Kui palju oli liikmeid algul, kui palju on nüüd?

Iga ühingu tegutsemise eelduseks on tema liikmeskond. ERÜga liitumine on olnud läbi aegade täiesti vabatahtlik. Ühing on alati koondanud eri tüüpi raamatukogudes töötavaid raamatukoguhoidjaid. 1939. aasta lõpuks oli ühingul liikmeid 151, mis on umbes 20% tolleaegsete töötajate üldarvust. 1989. aasta alguses oli ühingu liikmeid 500, raamatukogutöötajaid 3000, seega on osalusprotsent kuusteist. 2012. aastal oli ühingu liikmeid 797, mis teeb 30% raamatukoguhoidjate üldarvust.

Kõigepealt koondusid ühingusse peamiselt Tallinna ja Tartu raamatukoguhoidjad, kuid õige pea liitusid ka teiste suuremate linnade raamatukoguhoidjad. 1937. aastal nenditi, et maa- ja väiksemate linnade raamatukoguhoidjaid on vaid 5% ühingu liikmetest, kuigi ühingu usaldusmehed olid 1935. aastaks peaaegu kõigis linnades. Praegu leiab ühingu liikmeid Narvast saarteni.

Mil määral on tegevussuunad praeguseks muutunud? Mida ühingus peamiselt tehakse?

Vabatahtlikus ja omaalgatuslikus organisatsioonis on läbi aegade oluliseks peetud töötajate erialast ettevalmistamist. Enne 1940. aastat oli kõige levinum vorm raamatukoguhoidjate ettevalmistuskursus. See oli tingitud oludest, sest erialast haridust Eestis ei antud. Enne 1940. aastat jõuti ERÜ ja haridusministeeriumi koostöös korraldada 36 kursust 19. paigas. Kursustel käis kokku 950–1000 kuulajat. Lühiajalistel kursustel ei olnud võimalik anda põhjapanevaid ja ammendavaid teadmisi, kuid need olid maal ja väiksemates linnades ainsaks erialase hariduse lätteks. Kursused aitasid lugejatel mõista, millist vaimset jõudu raamatukogud pakkusid. Tänapäeval on olukord teistsugune, sest raamatukogunduslikku kõrgharidust on võimalik omandada kahes kõrgkoolis.

Viimase 25 aasta jooksul on ERÜ peaaegu igal aastal korraldanud keskmiselt 20 koolitust. Ühel aastal jooksul osaleb umbes 700–800 inimest. Seega on aastate jooksul saanud end täiendada tuhanded raamatukoguhoidjad. Rahaliselt on meid toetanud kultuuriministeerium, haridus- ja teadusministeerium ja hasartmängumaksu nõukogu. Ühingu koolituse eestvedajateks on sektsioonid-töörühmad-toimkonnad. Koolitus on suunatud eelkõige raamatukoguhoidjatele erialaste teadmiste tõstmiseks. Mõistagi ei unustata kooli-, laste- ning maaraamatukoguhoidjaid ega teadus- ja erialaraamatukogude töötajaid, sest me kaasame oma tegemistesse kõik, kes on vähegi asjast huvitatud.

Kas ja kuivõrd mõjutas raamatukogude tööd Avatud Eesti Fondi toetusprogramm?

Fondi toel rahastati 1990ndatel rahvaraamatukogude infosüsteemi loomist. Toimus arvukalt koolitusüritusi, valiti sobiv raamatukogutarkvara. Projekti kogumaksumus oli umbes 18 miljonit krooni. Praegu ei kujuta keegi enam ette raamatukogu ilma e-kataloogita (URRAM, RIKS, ESTER), mida saab mugavalt koduarvutis uurida. Tänu AEFi toetusele said 20 Eesti keskset rahvaraamatukogu automatiseeritud süsteemi, mis andis ettekujutuse ja valmiduse raamatukogudele tööks elektronkataloogiga.

