Selge karikatuur         

Ühest küljest karikatuur, äärmise lihtsuseni viidud pilge kaasaegse maailma pihta: romaani kangelased hakkavad sõna otseses mõttes raha kummardama, pannes üheskoos aluse uutmoodi usundile, „monetariaanlusele”. Nende eesmärgiks pole aga iniseda või irvitada rahakeskse maailma üle, vastupidi, nad lähenevad oma ettevõtmisele täie tõsidusega, tõstes raha „kõrgema jõu” seisusesse ning soovides oma ridadesse võimalikult palju uusi inimesi  tõmmata. „[…] ainult raha kummardamine lõpetaks inimeste meeltes kahestumise, likvideeriks sügavale juurdunud kaksikmoraali, mis ühiskonda mürgitab,” selgitab idee autor romaani alguses. „[…] kes [tunnistaks], et raha on talle ülim eesmärk, et kogu tema elu ja igapäevased mõtted keerlevad ainult selle ümber, kuidas rohkem raha kokku ajada. Ja kui tal see ei õnnestu, siis valdab teda kadedus, viha ja võib-olla lausa saatanlik kättemaksusoov nende vastu, kes on  jõudnud paremale elujärjele, kui tema kõigile oma pingutustele vaatamata on suutnud” (lk. 11). Seega on sekti algideeks nii-ütelda tõele näkkuvaatamine, et lõppeks alaline salgamine ja salgamisest sündinud pinged, teisest küljest väljendatakse aga peategelaste mentaliteeti: peaaegu kõik romaani kangelased peavad banaalset rahajahti millekski ühiskonnale ja inimesele ainuomaseks: see on fakt, mida pole mõtet kahtluse alla seadagi. Materiaalsust näivad  rõhutavat ka romaani läbivad armastusliinid, mis mõjuvad kuidagi külmalt, puhtalt seksuaalsusele ja kehalisusele keskendunult.   

Peategelaste üllatuseks saadab nende kummalist ja pisut pöörast ettevõtmist kiire ja enneolematu edu. Üle kogu maa ja maailma tuntakse uue usundi vastu huvi ja ühinetakse  sellega, ehkki sekt ise meenutab oma ülesehituselt ja toimemehhanismidelt pigem ärilist ettevõtet kui pühaliku ilmutuse koondajat ja kuulutajat. Rahausul on küll ka oma rituaalne poolus, ent see jääb kuidagi õõnsaks ja lapsikuks, nagu jäävad (taotluslikult) õõnsaks ka romaani peategelased, usundi loojad ise. Ühest küljest haritud ja ettevõtlikud, sümpaatsed noored inimesed, kel pea lahti ja keeled suus, teisest küljest aga kuidagi äraeksinud ja lihtsakoelised,  naiivsed hingekesed, keda Kaints kirjeldab lausa groteskse (ent mitte banaalse) karikaturismiga. Ehkki nad võtavad varmalt omaks kõik rahamaailma paberimajanduse ja muud reeglid, luues sujuvalt mittetulundusühingu, müües rituaalseid esemekesi, võttes patendi, registreerides kaubamärgi ja nõnda edasi, ei unusta nad ka sakraalset poolust. Rahalippude lehvides marsitakse läbi linna ja kogunetakse riitusepaikadesse; siin-seal võib  näha groteski piirimail balansseerivaid loosungeid, mida rahakummardajad täie tõsidusega võtavad („RAHA ON MEIE JUMAL. KUMMARDAN SINU EES, KROON JA SENT. RIKKUS ON ÜLIM ÕNN . KULD KAALUB ÜLES KÕIK”, lk 63); käte vahel hoitakse arvukaid rituaalseid esemeid, näiteks münte täis karikaid ja käsipeegleid. „Ülistagem raha! […] Vaadakem peeglisse, sest seal me näeme pilku, mis usub õiget jumalat!” hüüab idee algataja oma esimeses kõnes rahvale (lk  67). Peeglis nähakse omaenese lihalikku ja materiaalset kuju, samuti vajadust enese peale loota jõudmaks „kõrgele” ja „kaugele”, teiste sõnadega: peegel justkui sümboliseerib praeguse ühiskonna lipukirja. On sümpaatne, et Kaints ei keeruta, tema tõmmatud paralleelid on lihtsad ja selged. Naissoo hulgas läheb peagi moodi poolläbipaistev tseremooniakeep, mille kandjat naiivselt „Veenuse neitsiks” hüütakse ja mille kandmise „au” sellega ära teenitakse,  et rahvahulga ees toimuvas riituses oma rinnapartii paljastatakse. Nagu ekspluateerivad ärimehed ja reklaamigurud paljast naisekeha, et suurendada toodete ligitõmbavust, nii tõmbab poolläbipaistev keep ka rongkäikudest ja riitustest osavõtjate pilke, mõjudes ahvatlevalt ja, võiks isegi öelda, et paljulubavalt: paljas naiseihu näib reklaamivat rahausku ennast.     

