Mängufilm „Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“ („En duva satt på en gren och funderade på tillvaron“, Rootsi-Saksamaa-Norra-Prantsusmaa 2014, 101 min), režissöör-stsenarist Roy Andersson, operaatorid István Borbás ja Gergely Pálos. Osades Holger Andersson, Nils Westblom, Viktor Gyllenberg jt. Linastub kinodes Sõprus ja Coca-Cola Plaza.

Roy Anderssoni viimast filmi „Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“ on Eestis nii arvustatud kui kiidetud, kuigi võiks ju mõelda, et mis kiitust üks Veneetsia filmifestivali Kuldlõvi võitnud teos ikka nii väga vajab. Tegelikult ikkagi vajab, kas või põhjusel, et kui kinno satub vaataja, kes Anderssoni loominguga eriti kursis pole, oleks tema maandumine veidi pehmem. Filmiajakirjanik ulatab vaatajale käe ja annab spikri punktide ja aspektidega, mis lubavad publikul mõista kinolinal nähtut ning mis lasevad veidigi samastuda. Palju räägitakse metafooridest, pildikeelest, autorifilmist jne. Ühe levinud põhjendusena on ka välja toodud, et sombuse põhjamaise filmina peaks Anderssoni film eestlasi kõnetama küll ja küll. Võimalik, aga eks hea linateose peamine omadus olegi mingi raskelt tabatav universaalsus. Mulle jättis kunagi Anderssoni filmist „Laulud teiselt korruselt“ („Sånger från andra våningen“, 2000) sügavamagi mulje Lähis-Idast pärit filmitegijast kolleeg, kellega koos olime ühes festivali­saalis seda tragikomöödiat vaatamas käinud. „Vaat nii tuleb filmi teha!“ rääkis ta kogu ülejäänud festivalinädala vältel kõigile, kes viitsisid kuulata. Mis on siis Roy Anderssoni filmides säärast peidus, et ta kõnetab hoolimata oma eksimatult äratuntavast Skandinaavia kaamosest ka filmivaatajaid kaugel koduareaalist väljas?

Roy Andersson on ise mitmes inter­vjuus toonud esile sääraste inimlike omaduste nagu solidaarsus ja empaatia olulisuse. Selle, kui halvasti me endast nõrgematega käitume – nii isiklikul kui ka riikidevahelisel tasandil. Selle, kui habras on haavatavuse ja alandamise piir – väike inimene versus kogu ülejäänud maailm. Ja tõsi ta on, et Roy Anderssoni loojanatuuri käekiri meenutab lava, kus luitunud dekoratsioonide vahele on korraga sattunud ringi askeldama Charlie Chaplin koos Ingmar Bergmaniga. Olgu siinkohal küll öeldud, et XX sajandi rootsi filmikunsti absoluutne klassik Bergman oli nüüdsele suurkujule omal ajal filmikoolis õppejõuks ning nende kahe antipaatia olevat olnud esimesest silmapilgust vastastikune. „Ta ei kutsunud mind erinevalt teisest üliõpilastest mitte kunagi Fåröle ja ega minulgi olnud tema vastu erilist austust,“ on Andersson aastakümned hiljem meenutanud, rõhutades, et kuigi tegemist oli ajaga, mil vana maailm loobus oma põlistest kolooniatest, tegi Bergman ikka edasi oma apoliitilisi filme. Nojah, üks vene kirjanik on öelnud midagi sellist, et geeniusel võib olla sõpru, aga keegi ei usu, et tema sõber võiks olla geenius. Sama pädeb ka Anderssoni ja Bergmani kohta: olid nende omavahelised suhted millised tahes, aga mõlemad on osanud omal, teisest erineval moel tabada ära inimolemise valu ning selge see, et mõlemad on võrsunud samast pinnasest, ühesugusest kultuurkihist.

