Üle pika aja algab järgmisel nädalal Tallinnas Eesti keelpillimängijate konkurss (7. – 16. X), viimati 1987. aasta novembris toimunud XI vabariikliku interpreetide konkursi (keelpillimängijatele) otsene järglane. Seekordse võistumängimise kaks esimest vooru mängitakse Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis, finaal aga Estonia kontserdisaalis, kus on kaastegev Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Mikk Murdvee juhatusel. Konkursi žürii professor Kristel Pappeli juhtimisel hindab eraldi viiuli-, vioola-, tšello- ja kontrabassimängijaid.

Läheneva tähtsündmuse eel arutlesid keelpillimängu õpetuse praeguse seisu üle Tallinna muusikakeskkooli viiuliõpetaja Kaido Välja ja tšelloõpetaja Mart Laas. Mõlemad kuuluvad ühtlasi Eesti Keelpilliõpetajate Ühingu (EKÜ) juhatusse ning on aktiivsed tegevmuusikud: esimene ERSO II viiuli kontsertmeister ja teine rahvusooperi orkestri tšellorühma kontsertmeister. Neid küsitles muusikakeskkooli noor tšelloõpetaja Ardo Västrik.

Olete mõlemad hinnatud pedagoogid ja siinse keelpillimaailmaga väga seotud, mistõttu on just teilt sobiv küsida, kuidas hindate Eesti keelpilliõpetuse ja -mängu hetkeseisu.

Mart Laas: Seda võib vaadata mitmelt tasandilt. Kui rääkida tšellomängust, siis on paarikümne aasta taguse ajaga võrreldes selle kandepind meeletult laienenud. Eriti just selles osas, kui palju muusikakoolides õpitakse tšellot. Siin on kindlasti oluline osa tšelloansambli C-Jam kümneaastasel tegevusel. Tšello kui pilli propageerimisel on sellel olnud hindamatu roll.

Kaido Välja: Huvi õppida on väga suur. Eriti just pealinnas ja mitmel tasemel. Siiski ei soovita sageli saada professionaalseks muusikuks.

Laas: Siit jõuame teise tasandi juurde. Suur probleem noorte mängijate puhul on see, et Eesti orkestrite üldine tase on praegu väga kõrge. Iseenesest on see kvaliteedi parandamisel väga hea, ent selliseid mängijaid, kes sobiksid ja keda orkestrid tahaksid, Eestis väga palju ei ole. Siin ongi väike vastuolu: me ei suuda piisavalt „toota“ selliseid mängijaid, kes kõlbaksid, ent samal ajal „toodame“ nii häid, et nood eelistavad minna välismaale ja lähevadki. Teadmata on, kas nad tulevad tagasi. Paarikümne aastat eest oleks võib-olla mõni üksik Eesti keelpillimängija sobinud Euroopa orkestrites mängima, praegu on neid tunduvalt rohkem. Tippe on palju enam. Vaadake, kui palju eestlasi töötab ainuüksi Soome Rahvusooperi orkestris.

Välja: Mart räägib väljundist, kuhu õpilased peaksid jõudma. Aga kui me vaatame meie hallatavat perioodi õpilaste elust, s.t vahemikku I–XII klassini, siis tehakse ikkagi sama head tööd kui vanasti. Lihtsalt edasisi väljundeid ja võimalusi ennast täiendada on tunduvalt rohkem, varem oli neid vaid kaks: kas Moskva või Leningradi konservatoorium, kus garanteeriti kindlasti esmaklassiline õpetamise kvaliteet oma kindlate tavade ja dogmade kohaselt.

Kas see on Eesti ühiskonnas laiem muusikute probleem, et eriala ei ole piisavalt hinnatud?

Välja: See ei vasta tegelikult tõele, sest on väga häid pillimängijaid, kes tahavadki just siin elada ja tööd teha. Lähim näide on uus Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsertmeister Triin Ruubel, kellel oleks võimalusi ka mujal maailmas tööd saada, kuid kes tahtis ikkagi Eestisse tagasi tulla.

