Teatri NO99 „Tõde, mida ma olen igatsenud”, autor Mats Traat, lavastaja ja kunstnik Vladislavs Nastavševs. Mängivad Marika Vaarik, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Juhan Ulfsak. Esietendus 13. IX teatri suures saalis.

Viimatise „Draama” ja selle kõrvalprogrammi „Teatro poetico” vastukajast jäi kõrva küsimus luule ja teatri kokkusobivusest. Alvar Loog nendib, et teater „ei soovi ega suuda enamasti teenida poeetilist sõna, millel puudub märkimisväärne ruumilistesse parameetritesse tõlgitav sisemine mõõde.”¹ Mats Traadi „Harala elulood” on selle mõõdupuu järgi lavale eriti sobilik materjal, sest neis nappides elulugudes – nii vähemalt nähtub Vladislavs Nastavševsi lavastusest – on ruumi kui palju.

Nastavševsi lavastust on võimalik vaadata illustreeritud luulekavana. Traadi tekstid on kergesti jälgitavad ja vaimukad ning kuigi nende ülesehituses ja meeleolus on midagi tapvalt korduvat, sarnast, esitavad näitlejad neid meeldiva vaheldusrikkusega, igav ei hakanud kordagi. Traadi epitaafid on proosalised, neid ei pingesta keelemäng, vaid anekdootlikud puändid ja paradoksid. Lugudes, mida lavastuses esitavad kalmistul kondavad hinged, ei avaldu tagantjärele hauatagust elutarkust. Lavastuse tegelased kannavad ette juba lõpetatud lugusid, asudes ise teisel pool (elu)loolisust, ruumis, kus ajalisus, loolisus pole võimalik, ruumis, mille olusid nad alles tundma õpivad, lugudest järk-järgult kaugenedes, kuni neist lõplikult lahti ütlevad. Lõpustseenis pannakse elulood sümboolse hinna eest müüki. Sel laval pelgalt ei esitata elulugusid, vaid ka ollakse – surnud. Tegevuspaiga pahu- või teispoolsusele osutab lavakujundus: kuigi laval pole eesriiet, katab selle seinu kõdupruun tagariie, mis etenduse keskel, siis, kui ekslevad hinged oma asupaigaga üha enam harjuvad, eest tõmmatakse. Nii võib lavastust vaadata ka ruumilise, asukohalise probleemi lahkamise, surnuolemise seisundi läbimänguna.

Tegelaste katsed end laval kehtestada ja määratleda on kohmetud ja häbelikud. Häbelikkus saab eriti ilmseks massi­liputamise stseenis. Liputajaist koolnud pigem kardavad kalmistut läbivat kooliplikat (Rea Lest) ja häbenevad oma alastust. Neis paljastusis pole midagi seksuaalset, sugutungi ja surmaiha levinud samastamist siin ei leia. Ka Juhan Ulfsaki sekspesus halastajaõe katsed kabareeliku bravuuriga kalmistul valitsevat kohmetust ületada on halenaljakalt resigneerunud. Vaid stseenis, kus Jörgen Liik, kark otsaesisel, ABBA „Dancing Queeni” saatel tantsu vihub, tundub tegelasisse tekkivat mingi tasakaal, tantsuloo lõppedes avastatakse aga lavaseinast uks ja sellega kaob ka surnuist rahu, uksest üritatakse paaniliselt väljuda.

Surma ja sugutungi asemel paaruvad Nastavševsi lavastuses surm ja häbi, surm ja kohmetus, surm ja rahutus. Läti lavastaja tunnistab intervjuus, et ta ei mõista eestlasi, et „eestlased oleksid nagu täiesti teiselt planeedilt” ning et eestlaste ja lätlaste vahel „võib olla sarnasusi poliitilises, ajaloolises plaanis”, kuid et mentaalsuselt – vaimulaadilt, mõtteviisilt ollakse vägagi erinevad.² Seejuures pole kartnud lätlane vormida suremise häbist eestlase rahvuslikku iseloomujoont, vähemalt nii nähtub lavastuse kõige grotesksemast stseenist, kus märulipolitsei kiivreid (viide pronksiööle?) kandvad rahvarõivais noor mees ja naine (Jörgen Liik ja Rea Lest) tõrjuvad Nõukogude armee mundris Juhan Ulfsaki vägistamiskatseid. Näib, et eestlane peab Teist maailmasõda ka teispoolsuses. Usuleige eestlase surmakultuur on rusuvalt poliitiline, rahvuslik, (aja)looline, sellel puudub üldinimlik, eksistentsiaalne sügavus, mis lubaks surmas väärikat paiksust, asu leida, näib lavastus väitvat. Mõned aastad tagasi tõi Ingomar Vihmar Eesti Draamateatri lavale mehhiko kirjaniku Juan Rulfo „Pedro Páramo” dramatiseeringu. Ladina-Ameerika surnud seisid laval piduriideis, uhkelt ja väärikalt. Teatri NO99 laval näeme aga surmakultuuri, kus valitseb rõhuv olmelisus, kus lahinguid ei peeta mõõkade, vaid kilekottidega.

Kilekottidega peksmise stseenis avaldus mu meelest ka lavastuse peamine vormiline nõrkus. Kohati mõjus lavaline tegevus otsitult, rahulduti veidi lihtsakoeliste lahendustega või üritati energiat üleval hoida toore jõu pealt. Nastavševs on oma suure eeskujuna maininud Alvis Hermanist. Hermanise naivism lööb hetkiti selgelt välja (Kaljujärve ja Lesta prillidega „suudlemine”, liputamise stseeni lõpplahendus, klaaspurgiga toimetamised). Etenduse järel kuulsin kommentaari vaatajalt, kellele ei meeldinud, et tema eest laval kõik justkui jõuga ära tunti. Jah, punnitamist oli mõnes hetkes sutsu palju, aga ekspressiivne mängulaad ja kohatine emotsionaalne abitus tekstide esitamisel sobis mu meelest Traadi tekstidega. Soovitan proovida ise oma kujuteldav epitaaf kirja panna ja seda valjul häälel esitada, et teada saada, mis tunne lavastuse tegelastel võiks olla. Mina proovisin –
suht nilbe oli.

1 Alvar Loog, Luule teatris – nagu sadul sea seljas? – Sirp 26. IX 2014.

2 Eestlase nägu oleks nagu mask. – Intervjuu Vladislavs Nastavševsiga. Postimees 17. IX 2014.