Värske eestikeelse filmiraamatu ilmumine võiks ju olla mõningast tähelepanu äratav sündmus, kuna seesuguseid jõuab letile jätkuvalt (loodetavasti mitte igavesti) üliharva. Ikka väga harva.

Järjekordne filmiraamat tuli ilmale suhteliselt vaikselt. Novembrikuu keskel pandi vaateakendele pildialbum „Laps Eesti filmis“ ja nagu infokoogelmooglist paistab (vt näiteks ka Mari Klein, „Nukitsamehest väikelinna detektiivideni ja Libahundi Tiinast Taarkani“, ÕL 21. XI 2014), toimus PÖFFi lastefilmifestivali „Just film“ raames limonaadikinos 16. novembril ka pidulik raamatuesitlus, kus kõnelesid kultuuriminister ja kes kõik veel.

Eks ole teada tõsiasi, et PÖFF tahab neelata endasse kõik ja selle keerises hajuvad unustusse paljud kaalukamadki sündmused, kui võib olla ühe 150-leheküljelise teosekese tutvustamine. Kui tahad, et sinu aastatepikkust tööd ei märgataks, katsu tutvustada seda PÖFFil. Lühidalt, PÖFFiga maksab ikka koostööd teha, aga mõistlikult. Ja veel kord lühidalt, filmiarmastajad, ärge unustage, uus raamat teile silmarõõmuks on müügil juba teist kuud.

Ilusad päevapildid …

… kena lehitseda. Maksad poolsada eurot ja võid jääda päriselt lehitsema. Mis käes, see oma.

„Laps Eesti filmis“ on koostatud ajaloogiliselt, alustades aastast 1947 ja lõpetades aastaga 2013, ning see sisaldab 134 päevapilti 84 mängufilmist. Eesti Filmi Andmebaasi (vt www.efis.ee) teabe põhjal on seega Õnne Kepi lõpp­valikusse mahtunud alla poole Eestis tehtud täispikkadest mängufilmidest. Miks on tehtud just niisugune valik, koostaja sissejuhatuses ei põhjenda. Ta ei selgita ka seda, miks on kõrvale jäänud enne 1940. aastat tehtud mängufilmid (nendeski vudib ringi mõnigi takkus peaga Eesti-aegne põnn) või Eesti Telefilmi kaubamärgi all paari aastakümne vältel toodetud teosed (katsuge kujutleda igihaljast jantmängu „Siin me oleme“ ilma lapsnäitlejateta!). Väide, et välja jäetud filmides polegi lapstegelasi, peaks vett ainult väga-väga osaliselt, mõnedel juhtudel kindlasti, küllap sellepärast niisugust väidet vist ka ei esitatud.

Kui piirduda ainult kahe detailsema küsimusega, siis kõigepealt: miks on välja jäänud väike Tõnu Oja Kaljo Kiisa ühes paremas lavastuses „Jäljed“ (1963)? Pealegi räägib see film ju muu hulgas isade-poegade suhetest sundkollektiviseerimise keerulistel aastatel. Või miks on loobutud meie parimate lühimängufilmide lastest? Kuidas saab õiglase filmilastepildi kokku ilma lahedate tegelasteta lühifilmidest „Mehed jäävad koju“ (Igor Jeltsov, 1956) või „Semm“ (Aare Tilk, 1990)?

Printsiip, millist ülevaadet pildiraamat lõpuks andma on kutsutud, jääbki mulle segaseks. Et paneme kokku toredaid pilte – see on tõesti kiiduväärt kavatsus.

