajat alahindamata hästi jutustatud. Rain Rannu ja Tallifornia meeskond on võtnud selle õnneks oma südameasjaks.

    Ärge saage sellest valesti aru: ma loodan, et „Vaba raha“ ei ole Rain Rannu filmograafia kõige parem film. See pole etteheide, vaid usun siiralt, et ta teeb režissöörina alles oma esimesi samme ning ka värske film on talle õppematerjal, mis näitab ilmekalt kätte, mida edaspidi veel paremini teha. Kui ta jätkab sama tempoga (eelmisest filmist „Lapsmasin“ on möödas vähem kui aasta), siis saab õpipoisiaja ilmselt õige pea selja taha jätta. Kui kõik ta käeharjutused on nii pretensioonitult meeldivad kui „Vaba raha“, siis võib ta aga minu poolest veel kaua harjutada.

  • Lilled viinapitsis

    KRISTIINA DAVIDJANTS

    Dokumentaalfilm „Põrgu katlakütja“ (Rühm Pluss Null, Eesti 2023, 77 min), režissöör Kullar Viimne, operaator Kullar Viimne, helilooja Janek Murd, produtsent Erik Norkroos.

    Väidetavalt pidavat iga inimese elust saama kirjutada ühe raamatu. See lause tuli mulle meelde, kui sattusin eneselegi ootamatult kinno minnes vaatama filmi, teadmata täpsemalt, millest film räägib või kes on peategelane. No mida siis täna vaatame? Seaküla Simsonit? Issand halasta, kas temast pole siis juba filme tehtud ja artikleid vihutud, oli allakirjutanu esmareaktsioon. Teisalt, kui juba kodust välja tuldud sai, eks istume kinosaalis lõpuni ära. Ning hea, et istusime, sest esiteks, kuigi filmis portreteeritava elukogemus jääb ikka samaks, mis eelmistes filmides, muutub inimene ise ajas piisavalt, ning teiseks muutub ka maailm tema ümber. Pealekauba, mu mälu pettis mind, nii palju Simsonist ikkagi filme tehtud pole, kui mulle tundus. Samas on neid piisavalt, et nende põhjal mingeid üldistusi teha, rääkimata sellest, et see, mis enda meelest tundub laiale maailmale juba teada-tuntud faktidena, osutub lähemal sisekaemusel tegelikult siiski kõigest isiklikuks ajaloomäluks.

    Seaküla Simsonit, kodanikunimega Aivar Simsonit, teab laiem publik vist peamiselt tema skulptuuride kaudu ning ainult kraadi võrra kitsam seltskond ka Nõukogude armee kooseisus Afganistanis teenimise fakti järgi. Viimasest tõsiasjast räägivad nii Peeter Brambati 1995. aasta saade „Simson Seakülast“ kui ka eriti just Ivar Heinmaa 2005. aasta dokfilm „Afganistani armid“. Kui panna nende kahe kõrvale Kullar Viimse ja Erik Norkroosi „Põrgu katlakütja“, hakkavad paratamatult tekkima mingid seosed-mõtted. 1995. aasta Simson iseloomustab oma sõjaväekogemust kui toredat suurt seiklust, kuid kümme aastat hiljem vaatab ta sellele ajale märksa kainemalt otsa. 2005. aasta filmi Simson räägib vähe, kuid see-eest tegeleb pühendunult kunsti ja miiltaarmängudega ning joob vahelduva eduga nõnda märkimisväärselt, et vaataja mõtted lähevad paratamatult jälle tollele Afganistani kogemusele, mis tundub ilmselt siiski olevat jätnud süngema jälje, kui võis tunduda Brambati kunagisest saatest.

    Viimse ja Norkroosi dokumentaalfilm on teretulnud teistmoodi tuul meie dokimaastikul, pakkudes nii sisulist kui ka esteetilist elamust. Viimase all pean silmas filmi nii üldist stilistikat kui ka Simsoni enda skulptuure, sest dokumentaal räägib ju ikkagi kunstnikust. Õieti on see viimane eriti väärt aspekt, sest kuigi meil on tunne, et tänapäeval inimesed muud ei teegi, kui jäädvustavad ennast ja üksteist, siis midagi sisuliselt struktureeritult filmitut on tegelikult üsnagi raske leida. Taevale tänu, et ERRi videoarhiivist võib avastada mingeid vanu saateid, nagu eelmainitud Peeter Brambati tehtu, ja on ebameeldiv mõelda, et tegelikult on taoline talletamise traditsioon paraku vist pöördumatult katkenud. Tõsi, sama võib öelda nii mõnegi kunstiharu enda kohta, profaanina tundub mulle, et ka skulptuur ise liigitub sinna hulka, aga võin eksida. Või ongi probleem muu hulgas selles, et kui sa ei ole väga aktiivne kunstihuviline, ei jõua info sellest, mida tehakse, sinuni ning jääbki tühi tunne. Ei tea.

