Nende materjalide põhjal, mida Kristjan Svirgsden ühe terve inimpõlve jooksul on filminud, võinuks omal ajal peaaegu terve Lobi küla rahva vangi saata. Toona nii loomulikku on täna kinolinalt ka endal uskumatu vaadata – et me tõesti kogu külarahvaga, koos oma emade, isade, vanaemade, vanaisade ja lastega toimetasime sügaval nõukogude ajal avalikult: pidasime sütitavaid kõnesid vabadusest, marssisime terve külaga piki Lobineeme teed laulude, trummide, pasunate, loosungite ja sinivalge Lobi lipuga Lobi hümni lauldes Nõukogude piirivalve nina all, kõige hoolikamalt valvatud piiritsoonis, kuhu pääs oli rangelt piiratud ja mille külje all paiknes ülisalajane raketibaas. Päris rakettidega. Uskumatu on näha kaadreid toonasest Lobineeme prožektorist, mis toodi suure saladuskatte all kohale igal õhtul kindlal kellaajal veoautol ja millega öösiti heideti valgust merele. Kristjan filmis seda ja inimesi, filmis elu. Eks vaataja otsustab.
„Mida ei mäleta, pole olnd” on kohati absurdini minev lugu, eriti siis, kui puudutab piirivalvetsooni reeglistikku ja tausta, milles rannaküla inimene pidi oma igapäevast elu elama ja oma lapsi kasvatama. Ja see kõik on tõsi. Just selline oligi meie elu rannakülas.
Kõigile meile, lobikatele, on alati olnud teada fakt, et meie külas elab kuulus ja hinnatud filmirežissöör. Aga vaatamata sellele tuntusele on ta ikkagi ka lihtsalt meie oma Lobi küla filmimees, keda meil hellitavalt Felliniks kutsutakse. Tal on olnud ja on jätkuvalt pääs meile väga lähedale, ka hingelises mõttes, kuna ta on meile oma, ise üks meist.
Oma küla mehe seisus ja usaldus Kristjani vastu on võimaldanud tal üles võtta alasti tõde ühe rannaküla inimeste elust, mõttelaadist ja mälestustest. Meid, lobikaid, kõnetab see film väga isiklikult ja sügavalt. Teadsime ju, et Kristjan filmib, aga tervikut ei näinud. Seetõttu tuli meile üllatuseks näha ennast ja ka teisi selle filmi mõnes ootamatus episoodis. Paljud inimesed ja sündmused elavad veel vaid meie mälestustes. „Mida ei mäleta, pole olnd” on film inimese kui üksikisiku, Lobi küla kui rannaküla ja Eesti ajaloo eri ajajärkude mälestustest. Kristjan aitab meil mäletada. Tema filmis on rannainimese rõõm ja mure, helged ja kõige valusamad mälestused. Ja Kristjanil on õigus mälestused on sul alati alles. Ja sa neid kannad endaga terve elu kaasas, kuhu tahes lähed, lisan mina. Meil kõigil on oma mälupilt, oma väike dokumentaal peas edasi-tagasi kerimas, aga on ülimalt liigutav näha seda suurel ekraanil. Kindlasti natuke teistsugune, aga nii soojalt äratuntavalt sama.
Tunneteskaalal haarab film peaaegu maksimumi: on huumorit ja nalja, on kaasa mõtlema kutsumist, meenutusi, mis panevad muigama, ja tõsist muret. Publiku reaktsioon oli ju saalis tunda ja kuulda. Selles reas, kus mina istusin, tundus, et inimesed ei hinganud, nende pilk oli pingsalt ekraanil, nad ahmisid näljasena sisse seda, mida filmirull nende ees lahti keris ja projektor ekraanile kuvas, näod säramas.
Mind valdas pärast filmi vaatamist tunne, et tahaks filmi näha veel üks kord, siis aeglaselt, siis tagant ettepoole ja siis nii, et saaks vahepeal kaadreid peatada. Kui rääkisin sellest mõnele kaaslasele, kes ka filmi vaatama olid tulnud, vastasid nad, et neil on täpselt sama tunne!
Suur tänu režissöör Kristjan Svirgdsenile ja produtsent Manfred Vainokivile ning võttegrupile dokumentaalfilmi „Mida ei mäleta, pole olnd” eest! Tean, et Kristjanil on veel palju materjali, et ta filmib edasi ja loodan, et mälestustele tuleb järg.