See täisjaatus naise käitumisele fašistliku lehmana ilmestab eelkirjeldatud tendentside aktuaalsust ja elujõudu. Minu arust Beekman seda ei jaata, Reginal hakkab „ääretult kurb ja kõle”, kui ilmneb, et „ta lastele olid juhtunud seesugused isad, kes oma lihastest järeltulijatest põrmugi ei hoolinud” (lk 252). Kangro jutustuse peategelast T.T-d see ei häiri ja tema kujutluses oleksid sugupullid (Homo sapiens) „ise õilsalt selleks nõusoleku andnud”. Tundub, et veiste (Bos taurus) puhul on see küll nii. Kehtna seemendusjaama laboratooriumi juhataja Peeter Padrik võrdleb mehe ja sugupulli elu: “Pullidel on seemendusjaamas tunduvalt parem elu kui meestel turvakodus. Regulaarne suguelu, kindel päevarežiim, täisväärtuslik sööt, puhas küljealune, korrapärane tervisekontroll, ning põhiline – ei pea muretsema oma järglaste heaolu pärast.”2
10.
Valestimõistmiste vältimiseks rõhutan, et nimetades kõnealuse tendentsi jaatajaid fašistlikeks lehmadeks ma ei sõima, vaid olen keelekasutuses võimalikult täpne. Kommunistid-sotsialistid tendeerivad ideaalina ühiselulist putukat ja see on kaugelt räigem perverssus, mida inimloomuse kallal korda saata, ent kultuurilistel põhjustel on juhtunud nii, et ei mesilaseks ega sipelgaks nimetamine tundu solvav. Pealegi on suundumine fašistliku lehma poole paljus väestatud moraalset laadi jõududega. „Oleviku seisukohalt võis ta valikul ju mõnevõrra kahtlane väärtus olla, aga tuleviku seisukohalt oli see ainuõige. Tuleviku, seega ka laste seisukohalt. Põhimõtteliselt hoolitses ta ju inimeste eest, keda veel olemaski polnud ja see hoolitsus – seega ka valik – oli omakasupüüdmatu,” õigustab Kätlin Kaldmaa Regina käitumist. Eugeenika looja Francis Galton rõhutab pärilikkusest rääkides, et „meie kohus inimkonna ees on uurida selle mõju ulatust ning talitamata ülekohtuselt meie endi vastu, kasutada seda viisil, mis oleks Maa tulevastele elanikele kõige kasulikum. [— ] Missuguse plejaadi geeniusi võiksime saada, kui inimrassi parandamisele kulutataks kasvõi kahekümnendik sellest, mis kulutatakse hobuste ja kariloomade tõuparanduseks! [— ] Maailma nõrgemad rahvad peavad paratamatult andma teed inimkonna õilsamatele esindajatele”3, nagu Antsu geenid peavad paratamatult teed andma Regina mõõdupuu järgi suurema eluõigusega isendite geenidele. Ja et mitte unustada mainimast vana head Hitlerit, siis ega temagi parandanud enda isiklikke, vaid ikka tulevaste põlvede rassiomadusi. Fašistlike lehmade farmi-ideaal privatiseerib XX sajandi alguse eugeenilised ideed ja otsused. T.T. saab sellest väga hästi aru: „mis hirmus Blut-idee, isegi kui Boden jäi kõrvale! [— ] Õigupoolest oli küsimusele, miks sa just oma last tahad, raske vastata ilma viimaks bio-essentsialismi või ego-eugeenikasse langemata või võimutahet mängu toomata” (lk 155).
Kui XX sajandi riiklike tasemete eugeenikas oli eluõiguse üle otsustaja see, kes valdas relvi, siis mikrotasandi eugeenikas on selleks munarakkude valdaja. Nagu öeldud, on bioloogilises mõttes fašistlike lehmade ideaal palju realistlikum kui kommunistlik-sotsialistlik sipelgapesa, kuigi ka see idee pole sugugi surnud. Sipelgapesa ideaali poole pürgides takerdub ühiskondlik progress naise sünnipärase küündimatuse taha – ühtegi emasipelgale ligilähedasegi sünnitusvõimsusega superema pole Homo sapiens’il lihtsalt kusagilt võtta; isaste Homo sapiens’ide seemendusvõimsusest kasutatakse aga kaduvväikest osa. Houellebecqi bioloogiline utoopia („Elementaarosakestes”) jääb patriootlikult truuks Prantsuse revolutsiooni sotsialistlikele ideaalidele – sipelgapesale. Lunastus tuleb valgustuse vaimus, superema laboratooriumist, loobutakse seksuaalsusepõhisest paljunemisest ja vendlus luuakse geneetiliselt, sest „just see sama geneetiline individuaalsus [— ] ongi enamiku meie hädade põhjustajaks”.4
Mesilasema paaritub kord elus ja muneb seejärel pesast lahkumata neli-viis aastat kuni 2000 muna päevas; kõik töölised on ühe ema lapsed ja nende vahel puudub igasugune seksuaalne konkurents, sest neil „rahvuskehandi reproduktsiooniga” asja ju pole. Houellebecq saab vähemasti aru, et selle mudeli rakendamiseks tuleb inimliik fundamentaalselt ümber teha.
