Jan Kaus annab Rulkovi loomingut iseloomustavateks märksõnadeks: halvaendelisus, mahajäetus, ettemääratus, normaalsuse suhtelisus.

„Anri Rulkov on astunud meie filmikunsti kindlakäeliste meistrite hulka. Tema lühifilm „Hirm”, mida äsja ETVs nägin, ei jutusta realistlikult,” sedastab Vahur Linnuste ja väidab: „Temas tekib uus tõelus, mis väljendab inimese ootusi ja kartusi, aga näitab samas, kuivõrd aldis on ta väljast tulevale suunamisele, mis painutab ta maha, muljub kõveraks ja teeb edasielamise võimatuks.”

Karol Ansip liigitab Rulkovi viimaseks lühimängufilmiks jäänud „Hirmu” (2004) psühholoogilise thriller’i kategooriasse. Selles algusest peale halvaendelises filmis kujutatakse ühe kodanlikult enesekindla naise murdumist: too peab ootamatult minema maale hullumajja tegelema oma unustatud ja surnud emaga.

Rulkovi vahest kõige tuntum film on ositi ja maitsekalt lavastatud õudusdokumentaal „Helmut” (2001), kus uuritakse ühe vana filminäitaja saladuslikku hukkumist enne väljakuulutatud seanssi kusagil kolkakülas.

Juba Rulkovi tudengifilmides avaldus tema iseärasus. Teisel DVD-l, mis albumi kaane küljes, on kolm Rulkovi varast katsetust („Etüüd valgusele”, „Lavka”, „Aur”) ja dokumentaalfilm „Mare Vint” (2006). Esitatud on ka kolmanda, olematu DVD filmide kirjeldused, mida Rulkovi plaanis lavastada, kuid mida ta kahjuks teha ei jõudnud.

Piklikus formaadis filmialbum on eriline veel selle poolest, et müüki seda ei antud (loodetavasti on see vähemalt Eesti peamistes raamatukogudes), kaantevahe Anri Rulkovi filmidega levib ainult kinkimise teel.