On omamoodi huvitav, kuidas keeleline formaliteet imbub teaduslike väärtushinnangute süsteemi ja avaldab seal oma toimet, kuidas üks rahvuskeel omandab erikeelsuse privileegid. Jaan Undusk väidab, et Balti uuringute ainsaks tõsiseks töökeeleks on läbi sajandite vaikimisi peetud saksa keelt. Nii nagu kunagi ladina, nii on saksa keel siinse lokaalajaloo uurimises toiminud esmase teadusfiltri ja professionaalsuse kontrollina. Inglise keeles on siiani raske leida vasteid balti ajaloolisele eriterminoloogiale, mistõttu poolpädevuse mulje on kerge tekkima. Balti ajalooküsimuste arutelu inglise keeles mõjubki enamasti kui ajaloo adaptsioon (Tuna 2002, nr 3, lk 100).

Selline keelte hierarhia ei ole iseenesest midagi erandlikku – Prantsuse sotsiolooge peavad sotsioloogid lugema prantsuse keeles. Siiski on tore, et nende jaoks, kes tunnevad lihtsalt huvi asja vastu, on maakeelde tõlgitud Barthes’i, Bourdieu’, Foucault’ jt teoseid.

Teoloogi huvitab ühiskond, praeguse situatsiooni analüüs ja tulevikuprognoosid. Nii ma siis olen püüdnud vähemalt kõik eesti keeles ilmuva sotsiaalia läbi lugeda. Seda on muidugi mitmesugust. Küllap peabki nii olema, mõnele meeldib ema, teisele tütar. Näiteks kirjutab üks kirjanik ja poliitik Kalle Lasni programmilist teost “Kultuurikatkestus” (2005) tutvustades, et see “peaks olema koolilastele Eestis kohustuslik lektüür. Selle lugemine annaks meile midagi enamat kui suur osa kohustuslikest vaktsineerimistest” (Arkaadia 5. XI 2005). Jah, raevu on selles maoistlikus raamatus rohkesti, aga positiivse programmina pakkuda vaid prantsuse situatsionistide détourne. Kõik taandub küsimusele, kuidas haarata võim: “Ma usun, et juhul kui oodatakse õiget hetke ja seejärel kultuuritõkked üheskoos paika seatakse, saab paarisajast kultuuritõkestajast koosnev globaalne võrgustik selle paleepöördega hakkama” (lk 194).

Maitse asi, aga mulle ei istu liiga ründavad raamatud nagu Naomi Kleini “No logo. Sihikule on võetud brändihiiglased” (2003) või Noam Chomsky “Meedia ja võim. Propaganda silmapaistvad saavutused” (2006). Kole emotsionaalsed. Palju õpetlikum on lugeda Martin Lindstromi ja Patricia B. Seyboldi “Bränd ja lapsed. Särav pilguheit tänaste laste mõttemaailma ja nende suhetesse brändidega” (2003) või Robert B. Cialdini “Mõjustamise psühholoogia. Teooria ja praktika” (2005). Saad teada, kuidas manipuleerimine käib ja miks see nii mõjus on.

Võhikule on kõige kasulikumad korralikud monograafiad, kus ühiskonnakriitika ei ole pelgalt fantastiliste kavade sissejuhatus – oh, kui ainult autorit kuulda võetaks! –, vaid mis lahkavad inimputukate elu maakeral. Üks selliseid on Ulrich Becki “Riskiühiskond. Teel uue modernsuse poole” (2005).

Beck ei hädalda, vaid analüüsib kainelt, vahel küll ka sarkastiliselt, ühiskonna arengusuundi. Tema käsitluses ei ole hädad, mis on kaasnenud industrialiseerimisega ja praegu aina hirmutavamad, mitte juhuslikud, vaid süsteemi paratamatu ja loogiline järelm. Globaalsed ohud on industriaalse progressimasina kui “terviku produkt” ning selle masinavärgi edasiarendamine suurendab neid “süsteemselt”. Kannatused, hädad ja vägivald, mida inimesed on inimestele toonud, langesid varem osaks nendele, kes kuuluvad “teiste” kategooriasse: juutidele, neegritele, naistele, poliitilistele põgenikele jne. Laagrite, getode ja sõjaliste blokkide kõrval olid piirid, mille taha võisid tõmbuda need, kes jäid hädadest näiliselt puutumata. See kõik on praegugi alles – aga pärast Tšernobõli katastroofi enam ei ole ka. Viletsust saab lokaliseerida, tuumaajastu ohte aga enam mitte.

