Pole päris selge, millal taipasime, et ühismeedias olemine tähendab olla ära märgitud/märgatud/äratuntav kohas, mille taristu kuulub eraettevõtetele, kes teenivad meie pealt raha, kuigi meie kasutame seda, nagu oleks tegemist meie elutoaga. Me ajame seal armu-, töö- ja isiklikke asju, mängime, viskame nalja ja teeme poliitikat. Seal on lisaks uudistele me sõbrad, tuttavad, kolleegid-rivaalid, aga ka potentsiaalsed tööandjad. Me tunnete, hirmude ja lootuste geograafia. Seal tuntakse meid nimepidi (ja kui meeldiv on olla seal, kus teatakse me nime!), meieni jõuab vajalik info (küll läbi teiste silmade, teiste seadistatud filtrite, kuid see tõsiasi ununeb sisse logides otsekohe) ning tunnustus meeldimiste, positiivsete kommentaaride ja jagamiste näol.

Aga … see pole meie oma tuba.

Oleme kellegi teise eramaal ja meelevallas: tema otsustab meie kohalolemise reeglid, rütmi ja sisu, millele me siivsalt allume. Otsustab sellegi üle, mida ta sulle räägib või ei räägi, mille kohta valetab otse, mida varjab, kelleni jõuab teatud info ja kuidas ja mis summa eest. Otsustab, kuidas sa end meediumis näitad/esitad, see omakorda ühtlustab ja suunab meie sõnakuulelikku, ettearvatavat ning kergesti kontrolli alla painduvat käitumist.

Katkematu uudisvoog loob mitmekesisuse illusiooni, massilise pakkumise keskel näilise valikuvõimaluse, mida on väga kerge samastada vabadusega. Ent võrgustik, kus me ühismeedias liigume, kipub koosnema inimestest, kes mõtlevad meiega väga sarnaselt. Siin leiame kergesti ka uusi mõttekaaslasi, sest meedium soovitab iga päev meie teadmiste ja tunnetega sobivaid profiile, uudiseid ja gruppe. Samuti saame kaardistada need, kelle maailmapilt on hoopis teine, ja nad soovi korral sõbralistist eemaldada. Ja see muidugi pole juhus. Tegemist on selge ja kaugeleulatuvate tagajärgedega poliitilise otsusega: vaadata, tarbida, suhestuda ainult sellega, mis meeldib (inimesed, seriaalid, teemad), sest iial pole niivõrd lihtne olnud „teistsugust“ südamerahuga eirata, naeruvääristada, välja visata. Seetõttu peavad ka kinnistunud ideed ja päritud identiteedid (olen siit või sealt, meeldib – ei meeldi, tõeline mees – tõeline naine, asjad on alati nii olnud) kiirust hindavas ja liigset infot ketravas kontekstis paremini vastu kui läbimurdekatsed, sest need teadmised-tunded on meis juba olemas. Ja me oleme oma uskumustele väga lojaalsed.

Kogu see virtuaalne tuledesära varjab edukalt meie päris keha, kes istub ekraani ees. Üksinda. „Oma ühendatud toas“¹. Tuhandeid seesuguseid kehi üksinda tuhandes toas. Pärast tundide viisi vaatamisi, jagamisi, meeldimisi ja vaidlusi, mis ometi näis nii lõbus ja globaalne ja kerge, valitseb hinges tühjus, keha on kange ja suus halb maitse. Banaalsus, pinnapealsus, liialdamisest tekkinud iiveldus. Kust tuleb see halb enesetunne nii ligitõmbavalt paljutõotavas maailmas, kus kõik teised näivad liikuvat imetlusväärse kergusega?

