Oled pikemalt Eestist ära olnud. Kui tulla identiteedivariatsioonidele pühendatud erialakirjanduses valitsevate arusaamadega lagedale Kopli trammis, arvaks keskmine reisija küllap, et sellise eest ei tuleks kaitsta mitte ainult inimesi, vaid ka loomi ja kõike, mis üldse olemas on. Guardianist ja ka Washington Postist loeme aga alatasa, et identiteedi- ja soovahetusoperatsioone viiakse läbi muu hulgas ka pensionäride hulgas, kusjuures kirjelduskeel on neis reportaažides teinekord koguni mänglevalt nautlev, igatahes mitte valuline. BBC soolisuse küsimustele pühendatud „Inquiry” resümeeris hiljaaegu üsna veendunult, et soolisuse puhul saame rääkida laiast spektrist, mitte paarist jäigast kastist. Muretseti vaid, et vahest ehk spordis tuleb jätkuvalt mingeid piire tõmmata. Antropoloogid, nagu näeme Terje Toomistu loost, avardavad seda pilti veelgi. Kui ühildamatus ja lõhestunud maailmas me antud küsimuste käsitlemisel elame?

Aro Velmet: Lõhestunud on lääne ühiskond kahtlemata, selles ei ole vist kahtlustki. Aga see lõhestumine on pigem positiivne, uue kvaliteedini jõudmiseks vajalik kriis. Ühiskondlik sidusus pole ju mingi eesmärk omaette, eriti kui tasakaal saavutatakse põhjendamatu ebavõrdsuse ja paljude inimeste ehk ebamehelike meeste, ebanaiselike naiste, geide, lesbide, transsooliste, interseksuaalsete jt identiteedi marginaliseerimise arvelt. Kas meie ühiskond on niivõrd lõhestunud, et kilde enam keegi kokku panna ei suuda, selles ma väga veendunud ei ole. Ajalugu ja globaalne pilt viitavad pigem vastupidisele: ühiskonnas on toime tuldud väga erinevate soomudelitega, alates sügavalt patriarhaalsest (ja tänapäeva mõistes homoseksuaalsest) Antiik-Kreekast ja keskaegsest Bütsantsist (mõnede ajaloolaste hinnangul toimisid kastreeritud eunuhhid seal põhimõtteliselt kui n-ö kolmas sugu) ning lõpetades tänapäevaga, kus suhtumine soorollidesse võib muutuda drastiliselt kõigest ühe aastakümne jooksul.

Võtkem näiteks Ameerika Ühendriigid. Veel mõne aasta eest olid transsooliste probleemid seal üks kõrvalisemaid küsimusi. Inimestel lihtsalt polnud selget arusaamist, mida transsoolisus tähendab, ja paljuski nõjatuti stereotüüpidele, millel polnud reaalsusega eriti pistmist. Tänu aktivistide tööle ja meediakajastusele on teadlikkus märgatavalt tõusnud. Näidiskaasused nagu sookinnitamisoperatsiooni läbinud kümnevõistleja Caitlin Jenner, aga ka soomuudatusi empaatiliselt kajastav filmikunst (nt telesari „Transparent“ või eelmise aasta üks parimaid filme „Tangerine“) on seda kuvandit paljuski korrigeerinud. Eelmisel aastal korraldatud YouGovi uuring näitas, et enamiku ameeriklaste meelest ei ole transsoolisus enam moraalselt halvakspandav ja noorte hulgas on mõistvat suhtumist veel eriti palju.¹ Loomulikult on USAs veel palju diskrimineerimist ja kirglikku arutelu, aga üldine suund on selge. Nii et pole see lõhestumine nii ületamatu midagi.

Soolise identiteedi küsimus ei piirdu tegelikult siiski ainult transsooliste õigustega. Klammerdumine normatiivse õige mehe ja õige naise mudeli külge kahjustab tegelikult ju meid kõiki, sest ükski indiviid ei klapitu täielikult sellise paindumatu rollilahendusega. Seesama metafoorne Kopli trammi reisija on tõenäoliselt liigjäikade mehelikkusnormide ohver. Meie kultuuris peab mees olema agressiivne, alati teovalmis, näitamata välja vähimatki nõrkust või haavatavust. Alkoholitööstus on seda kuvandit väga edukalt taastootnud ja selle ka ära kasutanud: mõelgem reklaamidele, kus Ott Sepale virutatakse möku-kindaga vastu nägu, sest ta ei taha meela naisega piisavalt kiiresti voodisse hüpata. See pidev hirm, et ei suudeta olla n-ö oma ülesannete kõrgusel, ajab jooma küll – ja ka vägivallatsema nende kallal, kes sellistest kompleksidest suuremat ei hooli. Kui mõtestaksime sugusid ja soorolle paindlikumalt, laia spektri valguses, nagu sa ütlesid, siis aitaks see kaasa ka Kopli-meeste probleemide lahendamisele.