Roy Anderssoni filmid Rootsi kuningriigi alamatest kõnetavad vaatajaid mitmel põhjusel. Esiteks on ta ära tabanud oma publiku hirmud ja lootused. Pole vahet, millisest maailma geograafilisest punktist pärineb tema vaataja – olemuselt oleme me kõik sarnased. Filmis nähtavad interjöörid-eksterjöörid lisavad vormilist eksootikat, kuid ei muuda selle sisu. Teiseks tandem „sisu ja vorm“. Andersson oli enda sõnul lihtsalt sunnitud hakkama tegema reklaame ja seda põhjusel, et pärast tema teise mängufilmi „Giliap“ (1975) totaalset läbikukkumist olid reklaamiagentuurid ainsad kohad, kus oli võimalik erialases sfääris teenida mingitki raha. Nõnda lihviski ta lühivormis jutustamise kunsti mitu aastakümmet, kuid erinevalt enamikust reklaamfilmide režissööridest on Anderssoni näol tegemist andeka ja targa inimesega, kes omandas vormilise täiuslikkuse, kuid ei teinud seda viga, mille on teinud sajad (võib-olla ka tuhanded) reklaamimaailma kolleegid. Andersson on aru saanud, et ei saa võtta miniatuuri, panna seda suurendusklaasi alla ning loota, et nii saab väikevormist pannoo. Miniatuuride tehnika on mõeldud väikevormile, aga vormist üksi jääb väheseks, kaadris peab olema ka sisu.

Võimalik muidugi, et tänu oma kogemusele jutustada võimalikult inforikkaid lugusid võimalikult lühikese aja jooksul ongi Andersson valinud oma kolme viimase mängufilmi stsenaariumi struktuuriks kollaaži vormi. Tugev dramaturgiline struktuur (kuigi mitte alati kohe silmaga nähtav), väga täpne misanstseen – pärit ilmselt jällegi reklaamimaailmast, kus mõnekümne sekundi jooksul on vaja edastada maksimaalselt teavet – pluss äratuntavalt isikupärane visuaalne väljendusstiil on teinud Anderssonist selle loovisiku, kes ta praegu on. Ta on huvitav ja väga paljudele oma kolleegidele mõju avaldav filmilavastaja.

Muide, olgu vahemärkusena siinkohal öeldud, et ka meie kodumaised filmitegijad on Anderssonilt visuaalse vormi osas väga palju n-ö laenanud – staatiliselt kaamerasse passivaid tegelasi on eesti filmides nähtud ühel või teisel viisil viimase rohkem kui aastakümne jooksul küllaga. Kuid kui sellel lavastusel pole sisulist põhjendust, kui puudub kaadrisisene pinge, siis on tegemist pelga kopeerimisega, millel puudub igasugune mõte. Vorm on siiski režissööri abiline, isegi kui ta ise sellest aru ei saa – sisu on see, mis põhiline. Ja Andressonil seda sisu jätkub: tema sketšid räägivad vaatajale tegelaste kohmaka kehakeele kaudu lugusid Skandinaavia heaoluühiskonnast, kus see, et midagi eriti ei juhtu, on korraga nii õnn kui õnnetus. Mida vanemaks inimene saab, seda teadlikum on ta igaviku mõõtmest. See, mis oli enne meid, mõjutab meie järglasi, aga kuidas elada oma elu kusagil mineviku ja tuleviku vahel, on küsimus, millele vastust teavad vähesed gurud, lihtinimene peaaegu mitte kunagi. Rootsi taevas on hallim kui meie must lagi ning surm ja maksud ainsad kindlad asjad siin maailmas. On iga filmi autori enda asi, kas ta käsitleb neid teemasid traagiliselt või koomiliselt. Bergman eelistas tõsidust, Andersson viskab pigem nalja, kuid kokkuvõttes ei erine kaks rootslast teineteisest tõesti väga palju. Ühe filmiteose „Sosinad ja karjed“ („Viskningar och rop“, Ingmar Bergman, 1972) mõju kumab läbi siinse filmi episoodis „Kolm kohtumist surmaga“. Pole vist ka erilist mõtet endale enneaegselt mätast peale tõmbama hakata. Parem minna kinno ja kaeda imeliku rootsi filmitegija filmi oma silmaga.