    Seaküla Simson teeb kunsti, käib Stepanjani juures, mängib sõda, paneb tina, allub, mässab ja lepib naisega, aga film räägib kokkuvõttes õnneks lõpuks ikkagi kunstnikust.

    Aga kunst kunstiks, kuigi tegemist on portreteeritava olulise osisega. Palju rohkem kõnetavad keskmist vaatajat ilmselt Simsoni sisepained ning võitlus alkoholismiga. See on asi, millest ilmselt suuremas osas aru saadakse ja mis tõenäoliselt liiga suurele osale publikust on tuttav. Miks keegi joob, no kes seda teab. Öeldakse, et põhjuse leiab alati, ja ühe filmi najal ei saa filmiajakirjanik diagnoosida filmi peategelast, kuid tundub siiski, et sõjaga on siin palju pistmist. Säärane elukestev eneseravimine, kui lubate öelda. Teisest küljest on Simsonil piisavat samade hobidega sõpru nii militaarses kui ka alkohoolses sfääris ning kõik neist vist ei ole ikkagi sõjas käinud. Näeme ka protagonisti katset võidelda alkoholiga hüpnotisöör Albert Stepanjani abil. Loomupärane skepsis andis neid kaadreid vaadates alla ning mõtlesin, et kui see aitab, siis kes olen mina taolist meetodit kritiseerima. Ainus häda, et ega seegi lähenemine kaua ei aita ning Simson kõlistab varsti jälle pitsi, mille sees vahetevahel ka lilled argipäeva kaunistavad. Üldse on see tähelepanuväärne, kui vähe on riigis, kus juuakse südamest ja pühendumusega, tehtud filme alkoholismist. Tulevad meelde Edvard Oja „Autoportree emaga“ (2000), Andres Maimiku ja Kaidi Kaasiku „Kuku: mina jään ellu“ (2011) ja Sandra Jõgeva „Armastus …“ (2017). Kõik kolm vajutavad pedaali põhja, erinevalt „Põrgu katlakütjast“ (mille fookus ongi veidi teine) ja jäävad ka pisut irdseks meie dokimaastikul, kuigi materjali peaks ju jaguma. Aga noh, kes see ikka peeglisse vaadata tahab.

    Kuid filmi juurde tagasi. Simson teeb kunsti, käib Stepanjani juures, mängib sõda, paneb tina, allub, mässab ja lepib naisega. Sõjaga seonduv on talle nagu meepott, millest eemal hoida pole mõtet, pigem viskub ta sellesse stiihiasse suure kirega. Simson suhtleb sõpradega ja käib nendest ühe matustel. Simson suhtleb tellijatega, pareerides osavalt ühe kergelt mureliku olemisega härra lauset „Ma nende vimkadega oleks veidi ette­vaatlik …“. Ta liigub suure kirega üritustel ja ballidel, mida korraldavad organisatsioonid, nagu näiteks Euroopa rüütliordu Revali haru, paljastades oma kergelt brežnevliku sõltuvuse aumärkidest, neid nii välja jagades kui ka endale rinda kinnitades.

    Väidetavalt alustas üks režissööridest Simsoniga suhtlemist 2018. aastal, mis paneb muidugi jälle mõtlema sellele, et hea on, kui režissööril jätkub aega oma subjekti jälgimiseks. Kahtlustan muidugi, et siinsel juhul tulid pausid filmimisse sisse ka muudel, ülemaailmsetel põhjustel, kuid dokumentaalfilmile kui säärasele tuleb pikk filmimisperiood reeglina kasuks – inimeste elus ikka juhtub midagi. Või siis laias maailmas, kuigi ükski terve mõistusega inimene ilmselt ei soovi, et sõja armidest jutustava filmi tegemise käigus kusagil (ja suhteliselt lähedal) reaalne sõda algaks. Aga ta algas, meenutades meile, et sõda on jälle ja alati aktuaalne teema.

    Tugev peategelane, rahulik, et mitte öelda vahest lausa majesteetlik kaameratöö ning hüpnotiseeriv muusika teevad „Põrgu katlakütjast“ filmi, mida ma julgen soovitada. Aga et ma olen siiski kriitik, siis laske ma veidi kritiseerin ka. Järgnev ei puuduta ainult Simsoni filmi, vaid on omane paljudele eesti dokkidele.

