Nimekas Vene ajakirjanik ja telesaatejuht Ksenija Sobtšak, kes on esmajoones tuntud niisugustest telesõudest nagu „Maja-2“ („Дом-2“) või „Blondiin šokolaadis“ („Блондинка в шоколаде“) ning kes on ühtlasi Vladimir Putini endise ülemuse Anatoli Sobtšaki1 tütar, teatas 18. oktoobril ametlikult oma plaanist kandideerida Venemaa 2018. aasta presidendivalimistel. Vaid kõige laisemad ei ole sestsaadik kolm nädalat jutti rääkinud Ksenija Sobtšakist, tema eesmärkidest ja loodavast staabist. Sobtšaki kui telesaatejuhi tuntus oli ilma selletagi 95%, kuid nüüd võib arvata, et see on ületanud juba 100% piiri.
Ma ei kavatse Venemaa poliitilist olukorda siinkohal üksikasjalikult käsitleda. Alustasin artiklit Sobtšakiga selle tõttu, et tema ootamatu otsuse kohta massiteabevahenditesse ja internetti paiskunud reageeringute ja arvamuste laviinis näib üks asi mulle üpris intrigeeriv.
See teema puudutab vältimatult Vladimir Putinit. Asi ei ole selles, kas Sobtšaki kandidatuuri ülesseadmine, mis, kuidas ka ei keerutataks, lõhnab massitarbijale mõeldud „Maja-2“-tüüpi sõu järele, on kokkulepitud mäng kuuendat ametiaega sihtiva Venemaa presidendiga või mitte. Paljud on hakanud rääkima hoopis muust: neid on kohutavalt ära tüüdanud lõpmatud jutud Putinist ning tõsiasi, et Venemaal keerleb kõik ainuüksi tema ümber. Internetiportaali Meduza saate „Juhtumi toimik“ („Дело случая“) juht Jekaterina Krongauz avaldas selle teema kohta arvamust järgmiselt: „Ma ei suuda enam kuulata jutte Putinist, ma ei suuda enam mõelda Putinist. Ma ei ole küll sündinud tema ajal, kuid olen tema ajal elanud väga kaua. Ja ma ei suuda „tõsise kapsasupiga“2 vaadata saateid sellest, kas Putin ikka on verine timukas või ei ole verine timukas jne.“3
Eestis meenutab Vladimir Putiniga seotud olukorda vene valija teema: siinses ühiskonnas on tõepoolest tunda väsimust pidevatest aruteludest selle üle, kas Eestis kiusatakse venelasi taga või mitte, kas neid peetakse teise sordi inimesteks või mitte, kas nende elu siin on raske või mitte jne. Näib, et Hanno Pevkuri sõnu selle kohta, et „rahvuste pinnalt vastandumine ei ole see, mida Eesti vajab“,4 tasub mõista just selles võtmes. Teine asi on see, et intervjuu käigus, kust tsitaat pärineb, täiendati väidet veelgi kategoorilisemate seisukohtadega: „Rahvustepõhine vastandumise aeg Eesti poliitikas on läbi“ ja „Rahvuste pinnalt vastandumine on Eesti ajaloo prügikastis“. Pevkuri mõtteavaldusele tuli õige mitmesuguseid vastuseid. Näiteks politoloog Tõnis Saarts kinnitab, et „rahvuskonflikt ei kao Eesti poliitikast kuskile, lihtsalt peale Savisaare areenilt lahkumist ei saa paremerakonnad seda enam nii robustses vormis oma valimiskampaanias ära kasutada“.5 Keskerakondlane