Eksib aga see, kes arvab, et selles raamatus on juttu vaid väljapoole tõestuspõhist meditsiini jääva meditsiinipärimusega. Kuigi raamatus on tõepoolest ennekõike kõne all just rahvalikud raviviisid ja nendega seotud uskumused, on selle teose kandev idee siiski hoopis laiem. Siinset teost võiks pigem nimetada raamatuks, kus kultuuriuurija vaade asjale aitab mõista ja mõtestada lihtinimese arusaama haigustest ja nende ravist nii minevikus kui tänapäeval. Sama mõtte on Marju Kõivupuu ise kirja pannud ühe arstitudengi vastusena küsimusele, miks ta tahab kuulata rahvameditsiini kursust: „Ma tahan teada, mis siis inimesel ikkagi tegelikult viga võiks olla, kui ta tuleb minu juurde ja kaebab, et tal rinnad valutavad või et tal on kaelasooned kanged!” (lk 9).

Argitasandi käitumises on rahva- ja koolimeditsiin üksteisega tihedalt läbi põimunud. Kes meist siis ei oleks professionaalse arstiabi kõrval kasutanud selliseid kaugest minevikust tänasesse päeva kandunud rahvalikke ravivõtteid nagu loitsude lausumine („Varesele valu, harakale haigus …”), valutavale kohale pealepuhumine, ravimtaimedest valmistatud teed-salvid ja muust sellisest rääkimata. Ka teaduslikumast vaatepunktist lähtudes pole alati lihtne rahvameditsiini defineerida ning piiritleda. See, milliseid ravivõtteid peetakse n-ö tavameditsiini osaks ning millised alternatiivmeditsiini repertuaari liigituvad, sõltub tugevasti (kultuuri)kontekstist. Marju Kõivupuu selgitab seda nõelravi näitele toetudes: ühes piirkonnas (Aasia maadel) tavapärane meditsiinipraktika võib teises (näiteks Eestis) osutuda „alternatiivseks” ja vastupidi (lk 13). Niisiis on meditsiin tegelikult kultuurilisest, ühiskondlikust ja ajaloolisest kontekstist lahutamatu nähtus ning esmapilgul lihtsana tunduv vastandus rahva/tavameditsiin hulga mitmetahulisem teema.

Raamat on kirja pandud leebe huumoriga, kuid tekstist kumab läbi autori sotsiaalselt tundlik närv. Lahates nn tava- ja rahvameditsiini vahekorda, ei anna Kõivupuu raamatus lõplikku õigust kummalegi – loomulikult ei saagi see olla uurija ülesanne –, vaid selgitab uskumuse ja kommete tausta ning ärgitab lugejat suhtuma mõlemasse ennekõike terve mõistusega.

Folkloristika-uurimusele omaselt leiab lugeja raamatukaante vahelt ka rikkalikult uskumuste ja kommete kirjeldusi. Traditsiooniliste rahvaluulearhiivi materjalide kõrval on esitatud palju ühismeediast ning internetifoorumitest pärit meditsiinifolkloori ning väljavõtteid ilukirjandusteostestki („Polkovniku lesk”!). See tähendab, et autor pole sugugi piirdunud vaid ajaloolise pärimusega, vaid jõuab teemades meie kaasaega välja. Hästi illustreerib seda tänapäeval vägagi aktuaalne allergiat puudutav peatükk, mis suuresti tugineb autori 2010. aastal kogumikus „Medica” ilmunud artiklile.

Lisaks saab lugeja ülevaate ka rahvameditsiini uurimisloost ja meditsiinilise mõtte ajaloost Eestis. Väärib rõhutamist, et võrreldavat eesti rahvameditsiini käsitlevat ülevaatlikku (populaarteaduslikku) teost ei ole ükski eesti autor seni kirjutanud. Kuigi rahvaarstide kohta koguti Eestis süsteemselt andmeid juba 1920. aastatel, hakati rahvameditsiini uurima alles võrdlemisi hilja, 1980. aastatel, sest seegi teema oli nõukogude perioodil pigem tabu nagu ka religiooniuurimine.

Kuigi arvustus peaks tähendama ka kriitikat, siis on sellele raamatule midagi ette heita keeruline. Selle eest tuleb ilmselt kiita ka raamatu toimetajat. Silma jäi vaid see, et küljendamisel on kahe lehekülje võrra paigast nihkunud fotode viited lk 235 ning raamatus korduvalt osundatud ja fotona publitseeritud 1920. aastate rahvaarstide registri asukohaks on ekslikult märgitud Tervishoiumuuseum (lk 222, 235). Tegelikult asub see siiski Riigiarhiivis Eesti Tervishoiumuuseumi fondis (ERA, fond 4617), aga kuna allikate loendis on ka täpne säilikuviide sees, siis huvitatud lugeja peaks selle kätte leidma küll. Muud märkimist väärivat lugemisel silma ei jäänud ja need on tõesti ainult pisiasjad. Raamat on ka kauni kujundusega ning lugejasõbralikus formaadis.

Kokkuvõtteks võin vaid tõdeda, et arvestades rahva- ja imeravitsejate ning pärimusmeditsiini suurt populaarsust tänapäeva Eestis, tuleb vaid rõõmustada, et Marju Kõivupuu värske raamatu näol on olemas teemale akadeemilist kõrvalpilku ja vaatenurka pakkuv käsitlus. Oleks minu teha, teeksin selle raamatu lugemise igale tulevasele arstile kohustuslikuks.