11.
Loodetavasti esimene asi, mis farmi-ideaali puhul silma torkab, on see, et enamik isaseid jääb üle. Farmis saavad veistest (Bos taurus) elu- ja soojätkamisõiguse üsna vähesed isased, enamuse saatuseks on lühike viljatu elu, rolliks käntsakas liha ja vorst. Teiseks: praeguses inimühiskonnas takistab farmi-ideaali teostumist isaste mobiilsus ja valikuvabadus, mis sunnib emased omavahel ägedalt konkureerima, eriti ja eelkõige neis valdkondades, mis puudutavad mittespermalikke isashüvesid. Näiteks Anu L. kirjutab Delfi Naistekas, et tema ja nii mõnigi tema sõbranna on üsna häiritud sellest, et nende tõupullid (Homo sapiens) „on parematele seemendusväljadele läinud” ja ilmutab ühtlasi mõningat insenerlikku leidlikkust: „Mina olen aga lahendusi otsiv ema ning mul on ka väike ettepanek olukorra muudatuseks. Mina sulgeks kõigi alimendivõlglaste meeste seemnejuhad seniks, kuni nad laste ees võlad klaaritud saaks”.5
Veisefarmis oleks selline nõue täiesti absurdne. Veisefarmis on lehmadevahelise võrdsusega lood hästi: seal kogub väline võim parimalt tõupullilt sperma ja jagab selle võrdselt kõigi emaste vahel, igaüks saab viljastava doosi. Eks liigu ka T.T. unelmad selles suunas (lõbumajas ju klient valib). Fašistlike lehmade farmis võiks sellesse rolli panna riigi. Riik kogub sperma ja jagab kõigile naistele. Seal, kus veisefarmis on võrdsus, on praeguses inimühiskonnas hoopis vabadus. Praegu peab iga fašistlik lehm (Homo sapiens) ise sperma nimel suguõdedega konkureerima. Ja oo, see ei ole kerge! Seda konkurentsisituatsiooni on täiesti kohane nimetada hüsteeriliseks.
12.
Susan Sontag kirjutab essees „Vaimustav fašism”: „Fašistlik kunst esindab utoopilist esteetikat – kehalise täiuse esteetikat. Natsirežiimiaegsed maalikunstnikud ja skulptorid kujutasid sageli akti, kuid neil oli keelatud kujutada mistahes kehalisi vajakajäämisi”. See utoopiline esteetika on privatiseerunud, kolinud mikrotasandile: elustiiliajakirjadesse, superstaarindusse, igapäevameediasse; photoshop ja Cosmopolitan – neil on keelatud kujutada mis tahes kehalisi vajakajäämisi. Noored (ja mitte enam nii noored) üritavad meeleheitlikult sarnaneda töödeldud fotodega, millest cosmondus kubiseb, piitsutades ja näljutades end kuidas aga suudavad. Cosmopolitani lipukiri võiks olla „Buchenwald sinus eneses” või „Dieet teeb vabaks”. See loomulikult internaliseerub; anorektikud on need õnnetud isendid, kellel on liigagi hästi õnnestunud oma elust koonduslaager teha.
Prantsusmaal on see tendents võtnud nii ulatuslikud mõõtmed, et hiljuti võeti vastu seadus, mis kohustab fotodele juurde märkima, kui neid on töödeldud. Mai Loog, õiguslane par excellence, teatab lahkelt, et „olla naiselikult võrgutav on iga naise põhiõigus vaatamata sellele, kas talle makstakse selle eest või mitte”.6 Juba Prantsuse revolutsiooni ajal ironiseeriti konstitutsiooni üle: ole sa pururikas või paljas kui püksinööp – keeld tänaval kerjata ja silla all ööbida kehtib võrdselt kõigile. Enne seksuaalsuse vabaturgu sai iga naine kaasa võrdse algkapitali ning reguleeritud turul oli see algkapital (1 hüümen) nii kõva raha, et selle eest võis põhimõtteliselt saada terve abielu. Vabaturu tingimustes on see vääring kõvasti devalveerunud, uued pealetulijad teevad sellist dumping’ut, et kapitali sukasääres hoidjal pole veel enne praakvanuse saabumistki enam mingit (vahetus)väärtust.
