Laureaat Tristan Priimägi on öelnud: „Iga hea filmikriitik on kindlasti ära õppinud, kuidas kirjutada pimedas.“ Ta mõtles arvatavasti kirjutamist filmi vaatamise ajal. Kuid sellel on ka ülekantud tähendus. Minuaegse nooruse vaimusilma ees olid „noored vihased mehed“ nagu John Osborne’i näidendi „Vaata raevus tagasi“ (mille X-generatsiooni esindaja Juhan Ulfsak ka hiljuti lavastas) Jimmy Porter, mässav ja räuskav biitnik. Seejärel tulid biitlid, Woodstock, hipid, üliõpilasrahutused. Rock’n’roll oli minu nooruse tants, aga kui tulid biitnikud, polnud veel sukkpüksegi.
Maailm on avardunud, kuid mitte enam nii lootusrikas. Kõik on killud. Kirjutamine on elegantsem. Sappi pritsiv Jimmy mõjuks täna matsina. Isegi kerglane aasimine võib tunduda solvanguna.
Tristan on ka küsinud, kas arvustust kirjutatakse inimesele, kes on juba filmi näinud, või sellele, kes pole näinud. Viimaseid tuleb järjest juurde. Y-põlvkond läheb üle Z-iks, nende aeg on juba käes.
Taas Tristan: „Filmikunstil on võime nihestada su maailma täielikult, nii et sa ei vaatagi elu enam … samamoodi kui varem.“ Tristan, just praegu on Sinu põlvkonnal parim aeg tekitada murdlaineid filmikunstis. Kas üheksas laine on juba tulekul?
Ajal, mil hoiame pöialt „Mandariinidele“, lubatagu mõne sõnaga meenutada teatri üheksandat lainet – Suitsu-õhtut 1969. Meenutused 25 aastat hiljem: Jaan Tooming: „See oli karje vabaduse ja parema maailma järele.“ Evald Hermaküla: „Eks neil [noorematel] ole tükk maad raskem kui meil, küsimused, millele vastata, on palju tõsisemad.“ Kaarel Kilvet: „Mille vastu protestida, mida vihata … Selles asi ongi – pole enam võitluse objekti.“ Tõnu Tepandi: „… tuleb respekteerida isennast, oma „sisikonda“, tuleb leida isiklik vaade asjadele …“ Lembit Ulfsak: „.. see, mis rähnipoja puu otsa viib, on mingi tugev salajõud. Mitte ainult anne ja tarkus, vaid mingi salajõud, armastus ja andestus teatri vastu, mis sisaldab kõike äärest ääreni!“
Sulle, Tristan, ja Su põlvkonnakaaslastele, ääretult seda äärest ääreni salajõudu.