Suvi seostub juba kooliajast eelkõige puhkusega, kuigi paljud ei saa ka siis seda luksust enestele lubada. Puhkus omakorda seostub ajaga, mil ei pea töökohustusi täitma, nendele isegi mitte mõtlema.
Maailm on nõnda loodud, et puhkama peavad kõik elusolendid, nii floora kui fauna. Puhkus on nõnda tähtis, et sellele on pühendatud isegi üks käsk kümnest. Ning seesama õpetus manitseb puhkama regulaarselt, mitte siis, kui hing hakkab seest välja minema.
Kummalisel kombel on aga uuel eesti ajal saanud puhkusest peaaegu et patutegemise sünonüüm. Tööasju aetakse hilisõhtul, öösel, laupäevast ja pühapäevast rääkimata. Seitsmesaja-aastase orjapõlve ja nõukogude aja üle elanuna on meie rahvas mässinud end vabatahtlikult nüüd mammonaorjusse ning on tuvastatud, et sõna „puhkus“ tekitab paljudel isegi allergilise reaktsiooni. Loomulikult ei ole eestlased ainsad tööhobused. Jaapanis on kuuldavasti paljud inimesed üldse loobunud oma elamispinnast ning magavad büroos. Euroopas suhtutakse aga üleüldise halvakspanuga lõunapoolsetesse liiduvabariikidesse, kus veel on au sees pühapäeviti pere keskel pikalt lõunatada ja ka äripäeva õhtutel sõprade pool külas käia.
On see siis meile külluse koju kätte toonud? Ei ole nagu märganud. Eestimaa uusim vabadus, ei teagi mitmes koos pärisorjuse kaotamise, nõukogude vabaduse, sellest vabastamise vabaduse ning omakorda sellest vabastamise vabadusega, on kestnud juba terve inimpõlve või rohkemgi, aga sente loetakse veel kiivamalt, kui kunagi varem. Loomulikult teavad seda vanasõnatarkust kopika korjamise tähtsusest kõik, kuid on see korjamine meile midagi olulist kaasa toonud? Või küsigem teisiti – mille arvelt korjatakse?
Nõukogude ajale aitas meil vastu panna selge teadmine kuulumisest Euroopa kultuuriruumi. Selles kultuuris, mis tugineb Kreeka ja Rooma antiikühiskonnale ning sai meie ajaarvamise esimestel sajanditel uut hingust kristlusest, kujundati juba esimese aastatuhande keskel välja tugev usule ja moraalile toetuv ideaal. Loomulikult ei puudu selles noores ja värskes Euroopas inimlikud kõrvalekalded, kuid normid on siiski küllaltki kindlalt paigas. Laps teeb ju ka vahel pahandust, jonnib ja kombib oma piire, kuid kindlad kokkulepped aitavad tal ennast leida ja tasakaalu saavutada. Nõnda arenes ka tolles selgete normidega Euroopas ühtviisi nii kunst kui ka teadus ja kui aeg-ajalt juhtuski mõnes kohas võimu kuritarvitamist või mahhinatsioone, siis kõigile teadaolevalt jätkasid säärased isikud maise teekonna lõpul oma teed palju tulisemas ja piinarikkamas keskkonnas. Ehk teisisõnu: see, mis on Euroopast teinud ainulaadse nähtuse inimajaloos, on kahe möödunud aastatuhande loomingulisus. Kordan veel, et ma ei idealiseeri sugugi seda aega ega arva, nagu oleks seal puudunud valed, kurjus ja saamahimu, kuid igat uut põlvkonda kasvatati siiski kõrge moraali vaimus. Isegi kui praktika on vahel erinenud, oli ideaal selgelt paigas. Loov Euroopa ei olnud vaid sõnakõlks, vaid toimiv ühiskond, mille võrsed jõudsid tänu tsistertslastele ja dominiiklastele juba üle kaheksasaja aasta tagasi ka siiakanti. Selles kultuuris on karastunud meie paljukiidetud talupojatarkus ning see kultuur on toonud meid loomuliku arusaamani omariiklusest kui ainuõigest vormist sarnase ajaloo ja keelega inimgrupile. Siin me nüüd siis oleme koos oma Euroopa vendadega, peaaegu et ideaalses ühiskonnas ilma surmanuhtluseta ning kõikide tolereerimisega. Ainuke probleem on selles, et see toetuspind, mis meid siiani on toonud, on hakanud viimase sajandiga kiirelt sulama, nagu mõjuks ka talle kliima soojenemine. Või ehk mõjubki? Loomulikult selles tähenduses, et väikekodanlik elustiil just seetõttu ongi väike, et mõeldakse väikselt, ei nähta kaugemale kui omaenese auto nina või niidetud murulapike. Väikekodanlasele ei ole tähtis, kas inimkonnal on saja aasta pärast liiga soe või liiga külm, ta ei kuluta liialt raha kunstile, kuna selle eest saab midagi enesele palju vajalikumat ja käegakatsutavamat. Ta ehitab palju, kuid odavalt ja koledalt ning ikka selleks, et raha liiguks ja müstiline kasum aina kasvaks. Kunstiakadeemiat, muusikaakadeemiat, balleti- ja muusikakooli, kontserdisaale ja palju muud ei ole talle vaja. Ei ole vaja ka kunstnikke, kirjanikke, muusikuid, näitlejaid ja teisi muidusööjaid, keda peab vaid üleval pidama ning kes midagi mõistlikku vastu ei anna.
Euroopa jalad ei ole enam mullas ning ilma toiduta hakkab kõik elav närbuma. Majandus võib küll kasvada, kuid vilja lõikavad need, kellel selleks rammu. Ramm tuleb tarkusest ning see viimane ei koosne ainult kulude ja tulude kokkulöömisest.
Suvi on ka koolilõpu aeg. Mida me siis vabas Eestis sündinud põlvkonnale eluks kaasa anname? Kas kaine talupojamõistuse, mis juhtis meid hariduse, laulupidude, „Kalevipoja“, pasunakooride, Vanemuise ja Estonia toel iseseisvusele, või turuseisuga kohaneva ideaalideta kalkuleerimise? Selles on küsimus.