Eesti Draamateatri „Keskmängustrateegia“, autor Madis Kõiv, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Margus Vaigur ja videokunstnik Tauno Makke. Mängivad Mait Malmsten, Indrek Sammul, Ain Lutsepp, Lembit Ulfsak, Laine Mägi, Kersti Heinloo, Harriet Toompere, Guido Kangur, Mari Lill jt. Esietendus 7. XII 2014 Eesti Draamateatri suures saalis.
1980. aastate lõpul tundus Madis Kõivu kirjutatu üsna tumedana. Vaino Vahinguga kahasse ilmutatud romaanis „Endspiel“ näis Kõiv Vahingu enesepaljastusi vaid tähenduseta logorröaga segavat. 1990. aastate algul pääses ent Eesti kultuurieluski valla kõikelubavate postmodernistlike tuulte pööris. Vahinglikud kannatused tundusid nende taustal veidi kurnavana ning Kõiv avanes vastumängijana, kes Vahingu inimese tõelise mina ülesleidmise kinnismõttega mängivat eksistentsialismi pisut moodsamate kultuuriteooriate vaimus tasakaalustas. Meie mõtlemise ja olemise äramääratus ajastu konteksti ja keeletarvitusega. Keele ja võimu seosed. Ettevaatlikkus tehnilise maailma suhtes. Müütidest vabanemine nende läbinägemise kaudu. Kreekaliku taasavastamisest johtuv mõttevärskus. Kõigil neil ühtäkki moodi tulnud teemadel oli Kõiv meie maailma kultuurilisest arengust ja vabadusest raudse eesriidega ära lõigatud maal mõtelnud ja rääkinud ülejäänutest aastakümneid varem. Peaaegu sakslaste ja prantslastega sünkroonis.
Muidugi oli ka niisugune arusaamine Kõivust üheülbaline ja poolik ning Kõivu eriasend postmodernismi suhtes paistis neilgi aastatel silma. Kõiv oli XX sajandi teise poole tuisupäise vaimuga võrreldes rahulikum, tervemõistuslikum, sügavam. Kümne aasta taguses mõttevahetuses (Sirp 3. XII 2004) suhtus ta postmodernismi kangelastesse tugeva reservatsiooniga, väljendudes Foucault’ suhtes selgelt pejoratiivselt ning Heideggerigi osas vimmakalt. Moodsate teooriate asemel kaevus Kõiv iidsesse kreeka mõtlemisse, nähes meie kultuuri süvavundamenti seal. Postmodernistide arvates ilmnevad keele ja mõtlemise probleemsed seosed näiteks tihti alles XX sajandil, seoses Whorfi ja Sapiri või Quine’iga. Kõiv ent avab „Atika apoorias“ jm sama teema vanakreekalikke tagamaid ja seda detailsusega, mis on postmodernistide näidete tulevärgist paeluvamgi.
Tõsi, ka Heidegger, Gadamer ja Foucault uurivad kreeka vaimsust ja toonitavad nagu Kõiv mõtlemise määratust traditsioonist. Ometi käib Kõiv ka kreekast huvitudes XX sajandi mõttevooludega võrreldes oma teed. Gadamer ja Foucault tuhnivad traditsioonis paljuski uudsuse järele janunedes, et avastada värskeid identiteediloomes kasutuskõlblikke detaile, mille toel enese eest jooksu pista. Heidegger jällegi arendab vaidlust ja vägikaikavedu uusaegse tehnilisusega. Kõiv seevastu ei soovi minevikku üha uuesti küsitledes olemise silmapiiri kuidagi uudselt avardada ega pea ideoloogilist lahingut. Ta üritab vaid end traditsioonis ja minevikus üles leida. Ometi on Kõiv mineviku küsitlejana maniakaalne, hullunum kui ükski teine traditsioonis elamise rõhutaja.
Kõiv ise on viidanud oma usutunnistuse kattuvustele Nietzsche omaga. Muidugi pole Kõivul midagi ühist väänutustega, mille ohvriks Nietzsche mõtlemine kohe pärast kõrgmäestiklase vaimsesse hämarolekusse vajumist langes. Kõivu mõjutanud Nietzsche jääb kaugele sellest postmodernismi eelkäijast, kellele tänapäeval soovivad tugineda hübriid- ja propagandasõdade pidajad, nihilismi nime all tugevama õigusele takkakiitjad või majanduslikku avangardismi uskuvad pankurid. Nietzschele toetuvalt on meil majandusliku progressi perspektiive vedanud ju näiteks Robert Kitt.