Millised on sinu arvates soolisuse üle mõtlemisel, nende küsimustega tegelemisel kõige huvitavamad küsimused kultuuriloolises ja teaduslikus mõttes? Millised aga kõige suuremad mured moraalses mõttes, vaadates seda problemaatikat empaatilise kodanikuna?

Mu vastus mõlemale küsimusele kattub. Soolisuse juures on nii akadeemiliselt kui ka poliitiliselt kriitiline küsimus võim. Heteroseksuaalsele jaotusele mees-naine on üles ehitatud kogu ühiskonna süsteem ja võimuhierarhia, kus privilegeeritud seisundis on eeskätt mehed. See selgitab, miks on väga isiklikud küsimused nagu sooline identiteet või seksuaalpartneri valik muutunud niivõrd valulise arutelu objektiks – kaalul ei ole ainult suhted, vaid kogu ühiskondlik kord, rahvus ja riik laiemalt. Toon ühe näite, koolisüsteemist. Iga kord, kui kerkib küsimus meesõpetajate põuast, tekib elav arutelu. Endine põllumajandusminister kirjutab artikli „Mehed kooli“ ja asjaolu, et meesõpetajatele pakutakse kõrgemat palka lihtsalt sellepärast, et nad on mehed, on üldteada. Igasugune jutt kvootidest, mis toetaksid naiste palkamist meestekesksetesse valdkondadesse, näiteks poliitikasse, on aga juba eos välistatud.

See näide illustreerib esiteks seda, et mehelikkuse seostamine juhtimise ja tööga võimustab mehed ka väljaspool perekonda. Teiseks näeme siin, kuidas soorollide muutumist tajutakse ohuna ühiskonna sidususele. Just sellepärast pööratakse niivõrd palju tähelepanu koolile, kus ühiskonda taastoodetakse. Meil on tekkinud arusaam, et meestes on midagi eripärast, mida ainult nemad saavad tulevasele põlvkonnale edasi anda. Helir Valdor-Seeder kirjutab, et „poisid tahavad rahmeldada“, aga eriti poeetiliselt on seda väljendanud minu meelest Lauri Vahtre ühes Õhtulehe arvamusloos: „On oskusi, asju, tarkuseterasid, laule, tantse, teadmisi, saladusi jne, mida laps võib saada vaid isalt.“² Ma ei ole päris kindel, mis tantse ja saladusi ma oma isalt (või meesõpetajalt) oleksin pidanud õppima, aga Vahtre jt loogika on selge: kui me rikume soolist korda, siis seame ohtu ka ühiskondliku korra.

Tegelikult pole mingit teaduslikku alust arvata, et traditsioonilised soorollid on kuidagi ühiskonna elujõulisusega seotud. Küll aga põlistavad need teatud võimuhierarhiat. Seetõttu pole ka ime, et nn sooideoloogia (gender theory) on saanud Euroopa paremäärmuslike jõudude (Prantsusmaa Front National, Saksamaa AfD ja ka meie oma EKRE) üheks põhiliseks rünnakuobjektiks. Neile olulised väärtused (jõukultus, heteroseksuaalsus, verepõhine rahvuslus) on just need, mille paindlikum arusaam soolisusest selgelt ohtu seab. Sooideoloogia-vastase võitluse esirinnas on olnud ka katoliku kirik, kelle silmis homoseksuaalsus, rasestumisvastased vahendid jms on loomulikult patud. Sellest küsimusest on teiste hulgas väga põhjalikult kirjutanud David Paternotte ja Camille Robcis.³

Võib-olla tulekski näha soorollides, mida EKRE ja SAPTKi aktivistid peavad loomulikeks ja bioloogiliselt määratuteks, religioosse mõtlemise teisendust ilmalikku maailma. Kirjutas ju Nietzsche­gi juba, et usk ühiskonnast lahutatud positivistlikku loodusteadusesse on vaid religioon teises vormis – soov leida mingisugune transtsendentne alus olemasoleva korra põhjendamiseks. Uurida seda, kuidas meie arusaam traditsioonilistest soorollidest on ajalooliselt konstrueeritud religiooni, poliitika ja kultuuriliste võimude toel, on minu meelest nii akadeemiliselt kui ka poliitiliselt kriitilise tähtsusega ülesanne.