    Miks kuradi päralt te, kallid filmitegijad, suhtute nii suure ükskõiksuse, et mitte öelda lausa põlgusega intervjueeritavatele nimede ja nende positsioonide, ametikohtade või rollide lisamisse? Uskuge mind: meie siin tunneme jah kõik ära Leonhard Lapini, aga nooremad enam ei tunne, rääkimata märksa obskuursematest tegelastest. Filme tehakse loodetavasti pikema perspektiiviga kui mõni esilinastus ning võib minna tõesti nii, et kunagi mõni usin ajaloolane hakkab tuvastama nende inimeste nimesid, kes teil seal filmis osalevad, aga pigem siiski mitte. See võib tunduda väiklase näägutamisena või lihtsalt halva maitsena reostada täiuslikku kaadrit või meeleolu mingi labase tiitriga, aga sellegipoolest olen endiselt veendunud, et dokumentaalfilm mitte ainult ei võiks olla, vaid ka peaks olema informatiivne-kommunikatiivne linateos.

    Aga see selleks. Kui film kusagil suurel linal jookseb, kasutage võimalust, minge vaadake seda üleelusuuruses. Aga kui ei jõua, siis kõlbab televiisor kah.

  • Kui kasv lõpeb?

    ANU-LIIS AUNROOS

    Asun pikema sissejuhatuseta asja kallale ja lennutan õhku küsimuse: kas me teame, milliseid tähendusi rohepööre ja tasaareng endas peidavad? Rohepöördest räägitakse palju meedias, ettevõtete ja organisatsioonide strateegiadokumentides ning poliitikas. Rohepöörde abil kõneldakse targemast ja jätkusuutlikumast majandamisest, kuid selle kontseptsiooni raames ei ole hüljatud ka majanduskasvu ideed. Poliitilisel tasandil on rohepööre ikkagi majanduskasvu strateegia, mida pehmendavad sellised sõnad nagu „kestlik“ ja „jätkusuutlik“.1

    Tasaareng on hoopis tundmatum termin. Selle taga seisab liikumine, mida iseloomustab ühelt poolt jätkusuutlike alternatiivide arendamine ning teiselt poolt tarbimiskultuuri ja kasvupõhise elukorralduse tugev kriitika.2 See liikumine küsib, mis on kasvu mõte, kui kasv seab ohtu meie elukeskkonna ja -tingimused planeedil Maa.3

    Kuigi nendel mõistetel on ühiseid jooni, on ka erinevusi: tasaarengust rääkides soovitakse inimest lõputu kasvu kinnisideest vabastada, samas kui rohepöördes proovitakse kasvu ideest pigem kinni hoida, otsides võimalusi, kuidas majandus saaks jätkuvalt õitseda. Ühe tasaarengu eestkõneleja, Tartu ülikooli arvutiteaduste instituudi teaduri Madis Vasseri hinnangul tuleks aga ka rohepöörde kontseptsioon majanduskasvu küljest lahti siduda, sest jätkuv kasv on ühel või teisel viisil tugevalt seotud elukeskkonnajätkuva hävinemisega.4

    Sissejuurdunud kasvuideaalist lahti laskmine ja majanduse piiramine tähendaks erakondadele poliitilist enese­tappu.5 Mina ei usu, et meie edule ja jõukusele orienteeritud mõttemaailma oleks võimalik üleöö ümber programmeerida: ei ole reaalne, et midagi, mida oleme idealiseerinud aastatuhandeid, saaks niisama lihtsalt välja juurida. Selles mõttes on rohepööre positiivne ja hoomatav vaheetapp. Et teeme alguses pool rehkendust ja siis vaatame edasi. (Jätan siinkohal käsitlemata keerulise küsimuse, kas see on keskkonnahävingu ja kliimakatastroofiga võitlemiseks piisav.)

    Kui tasaareng oleks pusle, siis oleks sel vähemalt 20 000 tükki ning sellel oleks kujutatud suurt ja kirjut lillevälja. Tasa ja targu liikudes õnnestub see lilleväli ehk kunagi kokku saada, kuid me peame kindlasti alustama juba nüüd.

    Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni seisukohast võiks meie eesmärk nii nüüd kui ka järgmistel kümnenditel olla perspektiivinihke algatamine ehk inimeste ettevalmistamine järgmiseks, tasaarengu etapiks. Tuua pilti teistsugust vaadet, teistsugust ideaali, mille tulemusel majanduskasv demokraatlikul viisil oma aujärjelt taanduma hakkaks. See ei ole tingimata kerge ülesanne ning kohe kerkib küsimus, et kuidas saame meie, kes me elame majanduskasvu kummardavas maailmas, kasvatada uut põlvkonda, kes seda ei teeks. Selleks peame eelkõige ise ümber õppima ja nägema tänase süsteemi tagurlikkust. Ümber õppida on aga lihtsam siis, kui ühiskond ümberõpet toetab. Toetava platvormi loomisel on aga ajakirjanikel ja kommunikatsiooniinimestel suur roll. Käsiraamatut, kuidas uue ja jätkusuutlikuma ühiskonnakorra idee „sissesoojendamine“ peaks käima, pole veel kirjutatud, kuid eks see ongi igikestev õpiprotsess.

