Ent looming ei sünni tühjast ega alati ka ainult elust – Mägi oli ka ise suur lugeja ning selle tunnistuseks on vähemalt tema ajalooaineline osa proosast, milles ilmneb suurte ajaloosündmuste kujutamise asemel pigem autori väga hea argiajaloo tundmine. Tuleb meenutada ka tema populaarseid ajalooraamatuid, millest „Eesti rahva ajaraamatut” smugeldati võõraste kaante vahele trükituna edukalt ka kodumaale.

Rohket lugemust tunnistab ka Arvo Mägi kriitikutegevus. Tõsi – teda ei saa võrrelda meie suurte kriitikute-kirjandusteadlastega kas või seetõttu, et ise pidas ta end rõhutatult kirjandusloolaseks. Kuid ilma erilise liialduseta võib ilmselt korrata seda kusagilt meelde jäänud väidet, et Mägi on kirjutanud läbi 95% paguluses ilmunud kirjandusest. Hiljem lisandus valikuliselt sellele ka kodumaal avaldatud raamatuid. Jäämäe nähtamatuks osaks on aga Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuse kolleegiumis rohke käsikirjade lugemine, millest kaugeltki kõigel polnud määratud raamatuks saada. Kriitiku ja memuaristina oli Mägi täpne ja asjalik, liigseid sõnu ei teinud. Aga sõnu jagus ka rohketesse kirjavahetustesse, millest mahlakas valik Arno Vihalemmaga peetud korrespondentsist on välja antud Eesti Kirjandusmuuseumis pealkirja all „Kord Vihalemm elas Ystadis” (2000). Selle terviklikuks mahuks hindas Mägi ise kokku 550 kirja, kuid mitte väiksem polnud tema kirjavahetus Kopenhaagenis elanud ajaloolase Vello Helgiga. Mõttekaaslust ja vaimusugulust tunnistavad need kirjad mitmeti.

Lõpuks oli Arvo Mägi lihtsalt üks väga tore inimene, kes elas ühe eesti kultuurilise pagulasoaasi keskmes, märkas ja teadis palju ja andis neid teadmisi ka edasi. Rootsis oli eesti kirjanduselu ju vilkam ja kontsentreeritum kui muudel asukohamaadel. Koos Liidiaga on nad võõrustanud aukartust äratavat hulka külalisi nii Eestist kui ka mujalt maailmast. Mägide kodu on olnud neutraalseks kohtumispaigaks ka nende külalistega kodumaalt aegadel, mil veel polnud kombeks „ametlikke” vastuvõtte korraldada või neid ei tohtinudki teha. Mingi valik ja sõel siiski kehtis, aga selles suhtes võib üle lehitseda Mägide pere külalisteraamatud, millesse sissekande tegemine oli iga kord kohustuslik.

Arvo Mägi üks viimase eluaasta kirjadest lõpeb lausega „Ja loodan tulevikus ka Sinu kaudu raamatuid saada”. Kirjale oli lisatud 5. II 2004 Stockholmi Eesti Päevaleht, mis sisaldab vähemalt kolm lugu Mägi enese sulest: Timmukuru nime all vesteveerg „Vastukarva”, AR-GI nimemärgi all artikkel Treffoonia 120. aastapäevaks ja kodanikunime all vestlus tollal parajasti Roomas elanud Viivi Luigega.

See kõneleb imetlusväärsest töövõimest veel nii kõrges eas. Tema pika eluea jooksul loodu ja järelpõlvedele pärandatu eest on meil küllaga põhjust Arvo Mägi tänuga meenutada.