13.
Tõupullidelt (Bos taurus) spermat kogudes kasutatakse nn fantoomi – metallik
olakat, mis ei meenuta mitte ühegi kandi pealt lehma, aga on osalt kaetud lehma järgi lõhnava nahaga. Feromoonidel on vägev toime. Palderjani lõhnas on emase kassi kutsuva lõhna komponente ja see teeb mullase juurika kõutsile (puhtakujulisele kiskjale!) lausa vastupandamatuks. Paar aastat tagasi kirjutas Eesti Ekspressis üks fašistlik lehm sellest, kuidas käis ööklubis sünteetiliste feromoonide toimet proovimas.7 Sellist vastassoo survestamist ei pea ta kuigi häbiväärseks. Mehaanika (oma käe impulsi ülekanne teise kolbale, väändemomendi rakendamine teise jäsemetel jne) kasutamine on kõige ühesemalt hukka mõistetud, võibolla meessoo ilmse eelise tõttu. Seespidisele keemiarünnakule (nn vägistamisjoogid) reageeritakse ka üsna suure nördimusega. Aga kui toimeainet endale peale määrida, siis see on vahva eksperiment, millega sobib lausa lehes kelkida. Feromoonide toime on ebasümmeetriline, kandja pole ise selle mõju all. Kui rusika impulss (massi ja kiiruse korrutis) kanda üle lõuale, siis rusikas mõjutab lõuga sama suure jõuga kui lõug rusikat (Newtoni III seadus), see on sümmeetriline, ma ütleks isegi, et võrdõiguslik. Muidugi tuleb mõista, et ega ööklubis – vabaturu lihaletil – mullastel juurikatel palju muid võimalusi pole. Ja ei oskagi muud soovida, kui et kiisu ükskord ka vorsti kapi otsast kätte saaks. Ja pingutuste väärilise. Ka kõige cosmo-meisterlikum fassaadiviimistlus ei tee naisi võrdseks, võrdseks seksuaalse valiku ees, burka teeb, aga siis peaks ühiskond tagama, et rangelt ainult üks üllatusmuna mehe kohta! See metafoor kehtib ka vastupidi, s.t ka mehe burkasse pistmine võimatustaks Reginade eugeenilised kihud. Ja see ei ole põrsa kotis ostmine, sest naine pole põrsas. Pärisnimi ei taandu füüsilistele parameetritele. Burka varjab ära mõõdud, parameetrid, mille järgi hinnatakse kaubanduslikku produkti, rasvasisaldust jne. Cosmo aga koorib naise alasti – nagu talumees turul põrsa.
14.
Kui sotsialistide-kommunistide ideaalis on kõik inimesed vennad, siis fašistlike lehmade farmi-ideaalis poolvennad: iga emane saab isikliku(d) järglase(d), aga isa on kõigil üks, üks suur tõupull. Need on praegugi väga elujõulised ideaalid. Kärjekannud selle aasta „Inimarengu aruande” kaantel polegi nii tühipaljad. Tüüpilise isaprantslasena ületähtsustab Houellebecq meeletult seksuaalsust. Individualismi ehk atomismi juured on aga palju sügavamal ja nii mõnedki neist palju õilsamas mudas. Kaks jämedat haru on võrdsuse- ja õigluseiha ja nende sihiks, et mitte öelda atomiseerimise valemiks, on subjekti igakülgne dekontekstualiseerimine. Üks atomismi musternäide on inimõiguste ülddeklaratsioon, igati sümpaatne perverssus (säilimisühikuks võetakse isend, mitte populatsioon või liik – no kus on loodusteadlaste silmad?!) Kes on seal see „iga inimene”? Kodumaata, keeleta, religioonita, rassita, perekonnata … Inimõiguste subjekti kohta võib võtta „Iivelduse” moto: „See poiss ei kuulu ühtegi kogukonda, ta on lihtsalt indiviid”. Indiviid (ld individuus – „jagamatu”) on sama mis kreeka aatom (kr atomos – „jagamatu”). Tuletan meelde, et Antoine Roquentinil on väga halb olla. Ka Houellebecqi tegelastel on väga halb olla. Selle aasta „Inimarengu aruande” kommenteerijad