    Allpool esitan mõningaid ideid ja tähelepanekuid, milliste kommunikatiivsete võtete ja sõnumitega annaks pikas plaanis saavutada tasaarengule suunatud ja kasvumentaliteedist eemalduvat ühiskonnaideaali.

    Alustame algusest: kõik algab sõnast

    Ajakirjale Universitas Tartuensis antud intervjuus toob ökoloog ja looduskaitseprofessor Asko Lõhmus välja, et esmalt on oluline omakeelse mõistestiku loomine, sest kultuur ei võta tegevusi omaks, kui ei saa neid nimetada.6 Pelgast sõnaloomest võib aga väheks jääda. Kui tahame, et mõisted päriselt inimteadvusse jõuaksid, siis on vaja enne käibele­võttu süvitsi analüüsida, ega loodud sõnavaral ei ole peidetud piiranguid, mis selle omaksvõttu pärssida võiksid. Kui soovime, et miski oleks auditooriumi silmis ihaldusväärne, siis peab see nii ka kõlama ning igasugused positiivsed ja negatiivsed taustaassotsiatsioonid tuleks mõiste- ja sõnumiloojatel eelnevalt läbi mõelda.

    Võtame näiteks sõna degrowth, mis on tasaarengu ingliskeelne vaste. Selle sõna puhul on palju arutatud, kas see on idee edasiandmiseks kõige õnnestunum valik. On leitud, et kuigi tähendust peegeldab see hästi, võib degrowth motona olla ebaefektiivne, sest vastandub otseselt kasvule, kutsudes inimestes suurema tõenäosusega esile negatiivset reaktsiooni.7 Kui inimene kuuleb seda sõna esimest korda ja see läheb tema praeguste väärtushinnangute või ühiskondliku ideaaliga vastuollu, siis mõjutab tekkiv eelarvamus ka tema edasist võimet sel teemal infot vastu võtta.7

    Siit nähtub, kui tähtis on arvestada tähendusloomel ja sõnumiseadmisel kognitiivse tasandiga. Väga keeruline või isegi võimatu on ka ühe keele põhjal tehtud uuringuid teistele üle kanda. Näiteks eestikeelne „tasaareng“ ei ole ingliskeelse termini sõnasõnaline tõlge. Vasseri artiklist5 nähtub, et omakeelse käibe­väljendi loomisel osati ingliskeelse terminiga kaasnenud ohtusid arvestada. Tasaareng viitab arengule, mis on rahulikum, käratum ja ühtlustavam. See ei vastusta kasvu, kuid vastandub kiirustamisele, lärmakusele ja ebavõrdsusele, millel on ühiskondlikus plaanis pigem negatiivne kuvand. Niisiis on sõna „tasaareng“ kommunikatiivses mõttes üsna õnnestunud valik, mida ei anna esmapilgul ühelgi moel tagasilangusega seostada. Usun, et sellistele keelelistele nüanssidele peab temaatilise mõistestiku loomisel ja üleüldises kommunikatsioonis ka edaspidi suuremat tähelepanu pöörama. Võime küll rääkida samast asjast, kuid kultuurilised ja sotsioloogilised taustsüsteemid mängivad sõnumi kohalejõudmisel ja omaks­võtmisel äärmiselt suurt rolli.

    Probleemid ja ohukohad

    Liikudes kognitiivse lingvistika juurest määratluse tasandile, peame ikkagi tunnistama, et tasaarengu hoolikas sõnaseade on fassaadiks tõsiasjale, et kasv ei saa olla igavene. Tasaareng on poliitiline projekt, mis nõuab muu hulgas ressursside ümberjagamist, töötundide vähendamist, keskkonna- ja tarbimismakse ning reklaamikontrolli.8 Selle saavutamiseks peaks tänane kapitalistlik ühiskond kannapöörde tegema. Iseküsimus on aga see, kas oleme suutelised vabatahtlikult sellist drastilist sammu astuma ja stabiilse püsioleku ideed teenima. Leebelt öeldes on see kaheldav, mistõttu ei saa otseselt imeks panna, et sellised seisukohad poliitilisel tandril esile ei küündi.9 Kuigi tasaarengu ideaal muudatuste elluviimiseks on ikkagi demokraatlik ja sotsiaalsele õiglusele tuginev protsess,10 võib eelnimetatud määratlus isegi veidi radikaalselt kõlada, omades kerget vasak­äärmuslikku maiku. See on libe tee eriti Eestis ja teistes postsovetlikes riikides, kus rahvas on ebaõnnestunud sotsialistliku riigikorra tõttu kannatanud. Kui soovime, et tasaarengu ideeseeme idaneks, on mõistlik negatiivse maiguga minevikuassotsiatsioone mitte tekitada. Ka väljendid nagu ökomarksism ja ökosotsialism pole kindlasti need, mis kohalikul kommunikatsiooniareenil head vastukaja saaks.

