eestlaste muistse hiiemäe, Pähklimäe kõrval.
Eestimaa suviste kultuurisündmuste mitmekülgsuses ja kirevas paletis ei ole põhjust kahelda. Pisikese miljoniriigi ja -rahva kohta toimub väljaspool Tallinna mittekommertslikke muusikafestivale rohkesti ja võib olla kindel, et midagi põnevat folgist, jazzist või alternatiivmuusika žanreist leiab festivalide programmist ka kõige nõudlikuma maitsega muusikasõber. Millisena aga paistab nimetatud žanre esindavate festivalide praegune olukord Eestis? Üritan selles keerukas nišifestivalide labürindis alljärgnevalt selgust luua, abiks omaenda kogemused ja kaheksa festivalikorraldajat, keda loo jaoks küsitlesin. Oma emotsioone ja kogemusi jagasid Guido Kangur („Sõru jazz“), Villu Veski („Juu jääb“), Meel Valk ja Maris Andreller („Seto folk“), Ants Tõnisson („Schilling“), Mihkel Kübar (Instikurmu festival), Rait Parts („Sääsepirin“) ja Kaido Kirikmäe („Kukemuru ambient“).
Enne labürinti astumist ja loo juurde asumist olin omaks võtnud mõned Eesti folk-, jazz- ja alternatiivmuusika (sealhulgas alternatiivsema roki) kohta üsna kindlalt kivistunud eelarvamused. Küsitluse idee oligi neid veelgi kinnistada või hoopis ümber lükata.
Professionaalne rokifestival puudub
Kõigepealt natuke taustast. Väidan, et Eesti professionaalse festivalikorralduse ja publiku tarbimisharjumuste vahel valitseb teatav konflikt. Banaanivabariigi pöörastel esiaastatel toimunud ühislaulmiste ja muusikaürituste tõelise buumi kohta on mul midagi raske öelda, kuna lippasin neil üritustel ringi hilismürsikuna, kõrvus kõmisemas küll Kulo, Vennaskond, Vanem Õde ja teised Eesti tolle aja rokiheerosed, kuid festivalide produktsiooni kuidagi analüüsida ei mõistnud. Siiski on mul teravalt meeles levimuusika traagiline faas, „Rock summeri“ viimased päevad, kui piletita festivaliplatsile pääsu üritades sai selgeks ürituse mõttetus: turvamehi oli festivalialal rohkem kui publikut, kõle ja tühi laululava esine isegi enam väga ei meelitanud.
Aastate tagant ning loetu ja nähtu põhjal kangastub, et siis, kui Jüri Makarov püüdis oma õhinapõhised sõbrad varakapitalistlikus Eestis asendada professionaalsete palgatöölistega ja asus juba arvestatavate kogemustega nn päris festivali korraldama, vaibus ka publiku huvi ning saabus madalseis, mida ei suutnud kuidagi elustada ka 25 aastat pärast festivali sündi tehtud meeleheitlik katse. Küllap lõi tollal paralleelselt laulurahvas välja tugev mammonaihalus, supermarketite kultuur võttis üle ühislaulmise kultuuri. Uus aeg nõudis uusi turundusstrateegiaid, pioneerina ansambel Jam ja hilisem päkapikudisko vormisid Eesti popmuusika millekski uueks. Millekski selliseks, mis kaotas oma mõjujõu ja inimesi ühte liitva sõnumi. Muusikast sai tarbetümps ja algas suvetuuride ajastu ning hilisem vahupidude hiilgeaeg. Väikeste mööndustega kolis alternatiivmuusika põranda alla veel umbes kümneks aastaks.
Hubane kodukohafestival massiürituse asemel
Olgugi et paljudel festivalikorraldajatel Eestis on häid ideid, muusikatööstuse inimestest koosnev tugev võrgustik nii kodu- kui välismaal, meeletu energia ja alustamiseks vajalik kirg, ei ole siiski pärast „Rock summerit“ suudetud luua üle kümne aasta kestva järjepideva suvise rokifestivali traditsiooni. Ja ärgu tundku end puudutatuna paljud väiksemad tegijad või Tallinna iga-aastane showcase-festival, mille korralduse tasemes ma ei kahtle. Pean silmas midagi Szigeti, Roskilde või isegi „Positivuse“ sarnast. Niipea kui asutakse suvist rokifestivali korraldama professionaalselt asutusepõhiselt aasta läbi kestva palgatööna, kipub üritus mõne aja pärast välja surema.