Kate Bornstein („Ma ei nimeta end naiseks, ent olen kindel, et ma pole mees“), üks kahtlemata värvikas figuur, kes viis mehe kehasse sündinuna läbi soo korrigeerimise lõikuse, ent tunnetab end väidetavalt jätkuvasti sookastidesse sobimatuna, arvab, et sooküsimuste puhul ei ole tegu arutlus- või uurimisteema, vaid pigem mängu- ja võitlusväljaga. Teadus, poliitika ja kultuur põimuvad neis küsimusis tõepoolest sageli eristamatult. Mänguväljal on aga ka teemad, mida ühiskond on kindlasti valmis meelsamini aktsepteerima, nt arutelud sooneutraalse lasteaiahariduse üle palgalõhede vähendamise eesmärgil tunduvad olevat vastuvõetavamad kui soov olla ühtaegu peenisega ja rinnahoidjakandja. Eks tehta soolise variatiivsuse küsimustes ikka ka lihtsalt pulli, sageli ka väga head pulli. David Bowie’le peame ju olema tänulikud enama kui lihtsalt võrratu muusika eest. Ent kas on ka midagi, mida antud vallas siiski ei maksaks või ei oleks maksnud teha?

Jõuame jällegi tagasi võimuküsimuse juurde. Mitte igasugune identiteediga mängimine ei ole emantsipeeriv. Mees, kes riietab ennast halloween’i puhul naiseks ja läheb linna peale lällama, ei ole võrdväärne transsoolise naisega kuskil Kansases või, minugi poolest, Läänemaal – too riskib endale truuksjäämise nimel iga päev oma elu ja tervisega. Kontekst on täiesti teine ja identiteedimängu eest makstud hind pole võrreldav.

Meenub hiljutine USAs vallandunud skandaal. Selgus, et end mustanahalisena esitlenud aktivist Rachel Dolezal polnud tegelikult mustanahaline, vaid lihtsalt palju solaariumis käinud ja keemilised lokid teinud valge naine.⁴ Dolezali õigustajad (ja ka ta ise) väitsid, et tegemist on „transrassiga“, tõmmates paralleeli transsoolisusega. Selliste paralleelide tõmbajad unustavad, et rass ja sugu, olgugi need sotsiaalsed konstruktsioonid, on ühtaegu ka sotsiaalsed faktid: see, millisena me saame end esitleda, sõltub sellest, kellena teised meid tajuvad. Dolezali võrdlemine transsoolistega tegi problemaatiliseks asjaolu, et Dolezal sai oma identiteediga vabalt mängida tänu sellele, et ta oli valge. Valgenahaliste privileeg ongi see, et kui nad võtavad üle mustanahaliste kultuuri, siis seda ei panda pahaks. Transsoolised riskivad palju rohkemaga, kui nad oma identiteeti avalikult näitavad, nagu ka mustanahalised, kes üritavad ennast valgeks teha. Nende identiteedimängude hind on palju kõrgem. Nii et taas: me peame meeles pidama võimuküsimust ja kultuurikonteksti.

Samamoodi on ka popkultuuris. On palju sarja- ja filmitegijaid, nagu näiteks Seth McFarlane, kes väidavad, et nad on väga radikaalsed, kuna käsitlevad soorollide küsimust, palkavad transsoolisi osatäitjaid vms. Seejuures kujutavad nad sooküsimusi sageli ääretult konservatiivselt, kui naeruvääristavad marginaale, kes ei vääri samasugust empaatiat nagu heteromeestest-naistest peaosatäitjad. Sama näeme ka seksuaalse orientatsiooni puhul. Ansambel T.A.T.U. pole kunagi olnud tõsiseltvõetav gei-ikoon, kuna nende visioonil lesbilisusest polnud midagi pistmist tõeliste lesbidega. Nad kujutasid lihtsalt heteromeeste fantaasiaid.

