Reformierakonna Urmas Paet arvas, et „kui Eesti majandusareng peatub või liigub hoopis tagasi, siis toob see kaasa keerulised ajad kõigis eluvaldkondades. Sellises olukorras otsustavad kultuurivaldkonda eraldatava raha suuruse ikka valitsus ja parlament. Ehk siis tuleb loota, et kultuuri rahastamise kallale ei minda”.

Sotsiaaldemokraatliku erakonna nimel nentis Mart Meri, et „on talumatu, kui omaenda valitsus surub need kitsikusse ja kui ei täideta isegi must valgel antud rahastamislubadusi. Hirmutav tõsiasi on see, et kultuurivaldkonna eelarve osatähtsust riigieelarves on viimastel aastatel järjekindlalt vähendatud. Sest rahandusminister ei lubavat seda tõsta. Seda nimetan meie vaimse julgeoleku nõrgestamiseks”.

Ajad ja olud on muutunud. Ma ei taha kellelegi omaaegseid lubadusi nina alla hõõruda. Aga kui riigijuhid koos laiatarbemeediaga teema üles võtavad ning kultuurielu nii rahalist kui ka vaimset poolt kritiseerivad, siis tahaks kuulda mõnd konstruktiivset ettepanekut ka – et kui midagi on valesti või tehakse puudulikult, siis kuidas olukorda parandada?

Mustade küünealuste pärast jala amputeerimine ei ole ehk esimene ja parim samm. Väga raske on ka taibata, kuidas üheaegne toetussummade vähendamine ning loometegevuse maksusoodustuste kaotamine valdkonna rahakotti võiks kosutada. Tahaksin väga, et keegi selle tavaloogikale vastu käiva poliitloogika ära seletaks.

Loomeinimestel õnnestus osava pettemanöövri ehk sõja vallandamise abil tuua paariks nädalaks kulka kuritegude asemel meedia tähelepanu keskpunkti hoopis Gruusia. Nüüdseks on kõik saanud rahuneda ning võib avada rahuliku arutelu vooru, kas Eestil on või tekib kultuuripoliitika ja milline see karges majanduskliimas välja peaks nägema. Eriti oodatud on konstruktiivsed erakondlikud ideed-pakkumised.