    Meie ühiskond on mugav ehk kõike häirivat välistav. Sõna „tasaareng“ toetab liikumise püüdlusi tasandada ebavõrdsust ühiskonnakihtide vahel. Tasandamine on ju kena sõna, aga tähendab see siiski seda, et ühtlustamise huvides peab keegi millestki loobuma – ebamugav. Igasugune sunniviisiline ühtlustamine ainult õhutaks ühiskonnakihtide vahel vaenu ja see läheks vastuollu ka liikumise demokraatliku taotlusega. Seega saab tasaareng võita vaid siis, kui see muutub ühiskondlikuks ideaaliks ilma sunnita – kui suurem osa ühiskonnast on sellise ühtlustamisega päri ega tunne, et nad sellevõrra vaesemaks jäävad.

    Büchs ja Koch10 toovad esile ühiskondlike debattide tähtsuse, mille fookuses peaks praeguste vajaduste kõrval olema ka vastutus tulevaste põlvkondade ees – et ka neil oleks võimalik oma baasvajadusi rahuldada. Väga tähtis on eristada vajadusi hoopis ressursinõudlikumatest tahtmistest ja soovidest. Tarbimiskultuur ja kasvule orienteeritud ideaal on eelkõige üles ehitatud inimeste soovidele ja tahtmistele. Vajadused on olemuselt enamasti üsna universaalsed ja lihtsad, see aga, kuidas me neid rahuldame, võib varieeruda seinast seina.

    Tahtmiste ja vajaduste erinevust aitab hästi illustreerida Tartu ülikooli kestliku arengu keskuse juhataja ja sotsiaalse kommunikatsiooni kaasprofessori Margit Kelleri toodud näide, et kui inimene ütleb, et tal on vaja autot, siis tegelik baasvajadus on hoopis tarvidus liikuda.6 Auto on mugavus, sest liikumise vajadust aitaks rahuldada ka ühistransport või jalgratas.

    Fakt on see, et kasvupõhisest ideaalist loobumine osutuks mitmes plaanis üsna ebamugavaks, seega proovitaksegi järjepanu otsida rohkem n-ö tarku lahendusi, mis ei peataks kasvu ega muudaks tänases elukorralduses liiga palju, vaid võimaldaks jätkata – ütleme ausalt – oma mugavat elu.

    Lisaks eeltoodule on piirangute, ümberjagamiste ja maksude kehtestamise valemis hulgaliselt tundmatuid ja muutustele osutavaid tegureid, mille suuremat mõju on üsna keeruline ette ennustada. Üks tasaarengu proovikive seisnebki selles, et me ei saa minevikust vastuseid ega võrdlusi otsida – tasaarengu kohta ei ole varasemaid näiteid ning selle mõjust inimeste heaolule puuduvad empiirilised andmed.10 Suurele auditooriumile idee maha müümiseks pole minevikutuge, mis tõestaks, et see mõte võib tõepoolest toimida. Inimesele kui muutustundlikule olendile ei maksa innovatsiooniga liiga intensiivselt ja survestavalt läheneda – tekib tõrge või isegi hirm ning mõistetamatu ja võõras nähtus lülitatakse teadvusest välja. Seega, kui me ei ole sõnumiseadmisel ettevaatlikud ja jääme rikkiläinud grammofonina kordama, et peame muutuma nüüd kohe ja kõikehõlmavalt, siis juhtub suure tõenäosusega see, et inimaju ei suuda neid sõnumeid läbi töötada. Tuleb olla kannatlik hoolimata sellest, et aeg jookseb armutult. Vastasel juhul on tasaarengu tulevik üksnes nende veenmine, kes juba niikuinii usuvad.9 Veenda tuleb aga ka neid, kes samu seisukohti veel ei jaga.

    Lahendused ja lähenemisvõimalused

    Kuidas tuua inimeste teadvusesse ideaali ühiskonnast, mis vastandub kasvu imperatiivile ning on seetõttu ka fundamentaalselt teistsuguse kultuurilise, sotsiaalse, majandusliku, poliitilise ja tehnoloogilise olemusega? Baini jt11 läbiviidud uuring, mis keskendus kliima­katastroofi eitajatele, annab alust uskuda, et muu hulgas mängivad suurt rolli sõnumiraamid (ingl message frames). Riskidele ja katastroofile rõhumisest enam aitab see, kui tõstetaks esile uue käitumisviisi tulemusel tekkivaid hüvesid, sealhulgas pehmeid väärtusi, nagu parem ja hoolivam ühiskond.