David Bowie on jällegi hea vastu­pidine näide. Tema Ziggy Stardusti kuju seadis meie harjumuspärase soolise jaotuse küsimärgi alla, küsides, kas androgüünist tulnuka seisukohalt ei võiks meie obsessioon heteroseksuaalsest ja mehe-naise jaotusest hoopis veider tunduda. Identiteedimängud töötavad, kui need õõnestavad olemasolevat korda, nihestavad meie vaatepunkti, panevad meid mõtlema, kas meie soorollid ei võiks ka kuidagi teisiti üles ehitatud olla. Selliste identiteedimängude vastu, mis lõppkokkuvõttes näitavad, kui tore on olla heteromees, mul väga palju huvi ei ole.

Soo- ja identiteedipoliitika valdkond tundub olevat omajagu vastuoluline. Vaid paar aastakümmet tagasi üldsuse meelest väljakutsuvalt häbitud feministide (Cixous, Irigaray) ja queer’i-teoreetikute mõtisklused on paljude neist välja kasvanud subidentiteetide eestseisjate arvates nüüd pigem ahistavalt reaktsioonilised, kui kasutada seda kommunistide seas kunagi nii populaarset tagurlaste sildistamise terminit. Emantsipatsioon neis asjus, meenutagem või Freudi ja psühhoanalüüsi, on aset leidnud ikka vanade ideoloogiliste muinasjuttude korrigeerimise tõttu. Ega vist teisiti saagi?

Tõsi ta on, et paremradikaalid tahaksid näha mingisugust ühendatud ülemaailmset sooideoloogide vandenõu, ilmselt tehakse nende meelest ka koostööd rahvusvahelise juutlusega (ma, muide, ei tee nalja, neile vandenõuteoreetikutele on sooideoloogia üks keskseid levitajaid Judith Butler, kelle juudi päritolu on korduvalt märkimist leidnud). Tegelikult on aga sooaktivistide ja -uurijate hulgas tõepoolest väga palju erimeelsusi. Näiteks mõned queer-aktivistid leiavad, et transsoolised hoiavad liig jäigalt kinni binaarsest sooidentiteedist – tahavad nad ju saada meesteks ja naisteks, rõhutades kleite, make-up’i või siis habet ja muskleid, märke, mis justkui taastoodavad neidsamu traditsioonilisi soorolle, millest paljud queer-aktivistid tahaksid lahti öelda. Nende aktivistide silmis on soov saada näiteks meheks justkui pärisorja soov saada feodaaliks läbinisti reaktsiooniline, sest muuta tuleb kogu soorollide süsteemi. Transsoolised jällegi süüdistavad geiaktiviste liigses keskendumises seksuaalpartneri valikule kui identiteeti defineerivale omadusele. Kas transsooline, s.t mehena sündinud naine, kelle partner on mees, on hetero- või homoseksuaalne? Kelle õigusi tuleb siin kaitsta? Ega nendele küsimustele lihtsat vastust ole.

Mis puudutab akadeemilisi vaidlusi, siis tasub meeles pidada, et need debatid on samavõrd poliitilised kui kontseptuaalsed. Küsimused „kas identiteeti defineerib sootaju või seksuaalpartneri sugu?“ või „kas sooidentiteet on bioloogiline paratamatus või teadlik valik?“ ei ole kunagi pelgalt akadeemilised, vaid neist sõltub ka poliitiliste võitluste kulg. Selles suhtes on teadlastel neis debattides väga vastutusrikas roll mängida. Ma ei taha väita, et teadlased peaksid oma uurimistulemusi kuidagi korrigeerima, see oleks muidugi täiesti vastuvõetamatu. Küll aga peaksime teadvustama, et poliitika ja ajalugu mängivad rolli juba meie lähteülesannete püstitamises ja sellega tuleb uurimistööd tehes arvestada. Cixous ja Irigaray olid oma ajas väga olulised teoreetikud, aga kuna poliitiline võitlus on võtnud uued vormid (me ei tegele enam naiseliku mõtlemise võimustamisega, vaid binaarsuse mees-naine kahtluse alla seadmisega), siis pole ka ime, et tänapäevased sooteoreetikud on nendega ajuti pahuksis.