Raimond Kaljulaid oma oponenti Pevkurit ei usu: „Rahvuspõhine vastandumine on olnud Reformierakonna kampaaniates keskel kohal ka kõigil varasematel valimistel 2007. aastast peale. Õigupoolest on see olnud üks Eesti poliitika põhilisi telgi juba 1992. aasta valimistest [—]. Ja see on ka peamine Eesti ühiskonda seesmiselt pingestav tegur, mida paraku on kasutatud ka sisepoliitikas ning edukalt.”6 Pevkuri intervjuule reageeris isegi Vitali Belobrovtsev, „tuntud Eesti meediaekspert“ (nii esitletakse teda massiteabevahendites). Oma telesaates „Kaadri taga“, mida näidatakse Esimeses Balti Kanalis, ütles Belobrovtsev nõnda: „Seni seda [Pevkuri] kõlavat avaldust massiteabevahendites eriti ei afišeerita. Võib-olla sellel lihtsal põhjusel, et vaevalt keegi usub Pevkuri kavatsuse edusse. Tal tuleb jälle sõdida erakonna varijuhtidega [—]. Ja kuidas siis mitte soovida neile edu selles esmapilgul lootusetus võitluses.“7
Siinkirjutaja ei ole politoloog ega ole kursis Reformierakonna köögipoolega. Seda, et „Pevkur on Reformierakonnas pigem selle tiiva esindaja, mis pole kunagi rahvuskonfliktile mängimist väga heaks kiitnud“, samal ajal kui tema parteikaaslase Kristen Michali „tiib on näinud „vene kaardis“ ja reljeefses vastaseid ründavas retoorikas oma edu võtit“,8 sain teada ajakirjandusest. See ei tundu ka eriti huvitav, kuivõrd igale mõttekaaslaste poliitilisele ühendusele, kui see ei ole Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei või tänapäeva Ühtne Venemaa, peabki olema omane arvamuste pluralism.
Märksa huvitavam on püüda aru saada, kust üldse pärineb Eesti ühiskonnas nõudlus „vene probleemi“ järele. Ütlen kohe, et ei hakka rääkima nn vatnikutest, Krimm-on-meielastest ja teistest ohjeldamatutest Vene-meelsetest aktivistidest, keda on ka Eestis, kuid kelle arv ei paista olevat eriti suur, nende mõju ühiskondlik-poliitilisele elule on aga üldse tühine. Kommenteerides Pevkuri mõtteavaldust, märkis Raimond Kaljulaid õiglaselt: „Tuleb lõpetada vene kogukonna huvide ja Venemaa huvide võrdsustamine. Praegu tembeldatakse iga poliitik, kes suhtub vene kogukonna huvidesse mõistvalt, kohe ka venemeelseks, kuigi need on kaks eri asja.“9
Tundub, et Eesti vene kogukonna esindajate vaated ja nende suhtumine Eesti teistesse elanikesse on meile praegu aktuaalsemad teemad kui Venemaa suure ja hirmsa vaenlasena. Mulle näib, et praegu (ma ei saa osutada, kuidas see küsimus oli päevakorral 1991. või 2007. aastal, kuna toona ma isegi ei mõelnud, et hakkan kunagi elama Eestis) on ühiskondliku nõudluse valulise sisepoliitilise vene küsimuse järele oluliselt suurel määral dikteerinud kohalikud venelased ise, mitte aga ühe või teise poliitilise jõu esindajate intriigid ja loosungid.