    Kuna muutused peavad ulatuma väärtushinnangute tasemele, tundub teemale heaolu perspektiivist lähenemine üsna mõistlik. Ei saa eeldada, et inimesed oma mugavast elust niisama loobuvad – lihtsalt seepärast, et keegi kolmas või neljas ütleb, et olukord on halb. Seda illustreerib hästi Adam McKay 2021. aasta mängufilm „Ära vaata üles“ („Don’t Look Up“). See pole küll tõsielufilm, kuid tabab läbi paroodiaprisma hästi inimolemuse omadust probleemi ees silmad kinni pigistada.

    Niisiis peame sõnumiseadmisse suhtuma targalt ja läbinägelikult, pakkudes perspektiivi. Lihtsalt öeldes tegema vahetuskaupa ja näitama, et tänane ühiskond pole ideaalne ja et mugavusest loobudes võib vastu saada midagi muud, mis inimesele korda läheb.

    Ka Kanada teadlased uurisid, kuidas sõnumiraamid12 mõjutavad inimeste arusaama tasaarengust ning mil moel see siis inimeste emotsioonides ja tunnetuses kajastub.13 Esiteks selgus uuringust, et sõnumist üle võetud perspektiiv mõjutas ka auditooriumi edasist mõttekäiku ja teemarõhke: näiteks keskkonna aspektist sõnastatud raam viis inimeste mõtted eelkõige jätkusuutlikkuse ja keskkonna teemale, seevastu heaolu puudutav raam viis mõtted enam tarbimisharjumuste ja õnne teemadele. Seega ei maksa alahinnata seda, kuidas ja millise rõhuasetusega oma sõnumeid seame. Lisaks joonistus tulemustest välja, et kasule keskendunud sõnumid kutsusid emotsioonidest esile lootust ja aitasid uuringus osalejatel teemaga paremini suhestuda ning et kahjule ja kaotusele fookustatud sõnumiseaded tekitasid inimestes pigem hirmu ja viha. Kõige positiivsemat vastukaja sai aga sõnumiraam, mis keskendus heaolule ja kasule ning milles toodi välja positiivseid aspekte, mis tasaarenguga kaasneda võivad: näiteks rohkem aega perele, püsivamad ja kvaliteetsemad suhted, parem füüsiline ja vaimne heaolu. Need tulemused seavad otsese kahtluse alla näpuviibutamise ja hirmu külvamise strateegiad, mis püüavad küll tähelepanu, kuid tekitavad tunde, et parem on pea liiva alla peita, sest olukord on lootusetult halb. Hirmutamise võte ongi küll efektiivne tähelepanu püüdmise tööriist, kuid pikaajalise pühendumise vaatest võib see pigem vastu töötama hakata.14 Ehk ongi tähelepanu püüdmise aeg vaikselt ümber saamas ja kommunikatsioonis tuleks nüüd pöörduda enam lootust sütitavate ajendite poole?

    Strateegiliselt oleks kasulik liikuda kitsamalt laiemale, üksikisiku tasandilt ühiskonna omale. Miks? Sest enne, kui suurt pilti vaadatakse, mõõdab igaüks asja ikka oma mätta otsast. Seades tasaarengu kommunikatsioonis rohkem fookusesse näiteks tööaja vähendamise teema (ingl work-time degrowth), saame käsitleda valulikke heaoluprobleeme, mida paljud ka isiklikult tunnetavad: stress, ületöötamine, vaimse tervise mured. See, et elutempo on kiirem kui kunagi varem ja et kipume võimete piiril rassima, on üldtuntud tõde. Veedan isegi oma kooli ja töö topeltkoormuse all ilmselgelt liiga palju aega ekraani ees, ohverdades unetunde, aega sõpradele/perele, liikumisminuteid – kokkuvõtvalt enamikku oma vaimse tervise vitamiinidest.15

    Ületöötamise mõju vaimsele tervisele ei maksa alahinnata ja seda on teaduslikult kinnitanud nii uuringud Saksamaal ja Austraalias16 kui ka Ühendkuningriigis.17 2021. aasta seisuga kannatas WHO Euroopa regioonis enam kui 150 miljonit inimest erinevate vaimse tervise probleemide käes.18 Näiteks 2019. aastal oli psüühika- ja käitumishäiretega seotud statsionaarsete voodipäevade koguarv Euroopa Liidus 94,7 miljonit. See oli kõigi haiguste ja seisundite kategooriate lõikes suurim.19 Lisaks on alust arvata, et paljud leebemad ja kergemad psüühilised häired on aladiagnoositud, sest nendega ei tegeleta ning need ei kajastu ka üldises statistikas.