Varsti saab selgeks, et rahausu taga peitub  geniaalne äriidee (mida usundi algatajadki polnud osanud aimata): raha hakkab tootma raha ennast (mis ongi võib-olla kapitalismi ja globaliseerunud majandusmudeli põhiolemuseks). Kuna leitakse massiliselt poolehoidjaid, leitakse ka hulgaliselt annetajaid: rahausulised kutsuvad üles „ohvriandidele” ja üleskutsega liituvad nii tavalised inimesed kui varakad ärimehed, lõpuks terved ettevõttedki. Tuntakse, et tulevaste tehingute ja õnne pandiks peab  tooma ohvri oma jumalale, rahale. Ühest küljest on ohvritoomine iidne väljund viljakuse ja õnne tagamiseks, Kaints näib aga vihjavat ka inimese ja raha omapärasele suhtele, mis – pealispindsest ratsionalistmist hoolimata – omandab kaunis irreaalse varjundi.   

Allegooriline sotsiaalrealism     

Mina nimetaksingi „Mardika umba” allegooriliseks sotsiaalrealismiks. Ehkki romaani kõrvalliinid kulgevad põhiideest, rahakummardajate tegemistest lahus, näivad need sümbolistlikul tasandil Kaintsi viisina raha-teema filosoofilist  ja sotsiaalset plaani avada. Minajutustaja perekonna ja majanaabrite klišeemaigulisus on justkui mingi üksiküldistuste summa: viinaveaga isa, meestehull ema, tülpinud ning ekshibitsioneeriv õde ning tuimavõitu, aga arukas perepoeg moodustavad klassikaliselt tänapäeva, lausa anekdootliku „Eesti perekonna”. Ometi pole tegelaste juhtumised, arutlused ja iseloomuomadused kurjalt karikeerivad, pigem aimub Kaintsi sule tagant suurt kaasaelamist  ja tolerantsi. Lõpuks ei ole romaani tegelased sugugi halvad inimesed, kõik nad tunduvad üldjoontes heatahtlikud, aga kuidagi väsinud ja kurvad. Millestki jääb nende elus vajaka, aga millest siis ja kas seda vajakajäämist üldse teadvustataksegi – seda otsustagu juba lugeja ise. „Mardika umma” ruumilises keskmes, minategelase kortermajas, elab veel kassiarmastajast vanaproua, nuhikalduvustega lobamokk, kes ometi kuidagi südamesse läheb ja kaastunnetki  tekitab; tragikoomiline perepaar, kelle lärmakad tülid tervet majarahvast pahandavad ja kes nukral kombel teatud tüüpi eestlaslikku abielu portreteerivad; ja endine füüsikaõpetaja, vanaldane mehenäss, kes üha sügavamale kvantfüüsika fantastilistele radadele sukeldub, olles tähendusrikkal kombel ainus tegelane, keda rahakummardajate ususekt täiesti külmaks jätab ja kes sekti toimetusi õigupoolest tähelegi ei pane. Seejuures ei paista keegi  teine huvituvat nõndanimetatud maailmalõpumasina (ehk suure hadronite põrgataja LHC) käekäigust, mis on jällegi füüsikaõpetaja ainukeseks kinnisideeks. Selleski vastanduses näib peituvat teatud allegooria. Nagu rahakummardamine, nii on ka dogmaatiline teadusesse süüvimine institutsioonilis-religioonilise hõnguga, ent füüsika ise, lahutatuna kõikidest institutsioonidest ja dogmadest näib, jällegi Jumalale või jumalikule kõige lähemal seisvat: uuritakse  ju universumi alg- ja põhiprobleeme.     

