Maist alustab Nukuteatri kunstilise juhina tööd Mirko Rajas, kes on 2010. aastast olnud selle teatri näitleja ja lavastaja. Ta on lõpetanud Turu kunstiakadeemia nukuteatrikunsti erialal. Rajase värskemad lavastused Nukuteatris on „Lemuel Pitkini demonteerimine“ (2015) ja „Väike prints“ (2017), peaosa eest lavastuses „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“ pälvis ta 2016. aastal Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna. Nukuteatri eelmine kunstiline juht Taavi Tõnisson jätkab teatris tööd näitleja ja lavastajana.

Ametisse astuva kunstilise juhi käest on kombeks küsida, mida ta tahab oma eelkäija(te)ga võrreldes teist- ja uutmoodi teha. Mida tuleks Nukuteatris muuta?

Soov teha midagi teistmoodi pole eesmärk omaette, uutmoodi suund ei pruugi olla tingitud tahtmisest muuta vana. Arvan, et teater on alati mingis osas oma kunstilise juhi nägu, seega sõltuvad erinevused pigem isiksusest. Nukuteatris tehti neli aastat tagasi suuri muudatusi: vahetusid nii kunstiline juht kui ka direktor, algas uue teekonna esimene etapp. Mul on hea meel minna edasi mööda teerada, mille kunstiline juht Taavi Tõnisson ja teatrijuht Joonas Tartu on juba sisse käinud.

Üks mu peamisi eesmärke on tuua nukuteater kui žanr lähemale noortele ja täiskasvanutele, kuid pakkuda sealjuures edaspidigi palju põnevat vaatamist ka väikelastele. Hindame kõrgelt juba välja kujunenud publikut ja tahame seda hoida, ent tuua nukuteatrit nautima ka need, kes pole veel meie majja teed leidnud.

Väga olulisel kohal on trupi areng ning noorte näitlejate vastuvõtmine, luues neile võimaluse läbida eelnevalt vastav erialane õpe. Kindlasti soovin kutsuda teatrisse tööle mõttekaaslasest dramaturgi ja lavastaja, kellega teha päevast päeva koostööd.

Millised on sinu pilgu läbi Nukuteatri kunstilise juhi ülesanded?

Ülesandeid on palju, nii praktilisi kui ka vaimseid, kuid esikohale sean näitetrupi ja kogu personaliga hea kontakti leidmise. Kuna teatris töötavate inimeste loomingulised otsingud, põhimõtted, arusaamad, unistused on väga erisugused, leian, et kunstilise juhina on tähtis suunata tähelepanu ühiste pealisülesannete kujundamisele. See tähendab, et iga töötaja on küll oma loomingulise identiteedi ja individuaalsusega inimene, kuid tal on ka tugev ja fookuses kollektiivitaju. Sisulisi eesmärke ja ühiseid püüdlusi ei pea riputama reeglitena stendile lugemiseks – järjepidev ja personaalne töö algab eelkõige igast inimesest endast, kuid impulsi saab selleks anda kunstiline juht.

Kunstilise juhi üks tähtsamaid töid on teatri repertuaari koostamine. Mõistagi ei tee ta seda üksi, aga kaalukas sõna on tal öelda ikkagi. Millistest põhimõtetest lähtudes hakkad valikut tegema?

Nukuteatri uue repertuaari planeerimist saan alustada hooajast 2018/2019. Seni kehtivad eelmise kunstilise juhi kokkulepped, mida respekteerin ja tühistama kindlasti ei hakka.

Repertuaar kannab teatri identiteeti, selle koostamine ja planeerimine on vastutusrikas ning vajab palju hoolt ja tähelepanu. Tee hooaja uuslavastuste nimekirja fikseerimiseni on arutluste- ja võimalusterohke. Arvesse tuleb võtta teatri soove, unistusi ja vajadusi, aga ka publiku ootusi-lootusi. Väärt repertuaar arendab näitlejaid ning pakub publikule kunstilisi elamusi, äratundmisi ja avastamisrõõmu. Kindla peale minekute kõrval tuleb repertuaari jätta ruumi ka eriilmelisteks ideedeks ja katsetusteks.

Pidevalt peab küll liikuma visuaal- ja nukuspetsiifiliste lahenduste poole, ent häid materjale, pakkumisi, ideid ei tohi kõrvale lükata üksnes seetõttu, et need ei vasta justkui žanri kriteeriumidele. Nii tegijate kui ka publiku fookus on teatris üldjuhul kaasahaaraval sisul, vormilised otsingud ei ole alati esmatähtsad, kuid mängivad siiski olulist rolli. Arvan, et repertuaariteatris on vaja leida loominguline tasakaal, mis tagab kunstilise kvaliteedi ning loob sealjuures soodsad tingimused ka üldiseks ja individuaalseks arenguks.

Kunstilise juhina jätkad ilmselt ka lavastamist. Milline teatrilaad on sulle lavastajana hingelähedasem? Kas sinu puhul saab rääkida juba oma lavastajakäekirjast?