kurdavad, et sotsiaalne mobiilsus on vähenenud. Selle võiks tinglikult ümber sõnastada ka nii: inimesed ei ole nii juuretud. Ja tuletan meelde, et Anu L- i ja mitmeid tema sõbrannasid häiris nende laste isade liigne mobiilsus. Kui avalikus sfääris toimivad peresuhted, siis seda kutsutakse korruptsiooniks (onupojapoliitika), aga kui abikaasa kohale kuulutataks iga nelja aasta tagant avalik konkurss ja võidab parim, siis on see oma-kategooria eitus ehk armastuse eitus. Kui õiglus tungib perekonda, siis ta hävitab selle, sest õiglus on oma-kategooria eitus, s.t armastuse vastand. Dostojevski määratles põrgut kui võimatust armastada, s.t põrgu on läbini õiglane maailm, dekontekstualiseeritud isikute maailm, oma-kategooriast vabastatud isikute maailm, omasteta inimeste maailm. Õiguslased armastavad Pavlik Morozovit, sest tema õiglustunne oli üle veresideme, üle oma-kategooria. Need on väga elujõulised ideaalid. Näiteks üks mõjukamaid tänapäeva ajulasi – Peter Singer – on teinud sest õilsast inimvaenulikkusest ja oma metoodilisest ignorantsusest oma-kategooria suhtes lausa filosoofia. Õiglane inimene on viljatu, sest laps on laps ja neid on Maal isegi juba liiga palju. T.T. peab iibejutte ja lapse tegemist isamaale „tõeliselt tugevaks perversiooniks”, aga vaikselt hakkab temalgi koitma, refleksiivsele tasemele ta veel ei jõua, aga tunne on juba õige – ta tahab oma last ja paneb selle „oma” kursiivigi. Arusaamine, et Rein Taagepera muretseb samuti oma rahva, mitte eestlaste (teatud etnograafiliste tunnuste hulk) pärast, käib talle veel pisut üle jõu, nagu Peter Singeri arule käib üle jõu, et inimõigused on solidaarsusžest omadele, mitte mingile naturaliseeritavale tunnustekomplektile, mida saab loodusteaduslikult tuvastada teistelgi liikidel. Prantsuse revolutsiooni ajal nõudsid vihased hääled pärimisõiguse kaotamist, õiglustundest! Lapsuke ei saa valida endale vanemaid, võrdsus olgu majas, ning see intuitsioon hävitab siiani motivatsiooni saada järglasi, sest lapsi saades soovitakse kedagi oma, kedagi, kellele pärandada oma elamise vaev, hoitud ja hooldatud kodu ja … .
15.
Kas inimloomus on nii paindlik, et järgida fašistlike lehmade ideaale? Tarviliseks tingimuseks oleks kõigi isatunnete kaotamine, sotsialismi-kommunismi jaoks tuleks kaotada igasugune vanemlikkus, teisisõnu: ei.
P.S. Õiguslastel soovitan siiski abielluda, sest kui üksi elades koristad sa vahel lihtsalt tuba, teed remonti ja pühid tagumikku, siis abielus olles teed sa samu menetlusi läbi viies „tasustamata majapidamistöid”, mis tuleks ilmtingimata kompenseerida. Ja üleüldse: mis õigusega pole mul kogu aeg mugav!?!
1 Kätlin Kaldmaa, Hüpake tundmatusse ja kartke, kui tahate. – Eesti Päevaleht 22. IX 2006.
2 Lii Sammler, Hea seemnepull maksab rohkem kui Hummer. – Maaleht 4. XII 2008.
3 Philipp Blom, Pöörased aastad. Euroopa 1900–1914. Varrak, 2010, lk 405-406.
4 Michel Houellebecq, Elementaarosakesed. Varrak, 2008, lk 259.
5 Anu L., Väheteeniv mees ei tohi mitte isaks saada! 16. III 2010, http://naistekas.delfi.ee/rahakarjaar/raha/vaheteenivmeesei-tohi-mitte-isaks-saada.d?id=29786185.
6 Mai Loog – Tai filosoofiline jänku. Intervjuu Kalev Keskülaga. – Eesti Ekspress 24. I 2009.
7 Maris Sander, Rohi, millega mehi hulluks ajada: feromoon! Eesti Ekspress 14. III 2008.