Mõned Esimese maailmasõja võidukad kindralid pidasid järgmiseks maailmasõjaks valmistumisel väga oluliseks ratsaväge. Nad arvestasid mineviku kogemusi. Paraku kõlbasid hobused veel moonaveoks, aga lahingutes ei võidutsenud husaarid. Tänaseks on hobuseid vaid ratsaklubidel, põllul künnavad fossiilset kütust vajavad traktorid. On liigutav lugeda nostalgilist heietust: “Küla on olnud varjupaik, peavari ja koht, kuhu inimesed võisid naasta, kui katastroofid olid linnad hävitanud. Minu esimesed lapsepõlvemälestused olid mälestused pommitamisest, end varjendites peitmisest, aga ka maale, meie seal elavate sugulaste juurde pagemisest. See päästis tõenäoliselt mu elu, sest maja, kus me 1944. aastal elasime, sai tabamuse ja põles kogu meie varaga maha. Aga meie sugulased suutsid meile peavarju anda ja meid toita. [—] Vahest peaksime me andma mõningast rahalist ja moraalset tuge inimestele, kes on valmis seda traditsiooni säilitama, naasma põllule ja aeda” (Vikerkaar 2002, nr 11-12, lk 110). Et sellist unelmat uskuda, peab unustama palju. Kas või selle, et 1897. aastal elas linnas 19,2%, 2000. aastal aga 69,2% rahvast (1951. a oli linna- ja maaelanike arv Eestis võrdne). Põllumajandusse oli aastaks 2000 alles jäänud 39 800 töötajat (koos jahi- ja metsamajandusega). Just töötajat, mitte naturaalmajapidajat!

Tööstusliku tootmisega kaasneb ohtude universaalne iseloom, sõltumatus tootmise kohast: toiduahelad seovad Maa peal praktiliselt kõiki kõigega. Õhu happelisus ei söövita ainult skulptuure, vaid vilistab tollibarjääridele. Riskide tootmine käib mööda “bumerangikõverat”. Miljarditega toetatud intensiivpõllumajandus ei põhjusta ainult suurlinnades naistele rinnapiima ja laste organismi pliisisalduse dramaatilist kasvu, vaid õõnestab ka tootmise enese baasi: mullaviljakus käib alla, pinnaseerosioon kasvab jpm.

Kui rikkusi saab omada, siis riskid tabavad inimesi. Utreeritult ja skemaatiliselt väljendudes: klassi- ja kihiseisundite puhul määrab olemine teadvuse, seevastu ohustatusseisundite puhul määrab teadvus olemise. Ühiskondlike rikkuste puhul on tegemist tarbekaupade, sissetulekute, haridusvõimaluste jne kui ihaldusväärsete asjadega, mida napib. Seevastu ohud on moderniseerumise kõrvalsaadus, mida on külluses, kuid millest tuleb lahti saada. Need tuleb kas kõrvaldada või maha salata, teisiti tõlgendada. Niisiis vastandub positiivsele omandamisloogikale negatiivne kaelast äraveeretamise, vältimise, salgamise, tõlgendamise loogika.

Salgamisele vaatamata kasvab riskiteadlikkus, ja samas – üks tingib teise – kasvab riskidega äritegemine. Seda näitab vägagi selgelt vastavate majandusharude areng ning samuti kasvavad avalikud kulutused keskkonnakaitsele, võitlusele tsivilisatsioonihaigustega jne. Süsteem lõikab kasu hädadest, mida ta toodab, ja see kasu pole väike.

Nälga saab vaigistada, vajadusi rahuldada, riskid on aga vajaduste põhjatu tünn, neil pole lõppu. Riskidefinitsioonidega manipuleerides on võimalik luua täiesti uut tüüpi nõudlust – ja koos sellega ka turge. Nõudlust riskide vältimiseks saab lõputult suurendada, sest riskidefinitsioonid on avatud tõlgendustele ja kausaalselt konstrueeritavad.