Lavastajana on mind alati huvitanud nukuteatri ja klassikalise sõnateatri ühendamine. On huvitav, kui näitlejal on lisaks iseendale kasutada ka nukuteatri väljendusvahendid – üldjuhul viib see uute tasanditeni ja tekib omanäoline tervik. Teinekord aitab nukuteatripärane mõtlemine ka klassikalise vormiga lavastustes avada suundi, mis oleksid muidu võib-olla varju jäänud. Püüan oma lavastustes kätte saada midagi sellist, mis puudutab mind ennast ja paremal juhul ka kogu truppi. Muidugi on lavastaja ja näitleja ülesanded erisugused, kuid hingeline kokkupuutepunkt tuleks alati leida. Olen eriti õnnelik, kui lavastusprotsessis tekib trupiga tugev ja inspireeriv koostöö, kui kõigil on selles oma osa ning võimalus ennast väljendada. Lavastustesse, mis sünnivad masinlikult lavastaja märkusi ja ideid realiseerides, mul usku ei ole.

Mingi kindlam arusaamine, teadlikkus hakkab tekkima, kuid nagu ikka, on lavastajakäekiri pidevas arengus – loodan, et see ei fikseerugi.

Kuus aastat tagasi lõpetasid Turu kunstiakadeemias nukuteatrikunsti eriala. Mida õppisid seal sellist, mida sinu draamanäitleja taustaga kolleegid pole saanud?

Õppisin tõesti nukuteatrikunsti eriala, see teatrivorm on mulle lähedane ja omane. Seetõttu ei pea ma näidendit, romaani või novelli lugedes kunagi liigselt pingutama, et mõelda välja viis, kuidas võiks seda teost nukuteatri mänguvahenditega lavale panna – äratundmine tekib üldjuhul kiiresti ja inspireerivalt. Kuna olen kooliajal kokku puutunud nukuteatri tõeliste meistritega, on tekkinud selge süsteem ja teadmine, kuidas neid oskusi ka edasi anda.

Nukuteater lastele oli meie kooliprogrammis vaid üks väike, kuid oluline osa. Kuna mul enne õpinguid kokkupuudet nukuteatriga polnud, ei oska ma siiamaani nukuteatrit seostada vaid lastele tehtava teatriga. Mulle on see alati tundunud primitiivse üldistusena, mida ma küll ei kohta oma kolleegide seas, kuid kuulen sageli siit-sealt. See pole süüdistus, vaid mõtlemisekoht. Ilmselt mängib siin suurt rolli ka sõna „nukk“, mis eesti keeles on ühetähenduslikult lastele mõeldud mänguasi, kuid nii vene, soome kui ka näiteks inglise keeles on teatrinuku tarvis täpse tähendusega sõna.

Teatrikooli lõpetamise eel Sirbile antud lühiintervjuus* ütlesid oma tulevikusoovide kohta muu hulgas, et loodetavasti tekib uusi teatreid, kus mõeldakse ka nukupäraselt. Kuidas vahepeal on läinud, kas neid teatreid on juurde tulnud?

Mulle tundub, et teater liigub juba oma loomulikus arengus nukupärasuse suunas. Visuaalset ja nukupõhist mõtlemist kohtab paljudes Eesti teatrites, aga alati ei pruugi see olla teadlik valik, vaid lihtsalt juhtub nii – teadlikkus ei olegi alati oluline. Ma ei tea küll ühtegi teist teatrit, kus tegeldaks selle žanri avardamisega nii pühendunult kui Nukuteatris, kuid hea meel on tõdeda, et ka teistes teatrites pööratakse nukupärasusele praegu rohkem tähelepanu kui kümme aastat tagasi. Siiski tundub, et nukuteater ei ole kunstivormina Eestis praegu veel iseenesestmõistetav, selle žanriga tutvumine alles käib nii publiku, tegijate kui ka kriitikute hulgas.

Oled olnud aastaid tegev teatrirühmituses Frank. Mida on see sulle pakkunud ja kas jätkad Frankiga läbikäimist ka nüüd, Nukuteatri kunstilise juhina?

Teatrirühmitus Frank sai loodud soovist ja vajadusest toimetada loominguliselt turvalises keskkonnas, väljaspool institutsionaalseid süsteeme ja sissetöötatud struktuure. Kirjutasime kunagi rühmituse tutvustusse: „… tahame oma tegemistes pöörduda kunstilise eneseväljenduse puhaste lätete juurde, pidades oluliseks ausust, avatust, loomerõõmu, pühendumist, usalduslikkust ning – mis kõige tähtsam – armastust loomingu ja puudutatavate teemade vastu. Rühmituse tegevuses väärtustatakse vabadust, otsingujulgust ja katsetamisindu. Valmisolek uue ja üllatava kogemiseks on alus, et kunst võiks puudutada nii tegijate kui ka vaatajate vaimu ja hinge“. Leian, et praegu on võimalik kõiki neid soove ja püüdlusi rakendada ka Nukuteatris, olla selle teatrimaja kunstiline juht, kuid seejuures ka lihtsalt inimene ja kunstnik, kes oma eriala ja kutsumust väärtustab ja armastab.

* Tambet Kaugema, Tunnevad tuleviku maitset oma keelel. – Sirp 27. V 2011.