Muhe ja kerge
Nõnda algab film, mis muhedas ja kerges võtmes valgustab ühe sotsiaalse murrangu tagamaid. Tegemist aga pole siiski päriselt komöödiafilmiga, ehkki pikantseid nalju ja situatsioonikoomikat on kuhjaga. Tegelikult pole see isegi film vibraatorist, vaid just nimelt sellest, mis sisaldub filmi pealkirjas – hüsteeriast. (Pealkirja tõlge on ebaõnnestunud: eesti keeles on hüsteeria võõrsõnana täiesti olemas, filmi konteksti ja rõhuasetusi arvestades olnuks just see kõige õigem tõlge.) Filmi sündmustik viib doktor Mortimeri kokku naisõiguslase Charlottega, kes seletab doktorile ilmselget asja: mitte mingisugust hüsteeriat kui haigust, diagnoosi pole olemas, on ainult naiste rahuldamatus ja kõik sellega kaasnev. Film räägib hüsteeriast kui üldiselt omaks võetud väärarvamusest, sotsiaalsest müüdist, mis oma grotesksel kujul varjab naiste allasurutud seisundit ühiskonnas.
Teiselt poolt peegeldab see müüt hästi ilmekalt kultuurilist mudelit, mille alusel käsitati ja käsitatakse sugudevahelisi küsimusi uusaja patriarhaalses õhtumaises ühiskonnas. Selle mudeli kohaselt on naised emotsionaalsed, irratsionaalsed olendid, kes vajavad ratsionaalsete, oma tundeid kontrollida suutvate meeste igakülgset eestkostet.
Samast mudelist kasvab samas ühiskonnas välja ka muide teine müüt, müüt masturbatsiooni tervist ja moraali kahjustavast toimest. See on põhjus, miks keskklassi prouad pidid üldse käima arsti juures, et lasta ennast rahuldada – nad ise ei tohtinud seda teha. Arvati, et naisterahval puudub kvalifikatsioon sedavõrd keerulise ja vastutusrikka protseduuri läbiviimiseks.
Vibraatori ilmumine oma mehaanilise funktsionaalsusega õõnestab neid müüte samuti kui kogu mudelit. See, mis on olnud kaua aega valdavalt meessoost arstide salapärane, maagiliselt erutav pärusmaa, on nüüd argiselt käepärane igaühele. Aga kui ei ole vaja arste, siis milleks üldse see diagnoos. Kui aga hüsteeria kui diagnoos on kaheldava väärtusega, siis on äkki seda ka üleüldse ettekujutus naisest kui üliemotsionaalsest eestkostealusest. Ja kui kaob ka see? Siis jääb kainestav sotsiaalne reaalsus. Ja selles alasti, XIX sajandi Inglismaa, maailma rikkaima riigi tegelikkuses on naised õiguseta valida ja õppida, saavad kehvemaid töid ja vähem palka, lähevad sundkorras lapseeas mehele ja on seksuaalselt rahuldamata. Nad on peaaegu sama allasurutud seisus kui lapsed, kes peavad tehastes orjama 16tunniste tööpäevadega.
8. märtsi juured
„Hüsteeria” tuletab meile humoorikas võtmes meelde, miks me üldse tähistame 8. märtsi, miks on naisõiguslus kui selline üldse tekkinud. Üle saja aasta on möödas, naised valivad ja õpivad, vahepeal on toimunud seksuaalrevolutsioon, maailm on tõesti kõvasti muutunud. See film paneb meid hindama neid muutusi, nõuab, et me ei unustaks ära maailma, kust tulime, et me „tagasi” (progressimüüti ei tahaks ka siinkohal kinnitada) ei langeks. „Tagasi” aga on alati võimalik langeda. Me ju ei tea, mis suunas võib keerata taas turukonjunktuur, mis naised meestega võrdväärsete tarbijatena sada aastat tagasi välja nõudis ja neile valimisõiguse kinkis. Endised müüdid ja kultuurimudelid pole surnud, need võivad taas uuele elule ärgata. Meie ajal saavad naised endiselt palka vähem kui mehed, ometi räägivad mõned tõsimeeli, et mehed on allasurutud sugu. Ja me ei tea ka, kuhu võivad käänduda kord naisõigusluse enda müüdid, naisõigusluse, mis XIX sajandil nõudis valimisõigust, 1960. aastatel otsis seksuaalsust, praegu aga jutlustab eduka karjäärinaise kuvandit. Kas ka mitte siin kõneks film pole mitte mõne sellise müüdi kinnitus, õigustus mõnele hullunud naisrevanšistile, kes mehed maamunalt heameelega ära hävitaks?
Niisiis, vaatamata reklaamile on see siiski huvitav ja mõtlemapanev film.