Miski ei juhtu kunagi lihtsalt niisama. Päeval, mil tuli teha intervjuu filmirežissöör Aleksandr Sokuroviga, lükkus see tehnilistel põhjustel edasi, ent valmis mõeldud küsimused ja teemad on õhus. Peas keerlevad kujundid tema filmidest, küsimused, küsimused, küsimused – ja ei mingeid vastuseid. Teemad: rahu ja sõda, inimarmastus ja vihkamine, rumalus ja tarbimine – see on see, mille kohta tahaks meistrilt küsida, see, millest ta teeb filme. Sokurovi keerulisi ja mitmetahulisi filme analüüsitakse filmikoolides Venemaal ja Jaapanis, Ameerikas ja Prantsusmaal. Ma ei tea, kas Sokurovi töid uuritakse ka Eestis, igatahes tasuks. Mäletan, kuidas Peterburi filmi- ja teleinstituudis lahati filmianalüüsi loengutel tihtilugu Sokurovi linateoseid kui eredaid autorifilmi näiteid. On meeldiv tõdeda, et meie väike Eesti on tänu produtsent Karin Reinbergile osalenud dokumentaalfilmi „Sokurovi hääl“ („Sokurovin ääni“, Leena Kilpeläinen, 2014) sünnis. See film avab režissööri loomingulisi ja inimlikke tõekspidamisi, koosnedes seitsmest päevast ehk seitsmest vestlusest ülemaailmselt tunnustatud filmitegijaga.
Löön lahti arvuti. You Tube’is käivitub iseenesest Oleg Torsunovi loeng „Sihid ja soovid“, kus öeldakse, et elu purunemise esimene staadium on hirm. Teist staadiumi nimetatakse dualismiks: inimene arvab, et tema õnne on hävitanud mingid jõud, mõni inimene või rahvas. Dualism tähendab, et oma hirmule leitakse seletus. Inimene ei mõtle sellest, et on kätte jõudnud katsumuste aeg ja tuleb enda kallal tööd teha, vaid otsib süüdlasi. Õnn ei tule aga enne, kui pole hävitatud see rahvas või inimene. Elu hävinemise kolmas staadium on vihkamine. Kõigepealt hirm, seejärel süüdlaste otsimine ning siis vihkamine. Miks puhkevad rahvaste vahel sõjad? Sest rahvad teevad läbi need kolm staadiumi. Hämmastav kokkusattumus, sest üks mu esimesi küsimusi kõlas niimoodi:
„Film „Sokurovi hääl“ algab teie sõnadega, et te pole kunagi midagi kartnud, sest usaldate oma maitset. Kas see käis loomingu kohta või te tõesti ei karda midagi?“
Meil Eestis kardavad väga paljud sõda. Eile kirjutati lehes, et üks Eesti firma on hakanud valmistama sõja puhuks kaasaskantavaid plastist pommivarjendeid. See toob meelde maalide äraviimise Louvre’ist kaks aastat enne Teise maailmasõja vallandumist. „Kas teie ei karda uut maailmasõda või lihtsalt sõda?“ Vastuseid võib otsida suurmeistri filmidest.
Enne kui hakata Aleksandr Sokurovi loomingut lahkama, tuleks määratleda, millist režissööritüüpi ta esindab. Sankt-Peterburi Riikliku Ülikooli professori Larissa Berezatšuki sõnul saab kõik inimesed jaotada visuaalse, auditiivse, kinesteetilise ja digitaalse dominandiga isikuteks. Inimene kuulub vastavasse tüüpi sõltuvalt sellest, milliste meeltega ta enamasti maailmast informatsiooni vastu võtab ja omandab. Kinesteetikud tunnetavad ümbritsevat haistmise, kompimise, liikumise ja aistingute kaudu. Suurem osa inimesi on just seda tüüpi. Kinesteetilised režissöörid armastavad muljetavaldavaid lugusid. Enamik kassafilme on tehtud vaatajas emotsioonide äratamise põhimõttel. Digitaalse dominandiga inimesed võtavad informatsiooni vastu loogika kaudu. Loomulikult kasutab inimene mitut teabeammutamise allikat, kuid üks ikkagi domineerib. Visuaalse dominandiga on need, kes tajuvad ümbruskonda ennekõike nägemismeelega. Nad kasutavad kõnes sageli väljendeid „ma näen“, „siin paistab tõde“ jne. Sellistele režissööridele on tähtis kaadri ülesehitus, pilt, valgus, rakurss, kujutise värv, nad mängivad vormiga, kujutisega. Head fotograafid, disainerid, operaatorid, kunstnikud on tavaliselt visuaalse dominandi kandjad, sest ammutavad kõige rohkem informatsiooni silmadega, kujutiste kaudu.
Filmitegijate seas liigub anekdoot, kuidas ühelt äsja abiellunud operaatorilt küsiti, kas ta naine on ilus. Too vastas, et sõltub sellest, kuidas on valgus sätitud. See on tüüpiline operaatori vastus.
