SA Tallinna Kunstihoone Fond teatab, et reedel, 3. veebruaril kell 17 avatakse Tallinna Linnagaleriis Sirami näitus „Mahetoodang loomemajanduses / Culture feat. Nature”.

Olete väga oodatud!

Näitus on avatud 04. 02 – 04. 03. 2012.

Sirami näitus juhatab sisse Tallinna Linnagalerii ühe tänavustest programmidest „Roheline planeet”, mis käsitleb – analüüsib, tõlgendab – meie kõikide ühiskodu planeedi Maa praegust olukorda, kui küsimus ei ole mitte ainult maavarade lõppemises, vaid lähemas tulevikus võib olla probleeme ka puhta vee ning õhuga. Kuid kunstnikud ei esita kriitilisi küsimusi mitte ainult tegeliku olukorra, vaid ka selle lahendamiseks vastu võetud otsuste, direktiivide, lõputute, sageli mitte kuhugi viivate diskussioonide ning neile vaatamata siiski ületarbimise jätkumise kohta.

Kriitiku, kuraatori ja kunstnikuna tuntud Siram on saanud oma projektiks inspiratisooni EL direktiivist 92/43/EEC, poststrukturalistlikust paradigmanihkest keskkonnaeetikas ja Ivan Sussanini logistilistest avastustest. Näituse eesmärk on juhtida tähelepanu asjaolule, et keskkonnakaitse temaatika avalikus teadvuses on oma algsetest eesmärkidest ohtlikult võõrandunud. Säästev areng, mahetoodang, taaskasutus ja muud nn. rohelised argumendid on muutunud suvaliseks turundusmulaks, mida osavam osa elanikkonnast kasutab lihtsalt selleks, et luua endale võimalus veel rohkem tarbida.

Sellise mentaliteedi vastu aitab kõige paremini reaalne kontakt selle osaga keskkonnast, mis ei ole tehiskeskkond. Teiste sõnadega: minge metsa!

Kunstnik eksponeerib maalidest, videotest, fotodest ja publiku paratamatust osalusest koosnevat installatsiooni, mida suures plaanis võib jaotada kaheks: esimeses ruumis on peamiselt realistlikus, vabaõhumaali võtmes konkreetsete Eesti paikade jäädvustused, maastikumaalid ning sarnaste maastikumotiivide videosalvestid; teises foto- ja videodokumentatsioon samade maalide esitlemisest metsas loodusega ühtekuuluvateks metsaelanikeks, loomadeks maskeeritud linnainimestele. Selles kummalises, südamlikult iroonilises karnevalikus situatsioonis võib näha eelkõige urbanismiga seostatava nüüdiskunstniku ambivalentset, isegi eneseõigustavat positsiooni. Seda enam, et Siram ise on oma uue projekti kohta kirjutanud:

„Normaalne preagusaegne kunstnik, kui välja arvata mõned hullud soomlased, loodustemaatikaga ei tegele. Nüüdiskunst ja probleemid, millega see tegeleb, asuvad linnas. Mõned kunstnikud kolivad maale ja hakkavad ajama mingit romantilist joga sulnitest päikeseloojangutest ning kargetest talvehommikutest, need visatakse enamasti nüüdiskunstnike kambast välja. Nii et kui sellest seisukohast vaadata, siis saen oksa, millel ise istun.
 
Kui seda asja jällegi mingist teisest seisukohast vaadata, siis võibolla mitte. Ma ei oskagi täpselt öelda, mis seisukoha ma võtan. Kindlasti ei taha ma taandareneda üheks paljudest, kelle elu lõpeb siis, kui internet on maas ja aku on tühi. See pole ka sulni romantiku päiksesloojangu-positsioon. Öelda, et vaatan asju rohujuuretasandilt, konnaperspektiivist või mätta otsast, ma ka ei julge, selleks tean ma liiga vähe rohust, konnadest ja mätastest.

Vahest ma lihtsalt püüan näha puude taga metsa, niipalju kui oskan, metsa taga inimesi, kes on selle metsa istutanud ja nüüd kujutavad ette, et see ongi metsik loodus. Igal juhul, kui ma loodust vaatan, siis mul on tunne, et tegelikult vaadatakse hoopis mind. Mina omakorda püüan mõistatada, kellele kuuluvad need tuhanded nähtavad ja nähtamatud silmad. Nende arvamus läheb mulle tõsiselt korda ja seda oksa ma kindlasti saagima ei hakka.”

Neid kahte osa ühendab külastaja osalust eeldav soomaastikku markeeriv ruumiinstallatsioon.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, OÜ Sohvameistrid, Teater Endla

Tänud: Janno, Jasper, Margit, Taave; Alar, Bille, Elvi, Ena, Iia, Karol, Kati, Liilia, Mafik, Mari-Liis, Nosje, Pusa, Raica, Sandra.