Jüri Luik pakkus Diplomaatia veebruarinumbris välja kommunismi kuritegude uurimiseks rahvusvahelise komisjoni moodustamise, mida asus toetama ka Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu. 18. märtsil allkirjastasid Eesti president Toomas Hendrik Ilves ja Poola president Lech Kaczyński ühisdeklaratsiooni, üleskutse „uurida kommunismi inimsusvastaseid kuritegusid ja inimõiguste rikkumisi ning anda neile hinnang”. Üleskutses on ka väga ühemõtteline selgitus komisjoni ülesannete kohta: „Selle komisjoni eesmärk ei oleks hukkamõist või kohtumõistmine üksikisikute üle, sest tegu ei oleks kohtuga; selle eesmärk oleks heita valgust sündmustele, mis toimusid neljandikul Euroopa territooriumist, langetada otsus süsteemi kohta, mille järelmõjud ei ole vaibunud kuni tänase päevani”.
Selgituse esimene pool peab andma ammendava vastuse väheinformeeritud üksikisikute küsimustele stiilis „kas jälle algab üks nõiajaht ja ahjuajamine?” või „kas see või teine endine komparteilane võetakse nüüd vastutusele?”. Selgituse teine pool aga põhjendab diplomaatiliselt, miks komisjoni vaja on – eks ikka seetõttu, et kalduvus ja kiusatus kuritegusid uuesti korda saata on pigem neil, kes naudivad karistamatust ja saavad kuritegudeni viinud mõtteviisi/ideoloogiat lahedasti edasi propageerida, kui neil, kelle tiivad aegade lõpuni kärbitud. Järelmõju, mis presidentide hinnangul pole tänase päevani vaibunud, avaldub selles, et korda saadetud kuritegusid ei võeta omaks, mistõttu pole kannatanud kuulnud silpigi kahetsemist või vabandusi. Järelmõju nähud on ka välispoliitilises kõnepruugis tarvitusel mõisted nagu „lähivälismaa”, „mõjusfäär” jne, teistes riikides kehtiva õiguskorra vastase tegevuse mahitamine ning finantseerimine.
Seda kõike saab edukamalt ohjeldada, kui selleks on loodud rahvusvaheline konsensuslik arusaamine ja kui mitte õiguslik, siis vähemasti deklaratiivne alus, millele poliitilised otsustajad saaksid toetuda näiteks ELi ja Venemaa suhete arendamisel „topeltstandarditeta”.
Luik nimetas oma artiklis probleemi otsekoheselt nii: „Meile teevad loomulikult rohkem muret kommunismi reanimatsiooni märgid Venemaal, mis oli suurim kommunistlik riik maailmas. Samuti olukord Valgevenes, kus kommunistlik ühiskonnakorraldus pole isegi ajutiselt lakanud.” Siin pole ju küsimus selles, kui suur on Venemaa praeguse, Gennadi Zjuganovi juhitud kompartei populaarsus Venemaal, ega selles, kui edukalt Moskvas võimulolijad seda eelmise riigi jäänuknähtu võimust eemal hoiavad, vaid ikka Kremli valmisolekus sõlmida uusi huvisfääride jagamise lepinguid esimesel võimalusel, kui kuskil selleks partner peaks tekkima. Venemaa imperiaalne enesepilt pole ju muutunud ja ega selle muutumist pole soosinud ka rahvusvaheliste organisatsioonide jäikus. Vetoõigus ÜRO julgeolekunõukogus toidab vähemasti Venemaa välispoliitilises aparaadis usku oma külma sõja aegse võimsuse jäävusse ja nõudeõigusesse kõigil kontinentidel. Ja seda ei väära isegi nii ilmselged pretsedendid nagu Kosovo iseseisvumine ja selle tunnustamine Venemaa vastuseisust hoolimata.
Seega võiks öelda, et nii nagu natsismi hukkamõist, on ka kommunismi ja seda viljelnud süsteemide hukkamõist vajalik just Euroopa demokraatlikele riikidele. Selleks, et paremini vältida kiusatust astuda ebademokraatlike riikidega moraalitutesse, ent pragmaatilistesse, kiiret kasu tõotavatesse suhetesse mõne kolmanda, väiksema arvelt. Euroopa Liit kui süsteem näib küll rahu ja heaolu piisava tagatisena, kuid väike moraalse kapitali varu ei tohiks paha teha sellelegi õilsale ühendusele.
Rahvusvahelise komisjoni moodustamise algatust seni käsitlenud uudiste kommentaarides on rabavalt palju negatiivset hoiakut: et milleks meile seda üldse vaja, et kui juba, siis peaks hukka mõistma eurooplaste tegevuse Ameerika vallutamisel jne. Paljud soovitavad igasugusest tegevusest hoidumist, kuna igal juhul on iga tegevus valik ja näib kahepalgeline kellegi teise suhtes. On mõistlik piirata komisjoni tegevusväli Euroopaga ning alles pärast kodustes asjades lõppjäreldusteni jõudmist on põhjust propageerida neid ka teistel kontinentidel. Aga kõigepealt tuleb komisjon üldse moodustada. Selleks on vaja liitlasi ja oskust mitte ihaldada endale kogu au ja kõiki tiitleid. Eesti seisukohalt parim variant oleks ise komisjoni tegevuses kõrvalossa taandumine niipea, kui töö käima läheb. Loomulikult tuleb oma osa teha ülima põhjalikkuse ja täpsusega, leida oma esindaja ka komisjoni tippkoosseisu (parima väljaselgitamine vajaks vähemasti sama põhjalikku arutelu nagu Euroopa parlamendi saadikute selekteeriminegi, sest koht on vähemalt sama kaaluga). Tõenäoliselt oleks asja huvides see, kui komisjoni juhiks näiteks mõni auväärne sakslane (Saksamaa kaasamine on punase DDRi eksisteerimise tõttu niikuinii vältimatu). Kui aga eurooplased ei peaks omavahel kokkuleppele jõudma, siis poleks midagi halba selles, kui komisjoni juhiks autoriteet USA idarannikult või koguni Iisraelist. Tähtis pole rahvus ega kodakondsus, vaid isiku rahvusvaheline kaal, reputatsiooni laitmatus, poliitiline seljatagune. Uurimiskomisjonil on mõtet siis, kui selle juht suudab komisjoni töö tuua teemana Euroopa poliitilisele keskväljale. Lõppude lõpuks lahendatakse ju küsimust, mis on Euroopa tulevikule sama oluline kui Nürnberg 50 aastat tagasi. Võimalikult täpsed teadmised mineviku kohta on vältimatu osa teadmistepõhisest ühiskonnast. Hirmust kantud soovitus mitte minevikku vaadata on aga sama hea kui nõue likvideerida paleontoloogia kui teadusharu, sest kivimite uurimise käigus võiks ju välja tulla, et inimese lähim eellane oli hoopis ämblik. Kasu ei vähematki, ent milline häbi!