Teine, suurem viga Alatalu argumentatsioonis seisneb selles, et XX sajandi totalitaarsetest režiimidest (eelkõige NSV Liidust ja tema vasallriikidest) rääkides ei näi Alatalu märkavat, et antud riigid ei kujuta endast normaalseid riike, mis üldjuhul pürivad stabiilsuse ja koostöö poole. Seetõttu ei ole reeglite tuletamine totalitaarsete riikide käitumisest otstarbekas. Tegu on ikkagi XVIII ja XIX sajandi emantsipatsiooniliste filosoofiliste voolude mõjul kujunenud inimvaenulike ideoloogiate ning naiivsete (kuid mitte vähem kuritegelike) mõtteeksperimentide viljadega. Seda laadi riikide käitumine on igas mõttes agressiivne ja küüniline, sest seda nõuab nende süsteemide enda sisemine loogika: seni, kuni eksisteerib teistsuguseid, inimese (sh ka rahvuse, keele, kultuuri ja subkultuuri) vabadust austavaid süsteeme, tuleb otsida kõiki vahendeid nende allutamiseks.

Lihtsalt hämmastav, millise kergekäelisusega pillutakse väiteid, mille tagant aimuvad terved õõvastavad maailmad – näiteks eeldus, et riigid eksisteerivad ainult selleks, et üksteise kõri kallale kippuda. Ajastu vaim, mis teha… Loodetavasti mitte küll meie ajastu, vaid ühe varasema, kui rahvusvahelisi suhteid sellises võtmes õpiti ja õpetatigi.