Laas: Tallinna muusikakeskkoolist rääkides on kindlasti probleemiks kaadri vananemine. Paratamatult ootab ees suur põlvkondade vahetus. Paraku ei näe ma noorte seas erilist huvi õpetamise vastu. Endiselt valdab suhtumine, et pigem lähen orkestrisse mängima kui õpetama ja sellest on muidugi kahju. Siinkohal võiks positiivse näitena tuua Vanemuise sümfooniaorkestri endise kontsertmeistri Kristel Eeroja-Põldoja, kes pühendus pärast orkestrist lahkumist ainult õpetamisele Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis. Kahjuks on tegemist üksikjuhtudega.

Välja: Võib-olla olukord muutub, kuid praegu on huvi mängida orkestris tõepoolest tunduvalt suurem, kui huvi õpetamise vastu. Kui vaadata kas või viimaseid konkursse orkestritesse, siis on osalejaid juba väga palju ja heal tasemel. Sümfooniaorkestris mängida on prestiižne.

Milline on lahendus? On kuulda, et samalaadne õpetajate põud on mureks juba mitmes huvikoolis.

Laas: Väga keeruline öelda. Ega ainult palgaga mõjutada ei saa, sest osas koolides, eelkõige Tallinnas, on õpetaja palk sama suur kui orkestrantidelgi. Loomulikult on õpetajal suurem vastutus. Välja: Eks õpetamine ole ikka eelkõige kutsumus, missioon koolitada järglasi. Inimene peab selle kutsumuse endas avastama. Õpetamine pole lihtsalt teadmiste edasiandmine ega ka klienditeenindamine, nagu tänapäeva moodsas ühiskonnas tihti normiks on. See on ikka looming, koostöö õpilasega, koos kasvamine-arenemine, kusjuures ka õpetaja peab arenema. Koos avastatakse põnevat maailma nimega muusika ja mida sügavamalt uurida, seda põnevam, huvitavam see on. Rõhutan veel kord, et huvitavamaks läheb see ikka mõlemale osapoolele, nii õpetajale kui ka õpilasele.

Õpetajate põua osaliseks leevendamiseks on ühingu juhatuses väljatöötamisel nn mentorlusprogramm. Eelkõige on see mõeldud noorematele õpetajatele, et nad saaksid paar korda aastas kogenenud kolleegidega arutada oma töös ette tulnud küsimusi, näidata õpilasi jne.

Välja: Pean mentorlusprogrammi ellukutsumist väga oluliseks. Mingis mõttes on õpetaja eriala väga sarnane pillimeistri omaga. Seda võib ju spetsiaalses koolis õppida, kuid erilise tulemuse on saavutanud siiski need, kes on mõne suure meistri juures elanud ja õppinud. Selge see, et ajad on muutunud ja keegi kellegi juures enam elama ei hakka, kuid selline meistri-selli-õpipoisi suhe on endiselt aktuaalne. Mina alustasin konservatooriumi esimestel kursustel õpetamist Ivi Tiviku juhendamisel ning olen temale nõuannete ja vestluste eest väga tänulik. Need olid laiahaardelised ning hõlmasid teemasid lihtsatest nõuannetest aplikatuuri valikul õpetamise oluliste aspektideni välja.

Sealjuures on väga oluline tunnetada hetke, mil on vaja õpilane lahti lasta, et ta oleks suuteline ise ideed edasi kandma. Ivi teadis väga täpselt, millal noore õpetaja tiivad omakorda kandma hakkavad.

Laas: Eks muusikaõpetajal ja ilmselt õpetamise puhul üldse ole tähtis kogemus. Noored alustavad tavaliselt väikese koormusega ja enamasti saabub mingi kindlustunne alles pärast esimest aastakümmet. Kui Kaido rääkis Ivi Tivikust, siis mina alustasin juba konservatooriumi teisel kursusel pedagoogilise praktikaga Laine Leichteri juures. Tähtis on ka muutumine ja ajaga kaasaskäimine. Oskan ainult enda kohta öelda, aga olen viimase kümne aasta jooksul väga palju muutunud. Kindlasti mäletavad algusaja õpilased mind teistsugusena. Olen koos ühiskonnaga ka ise arenenud. On äärmiselt oluline olla vastuvõtlik ja koostööle aldis.