Infohulga haaramatusest põhjustatud mõttetu ekslemine paikades, mis pealtnäha on uued, kuid kus opereerivad vanad eelarvamused, iganenud suhtumised ja tuttavad võimumudelid, ajavad segadusse, häirivad. Osa meist arvas, et koos internetiga laienes võim horisontaalselt, kuid näiteks kontroll naiste keha üle on endiselt kellegi teise käes. See nähtamatu teine otsustab, sest tal on see võim, millist rinda (erootilist-pornograafilist) ja verd (seda näeb vägivalla tulemusena ehk sõdades ja kaklustes) võib pildikeskses ühismeedias näidata ja millist mitte (lapse imetamisest alla vajunud rinnad või menstruatsiooni elus veri). Kas me ikka näeme pärast aeganõudvat sobivate fotode sorteerimist endast üles riputatud piltidelt rõhuja peegeldust? Mille paiskame meediumisse ja mille välja sõelume? Miks just need fotod ja mitte teised?

See, mis öeldi, et on uus ilus, on hoopis seesama vana kole. Endiselt on suur vahe sinu õigustel, privileegidel ja turvalisusel olenevalt sellest, kas esined virtuaalmaailmas naise või mehe näo ja nimega. Nagu sellel, millisel kohal, kelle käe all sa uutes võimsates tehnoloogia suurkorporatsioonides töötad või tulevikus tööle hakkad.² Väga vähesed, ja need vähesed on mehed, on loomulikuks kujunenud keskkonna ehk siis interneti struktuuri ja tehnoloogia ideede-loomise-tootmise-kontrolli ja kasutamisotsuste taga. Tänapäeva laialt levinud müüt jutustab pimedas garaažis klõbistanud arvutifriigist luuserist, kes lõpuks „saab endale“ tüdruku, kuulsuse ja vara. Midagi niivõrd ilmselget kui see, et kangelaseks on jälle mees, ei peeta isegi mainimisväärseks. Nii et kõigest hoolimata ei loo me ühismeedias uut maailma, vaid kordame vana. Inerts aga pole mõtlemine, pole looming.

„Anna-Maria, sina ja su mälestused on meile tähtsad,“ seisab värviliste õhupallide saatel mu erameilis kõigest kaks päeva pärast seda, kui olen meediumi ukse sulgenud. Tema veenidesse on läbi numbrite ja tähtede külma kombinatsiooni sisendatud, et just see on see, mida inimene kõige rohkem kuulda tahab. Et me oleme kellelegi tähtsad, et meid on vaja, et meie mõtted, tunded, soovid ja vajadused on olulised. Ja tal on õigus. Paar päeva hiljem, soovitud vastust saamata, muudab meedium taktikat ja meelitab mind tähtsatel ametikohtadel sõprade uute postitustega. Kui ka see ei tööta, siis peab olema tegemist turvaprobleemiga ja mul palutakse tõsiseks muutunud toonil neile sellest kohe teatada, et nad saaksid mind lugematu arvu kübermaailmas varitsevate ohtude ja kuritegude eest kaitsta.

Kohustus kohal olla

Kas ma saan endale lubada (virtuaalselt) mitte kohal olla? Juba see, et ma selle küsimuse endale esitan (miski, mida meile serveeritakse vabadusena), viitab meie kitsaks jäänud otsustusvabadusele. Sellele, et olemisest ja sinu olemise sisust on olulisem ühismeedias kohal olla, et ühiskonnas aktiivselt osaleda, kaasa rääkida, et suhelda, et akadeemilisi grupitöid teha, sest enamus on ühismeedias ja enamus otsustab koolitööks vajalikud arutelud ja kohtumised just seal korraldada. Nii saabki ahvatlusest oma loomingut, intiimsust, arvamusi jagada (ja neile tulevast kiirest tagasisidest) pea märkamatult vajadus näidata, mida teeme ja arvame, milles osaleme.

Mu Facebooki uudisvoost võis näha, et mina olin üks 104st allakirjutanust „kanakarja“ seas, et möödunud aastal avaldasin kaks raamatut, mõned esseed ja arvamuslood. Seda, et mind polnud ekspertide soovitatud aasta parimate raamatuautorite kirjas, kulka nominentide seas ega ära märgitud ajalehe artiklite nimestikus, mu ajajoonelt ei leia. Niisiis, ma siiski ei jaga kõike. Ei jaga pidevalt hinnangutest sõltuva loomingulise elu haavatavust, ainult väikseid võite. Meie aususe kohustus teiste suhtes kehtib juba ammu vaid teatud piirini – ja avalik elu ei räägi kunagi tõtt.