Kõivu Nietzsche-tunnistuses on esikohal saatusearmastus, amor fati. Kõivu kreeka huvi kroonib tragöödia esitamistele omistatav funktsioon vabastada vaatajad hirmust ja ängist toimunu paratamatuse äratundmise läbi. Nõnda pidi toimima ka Kõivu manifesteeritud külm teater, mis vaimustas 1990. aastatel Stanislavskile vastandujaid. Peaasjalikult tuletab Kõiv meelde, et oma identiteedi eest ei põgene. See on ilmvõimatu, kultuuriseaduste-vastane (need on siinkohal sama kindlad kui loodusseadused) vähemasti sel kreekalikul pinnal, millel viibime (võib-olla kusagil idamaal saab keegi kuidagi teisiti).
Kõivu veendumus näib olevat, et identiteediga ei anna ette võtta suvalisi hüppeid, ostapbenderlikke malekäike. Pimedus ja hämarus, milles Kõivu tegelased alalõpmata viibivad, ei viita mingile jumalata või suure narratiivita maailmale, nagu on Kõivu vahel tõlgendatud. Hämarolu on seisund, milles käigud, s.t meiega juhtunu tagamaa, ei ole kõigi finessideni selge. Kõivu häirib ka see, kui mõni ettur on arusaamatult oma asukohta muutnud. Hullem on, kui ei tea, kust kerkivad esile odad.
Iseseisvuse taastanud Eesti ühiskond ja kultuurielu on ent ostapbenderlike malekäikude varaait. Kujutleme, et Eestiski võib spekuleerida kogu ilmakultuuriga mis tahes piiridest välja tegemata, lahedasti nagu Eco, mõni külalis-DJ või -tantsulavastus. Arvame, et võime tähendusloo seksikaimatest tuultest endale küsimuste, valu ja kannatusteta kujundada identiteedi ja ajaloo, nii et kogu minevik moodustab ühe toreda, meid siin Maarjamaal maiskondlikult läbi eri kihistuste rikastava pagasi, millel puuduvad tähelepanu nõudvad varjuküljed.
Kõiv on ka väitnud, et eestlane ei saa kirjutada „Roosi nime“ ega isegi mitte „Kristiina Lauritsatütart“, vaid näha ikka vaid siinset „ahasveeruse und“. Nii on ta 20 aastat tagasi Vikerkaares Ene Mihkelsonist inspireerituna öelnud. Mihkelsonlikku nime vaeva ei ole meie taasiseseisvumisjärgses kultuuris aga päriselt, vähemasti mitte kõivulikult mõistetuna kuigivõrd tuntud, kui ka Mihkelsoni on loetud ja austatud. Kõiv aga ei lase unustada, et isegi siis, kui me tahame olla kompleksivabad triivijad mõnes maailmalinnas üleeile sündinud „underground-skeenel”, on meiega ikkagi veel kohad Süvahavval, Meeksi mõis ja selle maad ja nendel juhtunu, millest ei saa lihtsa tehtega edasi, mööda ega tagasi. Nagu ei saa mööda ka 1944. aasta septembrist Piuse rannas, kus Paul Keres koos Liivika poiste, Tuglase, Tiefi valitsuslaste jpt-ga ootas tulemuseta Rootsist tulema pidanud paati.
Niisugused asjad ja läbielamused ei ole lihtsalt ühed vabad, suvalised tähenduskuhilad teiste seas, nagu Vahemeres ligunetud nädalad või ekstaas St Vincenti ja Anna Calvi saatel – asjad, mida võid oma identiteediga pelgalt meeldimusepõhiselt liita ja lahutada. Meie Vorkutad, Kirovid, „julgeolekunimekirjad“ jms on kõivulikult väljendudes nagu lõpumõtte koorem, mida vähihaige ei saa maha panna: „Ei saa muretult jahuda artriidist, kui keha on täis surmatõve metastaase“. Punased ostapbenderlikud käigud (nagu ka rüütlite ristikäigud jm) on meie küljes kui kivid, millega helgest taludeajast jäänud noorusmälestuste kõrval kaasnevad kurbus, ähvardusetunne ning lakkamatult kustuma kippuv lootus.