Müstiline mõõde       

Religioon ja religioossus ongi minu meelest „Mardika umma” peamine teema. Ühest küljest viitaks rahakummardajate massiline menu justkui ilmalikus maailmas puuduvale vaimsusele: inimesed on hüljanud kõik jumalad – neid pole enam ju vaja –, teadvustamatult tuntakse sellisest sakraalsest keskmest aga puudust. Kui raha korraga „kõrgema jõu” seisusesse tõuseb, tuleb mingi äratundmine ja ekstaasimoment.  Samas tundub selline sümbolianalüüs lihtsustusena, sügavamale tungides hakkavad paistma palju kõhedamad järeldused. „Mulle tundub, et kõiges selles, mis me koos oleme käima lükanud, peitub midagi mõistatuslikku, mida me ise ei oskagi lõpuni ära tabada, mis on aga kogu saavutatud edu võti,” räägib idee algataja, lisades samas juurde: „Me oleme puudutanud midagi müstilist, mida mõned inimesed ilmselt tajuvad, aga meie ise mitte, kuna  oleme liiga palju asjas sees” (lk 121). Majandusmaailma petliku ratsionaalsuse läbinägemisel paljas
tub kogu rahareligioon oma dogmaatilises absurdsuses, nagu paljastus kunagi kristlus Euroopas. Tol ajal põlvitati nähtamatu jumalkuninga ees, nüüd on A-ks ja O-ks raha, ometi pole sedagi jõudu tegelikkuses näha: raha on samamoodi kokkuleppeline väärtus, nagu olid ja on Jahve, Buddha või ükskõik milline teine jumalus; „tõeliseks” saab  jumalus sakraalse tunnetuse kaudu. Kaks rahakummardajast tüdrukut arutlevad selle üle järgmiselt: „„Kui ma linnas olin, autod, poed, inimesed, igavene sagimine kõikjal ümberringi, siis polnud mul kahtlustki, et raha võib olla jumal, […] Aga nüüd, siin mere ääres, ma hakkan juba kahtlema.” „Aga miks sa nüüd teisiti arvad? […] Kõrgem Jõud ise ei muutu. Kui meie tunneme end temast eemal olevat, siis tema meist tegelikult ei ole. Mina ei mõtle nii konkreetselt. 

Ma ei erista nii reaalselt materiaalset ja tunnetuslikku. Looduse ilu on tõesti võimas ja vastupandamatu. Aga elu ise on ikkagi sellest sõltumatu, midagi ei saa teha. Päikeseloojangu võlu võib olla ehk lihtsalt kahjutasu muu eest”” (lk 124). Selline arvamusavaldus läheb ohutust religioossusest kaugemale, see läheneb juba  fundamentalismile; reaalsusest võõrandumine on nõnda tugev, et seda, mis on nähtamatu, raha, peetakse eluks eneseks, tõelist olevat enese ümber aga millekski pooleldi kujuteldavaks. Tegelikult on „raha” ikkagi pelk sõna, ent selle ümber on ehitatud samasugune või veelgi keerulisem institutsioon, nagu oli ja on roomakatoliku või luteri kirik, kusjuures rahakummardajatel on üks oluline „väärtus”, mis nende usundi nii ligitõmbavaks teeb:”[…]  rahakummardajatele pole midagi inimlikku võõras, […] Mingit lihasuretamist ega naudingute keelamist meie ei nõua” (lk 77). Paralleele tõmmatakse rahakultuse juurde palju – ristiusu sakraalsusest kommunistliku populismi ja pateetikani. Rahakultus oleks justkui nende kahe ristsugutis: mõlemalt „vanemalt” midagi pärandiks saanud, aga lõpuks ikkagi omanäoline. Huvitav on seegi, et ehkki romaani kangelased rõhuvad pidevalt inimeste rahaahnusele,  ei näi raha ise nende mõtetes sugugi esimesel kohal olevat. Toimub justkui mingi kahestumine: inimesed tunnistavad, et raha on nende jumal (sest eks levita sellist sõnumit ju kogu massimeedia), mõtlemata enam, kas asi nende südames samuti nii on. Kuna raha (ühiskondliku surve ja õpetuse alusel) jumalusena juba ammu omaks võetud, ei teki inimestel, hoolimata sellest, et nad näivad moraalsete ja eetiliste olenditena, mingit probleemi hüüdlausetega  „Raha on meie mõistus!” ja „Raha on meie au!”, vastupidi – sellised loosungid lummavad ja tõmbavad kaasa. Markade, eurode, dollarite ja teiste rahalippude lehvitamine näib olevat justkui peeneks vihjeks mingi uutmoodi, „valuutarahvusluse” tekkimisele, ärgitades küsima: kas kaasaegses maailmas on raha liik ja riigi vabadus omavahel seotud? Kas rahal on maailmas suurem võim kui poliitikal? Kas raha üldse saabki veel poliitikast lahutada?   