Tõsi, kiire tagasiside meie ilu/andekuse/vaimukuse/kuuluvuse kohta on inimesele nii magus komm, et sellest ei saa kergekäeliselt loobuda. Meile ju lubati, et mitte kunagi pole olnud nii lihtne mängida teiste elus olulist rolli, sattuda tuhandete huviorbiiti, rambivalgusesse, saada tuntuks, teenida „oma hobi(de)ga“ tohutuid summasid (ja vältida lõpuks seda igihaljast küsijas mitte mingisugust kohmetust tekitavat küsimust „aga kellena sa töötad?“ pärast mõne su raamatu või artikli kiitmist). Olla keegi. Virtuaalsuses näis peituvat meie jäljejätmise vajaduse kiire ja lihtne lahendus. Meie ees avanes uus otsatu maailm, mida oli vaja ilmtingimata asustada, ära kasutada, märgistada. Sest see hea uus ilus maailm kuulub meile. Kõik hea, uus ja ilus kuulub meile.

„Vabakutseline“ on eufemism, mida me oma toas ekraani ees istuvate sageli prekaarsete töötajate kohta kasutame. See pole tõsi, et vaesed on vabad. Me kõik kirjutame ja loeme. Oleme samaaegselt kaup, autor, publik, iseenda turundus- ja müügiosakond ning mainekujundaja, sealjuures olukorras, mis kustutab loominguliste töötajate töö ja vaba aja piirid täielikult töö kasuks. Ent kui su elu on ainult töö, siis mis eristab sind orjast? Meie loodu on kiiresti asendatav, unustatav, ümbervahetatav, sest inimeste tähelepanuvõime on vilets ja pakkumine on ületanud juba ammu haaratavuse piiri. Me võistleme oma endiste koolikaaslastega, sõpradega, tuttavatega halvasti tasustatud tööde pärast, kuid meie kutsumusest sündival entusiasmil, motivatsioonil pole otsa ega äärt. Need on meie tootlikkuse tõstmise vahendid ja nii me ei luba endal peatuda, hoorattalt maha astuda – igaks juhuks, sest mine tea. Me lepime vilkuvate kaastöövõimalustega ajakirjanduses, õpikutes, üksikute raamatuprojektidega kirjastustes ja entusiasmil põhinevate ürituste korraldamisega samasuguses prekaarses olukorras elavate-tegutsevate sõpradega, kohati isegi sümboolse tasu eest, nagu nähtavus (ühismeedias), kogemus (CV-le ridade lisamiseks) või tänukiri. Tunnustus on oluline, kuid sellest (vaesele) ei piisa. Vabakutselise elu on üks otsatu frustratsiooni allikas, mis muudab meie sotsiaalmajandusliku haavatavuse ja vaesuse süstemaatiliseks, struktuurseks, vaikimisi eluseisundiks.

Vaatan oma ajajoont ja näen, et olen olnud ajakirjanik, kirjanik, politoloog, toimetaja, kõnekirjutaja, esseist, korrespondent, valimisvaatleja, feminist, tõlk … On hetki, mil see polüfooniline olend, kes mulle ekraanilt vastu vaatab, tekitab sügavat võõrastust. Ei jälgegi stabiilsest, aina kasvavast kuldsest (teenimis)võimalusest ega mu eeldatavast mitmekülgsuse (võlu)jõust tööturul. Aga ei jälgegi ka minust, käidud rajast, teadmistest, tehtust. Kuid kui me enam ei tea, kes me oleme, ja me pole oma elus tõeliselt kohal ja meie teadvus on katkendlik, siis … kuidas saab seda nimetada vabaduseks?

