Viljandi Ugala „Gogoli disko“, autor Paavo Matsin, dramatiseerija ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, lavastaja Ott Aardam, kunstnik Ott Kangur, kostüümikunstnik Pille Küngas, valguskunstnik Rene Liivamägi, videokunstnik Katre Sulane. Mängivad Janek Vadi, Andres Tabun, Andres Noormets, Rait Õunapuu, Peeter Jürgens, Tarvo Vridolin, Aarne Soro, Vilma Luik, Kadri Lepp, Triinu Meriste, Margus Vaher, Üllo Kaur, Tarmo Suvisild ja Aili Nohrin. Esietendus 2. VI Ugala teatri suure saali pöördlaval.
Paavo Matsiniga saame kokku poolteist tundi enne etenduse algust teatri puhvetis, mis õnneks on peaaegu tühi. Paar näitlejat võtavad vaid väikest einet enne publiku saabumist. Mõtlen, et vanasti, kui ma lühikest aega selles teatris töötasin, oli näitlejatel oma pisike kohvik, kuhu publik ei pääsenud, aga nüüd vist enam polegi. Söö oma praad publikuga ühe laua taga nahka ja ära häbene vastata, kui keegi küsib, kas täna lavale ka lähed. Täieline demokraatia.
Paavo nägi oma romaani järgi tehtud lavastust viimati esietendusel ning nüüd on hooaja viimane etendus (tuleva hooaja lõpul antakse veel kuus). Talle lavastus meeldib. Romaani vaim on kenasti lavastusse transformeerunud: tänu Ivar Põllu dramatiseeringule ja Ott Aardami lavastusele.
Paavole meeldib kummastada, üllatusi ja pöördeid, pisikesi pentsikusi sisse kirjutada, ja soe-muhe absurdivaim on kõik laval. Õigemini lavaruumi servades – pöördlavale paigutatud publiku ümber. Pöördlava pöörleb kogu etenduse nagu karussell, esimeses vaatuses vastu- ja teises vaatuses päripäeva, ning publik saab tunda, mis tunne on näitlejal Ugala suurel pöördlaval tiirutada. Istusime üsna keskele, nagu Paavo soovitas, ja pea ei hakanud ringi käima. Üleval pidi tuul tõmbama ja äärtes võib pööritus tunda anna, kui enne etendust on puhvetis mehetegusid tehtud.
Psühholoogiliselt keerulisi ja vastuolulisi karaktereid voolida ja arengus hoida ei paku Paavole huvi: tema tegelased on valmis kujud ja tüübid, grotesksed, karakteersed, visuaalsed. Teatrilavastuse tegemiseks raske materjal. Näitlejal on küll kuju, tüüp, keda pealegi on raske üks ühele lavale kanda, aga psühholoogiaga peab näitleja lavastaja abil kuju ise täitma, et vaatajat puudutaks inimlik sisu ja galerii ei jääks dekoratiivseks nukkude teatriks. Selle viguriga on trupp päris veenvalt toime tulnud, aga ette hüpates ütlen, et siin on ka põhjus, miks on lavastust raske hästi toimima ja jooksma saada. Minu arust ärkab lugu surnud Gogoli seiklustest Viljandis päriselt ellu alles teise vaatuse teises pooles, kui Rait Õunapuu Arkadina mängulõõtsa kõik registrid lahti tõmbab, purjuspäi korduvalt ja elegantselt põrandale prantsatab ning legendaarset blatnoilaulu „Murka“ röögib.
Siis juba tahtnuks, et etendus jätkunuks veel paar tundi, sest korraga oli vene veidrustel Viljandis põhi all. Algselt harali kiskuv groteskne lugu oli korraga usutav, tähendusrikas ja puudutas inimlikult. Siiski, kõik näitemängu naised – Vilma Luik, Triinu Meriste, Kadri Lepp, Aili Nohrin – olid psühholoogiliselt veenvad ja läksid korda kohe, kui lavale ilmusid, ning samamoodi veenvalt (aga surnule sobivalt jahedal moel) jalutas läbi näitemängu Gogoli portreegrimmis Janek Vadi. (Huvitav, kui kaua portreegrimmi tegemine aega võtab? Vahest tunnike-paar?). See paneb mõtlema, miks tuleb eesti naistel vene naiste mängimine kergemalt, kui eesti meestel vene meeste mängimine. Vastust ma ei tea. Meestena kipume me pisut karikeerima, naised aga nagu lõikuks otsejoones vene hinge.