    Muidugi ei suuda tööaja vähendamine kõiki vaimse tervise probleeme kaotada, kuid kindlasti on rahulikumal elutempol positiivne mõju. Eelnev faktirida ei ole esmapilgul just lootusrikas, aga iva peitub selles, et need probleemid rusuvad meid nüüd ja praegu. Ületöötamine ei peaks olema ühiskondlik norm ja kasvu­ideaali taandumine võiks isiklikku heaolu märkimisväärselt parandada – jätta rohkem aega hädavajalike vaimse tervise vitamiinide jaoks. Mõtlemisainest on ja need küsimused puudutavad paljusid, mistõttu kindlustab selle tulipunkti kaudu teemasse sisenemine kindlasti laialdase auditooriumi huvi.

    Fookuses sotsiaalse innovatsiooni toetamine

    Ajakirjanikel ja kommunikatsiooniga tegelejatel lasub vastutus toetada sotsiaalset innovatsiooni, mis looks ühiskonnale väärtust ja tõstaks selle võimekust. Seda tuge saab pakkuda, tuues teatud teemasid rohkem esile ja luues või muutes nende kuvandit. Näib, et selliseid mõttemaailma muutust propageerivaid algatusi ja nende kajastamist on täna päris palju.

    Võtame näiteks datšarajoonid. 2000. aastate alguses oli Tallinnas keset Kristiine linnaosa suur plats erisuguste kasvuhoonete ja aialappidega ning see ei olnud sugugi ainus omataoline. Need suvilakesed ei hiilanud oma esteetilise välimusega, kuid inimestel oli koht, kus nokitseda ja tomatit-kurki kasvatada.

    Ehitusbuumi ajal jäi see praktika uuele elamurajoonile ja modernsele mõttelaadile jalgu. Datšade kaotamist ja sellisest eluviisist distantseerumist aitas kindlasti tagant tõugata ka muutunud maailmapilt, kus suvila pidamine kuulus pigem sovetiaega, mil poest midagi saada polnud.

    Praeguseks on selliseid suvilarajoone Eestis alles vaid käputäis. Neid on uurinud Jena ülikooli doktorant ja tasaarengu liikumise aktivist Lilian Pungas, kelle uuringutulemused näitavad, et seda laadi aiaharimine suurendab ühtekuuluvustunnet ja kogukondlikke sidemeid, tõhustab kogukonna arengut ning pakub paika, kus värskes õhus lõõgastuda.20 Kuigi datšarajoonid kipuvad ununema, on nad saanud moodsad järeltulijad – linnaaiad. Viimaseid on näiteks Tallinnas tänapäeval ligi 30 ning lisaks sellele, et seal saab näpud mulda pista, teenivad need ka keskkonnahariduse huve.21

    Perspektiivinihe on märkimisväärne: ühel hetkel on üks praktika linnaruumist välja juuritud ja kümmekond aastat hiljem algab selle taassünd. See on ehe näide tasaarengu ideega sobituvast mentaliteedimuutusest: me saame rakendada varasemaid praktikaid, ilma et peaksime rääkima taandarengust. Linnaaiad on muidugi vaid üks imetilluke edulugu sotsiaalse innovatsiooni skaalal, kuid see-eest kõnekas, sest nihe on toimunud üsna väikse ajaga. Sotsiaalseid praktikaid, mida on vaja jätkusuutlikuma homse nimel luua või jalule aidata, on aga palju ning ajakirjanduse ja kommunikatsioonivaldkonna panust positiivse kuvandi loomisel ei maksa alahinnata. See, kui palju ja millise tooniga me millestki räägime, määrab nende omaksvõtu ühiskonda.

    Lõppsõna

    Ma ei ütle, et tasaareng oma üksikasjades on 100% ideaalne, aga põhimõte on aus, sest lõputu majanduskasv ei näi loogiline, liiatigi realistlik. Rääkimata tarbimisühiskonna mõjust elukeskkonnale. Seetõttu peaksime ajakirjanduse ja kommunikatsiooniväljal hoolt kandma selle eest, et see sõnum oleks selge, õige rõhuasetusega ja jõuaks inimesteni.

    On keeruline ennustada, kas ja millal tasaarengu etapini jõuame, sest kommunikatsioon on mõnes mõttes nagu pusle – iga tükike, nüanss tuleb läbi kaaluda ja seejärel kõik detailid hoolikalt kokku sobitada. Mõned pusled on aga keerulisemad kui teised ja kui tasaareng oleks pusle, siis oleks sel vähemalt 20 000 tükki ning sellel oleks kujutatud suurt ja kirjut lillevälja. Selle kompleksse teema põhisõnum „kasv ei saa olla igavene“ läheb vastuollu senise harjumuspärasuse ja ideaaliga. Seetõttu usun, et tasaarengu ehk kasvujärgse maailma mõttemalli tuleb juurutada üksnes tükk-tükilt, kui taas pusle paralleel tuua. Tasa ja targu liikudes õnnestub see lilleväli ehk kunagi kokku saada, kuid me peame kindlasti alustama juba nüüd, ehkki oleme juba hilinenud.