AEFi toetus kujunes keskraamatukogudes arvutitehnoloogia juurutamise nurgakiviks ning tänuga tuleb meenutada mõistvat suhtumist ja süüvimisvõimet raamatukogude muredesse ja vajadustesse.

Kuidas tajute praeguse kultuuripoliitika mõju raamatukogudele?

Nagu teiste valdkondade puhul kogunes möödunud kevadel korduvalt raamatukogude 30liikmega töögrupp ning ka meie üritasime etteantud metoodika järgi sõnastada raamatukogudele olulisi teemasid. Mõne aja eest laiali saadetud ministeeriumi dokument ehmatas meid aga tõsiselt ja nüüd keerlevad meil peas murelikud mõtted. Raamatukogud olid muutunud meie kõigi üllatuseks kunstiks, see tähendab, et sõnakunsti alla on koondatud muidu igati sümpaatsed kultuuriliigid kirjandus, kirjastamine ja ka raamatukogud. Vaieldamatult on raamatukogu igast küljest tihedalt seotud kirjandusega ning mõeldud sõnakunsti vahendamiseks. Aga kas ainult selleks? Mujal maailmas nähakse riiklikult raamatukogu rolli tunduvalt laiemalt ning ka Eestis tegutsevad raamatukogud ühtlasi kultuuri- ja hariduskeskustena. Meil osutatakse tihti kuidagi üleolevalt ja kerge irooniagagi raamatukogudele kui kohalikele sotsiaalasutustele, mitte eriti kõrge väärtusega kultuuri kohtumispaikadele. See on teinud me meele mõruks. Kuid kas see on raamatukogude süü, et sageli ongi suhtlemiseks oma riigiga maal kohalikule elanikule jäänud abiks vaid raamatukoguhoidja? Eesti kui kogu riigi kultuuripoliitika alusdokumendina räägitakse palju riigi rollist, aga rahvaraamatukogude toetamist riigieelarvest teavikute ostmiseks ei peeta mainimisväärseks. See põhimõtteline otsus puudutab iga rahvaraamatukogu külastajat ehk iga kolmandat Eesti elanikku. Meie saadame oma ettepanekud kindlasti uuesti teele.

Mida kujutab endast raamatukogude sõbra eripreemia?

Eks meiegi, s.t ERÜ, soovime tunnustada oma kolleege. Möödunud aasta tööde ja tegemiste eest anti välja kümme auhinda. Tunnustati parimaid maa-, laste- ja kooliraamatukoguhoidjaid, kuulutati välja aasta teod teadus-, eriala- ja linnaraamatukogus. Esmakordselt andsime välja raamatukogude sõbra tiitli ja see kuulub sedapuhku Andrus Kivirähale, kes on alati toetanud raamatukogude toimetamisi.

Mille järele on raamatukogudes praegu kõige teravam vajadus?

Eks kõige tähtsam ja teravam mure ongi eksistentsiaalne. Raamatukogud on Eestis kestnud rohkem kui sada viiskümmend aastat ja me tahame teist sama palju edasi kesta. Selleks ei piisa aga ainult raamatukogurahva tahtest ja püüdlustest. Kogu riik, s.t me kõik, peame ühiselt läbi mõtlema ja arutama, kuidas rahvaraamatukogud püsima jäävad. See tähendab eeskätt ju eesti keele ja kultuuri püsimist. Kostab siit ja sealt, et praegu töötab raamatukogudes ehk liiga palju kas juba pensionil või varsti vanaduspuhkusele minejaid. Vaevalt et seni, kui raamatukogud pole kultuurisisesel väärtusskaalal tõusnud, noored meie erialale tormi jooksevad. On viimane aeg otsustada, kas tulevikus on rahvaraamatukogusid vaja või saadakse ilma hakkama.

Loodame, et raamatukogurahvast toetab kogu raamaturahvas. Tänan vastamast!