Kõigepealt väike vestlus Paavoga. Meenub, et kõige olulisema, millest tahtsin rääkida – romaani seosed Bulgakovi „Meistri ja Margaritaga“, millele viidatakse ju tekstis ja lavastuses otse –, unustasin küsimata. Tuleb teha järelnoppimist. Kirjutan hr Praha Maole (nagu Paavo end feispukis nimetab) ja saan kohe vastuse: „Kõrvutus Bulgakoviga on austav, „Meister ja Margarita“ on üks läinud sajandi tippteostest, aga otsest seost pole. Pole nii, et kui on vene nimed ja üleloomulikud sündmused, ongi kohe Bulgakov. Mul on seal pigem juudi müstikat ja muud. Peeter Helme kõrvutas, muide, hoopis Pelevini ja Sorokiniga.“
Olgu peale, ma jään enda juurde, et pöörased teispoolsusetrikid publiku hullutamiseks on puhas Bulgakovi tsirkuseepisoodi hommage, mis tegijate alateadvuse kaudu on nüüd jõudnud Ugala lavale.
Muretu Paavo tuleb kohvikusse lenneldes, lahutamatu nahkjaki hõlmad lahti. Sel korral on tal must, mitte tavapärane punane nahkjakk. Paavo keeldub kohvist ja koogist, ajab jaki maha ja ma saan taas kord imetleda tema Olimar Kallase kultuskoomiksist üks ühele maha tehtud tätoveeringuid (tõsi, koomiksipildid on tätoveeringutena originaalide suurendused). Ühel punnis biitsepsil on Paavol koomiksi Krahv, teisel Beebilõust. Mõlemal tegelasel jutumullid suus ja pildil koomiksipildi raam ümber.
„Paavo, Gogoli-romaani eest said esmalt kulka ja siis Euroopa kirjandusauhinna. Mis auhinnad sul varem kotis olid?“
„Siugjas Sulepea, mida andsid välja Asko Künnap ja Karl Martin Sinijärv. Ma ei tea, kas veel annavad. Auhinnaga käis kaasas eine restoranis minu valikul. Ma siis püüdsin kalli restorani valida, aga võtsin kõigest Troika Raekoja platsil, üle ei pingutanud. Järgmisel aastal tulnuks siis uuele laureaadile välja teha. Parem madalat profiili hoida.“
„Siugjas sulepea ise on sul kasutusel?“
„Ma ei kirjuta tindisulepeaga.“
„Kingi siis Indrek Kofile, Koff on sulepeafriik. Aga noh, ega see ikka sobi … Ma olen kaks sulepead saanud kirjandusliku kingina ja mõlemal korral kohe edasi kinkinud neile, kes kasutavad. Sul oli suur vene huvi juba Riia romaanis „Sinine kaardivägi“. Millest see huvi?“
„Mu isa oli meremees. Kasvasin Mustamäel majas (diskolavastuse kaheksa meetrit kõrge kristalli täis polüestersektsioonkapp on pärit minu Mustamäe kodust – sein kristallikapi taga hallitas), kus oli palju meremehi, kes käisid meil külas. Mehed oli mitu kuud merel, kui koju jõudsid, siis raha oli. Lõid ennast üles, jalas punased dressipüksid ja lakk-kingad, seisid majade vahel prügikastide juures ja jõid viina.
Aga laevamehhaanikust isa luges mul palju. 1977. aastal, kui sain seitsmeaastaseks, kinkis isa mulle „Švejki“. Kirjutas sisse pühenduse, ulatas raamatu, võttis siis kohe tagasi ja hakkas lugema. Jäigi lugema. Mina lugesin hiljem.
Aga seoseid on veel. Me käisime suviti Jaltas puhkamas. See oli nagu välismaa. Inturisti hotellid ja mööda tänavat lükati koogikäru, millelt ostsime ekleere.“
„Su romaanid on linnakesksed. Iga uue romaani tarvis on sul vaja uude linna liikuda ja uude ajastusse või ainesesse end sisse lugeda. See meenutab mulle, et Tõnu Õnnepalu ehitab tavaliselt uue maja üles, kirjutab seal romaani ja siis asub kohe uut maja ehitama, et saaks seal uue romaani kirjutada. Millisesse linna sa nüüd liigud uut romaani tegema?“
„Võrru. See romaan on Kreutzwaldist. Käisin just Võrus materjali kogumas. Läksin ööklubisse ja kartsin peksa saada, aga varsti sain aru, et nad ei tea, kes ma olen, ja kartsid hoopis mind.“ (Tõsi, malbe Matsin näeb välja nagu maffiaboss.)