Kakskümmend ja enam aastat ei kummitanud uue ärkamisaja aegseid eestlasi eriti need punased (nüüd siis pruunid) ostapbenderlikud malekäigud, mille ette pandi „Keskmängustrateegia“ kangelane Paul Keres koos oma venna ja põlvkonnakaaslastega. Käigud, mille järel jäid vastukäikudena ainult halvad ja väga halvad valikud. Nüüd näib aga täiesti päral olevat Ene Mihkelsoni (kelle lood olid Kõivu meelest justkui ta enese kirjutatud!) ja Kõivu aeg. Kuidas siin ikka panna muretult oma postmoderni ja uusnaiivsust, kui jälle ähvardab üks ida poolt tulla, et jõuga ette kirjutada, millal võib ropendada, mismoodi peab seksuaalsuse eri avaldumisvormidesse suhtuma ja hullematki veel.
„Keskmängustrateegia“ näib olevat Kõivule tüüpiliselt üks unenägu hämar- ja ärkvelolu vahel. Unenägudega on XX sajandi kunstis ja teooriates muidugi üle janditud. Aga Kõivu unenägu on siiski asjakohane, tervemõistuslik ja arusaadav, kui kõrvutame seda klassikaliste, filme (eriti eesti omi) üksteise järel põhja vedanud halbade hobuseunenägudega. Füüsik Harald Keres solpab uneseguselt pead täitvates tähenduste kihtides, et saada veidigi selgust ning enda ja maletajast venna jaoks vähemaks neid male- ja elupartiisid „millest ei saa aru, kuidas neid mängiti ja nad mängitud said“.
Ka sedasi ei jõuta liiga palju edasi. „Ruum läheb jälle valgemaks, jääb aga hämaraks ikka“ on remark, mis sobib enamiku Kõivu tekstidega. Ikka sedasi, nagu käratab Ain Lutsepa kehastatud julgeolekupolkovnik ühes unenäo pidevatest õudusmomentidest Mait Malmsteni mängitud füüsikule: „Ja küll te näete, kui palju kordi veel ikka otsast peale ja otsast peale, kuni otsad täiesti sassi lähevad ja te enam isegi ei tea, kus te käisite ja mis tegite, kuhu lähete ja mis teete ja kas üldse teete ja kes olete.“ Ometi ei saa selgusetungi ka jätta. Selgusepüüuta on hulpimine ostapbenderlike käikude tuules veelgi jubedam.
Kereste lugu on Kõivule suuresti vahend, et tulla meie saatuseparatamatuste ning ka omaenda solipsistlike mälestuste juurde. Maletaja ja füüsik-astronoomi eriala moodustavad Kõivule inimolu käsitlemiseks ideaalselt sobiva metafüüsilise raami, samuti nagu vendade saatus on tüüpiline XX sajandi eestimaisele raputuste räga läbiteinutele. Universumi lõpmatule avarusele vaatamata on siinmail sündinutel ikka olnud valida vaid vähesed, osalt enda välja mängitud, osalt ette pandud käigud. Ja sageli vaid ajutist pagendust võimaldavad vangerdamised ja sundkäigud.
„Keskmängustrateegiaga“ ei paku Pedajas Kõivu lavastades midagi põhimõtteliselt uut. Pedajase Kõivu-lavastuste järjepidev vaataja võib lausa arvata, et tegu on mingi lihtsa isemängiva mudeliga. Ometi teame, et Kõivu näidendeid peeti – ja mitte väga ammu – üldtunnustatult lavakõlbmatuks. Samuti on palju Kõivu tükke, mida pole ette võtnud Pedajas, läinud lihtsalt rappa. Pedajase käes Kõiv elustub. Kui vaja, nopib ta Kõivu tekstidest metafüüsilisi ladestusi õhemaks, putitab loo vaatajasõbralikumaks. „Keskmängustrateegia“ jmt puhul jällegi lisab Pedajas metafüüsikat (sageli „Küüni täitmise“ monolooge laenates) lavatekstile juurde. Teksti lugedes vaid aimatava värviga karakterid muutuvad laval unustamatult groteskseks. Unenäod, kus võrdse ja pisut segase intensiivsusega põkkuvad metafüüsika, ajalugu ja argiseigad, omandavad aga suurepärase lavalise vormi.
Etteheiteid Eesti Draamateatrile võib mõista. Elatakse üksjagu rutiinis, on loominguliselt loidu lohisemist ammu traditsiooniliseks saanud ja kohati maha käima kippuvate teatrivahendite ja aastakümnetega end publiku südamesse mänginud näitlejate najal. Teatri dialoog uuemate teatritegemise võimalustega on olnud väheldane. Ometi ei käsitle meie lähikümnendite teatris keegi kohaliku ja ka üldinimliku identiteediga seonduvaid teemasid nii sügavalt, laiahaardeliselt ja metafüüsiliselt hõlmavalt kui Pedajas oma Kõivu (ja Frieli) lavastustes. Pedajas on Kõivu lavastades olnud ikka ka imetabaselt õiges ajas, kairoses. Alustanud 1990. aastatel valdavalt meie euroopalikke kultuurilisi tagamaid avavate näidenditega, on ta läinud üha lokaalsemaks, kohaliku ajaloo keskseks. Teatrites pole küll luurajaid palgal ja repertuaar kavandatakse pikalt ette. Ometi esietendus „Lõputu kohvijoomine“ Vene-Gruusia sõja vahetus järellainetuses ning Kereste lugu nüüd Ukraina sündmuste aastal.