Vaataks ka siit-sealt pildiallkirju. Neis pole näitlejaid ja rolle nimetatud, aga siis järsku lk 43 on kirjutatud, et laps-Tiina rollis oli „Libahundis“ (Leida Laius, 1968) tulevane poetess Doris Kareva. Samas kõrval, lk 42 vaatab meile vastu Vladislav Koržetsi tedretähniline koon filmist „Viini postmark“ (Veljo Käsper, 1967), aga tulevasest humoristist ja telesaatejuhist ei silpigi. Lk 30 pildiallkiri märgib, et seal filmis „Ühe katuse all“ (Igor Jeltsov, 1962) näeme „hiljem enesele reklaamimaailmas nime teinud“ Olav Osolini, aga lk 78 „Nukitsamehe“ (Helle Karis, 1981) pildi alt me ei leia Ülari Kirsipuu nime ega ka mitte kinnitust, et too poiss on samuti hiljem endale reklaamimaailmas nime teinud. Nali naljaks, paistab, et toimetaja pole õieti toimetada jõudnud. See käib nii pildi- kui ka lühitekstide paigutuse ja sisulise kohendamise kohta. Näiteks lk 27–29 on pildid muusikalisest komöödiast „Laulu sõber“ (Ilja Fogelman, Reet Kasesalu, 1961). Millegipärast on lk 28 mainitud, et koolipoisina esineb filmis Juhan Viiding. Poiss on seal näha tõesti, aga üldplaanis, ent lk 27, kus tulevase poeedi ja näitleja nägu on palju ligemalt kaadrisse võetud, tema nime ei märgita, kuigi huvitatu võiks poisi nii paremini ära tunda. Lk 116 aga näeme, kuidas pildirea koostaja on ootamatult hoogu sattunud ning pannud sisse kujunduslikult väga hästi kõlbava, kuid sisuliselt täiesti sobimatu pildi Soome superstaarist Peter Franzénist, püstol palges, filmist „Nimed marmortahvlil“ (Elmo Nüganen, 2002).

Filmide lühikokkuvõtetes on siin-seal (arvatavasti Õie Orava Tallinnfilmi raamatute toel) millegipärast säilitatud nõukogudeaegne sõnapruuk: „filmi tegevus toimub 1940. aasta dramaatiliste sündmuste taustal, mil kodanlik Eesti…“ jne (lk 37, filmist „Me olime 18-aastased“, Kaljo Kiisk, 1965).

Seni parim Eesti filmilaste käsitlus

Kirjandusloolane Õnne Kepp on raamatut koostades teinud ära suure töö (ajakirjanduse andmeil kestis see mõne aasta). Raamatu lõpus antud kokkuvõttev kirjutis „Laps aegade paines“ on minu arvates tänini eesti keeles ilmunust parim artikkel, kus käsitletud Eesti filmilaste elu ja tegemisi. Paljuga selles kirjutises väidetust tahaks vaielda, aga seda võib teha teises kohas, edaspidi. Kirjutise autor on igati tunnustust väärt.

Tegijal juhtub. Tõrvatilgana meepotis on kirjutise ingliskeelses tõlkes lansseeritud (taas!) mõned uued ingliskeelsed Eesti filmide pealkirjad, aga see pole otse tõlkija süü, vaid pigem meie filmiandmebaaside tänaseni kestva ebaühtluse probleem. Ja last but not least: „täiskasvanutele tehtud filmid“ (lk 151) ei ole vist sõna-sõnalt adult films (lk 157, tõlkijad Piret Merimaa ja Hilary Bird) – avarama fantaasiaga ingliskeelsele lugejale võib sellest lausest kogemata jääda mulje, nagu käsitleks Lastekaitse Liidu väljaanne pornograafiliste filmide tootmist Eestis.

Turak Tuhkapusija?

Lastekaitse Liit on välja andnud kokku kolm ilusat pildiraamatut. 2003. aastal ilmus „Lapsepõlv. Laps Eesti kunstis“ (koostajad Reeli Kõiv ja Mare Joonsalu), 2008. „Laps loob maailma. Laps Eesti laste­raamatu illustratsioonidel“ (koostajad Õnne Kepp ja Gunnar Lilles) ja nüüd siis „Laps Eesti filmis. Laps aegade hõbelõngal“.

Vaadanud kõrvuti läbi kõik kolm pildiraamatut, kargas meelde kunagine Tallinnfilmi anekdoot: ühel isal oli kolm poega, kaks olid täitsa normaalsed, aga kolmas oli kinomees.

Tuttav lugu? Kolmandat poega nimetatakse sellesama loo muistsemates variantides, näiteks Venemaal, Loll-Ivaniks, Setumaal Turak Tuhkapusijaks.

Kaks varasemat pildialbumit on tõesti väga uhked ja läbitöötatud, veerand tuhat lehekülge, hästi palju illustratsioone, lisatud kunstnike ja autorite lühielulood, taga sponsorite nimestik, mängus ka haridus- ja teadusministeeriumi toetus. (Huvitav, kas filmiraamat laste harimiseks ei kvalifitseeru?)

Kolmas, nüüd ilmunud album, on nende kahe varem sündinud tüsediku kõrval suisa düstroofik, kilu mis kilu, ja vaatab vahel natuke metsa poole.

Aga mäletate, kuidas muinasjutt lõppes? Mis ikka sai tollest kolmandast vennast? Lõpp oli ju ilus, vähemalt muinas­loos.