„Kas Kreutzwaldil oli Koidulaga tõsine armastuslugu?“
„Muidugi oli. Loe nende kirju. Seal ei jää kahtlustki. Paks kirju täis raamat.“
„Kirjutasin hiljuti leheloo „Kalevipojast“ ja mulle tundus, et eepos on paras naljaraamat, aga tol ajal ei saanud absurdi ja totrustega väga radikaalseks minna ning Kreutzwald naljatab sordiini all. Kalevipoeg on ju paras tola ja koomik, kes teeb lolluse lolluse otsa ja peab end kuningaks nagu Juhan Liiv.“
„Nõus. Ma kasutan rohkem küll Kreutzwaldi kirjavahetust Georg Julius von Bertram-Schultziga, kus visatakse üksjagu naiste üle nalja – kohati rämedaltki.“
„Kirjutad kodus?“
„Nii ja naa. Veel ilmumata raamatut kirjutasin Visby loomemajas. Olin seal vist ainuke, kes midagi kirjutas. Teised jõid veini ja kui tuli üks lõunamaa naine, siis tema tegi kiiresti graafiku, kes õhtuks pidusöögi peab valmistama ja kes nõud pesema. Sellest ma püüdsin viilida. Raha oli napilt. Avastasin, et poes oli odav grillkana ja viinamarjad soodsad. Ostsin iga päev ühe grillkana ja viinamarju. Nii sõingi kogu Visby aja.
Aga tekstide koha pealt olen üsna friik. Teen asja täiuslikult valmis ja toimetajat ligi ei lase. Kirjutamisele eelneb pikk teemasse sisselugemine. Ning igast romaanist peavad mul tegelastena läbi käima Berk Vaher ja Jan Kaus. Võru-romaanis on nad linna esimesed fotograafid.
Ma ei viitsi kirjutada müügile orienteeritud raamatuid. Kunagi lugesin Playboy kirjandusülevaadete tegemiseks üksjagu uuemat maailma kirjandust läbi. Asju, mis müüvad. Minu meelest oli see jube igav kraam. Teadlikult konstrueeritud. Dan Browni pole minu meelest mõtet teha.
Aga sul on õigus, tegelased on mul nagu lamenukud või koomiksikangelased. Mulle sobib nii. Tekst peab hakkama end ise edasi vedama. Ja enamasti on tekst targem kui teksti autor. Nii peabki. Siis on asjad hästi.
Ülejärgmine romaan peaks tulema Jean Sibeliusest. Uurin Viljandi mehe Leo Normeti Sibeliuse-materjale.“
„Millist kirjandust sa ise loed?“
„Mulle meeldib rumeenia kirjandus. Norman Manea, Mircea Eliade. Riina Jesmini tõlked on väga head.“
„Igasugu mustlased ja müstifikaatorid siis …“
„Nojah.“
Publik koguneb. Tulevad Matsini naine ja sõbrad. „Minge siis aegsasti lavale,“ poetab Matsin. „Kohti pole märgitud. Istuge kuhugi keskele. Sealt näeb kõige paremini.“
Juhtus nii, et palju ma lavastusest sel korral ei räägigi. Ott Kanguri lavakujundus oli minu meelest puhas lust, justkui retro ja kitši uueksulatamine. Lindimakid ja karvased mänguasjad. Tolmavad vanad raamatud lõputul riiulil, Viljandi tramm ja baar Romaan. Retrošlaagreid krõmmiv bänd. Nõukaminevik tsaristliku Venemaa-Eesti tulevikus. Kui viriseda tahaks, siis kurdaks, et ei ole kompaktset lugu ja karakterite püüdlusi ja kokkupõrkeid. Aga milleks otsida visuaalselt peenest kollaažlavastusest seda, mida sinna pole keegi tahtnudki panna.
Tahtmatult meenus, et samasugused dramaturgilised hädad kummitasid ka „Kaarti ja territooriumi“ Eesti Draamateatris, mis on samuti romaani dramatiseering. Aga see oli samuti tore vaatamine oma väärtustega. Romaanide dramatiseeringud ei kao teatrist mitte kunagi, sest on autoreid, kes mõtlevad romanistina ja kelle käsi ei hakka lõputut dialoogi treima. Sundida ei ole mõtet. On vaja lihtsalt head abimeest nagu Ivar Põllu (või Urmas Lennuk), kes tõlgivad proosateksti draamaks. Vahel õnnestub see paremini, mõnikord jääb lonkama. Aga kui hakkad märkama iluvigu, siis tähendab, et on olemas ka ilu, millel mõni pisike viga sees.