Nukraks teeb Kõivu puhul naisosade teisejärgulisus. Värske lavastuse juures ei olnud selles osas siiski kõik lõpuni elamusetu. Kiita tuleb Ene Paaveri koostatud kavalehte. Laine Mägi tegi võimsa kõrvalosa, Mari Lille näos (seekord küll vaid finaalis) ja hääles ent kehastuvadki ju eestimaised hirmud ja ärevus iseeneses. Nuriseda võiks koera osatäitmise üle. Meeldiv muidugi, kui nunnundusega üle ei voolata, kuid liigne minimalism kodulooma lavaletoomisel muudab kreatuuri rolli ka kuidagi liiga kaudselt aimatavaks. Aga jäägu see …
Mait Malmsteni tehnokraat Kõivu-Pedajase kümne aasta taguses „Finis nihili’s“ võiks olla vabalt üks kõigi aegade meisterrolle. „Keskmängus“ tegi Malmsten samas võtmes ent veelgi võimsama etteaste. Malmsteni peene groteskiga võõbatud karikeeringu tagant paistavad nauditava äratuntavusega arvukad iseloomujooned, mis meie okupatsiooniaegsetes tehnopolides liikujate karaktereis vohasid. Näiteks anekdootlikkus, mis tekib, kui auahnus ja hullunud põhjalikkus erialastes asjades seisab kõrvuti ekstra kätteõpitud abitusega olmeküsimustes ja konventsionaalsuse raamidest väljuvate suhtlusmomentide puhul.
Kõiv on muuhulgas ka suur psühholoog, üksjagu teistmoodi kui Dostojevski või Tammsaare, aga võimalik, et mitte väiksem. Eks Malmsteni esitatus on Kõivu ennastki, kes on öelnud: „Olen alati kartnud võõrast, avalikkust, võõraid inimesi, pole kunagi tahtnud asju ajada ja suhelda, isegi füüsilist eemaletõukavust selle ees tundnud. On inimesi, kes on eneses teravalt teadlikud, ja ümbruse vastukaja (olgu häätahtlik, olgu vaenulik) võib seda härivalt segada. On inimesi, kes on ainult ähmaselt iseendas teadlikud, ja alles ümbruse vastukaja annab neile selle selgepiiriliselt kätte.“ Osundatu on nauditavalt vendade Kereste looks kirjutatud ja lavale toodud. Indrek Sammul maletajast vennanagi teeb oma etteaste hoogsalt ja eeskujulikult, kuid kuidagi liiga eeskujulikult. Guido Kanguri repliigid ja monoloogid on ent Kõivu lavastuste tugipostideks ka siis, kui temale „Finis nihili’s“ nähtuga võrreldavalt ei panustata.
Kõige asendamatum Kõivu ja Eesti Draamateatri näitleja on aga loomulikult Ain Lutsepp. Nagu öeldud, lohisetakse paljudes selle teatri lavastustes lõdvalt tuntud ja väsinud võttestiku peal. Aga sellise lavastuse juurde ei olegi vaja tantsunumbreid. Muidugi ei lähe meie põlvkonna teatrivaatajal iial meelest, kuidas Hannes Kaljujärv „Laulatuses“ hardcore tähendustiinet teksti artikuleerides veel ka pea peal käis, aga füüsikuist ja polkovnikuist ei pea tingimata akrobaate tegema. On imetabane, kuidas Lutsepp peaasjalikult pelgalt miimika ja žestide, aga eriti hääle, ülimalt eripäraseks arendatud ja ülimeisterlikult vallatava intonatsiooniregistri toel mängib äravahetamatult lummavaks paljude erinevate lavastuste psühholoogia, meeleolud ja tähenduskihid.
Mõistes ja toetades Vabaerakonnaga ühinemise eetilist paatost, ei oska küll kujutleda, et Eesti Draamateatriga võiks juhtuda midagi hullemat, kui et Lutsepp lähebki Toompeale.