Ometi on meid palju, kes me võtame ette ja lõpetame projekte, et tagada endale uusi projekte, sest võib-olla kunagi tuleb aeg, mil saame rahamuretult keskenduda teemale, mis meid tõeliselt vaimustab. Meid on palju, kes me täidame jätkuvalt teeseldud tänutundega prekaarsetes töötingimustes kapitalistliku peolaua, kus söövad alati teised. Teeme näo, nagu polekski need, kes figureerivad kõige rikkamate ja mõjuvõimsamate inimeste nimekirjades, meie ülemused, kellele makstakse alati ja makstakse sajakordselt samal ajal, kui meie peame väikseid honorare ikka ja jälle sunnitud naeratusega maksjale meelde tuletama.

Uppumine virtuaalsusse

Ma ju ometi näen, et meiesuguseid on palju, kuid ühismeedias näime üksmeelselt muretud. Me keegi pole hiliskapitalismi ohvrid. Me ei räägi jagatud ebastabiilsusest, kasinusest, töö-elu-loomingu ühildamise raskustest, nendest mehhanismidest, mis hoiavad vaesed vaestena ja suurendavad rikaste vara. Solidaarsusel, liitudel, ühisavaldustel on ühismeedias liig sageli lühiajaline, vilkuv iseloom. Selle asemel nõuame oma tubades endalt aina rohkem, aina kiiremini uute kunsti/ideede/artiklite/filmide/näituste tootmist, sest me usume (alludes individuaalse vastutuse karmile nõudele oma „väärtus“ turukriteeriumide kohaselt maksimeerida, sealjuures eirates, et see vähendab vastutust käriseva ebavõrdsuse ja ebaõigluse eest), et kui pingutame piisavalt kõvasti ja tõsiselt, siis saavutame kõik, mida soovime. Näiteks stabiilse töö, mis lubab väärikalt ära elada. Või vähemalt ajajoone, mis poleks pidevalt fragmenteeritud, katkendlik oma projektipõhise ja stipendiumidele toetuva elatise teenimisega, kuhu on sõnatult sisse kirjutatud perioodid, mil puudub igasugune sissetulek. Aga, jah, meil on tasuta internet.

Pole sugugi selge, millal võitis orjastav „olla märgatud ja koguda tähelepanu, tunnustust“ mentaliteet loova „maailmaasjade muutmise“ õhina. Millal sai valitseva ebavõrdsuse kuriteoks kuulutamisest (1% elanikkonnast omab rohkem ressursse kui ülejäänud kokku) olulisemaks ligipääs tuimestavate heleekraanide pakutule (meie valikute ja seega elu suunamise tõttu meie käitumise tundmaõppimise ja mahamüümise hinnaga). Millal algas see pidev elu, poliitilise aktivismi, ühiskondliku närvierksuse edasilükkamine pärast „seda projekti/kursust/töösuhet“ kaugele tulevikku, mil siis lõpuks hakkame mõtlema, ütlema, elama, nii nagu unistame?

Hea küll, elu pideva edasilükkamisega leppimine, selle teatud loogilisusse uskumise teesklemine aitab meil haiges, ebavõrdses maailmas vastu pidada revolutsiooni tegemata, ent (elu)aeg kaob käest. Ja keha kustub. Ja teadmatuses pole vabadust. Enne vabadust peab tulema teadvustamine (milles seisneb meie sarnasus?, miks me sarnaneme?). Kui me aga ei püüa mõista, kuidas töötab võim, milliseid viise ta kasutab meie igapäevastel territooriumidel, pole vabadusest, võrdsusest ega demokraatiast rääkimisel suuremat mõtet.