Kuidas tundub, kas loodus ja loodusteadused panevad ka soo- ja identiteediküsimustest rääkimisele mingid piirid? Millised need piirid on? Kas neid piire on asjaomastes arutlustes püütud su meelest ka kummaliselt proovile panna?

Loodusseadused ja loodusteadused on erinevad asjad. Esimestega on õnneks nii, et neid inimesed väärata ei suuda, ka parima tahtmise juures. Gravitatsioonijõud tõmbab meid kõiki maa poole 9,8 m/s2 ja meie arvamine, et see võiks olla ka näiteks 0, ei ole kuigivõrd oluline, kui me näiteks ilma langevarjuta lennukist alla hüppame. Samamoodi on ka sooküsimuse looduslike piiridega. Kui keskkond ja bioloogia meid ikka transsooliseks pole kujundanud, siis ei hakka me ka niisama naljalt vastassoo riideid kandma. See, kuidas me räägime looduslikkusest ja kunstlikkusest, on põhiliselt poliitiline küsimus. Kui mõned, sageli religioosse taustaga kriitikud, tahavad tõmmata piiri näiteks sookinnitamisoperatsioonide juurde ja öelda, et need ei ole loomulikud, kuigi näiteks maksa- või südamesiirdamisoperatsioonide vastu nad sõna ei võta, siis on selge, et selle piiri tõmbamise loogikat tuleb otsida ikkagi inimeste enda loodud normidest ja moraalist, mitte loodusest.

Teiseks, pidagem meeles, et loodusteadused uurivad küll inimesest sõltumatut maailma, aga need teadused ise on ühiskondlikud nähtused. Pole põhjust arvata, et oleme nii tublid ja suudame eraldada teadusliku meetodi teadlaste subjektiivsusest. Mitukümmend aastat teadusajalugu räägib sellele väitele vastu. Browni ülikooli professor Anne Fausto-Sterling on uurinud, kuidas teadlased on eri aegadel üritanud põhjendada mehelike ja naiselike omaduste bioloogilist baasi. See on osutunud keerulisemaks küsimuseks, kui võiks arvata.

Näiteks kirjeldab Fausto-Sterling, et 1990ndate alguses väitsid neurobioloogid, et kahte ajupoolkera ühendava corpus callosum’i sooline dimorfism (naistel olla see ajuosa suurem) tähendab, et naised on loomupäraselt paremad suhtlejad, mehed aga paremad matemaatikud ja insenerid. Fausto-Sterling näitab, et esiteks ei erine meeste ja naiste corpus callosum’i suurus tegelikult üldse nii palju, kui toona arvati, ning teiseks, kui meelevaldne on ühe raskesti defineeritava ajuosa põhjal teha laiaulatuslikke järeldusi meeste ja naiste võimekuse kohta.⁵ Pigem näitab neuroteadus Fausto-Sterlingu hinnangul hoopis inimeste aju muljetavaldavat variatiivsust soost sõltumata. Me kõik oleme omamoodi friigid, pole mingit alust isikuomadusi soole taandada.

Kui räägitakse värvikatest soo- ja seksuaalse identiteedi sfääris terenduvatest variatsioonidest, mis ei mahu domineerivatesse kastidesse, kohtame sageli viiteid Foucault’le. Temast saavad tuge arvukad üksjagu nukras olukorras inimesed, kes on endaga vastuollu minnes pidanud allutama end valitsevatele soo- ja seksuaalkäitumise stereotüüpidele. Ent Foucault kutsub laiemalt üles keelduma sellest, kes ollakse, võimu- ja tõerežiimidega jageledes pidevalt uusi identiteete looma. Johannes Saar on sellest innustunult kirjutanud nt artiklis „Foucault’ eneseloome eetika“: „Identiteet on pidev loomine, oma loomingulise potentsiaali kasvatamine. Liikumine heteroseksuaalsusest homoseksuaalsusesse pole lõplik lahendus, vaid pelk üks käik võimuvõitluses domineerivate identiteetidega, millel peatumine loob aluse uuteks diskriminatsiooniaktideks.“ Mis meil siis teoksil on, kas allutatud vähemuste rehabiliteerimine või universaalne püüdlemine selle poole, et kõik, mis on identiteedivallas võimalik, saaks ka tegelikuks?