On mitmekordselt irooniline, et romaani lõpuks lüüakse rahausk tema algsetelt loojatelt  üle. Röövliks osutub samasse sekti kuulunud, kuid hoopis teistsugust maailmavaadet eviv noormees, kes põhjendab oma teguviisi järgmiselt: „Maailmakorda tuleb muuta. […] Kapitalism ei rahulda kedagi peale paari protsendi ülirikaste. Kapitalism on maailma ressursid peaaegu lõpuni ära raisanud. Ta oleks tulnud asendada juba XIX sajandi lõpul […]” (lk 238). Ülejooksik tahab maailmakorra muutmisele pühendada terve oma elu ning teha seda – nali  missugune – sama raha abil, mida rahausk ise sisse toob. Kindlasti pole kokkusattumus, et „röövel” kavatseb alustada muutusi (Lääne-) Euroopast (mis on vahest maailma vasakpoolsuse, ehkki nõrgakese, kese) ning kavatseb rajada oma keskuse Saksamaale, mida võib tänapäeval pidada anarhistide ja teiste dissidentide üldiseks kogunemiskohaks. Idee algatajad seevastu, need, kelle sõnul „meie ei ole rahulolematud, […] meie ülistame raha. Meie  ei ole millegi vastu, meie oleme poolt” (lk 209) lähevad uut algust tegema Ameerikasse, suunates sinna kogu oma potentsiaali ja lootes, et „võib-olla läheb meil USA-s väga hästi, […] Siis on täiesti võimalik, et meie originaalne õpetus tuleb Ameerika kaudu Euroopasse tagasi […]”.       

Malbe ideeromaan       

Võiks öelda, et „Mardika umb” on sulaselge ideeromaan, teos, mis kõnetab teravalt meie  kaasaega ning annab alust valusateks järeldusteks. Samas on Kaintsi suureks vooruseks tema malbus: ta ei ründa ega materda kedagi ja sellepärast ei anna tema teos alust mingiks isiklikuks solvumiseks. Kaintsi põhjalik, selgusele pretendeeriv stiil võiks (mõnele) raskepäraselt mõjuda, kuid sobib minakangelase iseloomuga nõnda hästi, et väärib pigem aplausi. „Kirjutamine laabub kõige paremini siis, kui kirjutad millestki, millesse sa päris hästi ei usu, aga mis  sulle täitsa vastukarva ka ei ole,” (lk 224) leiab peategelane ja minu arvates väljendab Kaints selle lausega ka omaenese autoripositsiooni. „Mardika umb” näib olevat mõtete, aga mitte emotsioonide äratamiseks, ja just sellisena paistab ta mulle väga väärtusliku ja ajakohase teosena, mis võiks kõnetada inimesi nii siin kui ka mujal maailmas.