    Kindlasti tuleks kasuks, kui kohalikud teadlased ja üliõpilased tasaarengu sõnumiseade rohkem huviorbiiti võtaksid. Uurida tuleks lingvistilisi nüansse ja sõnumiraame, sest see annaks kommunikatsioonistrateegiale kindlama põhja. Mujal tehtud uuringud pakuvad küll mõtteainet ja näitavad suunda, kuid ei pruugi alati Eestisse üksüheselt ülekantavad olla. Aeg aga tiksub armutult.

    Kas tuleviku tasaareng hakkab detailides täpselt niimoodi välja nägema, nagu liikumise tänased eestvedajad seda ette kujutavad, on iseküsimus. Aga ma arvan, et see on suuresti ka meie kui kommunikeerijate ja ümberõppijate teha.

    1 Rohepööre. Euroopa Komisjoni reformitoetuse veebileht.

    Rohepööre. Eesti Vabariigi Valitsus.

    2 Mis on tasaareng? – tasaareng.info

    3 Timothée Parrique, The political economy of degrowth. Economics and Finance. Doctoral Thesis. Université Clermont Auvergne [2017–2020]. Stockholms universitet, 2019.

    4 Madis Vasser, Uus liikumine püüab kõigutada majanduskasvu ülemvõimu. – Tartu Postimees 2. II 2023.

    5 Madis Vasser, Tasaareng ehk miks majandus ei pea kasvama. – Müürileht 14. I 2019.

    6 Tiia Kõnnusaar, Mis on ülikooli missioon kliimakriisi ärevas hinguses? – Universitas Tartuensis 10. II 2023.

    7 Stefan Drew, Miklós Antal, Degrowth: A „missile word“ that backfires? – Ecological Economics 2016, 126, lk 182–187.

    8 Giorgos Kallis, In defence of degrowth. – Ecological Economics 2011, 5, lk 873–880.

    9 Jeroen C.J.M. van den Bergh, Environment versus growth — A criticism of “degrowth” and a plea for “a-growth”. – Ecological Economics 2011, 70 (5), lk 881–890

    10 Milena Büchs, Max Koch, Challenges for the degrowth transition: The debate about wellbeing. –Futures 2019, 105, lk 155–165.

    11 Paul Bain, Matthew J. Hornsey, Renata Bongiorno, Carla H. Jeffries, Promoting pro-environment action in climate change deniers. – Nature Climate Change 2012, 2, lk 600–603.

    12 Uuringusse kaasati neli raami ehk sõnumipüstitust, mille sisu oli sarnane, kuid mis kõnetasid lugejat eri nurga alt. Kaks raami keskendusid keskkonna sõnumile (environmental message) ning kaks heaoluga seotud sõnumile (well-being message). Mõlema sõnumigrupi alla kuulus omakorda üks kahjudele (kui me nii ei tee, siis mida me kaotame) ja üks kasudele (kui me nii teeme, siis mida meil on võita) osutav raam.

    13 M. Fernanda Tomaselli, Robert Kozak, Robert Gifford, Stephen R. J. Sheppard, Degrowth or Not Degrowth: The Importance of Message Frames for Characterizing the New Economy. – Ecological Economics 2021, 183.

    14 Saffron OʼNeill, Sophie Nicholson-Cole, “Fear Won’t Do It”: Promoting Positive Engagement With Climate Change Through Visual and Iconic Representations. – Science Communication 2009, 30(3), lk 355–379.

    15 peaasi.ee

    16 Steffen Otterbach, Andy Charlwood, Yin-King Fok, Mark Wooden, Working-time regulation, long hours working, overemployment and mental health. – The International Journal of Human Resource Management 2021, 32:22, lk 4659–4686.

    17 David Angrave, Andy Charlwood, What is the relationship between long working hours, over-employment, under-employment and the subjective well-being of workers? Longitudinal evidence from the UK. – Human Relations 2015, 68 (9), lk 1491–1515.

    18 The Pan-European Mental Health Coalition. WHO.

    19 Mental health and related issues statistics. Eurostat

    20 Lilian Pungas, Food self-provisioning as an answer to the metabolic rift: The case of ‘Dacha Resilience’ in Estonia. – Journal of Rural Studies 2019, 68, lk 75–86.

    21 Kogukonnaaiad. www.tallinn.ee

Sirp