Neid kahte dimensiooni, võimuvõitlust vähemuste rehabiliteerimiseks ja pidevat identiteediloomet, ei saa üksteisest lahutada. Foucault’l oli põhimõtteliselt kaks projekti. Esimene puudutab inim­eksistentsi standardiseerivate võimudiskursuste kriitikat, sedasama transtsendentsuse genealoogia kirjutamist, millega tegeles ka Nietzsche. Seda eesmärki teenib muuhulgas „Seksuaalsuse ajaloo“ esimene köide, kus Foucault näitab, kuidas kaasaegne scientia sexualis, avaldugu see bioloogias, psühholoogias või usulises praktikas nagu pihilkäimine, muutis seksuaalsuse üheks keskseks inimeste elu reguleerivaks valdkonnaks. Seks ei olnud enam mitte vastastikune ihadeavastamine, vaid tegevus, mis võis olla kas normaalne või perversne, kusjuures piiri tuli pidevalt jälgida. See, kumba lahtrisse inimene paigutus, mõjutas kogu tema elukaart, sotsiaalseid suhteid, juriidilisi õigusi jms. Foucault’le on oluline see võimu/teadmise süsteem paljastada ja dekonstrueerida, muidu pole emantsipatsioon võimalik.

Olles näidanud, et n-ö normaalsel seksuaalsusel põhinevat inimloomust pole olemas, pakub Foucault välja alternatiivi, mille ta on oma sõnul võtnud Antiik-Kreekast (selle perioodi ajalooga käib ta küll võrdlemisi vabameelselt ümber) ja nimetanud enesehooleks. See tähendab, väga karikatuurselt, omaenese piiride ja võimaluste kompamist, lähtudes mitte mingist abstraktsest loomupärasusest, vaid iga indiviidi eripärast ja tahtest. „Tee oma elust kunstiteos“ võiks olla see maksiim, mis kehtib ka sooküsimuses: katseta ja vaata, milline on sulle sobiv harmooniline soostumisviis, ja ela selle järgi. Siin on aga mõlemad komponendid olulised: nii universaalsusele püüdlevatest soonormidest lahtiütlemine kui ka pidev töö enesega. Üks pole võimalik ilma teiseta.⁶

Uusaja vältel ja XX sajandil intensiivistuvalt selle algusest kuni Houellebecqini välja on räägitud atomiseeritud, lagunenud suhete ja sidemetega inimeste ühiskonnast. Selle üheks võrdpildiks on paljude arvates asjaks iseeneses saanud ja muudest elutahkudest (armastus, kestev emotsionaalne hoolivus, lapsed jpm) lahutatud seks, mida ilmestavad pornograafia meeletu esilolu kultuuris jms. Muutlikud identiteedid ning identiteedivahetuse kires ja paines elamine ei aita kindlasti suhete ja sidemete tugevdamisele kaasa. Kas ei ole ohtu, et meie soolisuse mänguväli annab küll seni allutatud ja vaikima sunnitud vähemustele hääle, ent lõhestab atomiseerunud maailma veelgi?

Ma ei mõista, kuidas on reaalselt eksisteerivate inimkoosluste tunnustamine seotud seksi eraldamisega armastusest, lastest või millestki muust selletaolisest. Soolise võrdõiguslikkuse vastased tõepoolest keskenduvad sageli peaaegu obsessiivselt seksile, aga enamikule asjaosalistest tähendab soolisuse mänguvälja laiendamine nimelt seda, et inimesed saavad elada just selle identiteedi järgi, mida nad endas tunnetavad, täpselt selle inimesega, keda nad armastavad, ilma et nad peaksid seda riigi või kaasinimeste eest varjama. See peaks suhteid ja sidemeid hoopis tugevdama, mitte nõrgendama.