Auditiivse dominandiga inimesele on ennekõike tähtis heli, sest nad tajuvad maailma esmajoones helide kaudu. See on väga haruldane liik inimesi. Need inimesed ei kõnele niisama, vaid süüvivad iga sõna mõttesse. Neil on tavaliselt suurepärane mälu. Sellised režissöörid jätavad kujutised ja helipildi omavahel sidumata: paralleelsed lood, keerukad mitmetasandilised skeemid. Nende filmid on väga keerulised, seal puudub selge narratiiv, pole selgeid kujundeid, sümboleid. Filmitegijate seas osatakse helirida lugeda, kuid keskmine vaataja ei pruugi seda mõista ega vastu võtta. Aleksandr Sokurov on tüüpiline auditiivse dominandiga režissöör. 1980. aastate lõpus selgitas toona veel noor filmimees intervjuus Lenfilmi ajalehele Kadr, et teda huvitavad ennekõike Dostojevski ja Platonovi keerulised, mitmetahulised karakterid.
Aastaid hiljem ütles Sokurov 2008. aastal televisioonis esinedes, mis talle huvi pakub: „Ma armastan kirjandust – kirjandus on mulle elus kõik, kuid läks nii, et mu elu suundus visuaalse loomingu rajale. Ma oleksin tahtnud olla raadioteatri lavastaja, vaat seda ma tahtsin tõesti.“
Esimene töö filmirežissöörina, VGIKi diplomifilm „Üksildane inimhääl“ („Одинокий голос человека“), mis valmis 1978. aastal ja jõudis ekraanile alles 1987. aastal, näitas teda kohe andeka, keeruliste kontseptsioonidega lavastajana.
Lavastaja filmikontseptsioon ongi vastus küsimusele „Miks ma seda teen?“. Igas Sokurovi filmis peitub idee, mis väljub kujutise piirest. Just selline kaadritagune idee ongi kvaliteetfilmi tunnus. Sokurovi filmid on sageli nii keerulised ja mitmeplaanilised, et isegi professionaal ei pruugi esimesel vaatamisel tabada kogu allteksti ning kõiki kujutiste, helide, värvide ja vormide kooslusi. Sokurovi autorifilm on alati täidetud režissööri kontseptsiooniga, mis pole kujutise pinnal, vaid varjatud, selle taha peidetud. Niisugust filmi saab mõista üksnes analüüsides ja süvenedes toimuva olemusse, sest kui autor esitab küsimusi filosoofiliste ja religioossete ideede, rahva ja rahvuse kohta, teadvuse ja alateadvuse psühholoogia vallast ning ühiskonnakorralduse printsiipide teemal, käib nende mõistmine ettevalmistuseta vaatajal üle jõu. Sokurovi filmide mõistmise võti on kirjandus. Film on oma sünnist peale olnud alati seotud modernismiga, kus kõige tähtsam on kunstniku eneseväljendus probleemi tuumas, vormikultus ja otsingud, novaatorlus. Autor, kunstnik, režissöör on individualist, kes tahab oma seisukoha välja öelda, hoolimata ohtust, keelust või publiku mõistmatusest. Juba autorifilmi sünni hetkel sai selgeks, et see on modernistlik kunst, ning sellisena käsitleb autorifilm inimese eksistentsi kui alatist draamat: inimesel on mõistus, teadvus, kuid ta on surelik. Elu omandab mõtte otsinguis, kuidas surmast võitu saada.
Filmis „Üksildane inimhääl“ ütleb naistegelane haigele surevale noormehele nuttes: „Inimesed surevad seetõttu, et nad on üksi ja keegi ei armasta neid. Aga sina oled praegu koos minuga.“ Seejuures on kaadris näha längus kaseoksi ja tugevat vihmasadu. Hakata surmale vastu armastusega. Üksilduse, armastuse ja surmale vastuhakkamise teemat näeme ka teistes töödes nagu „Ema ja poeg“ („Мать и сын“, 1997) ja „Isa ja poeg“ („Отец и сын“, 2003). Juba VGIKis õppimise ajal monteeris Sokurov lühifilmi „Sonaat Hitlerile“ („Соната для Гитлера“, 1979, vabanes keelu alt 1989). Selles filmis aimub juba „Moolok“ („Молох“, 1999). 1981. aastal tegi Sokurov koos Semjon Aranovitšiga tõenäoliselt oma aja kõige sotsiaalsema dokumentaalfilmi „Dmitri Šostakovitš. Aldisonaat“ („Дмитрий Шостакович. Альтовая соната“). Montaažkõrvutuste põiminguga, mille kontrapunkti moodustab Šostakovitši kord sarkastiline, kord traagiline muusika, pole loodud mitte suure helilooja filmiportreed, vaid tema pilgu läbi avaneb pilt mittevabast riigist. Režissöör tõi ekraanile dokumentaalkaadrisse pingsalt vaatamise kunsti. Ilmselt sai kroonikakujutise „väljaprindist“ tema filmides esmakordselt kujundliku väljendusrikkuse vahend. Sokurovi dokumentaalfilmile on iseloomulik historismi haruldane kokkusobitamine metafüüsilise algega. Sokurov andis dokumendile vaimse mõõtme. Iga ande taga seisab alati tohutu meeskonnatöö. Filmist paistab alati välja, kas režissöör armastab inimesi või on nad vaid eneseväljenduse vahend. Mind on alati vaimustanud loojad, kes näevad igas tegelases inimest ja püüavad igaüht mõista. Sokurov on autor, kes armastab inimest. Vastvalminud dokumentaalfilmis „Sokurovi hääl” ongi just see aspekt tähelepanu keskmes.
Tõlkinud Veronika Einberg