Mõningaid elunähtusi on huvitav jälgida selle näite varal, mis toimub kultuuri elitaarses segmendis. Toon näite mulle lähedasest valdkonnast. Kui vaatleme Eesti venekeelset kirjandust, siis märkame, et isegi kui mingi aeg tagasi jaotati Eestis kirjutavad autorid veel eesti- ja venekeelseteks, siis viimastel aastatel on piir nende vahel hakanud kustuma. Venekeelne kirjandus muutub kohaliku kultuuri lahutamatuks osaks. Näiteid selle kohta leiab sageli siitsamast Sirbist, samuti Vikerkaarest, Postimehest …10
Nüüdiskirjandus õnneks poliitikast peaaegu ei sõltu ning seepärast võib kirjeldatud tendentsis näha loomulikku protsessi. Toon aga kontrastiks välja Tallinna ülikooli professori Irina Belobrovtseva hiljutise arutluse. Vastates Raadio 4 küsimusele selle kohta, kas Eesti venekeelsel kirjandusel on „helge tulevik“ (see, kuivõrd õnnestunud on niisugune sõnastus kirjanduse puhul, vajab eraldi käsitlust), otsustas ta publikut irooniaga lõbustada ning teatas „tõsise kapsasupiga“ (vabandust, ma lihtsalt ei saa jätta seda väljendit kordamata): „On teada, et head kirjandust, head teatrit või head filmikunsti luuakse kõige sagedamini siis, kui nende loojad on teatud surve all. Kui juba sellest rääkida, siis meil [eestivene autoritel – M. T.] seisab tõenäoliselt „helge tulevik“ ees küll …“11
Muidugi võiks konspiratsiooniteooriaid meenutavate arutluste üle lihtsalt naerda, sest me ju naerame ka siis, kui mõni Tallinna taksojuht hakkab jutustama, kuidas eestlased ise on selle vastu, et vene lapsed õpiksid selgeks eesti keele. Selleks kirjutavat nad meelega arusaamatuid õpikuid ja valmistavat ette halbu õpetajaid. Ent antud juhul avaldavad oma mõtteid inimesed, kellel on märksa kõrgem ühiskondlik staatus ning kes valdavad suurepäraselt eesti keelt ja tunnevad oma sihtauditooriumi. See auditoorium ei väsi kuulamast jutte sellest, kuidas teda „veerandsajandi jooksul kujunenud traditsioonide alusel põlve peal murtakse“,12 samuti „rahvusliku identiteedi vargusest“, „klaaslaest“ palkade maksmisel jms. Tekib aga küsimus: mispärast sellesama identiteedi kaitsjad ja „klaaslae“ vastu võitlejad ei avalda oma arutlusi eesti keeles ega soovi laiemas ringis arutada probleeme, mida nad tähtsateks peavad?
Poliitilisel areenil käitub üsna sarnaselt Keskerakond. Kõik märkasid, et viimaste kohalike omavalitsuste valimise eelses kampaanias pidasid keskerakondlased end võrreldes konkurentide kampaaniate ja omaenda varasemate kampaaniatega oluliselt rahulikumalt ülal, ei astunud ägedatesse sõnavahetustesse ega õigustanud seda või teist. Nad kasutasid muid nõkse. Võtame näiteks Esimese Balti Kanali saate „Tere hommikust, Tallinn“, mida vaatab suurem osa Tallinna venekeelsetest valijatest. Valimiseelse kuu jooksul, käesoleva aasta 15. septembrist 13. oktoobrini esines seal 18 poliitikut.13 Nad kõik olid eranditult Keskerakonna esindajad. Kuus neist käis stuudios kaks korda, Mihhail Kõlvart ja Taavi Aas aga neli korda. Siinkohal ei ole praegu jutt mitte otsesest agitatsioonist või poliitilisest propagandast. On lihtsalt teada, et ka pealetükkimatu, kuid sagedane virvendamine teleekraanil suurendab poliitiku tuntust. Mispärast võeti vene televaatajalt õigust vaadata hommikuses telesaates teiste poliitiliste jõudude esindajaid? Nagu näitas vene Postimehe korraldatud valimiseelne arutelu,14 on ilmselt igas erakonnas neid, kes hea meelega räägivad nii valijatega kui ka vaidlevad üksteisega vene keeles.