Väljaspool Tallinna on meile jäänud ikkagi mõnetuhandese publikuga festivalid (Viljandi folk, tõsi, on erand), mille tegemist on alustatud põlve otsas ning tegijatel on tavaliselt festivalipaigaga isiklik side lapsepõlve, looduse või sugulaste kaudu. „Schilling“, „Rabarock“, „Juu jääb“ ja nii edasi. Näiteid võib tuua veelgi. Mõned loo tarvis küsitletutest korraldavad festivali koguni oma koduõuel. Kas eestlase paikse talupoja identiteet lööb siin veel XXI sajandil välja? Eesti äärealadel, peamiselt Lõuna-Eestis ja saartel, toimivadki vaid püsiva, maksimum mõnetuhandese publikuga DIY-üritused? Üldiselt jah, sest suurem külastajaskond nõuab juba investeeringuid infrastruktuuri: mahukamaid majutusasutusi, pikemat toitlustustänavat, võimsamat elektrienergiat jne. Kõike seda festivalikorraldajad oma õlule võtta ei julge ega taha. Kvantiteedi asemel soovitakse pigem hoida või tõsta kvaliteeti. Tulevikunägemus on suunatud pigem sisemisele tiimiarendusele kui festivali välisele kasvule. Tõsi, kasvu panevad juba eos kinni nišifestivalide laiemale üldsusele mittemidagiütlevad nimed. Massiliselt tuleb näiteks kohalik maarahvas lõppkokkuvõttes välja ikkagi üritustele, kus saab leiba ja tsirkust. Leib ja tsirkus aga tähendavad Smilersit, Hellasid Vellesid, Toomas Annit, isegi Tanel Padarit ja nüüd ka Curly Stringsi. Võib-olla vanast rasvast teatud määral ka Marju Länikut, Terminaatorit või koguni Mr Happymani? Tihedast süldisõelast maapiirkondade lavale lõplikult läbi murda pole vist õnnestunud ühelgi inglise keeles laulval eesti bändil. Ewert and The Two Dragonsil, niivõrd kuivõrd, noorema publiku silmis vähesel määral siiski. Ambitsiooni veidi kasvada ilmutas ühena pea ainukestest siiski näiteks Intsikurmu festival.
Promob koht ja atmosfäär
Üldiselt on Eesti suvistel nišifestivalidel välja kujunenud, et neid promovad pigem ürituse nimi ja atmosfäär kui esinejad. Korraldajad valivad esinejate seast enamasti välja eelkõige need, kes on endale südamelähedased. Arvestatakse ka, milline esineja on parajasti aktuaalne: kellel on väljas uus plaat, kes on uus ja värske tulija jms. Teiselt poolt võidakse „publikumagnetina“ kasutada ka mõnd esinejat, kes on veidi laiemalt tuntud, pole aga ammu esinenud.
Esinejate valiku tähtsust publiku suurendamisel rõhutasid festivalidest „Seto folk“ ja „Juu jääb“. Seejuures jäi kõlama seisukoht, et sel juhul peab esineja tõesti omas valdkonnas tuntud olema. Näiteks Koop „Juu jääbi“ puhul või Jazzanova, kes tõi 2011. aastal rekordarvu publikut.
Muusika nõuab lisaväärtust
Peaaegu kõiki nišifestivale Eestis iseloomustavad nn lisaatraktsioonid, milleta ilmselt on uue suvefestivali käivitamine ka 2015. aastal peaaegu et lootusetu ettevõtmine. Levinud lisategevuseks on näiteks RMK matkad, põnevalt sisustatud (s.t mitte ainult batuut-õhupall-formaadis) lastealad, lodjasõit, lavade paigutamine harjumuspäratusse ja üllatuslikult mõjuvasse keskkonda, avastamisrõõmu pakkuv toidutänav jne. On lootust, et just sellistelt, oma Eesti kiiksuga festivalidelt võiks Lääne-Euroopa muusikahuvilisest elamusteotsija leida midagi, mida oma kodumaal kogeda pole võimalik.
Kui uurisin festivali korraldajatelt, kas ollakse rahul mittekommertsliku muusika festivalide rahastamisega kultuurkapitali ja teiste riiklike fondide poolt, olid vastused vähemalt sama eripalgelised nagu festivalide kontseptsioonid. Kõlama jäi rahastusallikate puhul ikkagi kindluse ja stabiilsuse puudumine (võrdlus lotomänguga), ehkki ilmajäämise puhul püüti olla mõistev – kõigile ju niikuinii toetust ei jagu. Rõhutati veel, et raha jagunemine eri žanride vahel peaks olema võrdsem, et ei tohiks ühte või teist žanri teistele eelistada. Väiksemad festivalid tõid koguni välja oma sõltumatuse püüde toetustest ning ühe riikliku toetusprogrammi puhul rõhutati üsna otseseid seoseid komisjonis istuvate inimeste ja toetuse saajate vahel.
Lõpetuseks võib käsi südamel kinnitada, et suviste nišifestivalide programmid Eestis on sisukad, üritused on tehtud pühendumusega, küll väikseformaadilised ja veidi kodukootud, kuid säilitanud eesti või soome-ugri kultuuriruumist tuleneva omapära. Hoidkem siis seda ja tehkem veelgi tugevamaks. Tulge välja oma mugavustsoonist ja käige rohkem festivalidel. Nii saavad ka tegijad märgatavalt indu juurde.