Koostöö hea näitena võib tuua juba üle kümnendi peetud Eesti noorte tšellistide festivali. Esimesel päeval esinevad õpilased eelklassist kuni abiturientideni, teisel päeval on seminar õpetajatele. Mäletan väga elavaid arutelusid mingi konkreetse tehnilise probleemi üle ning olen noore õpetajana nendest vestlustest inspiratsiooni saanud. Kui pöörata jutt lähenevatele sündmustele, siis on paslik uurida teie suhtumist konkurssidesse.

Välja: Loomulikult on see üks osa õppest! Konkurss annab väga suure impulsi, see aitab püstitada eesmärgi. See on võimalus teha suhteliselt lühikese perioodi jooksul väga suur arenguhüpe. Eesmärgi puudumisel on liikumine tunduvalt aeglasem.

Laas: Lapsi on igasuguseid. Mõni üldse ei tahagi konkursil osaleda. Aga neile, kes soovivad ja pühenduvad täielikult, on sellel väga suur kasutegur. Just suure konkursi kogemus ehk siis suure kava korraga käes hoidmine. Mitmevooruline konkurss on nagu kümnevõistlus. Loomulikult mängitakse ainult ühte pilli, kuid teosed on nagu erinevad alad: neid kõiki peab oskama, sest lõplik tulemus saadakse ikka kokkuvõttes.

Välja: See kõlab küll klišeena, aga need võistlejaid, kes valmistavad ette kogu programmi, on võitnud juba enne, kui algab esimene voor, ehk enne konkursi algust. Tuleb näha tõesti igas teoses erinevat pilti, erinevat vormilist külge, stiilitunnetust jne. Hea näide on eelolev Eesti keelpillimängijate konkurss: seal on kavas nii barokk- kui ka nüüdisaegne sooloteos, viini klassika, virtuoospala, eesti muusika Tubina loomingu näol ning kõige lõpuks maiuspala – saab mängida ERSO ees suurt kontserti. Kui sellist sündmust poleks, ei suudaks tõenäoliselt nii mahukat repertuaari käes hoida.

Laas: Õpingute ajal konkursil osalemine on nagu ettevalmistus päris eluks: ka töösaamiseks on vaja varem või hiljem konkurss läbi teha ning see kogemus on samalaadne. Seejuures annab konkursiks valmistumine suure kogemuse ka õpetajale. Väljakutse seisneb just töö ja tegevuse planeerimises. Näiteks tuleb teha ette poole aasta plaan, millal mingi vooru kava peab selge olema, mõelda, kui palju sellega esineda jms.

Paralleeli saab tõmbama spordiga: konkursil osalemine on kui suurvõistluseks valmistumine. Sealjuures tuleb osata vormi ajastada, tähtis on kvalifikatsioonist läbi pääseda, sest muidu ei saa lõppvõistlusele. Väga oluline on võime realiseerida oma oskused kindlal ajahetkel parimal viisil.

Välja: Ka laiemas plaanis tegeldakse planeerimisega. Meie keelpilliõpetajate ühing püüab korrastada Eesti konkursimaastikku: üle kahe aasta korraldab Eesti muusikakoolide liit võistluse, kus on jõukohaseid ülesandeid nooremale vanuseastmele; Tartus on keskastmele suunatud konkurss-festival, kus kava nõuded on veidi tõsisemad. Siiani oli puudu vanematele mõeldud üleriigiline, rahvusvahelise võistluse standardile vastav kolme vooruga konkurss.

Laas: Täpselt nagu spordis on Eesti meistrivõistlused, EM ja MM.

Välja: Erinevusi spordiga on ikka ka: seal saab sentimeetreid ja sekundeid mõõta, aga muusiku puhul on hindamine suhteliselt keerukas. Seejuures on huvitav, et publikki tunneb ära emotsiooni, tehnilise briljantsuse, talendi, üleoleku ja kandva kõla.

Ennustamine on tänamatu töö, aga kas näiteks kuue aasta pärast järgmine Eesti keelpillimängijate konkurss ikka tuleb?

Laas: Võiks tulla küll. Korraldades näeme iga päev, mida pikk paus on tähendanud. Paljud noored ei adu, mis see mitmevooruline konkurss õieti on.

Välja: Kindlasti tuleb!