Raamatusse valitud 410 fotot pole muidugi kõik, mis Kalju Suur laulu- ja tantsupidudel teinud, osa kultuurilooliselt olulisi pilte läks ühe õnnetusega jäädavalt kaduma. Maestro Suur selgitab: „Mul polnud tervis siis enam kõige parem. Panin ilmutava laborandi jaoks pildid ja negatiivid suurde vanni, aga kuuma vee kraani tihend hakkas läbi laskma ja aur ujutas kõik üle. Nõnda „uppus” akordionistide orkester kõik ära.”

Loomulikult tuli ette ka muid takistusi. Suur meenutab: „Tallinna fotoklubi liikmetel, kuhu ka siis kuulusin, pidi laulupidudel olema vaba liikumine. Võtsin ikka pika objektiivi abil ka peaproove pildile, aga sinna Lauluväljaku tuletorni oli väga raske pääseda. Aga sain ennast sinna üles ka kuidagi ära rääkida.” Just sealt tuletornist ongi tehtud mitmed lainurkobjektiiviga panoraamvõtted, kus peal sajad tuhanded pidulised. Näiteks „Lava on varjus, publik päikeses” (lk 129) ja „Üldvaade” (lk 140). „Ühe pika pildi tegin ka 11. septembril 1988. aastal, kui oli ligi 300 000 inimest ja kõik need tähtsad kuhjas ees. Mina võtsin nad kõik üles,” lisab Suur.

Kalju Suur on teinud väga palju kultuuriteemalisi päeva- ja naljapilte, tema meelisvõtteks paistab olevat nihkes olukorra ja olendi tabamine. Igasugustele objektidele ja maastikele on ta lisaks pildistanud lapsi, loomi, naisi (akte), silmi, humoorikaid seiku ja muidugi tohutu palju kultuuriloolisi portreid, meie loojaid ja kultuuritegelasi iga muusa vallast. Sel teemal on ilmunud kokku kümme raamatut.

„Ma ei pea ennast fotokunstnikuks, vaid eelkõige ikka fotograafiks. Püüan tabada hetke, ega mina ei lavasta ja ma ei monteeri ka. Meil on kõiksugused fotokunstnikud, kes seavad asju ja inimesi, et neid üles võtta, aga mina jahin hetke, olen päevapiltnik,” kinnitab Suur, kelle üks suur eeskuju on prantsuse kuulus fotograaf Henri Cartier-Bresson, keda peetakse moodsa fotoajakirjanduse isaks ja keda Kalju Suur on kunagi Tallinnas ka pildistanud. Olgu öeldud, et Bresson lubas end pildistada haruharva.

„Bressonil oli tihti mitu teemat ühes pildis. Näiteks oli korraga tabatud loodust, randa, last ja looma ning seda kõike kuidagi humoorikas võtmes,” selgitab Suur ning meenutab, et ainuke väljaanne, kus ta töötanud (1981–1994) ja hiljem ka kaastööd teinud, on kultuurileht Sirp.

Lõpetuseks ei saa kuidagi mööda vaadata Kalju Suure fotonäitustest, mida on üleval olnud 159. Neist viimane rippus Peterburis Jaani kirikus. Kalju Suurel on komplekteeritud mitu temaatilist „portsu”, näiteks laulvast revolutsioonist kokku pandud näitus on üleval olnud kaheksas riigis. Ja pildistamine jätkub, vanameistri silm on endiselt ergas ja käsi kaameraga kärme kerkima.