Ja probleeme, mille üle sõnavahetust peetakse, kui meie erakondade põline lemmikteema seekord mõnevõrra ootamatult on kõrvale heidetud, võib leida küllaga. Mihhail Kõlvart, kes saavutas Lasnamäel fenomenaalselt hea valimistulemuse, ütles Postimehe stuudios otse: „Me ei taha teha poliitikat rahvuslike ja keeleprobleemide varal.“ Seda avaldust saab mõista nõnda: keskerakondlased ei hakka enam kasutama kõlavaid retoorilisi võtteid, mis on seotud vene-eesti ühiskondliku vastasseisuga. Peab aga märkima, et niisuguste võtete järele ei ole tegelikult enam mingit vajadust ning keskerakondlased mõistavad kindlasti väga hästi, et suurele osale Tallinna vene elanikest on nad niigi midagi teed näitava tähe sarnast. Vene valijatele, kellest suurem osa ei ole vaevunud tutvuma teiste erakondade valimisplatvormidega, ei olegi vaja rääkida hirmsatest parempoolsetest, kes kohe võimule pääsedes eestistavad viivitamatult kõik ja igaühe … See hirm istub enamikus vene valijatest kahjuks nii sügaval, et sellele ei ole iga kord retooriliselt apelleerida lihtsalt tarvis.
Näib, et selles seisnebki keskerakondlaste valimiseelse strateegia ja nende Tallinnas saavutatud võidu peamine õppetund. Nähtavasti seepärast Pevkur kiirustaski saatma vene kaarti ajaloo prügimäele – kuid reformierakondlaste liider ei rääkinud siiski rahvusliku vastasseisu nivelleerimisest ühiskonnas, vaid sellest, et ei soovi rajada selle vastasseisu ümber edasist poliitilist narratiivi. Mis seal ikka, asi seegi, paljud nihked saavad poliitikas alguse just retoorikast. See, et Pevkur tuli pärast valimisi Raadio 4 stuudiosse ning vastas 40 minuti jooksul vene keeles kuulajate küsimustele, mõjus igatahes uue retoorika kinnitusena.15 Loodame, et järgmistel valmimistel saavad venekeelsed valijad tõepoolest võimaluse hinnata mis tahes erakonna kandidaati väljaspool rahvusliku vastasseisu konteksti. Hinnata peamise, s.o poliitilise (või pigem isegi majandusliku) programmi ning positiivsete muutuste poole püüdlemise alusel.
Tõlkinud Mait Eelrand
1 Anatoli Sobtšak oli aastail 1991–1996 Peterburi linnapea, Putin töötas tema nõunikuna ja hiljem linnavalitsuse välissidemete komitee esimehena.
2 „Tõsise kapsasupiga“ ehk „на серьезных щах“ (samuti „keerulise kapsasupiga“ ehk „на сложных щах“) – populaarne vene kõnekeelne väljend, mis antud juhul tähendab „tõsiselt“, „tõsise näoga“. Sõna „kapsasupp“ („щи“) näo tähenduses ilmus jalgpallifännide kõnepruuki ning on nüüd juurdunud noorte slängis.
3 https://meduza.io/episodes/2017/10/31/pochemu-ne-stydno-podderzhivat-sobchak
4 http://www.aripaev.ee/uudised/2017/10/24/reformierakonna-oppetunnid
7 http://www.mke.ee/mnenie/za-kadrom-peremenchivye-sotsial-demokraty-i-kozyri-reformistov
10 Viimati kinnitas seda aimust Vikerkaare Vene diasporaa erinumber (nr 6, 2017). Meenutatagu ka poleemikat selle üle, kui Andrei Ivanovi „Peotäis põrmu“ või „Bizarre“ jäid auhinnata (nt Sirp 8. III 2012 või Postimees 10. II 2015), ning loetagu 2016. aasta „Vikergallupit“ (Vikerkaar nr 4–5, 2016).
11 http://rus.err.ee/634853/russkaja-literatura-v-jestonii-est-li-u-nee-svetloe-buduwee
12 http://rus.err.ee/636837/vitalij-belobrovcev-ob-itogah-mestnyh-vyborov-ljudi-ne-obezjany
13 http://vid.ee/ru/video/news/dobroe_utro_tallinn/
15 http://r4.err.ee/v/odin_na_odin/saated/08f9cf9b-f6c3-49c1-8e58-fd02b76c165f/odin-na-odin