Tõsi, päris elu ongi sageli valus, vaene ja kole. Seetõttu on fiktsioon/virtuaalsus tihti ainumõeldav maailmas olemise viis, et täita tühjust, parandada haavu, viia tähelepanu mujale sellelt, mis meile meie suhetes iseenda, teiste ja maailmaga haiget teeb. Sõltuvushaigus on ka fiktsiooni poole pöördumine kui eksistentsiaalse valu, rõhumise koorma leevendamise strateegia. Siinkohal on kogu selle tänapäeva ängi poliitilise mõõtme rõhutamine vältimatu. Kas me mitte ei uppunud virtuaalsusesse nii kirglikult just seetõttu, et päris elu, see, mis tuksleb, haiseb, kriibib siinsamas, meie kõrval, ei ole täitnud meie ootusi? Sest meil pole töötavate vaestena ega töötutena vahendeid, et seda nautida „nii nagu peab“. Sest meil pole raha, et oma toast väljagi minna. Sest me tegelikult enam ei tahagi välja minna, sest meile tuleb ekraani kaudu kõik eluks vajalik kätte.

Kas internet sellisel juhul ikka aitab meil kõigele vaatamata edasi elada või kinnistab hoopis enesepettuse kaudu sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse? Koos alkoholi ja antidepressantidega neutraliseerib see ehk kriitilise massi, kes võiks kodudes, koolides ja tänavatel päris kehadega kõrvuti seista, vastamisi olles mõelda, rääkida, nõuda olukorra, süsteemi parandamist/muutmist/hülgamist, selmet end virtuaalsusse unustada?

Võime aimata, et meelelahutust kasutatakse teadlikult reaalsuse neutraliseerimiseks, pakkudes aina suuremale inimgrupile võimaluse ehitada uus identiteet ja eluviis – oma ühendatud toas. Füüsilise ja vaimse pingutuse asemel, mida mõtlemine ja päris elus osalemine paratamatult nõuab, lülitame fiktsiooni, tablettide ja alkoholi abil meelemasenduse kiiresti välja. Kõigepealt me proovime, ainult natuke, ja meie proovimist toetab ühiskonna heakskiit, võimalused, vahel arsti retsept. See töötab ja siis me juba vajamegi seda.

Virtuaalmaailma mõjuvõim meie üle teeb rahutuks just seetõttu, et see on niivõrd kaasakiskuv.

Mingil hetkel tõdeme, nagu nii paljud teised, et oleme vaadanud mitu päeva järjest üht seriaali seitse hooaega järjest, mõne filmi triloogiat, mänginud videomängu, vaielnud ühismeediagrupis – ja seda kõike kodust lahkumata, ekraanilt, kulutades ülejäänud aja vaid magamisele. Kas saab öelda, et see pole elu, kui see on su ainuke elu? Uusi seriaale ja filme tuleb aina juurde, nagu uusi väljamõeldud kuningriike, kelle tegelaste reetmistele ja valule elame kaasa kirglikumalt kui naabri kannatustele sotsiaalmajandusliku ebaõigluse tõttu või kümnete tuhandete inimeste sõjaõuduste eest pääsemise lootusele. Ma võin ju hüüda „ettevaatust turu pakutud vaba aja veetmise võimalustega!“, „ettevaatust massidele suunatud tühjade elumudelite imetlemisega!“, kuid kui ma ei tee seda internetis, ei kuule mind keegi.

Meil on oma keha vaja

Kuidas pääseda sellest virtuaalmaailma tekitatud tähtsusetuse tundest ja ilmajäämishirmu orjusest? Kus või mis on see tähendusrikas „midagi muud“, mida otsime, astudes seal (ja seega, siin, nüüd ja praegu) valitseva pealispindsuse/eraldatuse/katkendlikkuse juurest ära/välja? Mulle näib, et see „miski muu“ sarnaneb väga tundega, mil meil on aega ning meie ümber ja sees valitseb rahu. Vaikus. Aeglus on see, millega toidame rinnalapsi, toitmata kapitalismi.³ Tunneme sügavat ühendust iseendaga, teistega, eluga. Oma inimlikkusega. See juhtub tavaliselt siis, kui pühendume millelegi täielikult, keskendume. Kui loome, kuulame või pingutame kehaliselt. Kui viibime looduses. Või lihtsalt puhkame. Kui meie suhted on konkurentsivabad ja meis voolab otsatu selgus, kui hinges tuksleb puhas eluenergia. Siia võivad meid tuua mõtlemine, looming(ulisus) ja keha, kõik kolm koos, läbipõimunult, sest igal töötajal, ka kirjanikul ja filosoofil, on keha. Ka meestel.

