Iraak ja Afganistan on Eestile ju õigupoolest juba lihtsad teemad. Ka rahvusvaheliste suhete ja julgeolekupoliitika sisust ja kaalust praegusega võrreldes vähem taibanud koalitsioonid Eesti lähiajaloos on iga kord missioonide lähetamise või ajapikenduse otsusega hakkama saanud. Darfur ehk humanitaarkatastroof Sudaanis on vähemasti Eesti riigikogule uus teema. Ja võimalik Aafrikasse minek 2008. aasta esimesel poolel on täiesti uus asi ka Eesti kaitseväelastele. Laiaulatuslikud rahuoperatsioonid Sudaanis ja seda ümbritsevates riikides ÜRO ja Aafrika koostöös pole seni saanud käivituda ÜRO vajaliku resolutsiooni puudumise tõttu.
Kord juba Atlandi taga, astus peaminister Brown loomulikult ka ÜRO peamajast läbi ja nõudis teisipäeval seal julgeolekunõukogult, et 26 000 meheline rahvusvaheline rahuoperatsioon alaku kohe. Britid koos Prantsusmaaga on Darfuri asja vedanud kuude kaupa, aga seni põrganud julgeolekunõukogus vetoõigusega Hiina vastuseisule. Teisipäeval läks resolutsioon, mis küll näiteks USA poliitikute suureks pahameeleks lahjendati varasemast pehmemaks ja peaaegu sanktsioonivabaks, lõpuks läbi ja isikkoosseisult ajaloo suurim rahuoperatsioon võib alata. Eesti paneb vastavalt varasematele lepingutele välja rühmasuuruse üksuse Põhjala brigaadi koosseisus. Aga mõistagi peab valitsus kõigepealt Eesti kaitseväelaste üle riigipiiri saatmiseks riigikogult nõusoleku saama. Mida varem, seda parem.
Tõenäoliselt leidub riigikogus vähemasti üks rahvaesindaja, kes seoses uue missiooniga tõstab päevakorda mõnest vanast ja vähemasti osaliselt ebapopulaarsest missioonist loobumise. Kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnul missioonide kiire kokkutõmbamine Afganistanis või Iraagis valitsuse kavade hulka ei kuulu. Tõsi, Iraagi missiooni tähtaeg lõpeb tänavu ning jätkamiseks peab jälle parlamenti minema.
Kui Browni ja Bushi kohtumise tagajärg oleks olnud pahandus ja see, et Ühendkuningriik tõesti oma vägesid Iraagist välja tõmbama hakkab ning Iraagi saatuse ainult USA hooleks jätab, oleks Eestilgi olnud lihtsam kohalike isolatsionistide rõõmuks ära tulla. Nüüd aga on vastupidi.
Aaviksoo ütles Eesti Päevalehele, et kõigepealt oodatakse ära USA Iraagi üksuste juhi kindral Petraeuse ettekanne ja siis otsustatakse. Bush teatas pressikonverentsil, et temagi otsustab Iraagi edasise käekäigu üle sama ettekande põhjal, mis Bushi sõnul saab valmis septembri keskel. Kui valitsus tahaks Iraagi ja Darfuri missiooni küsimusi rangelt lahus hoida, siis oleks hea luba Aafrika missiooniks nõutada kohe, kui riigikogu korraliselt kokku tuleb (või miks ka mitte erakorraliselt, koalitsiooni algatatud erakorralised on ju alati tulemuslikud). Siis saab kiuslikele rahvaesindajatele öelda, et Iraak on täiesti omaette teema ja kõik sõltub Petraeuse ettekandest.
Darfuri missiooni arutelul mõõdetakse riigikogus veel üht ja rahvusvahelises plaanis mitte vähe tähtsat asja, nimelt kas Eesti parlamendis ka mõni rassist leidub või mitte.