Sedamööda, kuidas riskidega toime tullakse, need otse peavad kasvama. Nende kõrvaldamine ei tohi ulatuda nende juurteni, nende allikateni. Kõik peab toimuma riskikosmeetika raamides: saasteainete koguse sümptomaatiline vähendamine, puhastusseadmete rajamine, kuid reostusallikate säilitamine. Seega mitte preventiivne, vaid sümboolne riskide kasvu kõrvaldamise tööstus ja poliitika. See “just nagu” on programmiline. Selleks vajatakse nii alternatiivseid kisakõrisid kui ka tehnoloogiale orienteeritud riskiteadlasi ja vastuteadlasi.

Piisavalt pungil rahakott annab võimaluse süüa mahepõllunduse salatilehti. Vanade veiste lihast, mis sisaldab palju pliid, saab loobuda ning teadliku toitumise abil võib menüü nõnda kujundada, et Põhjamere kalades sisalduvad raskemetallid lahustatakse, täiendatakse, neutraliseeritakse (või ehk siiski hoopis tugevdatakse nende toimet?) sealihas ja tees sisalduvate mürkainete abil. Söögivalmistamine muutub isevärki nõiaköögiks, kus püütakse mürgisust minimeerida – kusjuures selleks, et kahjulike ainete ületootmist keemiatööstuses ja põllum
ajanduses “toitumistehnoloogiliselt” üle kavaldada, on tarvis juba väga ulatuslikke teadmisi. See igapäevane “vastukeemia” tuuakse sageli keemiatööstuse kõrvalharuna pakendatult “looduspuhta” kraamina reklaami usaldava tarbijani.

Rööbiti riskiseisundite teravnemisega ahenevad aga eraviisilised väljapääsuteed ja kompensatsioonivõimalused. Mõningate toiduainete puhul võib eraviisiline kõrvalepõiklemine ehk veel aidata, juba veevarustuse puhul on aga kõik sotsiaalsed kihid seotud ühe ja sama toruga. Kui mitte muu, siis skeletistunud metsad tööstusest kaugetes “maaidülli” piirkondades näitavad selgelt, et ka meie kõigi sissehingatava õhu mürgisisaldus ei tunne klassivahesid. Elektrijaama rivist väljalangemine jätab kõik ilma vooluta.

Sissetulek, haridus jne on asjad, millega iga üksikisik saab vahetult kokku puutuda, seevastu pole ohtude ja riskide jaotus mitte vahetult kogetav, vaid on põhimõtteliselt argumentatiivselt vahendatud. Seda, mis kahjustab tervist ja hävitab loodust, inimene sageli otseselt ei tunne ega näe, ning isegi juhtudel, kui see paistab täiesti ilmselgena, on sotsiaalse konstruktsiooni kohaselt selle “objektiivseks” kindlakstegemiseks tarvis tõendatud eksperthinnangut. Üha enam nihkuvad esiplaanile ohud, mida asjaosalised ise ei näe ega tunne. Need ohud vajavad teaduse “meeleelundeid” (teooriaid, katseid, mõõteriistu), et neid üldse saaks ohtudena tõlgendada. Sääraste ohtude paradigmaks on radioaktiivsuse mutageenne toime, mille puhul asjaosalised sõltuvad täielikult ekspertide arvamustest, vigadest ja vaidlustest.

Ulrich Beck rõhutab, et riskiteadlikkus ei keskendu mitte olevikule, vaid tulevikule. Riskiühiskonnas kaotab minevik olevikku determineeriva jõu. Selle asemel saab oleviku läbielamiste ja tegevuse “põhjuseks” hoopis tulevik, seega midagi mitteeksisteerivat, konstrueeritut, fiktiivset. Kummatigi on kindel, et varsti lekib jälle mõni mööda sõitnud tanker. Ja et ükskord plahvatab Tallinna läbiv kütuserong. Viletsus oli hierarhiline, sudu on demokraatlik. Sedamööda, kuidas moderniseerumisriskid laienevad, teisenevad sotsiaalsed erinevused ja riigipiirid suhteliseks. Elame globaalkülas ja riskiveski jahvatab meie leivajahu.