Retoorika ühiskonna kriisist, mille taga oleks justkui traditsiooniliste soorollide lagunemine, ei ole ju tegelikult midagi uut. Sama juttu räägiti ka XX sajandi algul, kui naised hakkasid tööstusrevolutsiooni ja maailmasõja järelvoolus tööl käima ja valimisõigust nõudma. Kardeti, et kui naised teenivad raha ja teevad teisi n-ö ebanaiselikke asju, ootab meid ees sugudeta tsivilisatsioon ja üleüldine allakäik, nagu Mary Louise Roberts on seda tabavalt kirjeldanud.⁷ Juhtus aga ainult see, et naised, kes varem olid sunnitud õppima armastama ka vägivaldset patriarhi, sest neil lihtsalt puudus majanduslik alternatiiv, said nüüd nõuda abielulahutust ja elada oma elu. Taas: kui räägitakse, kuidas tänapäeva maailm on atomiseerunud ja inimeste suhted on lagunenud, tuleb meenutada, et see kunagine sidusus, mida taga igatsetakse, oli ehitatud tohutule ebavõrdsusele ja ühiskonna enamiku ekspluateerimisele. Mina seda taga ei igatseks.

Ühest küljest on selge, et humanistidena ei ole võimalik aktsepteerida transinimeste vägivaldset, sh kirurgilise sekkumise läbi teostatud surumist sookastidesse. Kas kujutad aga ette iha toimimist kultuuris, kus nn abjekte justkui polegi? Soolisuse ja seksuaalsuse küsimustele keskenduv avangardism vohab praegu popkultuuris, uute arvukate ja värvikate subidentiteetidega kaasneb ka subseksuaalsete vormide tubli esiletõus, meenutagem või Ozoni „Uut sõbrannat“. Ei puudu ka niisuguste ohtude eest hoiatavad teosed, mille alatoon on pigem kurb, nagu Noe „Armastus“ või Sarah Polley „See valss on sinu“. Kas meie ihalimiit ei ole siiski teatud mõttes piiratud. Psühhoanalüütikud ju õpetavad, et iha püsib väikestel perverssetel saladustel. Kui me proovime iga nädal uut seksuaalsuse vormi, kas suudame aasta pärast veel midagi ihaldada ja nautida?  

Egas need väikesed perverssed saladused kao, kui me ei lase neid riigil või ühiskonnal ette kirjutada. Meie endi ja meie partnerite isiklikud ja individuaalsed ihad ja piirid jäävad jätkuvalt saladuseks, mille tundmaõppimine võtab terve elu. Tulen tagasi Foucault’ juurde: see saladuslikkus, mida sa kirjeldad kui nautimise alust, ongi ju ars erotica keskne tees. Seksuaalsus (ja ilmselt ka soolisus, kuigi Foucault seda otseselt ei käsitle) on seda võimsam, mida isiklikum ja saladuslikum see on, mida rohkem see põhineb igaühe enese naudingute avastamisel, mitte üleüldiselt ette kirjutatud loomuseaduste järgimisel. Just nimelt õige käitumise ja olemise obsessioon on Foucault’ sõnul see, mis on viinud meie kultuuri seksikesksuseni. Mida vähem me räägime sellest, kas Tõnu või Taavi on õige mees või möku, kas ta on äkki gei või hoopis queer, kas peaks ta äkki vangi panema või teda ühiskonna hävitamises süüdistama, seda enam jääb meist igaühele ruumi leida endale sobiv kaaslane, avastada endale sobiv armastuse, naudingu ja mõõdukuse tasakaal ja „teha oma elust kunstiteos“. Sellesse ruumi mahuvad nii traditsioonilised töötava mehe ja hoolitseva naisega heteropered kui ka polüamoorsed queer-kommuunid. Ei kõla ju üldse halvasti?

1 https://today.yougov.com/news/2015/06/05/transgender/

2 http://opleht.ee/29313-helir-valdor-seeder-alustada-voiks-kas-voi-kampaaniaga-mehed-kooli/; http://www.ohtuleht.ee/708068/lauri-vahtre-kooseluseadus-pole-minevik-vaid-stardipauk

3 http://councilforeuropeanstudies.org/critcom/christian-trouble-the-catholic-church-and-the-subversion-of-gender/ https://www.jacobinmag.com/2014/12/gender-trouble-in-france/

4 http://www.buzzfeed.com/claudiakoerner/a-civil-rights-leader-has-disguised-herself-as-black-for-yea

5 Anne Fausto-Sterling, Sexing the Body: Gender Politics and the Construction of Sexuality. Basic Books, New York 2000.

6 Michel Foucault, Eetika genealoogiast: poolelioleva töö ülevaade. Rmt: Teadmine, võim, subjekt. Varrak, Tallinn 2011, lk 310–354.

7 Mary Louise Roberts, Civilization without Sexes. Chicago University Press, Chicago 1994.