Keha on see, mille tõttu kogeme elusolemist ja teadvustame elu, kuigi lääne üdini mehelik mõttelugu on tõrges seda tõdema. Elus osalemiseks vajame keha. Leidub videomängureid, kes on tunnistanud pärast päevi, nädalaid kestnud mängumaratone, et tunnevad vajadust lõikuda noaga oma ihu, et veenduda iseenda reaalsuses. Võib-olla ainus loomulik vastus nägemisel baseeruva virtuaalelu hüpertroofiale ongi keha juurde naasmine: näpistamine, kõditamine ja päikesekiirte soojus nahal kui mäss. Seks, tantsimine. Sünnitamine. Keegi, kes silitab me pead ja joonistab sõrmedega seljale põllulilli. Naerda nii, et pisarad silmis. Kuude kaupa imetamine. Õhata, ohata, pista sõrmed mulda. Haigus. Teise hääletoon, silmavaade, nahk. Teise maitse. Kallistamine. Värvid, lõhnad, tundmused.

Selleks et kuulda oma (sise)häält, peame leidma tee tagasi keha juurde, füüsiliste kogemuste resonantsini oma sisemaailmas, mida ei saa eraldada välisilmast. Peame astuma keha kaasabil vastu sellele tuimestavale kiirustamisele, kaduvusele, külmusele, sellele pidevale uudiste, toodete turule, avalikkuse ette toomisele. Tuleb astuda ekraanidest kaugemale, et üldse saaks tekkida ruum, kus tunda ja mõelda, kuidas tulla toime oma vajadusega olla pidevalt ühenduses ja ühtlasi puudutada elu päriselt. Tuleb võtta aega, et peatuda ja mõelda visuaalikeskse reaalsussõela kallutatuse, (kasumi)eesmärkide ja infokogusest tuleneva mõjuvõimu nähtamatusele ning sellele, mida see meiega ja meie eluga teeb, üksikisikute ja ühiskonnana.

Inimene, kes loob ja mõtleb, teab, et leidub tõelisi valgustushetki, mil meie ind ei ole teeseldud ega kantud kaubanduslikust eesmärgist enamikule meeldida. Siis ilmutab end see, mis juhib meid valitsevast massilisest taltsutamisest mööda, veel vabadele radadele. Ja loojatena olime juba otsustanud, et osavõtmatus pole variant, pole seda kunagi olnudki.

Ilmselgelt pole küsimus enam selles, kas olla virtuaalmaailmaga ühendatud või mitte, kuigi igaüks meist peab ühenduse katkestama puhtalt selleks, et hoida oma aeg ja elurütm enda kontrolli all. Niisiis vastuhakk pealesunnitud, suunatud interaktiivsusele, mis meid vastupidiselt võimestamise muljele hoopis objektistab, sest praegu valitsevaid väärtussüsteeme, samuti algoritmide struktuuri saab ja tuleb parandada. See mõte ei meeldi paljudele, ei saagi meeldida, kuid protesti eesmärk polegi privilegeeritute meelitamine ega veenmine, vaid kannatajate jõudude ühendamine, nendes loomistule süütamine. Piisab ühest mõttest, ühestainsast inimesest, kes tunnistab, et tema äng, valu ja vabaduseiha on samasugune meie omaga, et panna meie eraldatusele punkt. Sellepärast me vajamegi teist: et särada. Oma ühendatud toast meile ei piisa.

1 Remedios Zafra, Un cuarto propio conectado: (ciber)espacio y (auto)gestión del yo. Madrid, Fórcola Ediciones, 2010.

2 EIGE sõnul töötab Euroopas IT ja kommunikatsiooni alal vaevu 17% naisi ja tipus neid peaaegu pole: http://eige.europa.eu/news-and-events/news/time-get-more-women-tech

3 Sadie Rose, www.sadierosecasey.com