Kui hakkasin eelmisel aastal oma kodulehel lugemisblogi arendama, tõukas mind selleks meie kirjanduselus valitsev jutukehvus. Tõsisteks kirjanduskõnelusteks on väga vähe võimalusi. Meediaruum täidetakse tootereklaamiga, mida on hakatud lugemissoovituseks pidama. Tühiseid kirjanduslikke ponnistusi saadavad pahatihti lopsakad kiidusõnad. Loomulikult sõltub kõik eesmärgist. Musta võib sõnadega valgeks võõbata ja vastupidi. Samal  ajal loetakse kodumaist kirjandust vähe. Levivad kellegi poolt välja öeldud arvamused, mis kleepuvad nii autori kui ka raamatu külge. Ma tahtsin oma blogis rikastada kõnelusi eesti proosa teemadel, esitada muljeid, mis tekivad kirjanikul, kes oskab tekstis näha sedagi huvitavat, mismoodi see või teine kirjandusteos tehtud on. Möödunud kirjandusaastal ilmus proosa esmatrükke 139. Lisaks neile võis raamatulettidel  kogeda reisi- ja mälukirjanduse vohamist. Raamat on kaubaartikkel ja kui mingis valdkonnas osutub müük kasumlikuks, siis see ahvatleb samasugust toodet juurde tekitama. Oma ülevaates ma kumbagi edukat valdkonda ei vaatle. Kahjuks jääb mu pilgu alt kõrvale spetsiifiliste mängureeglite järgi toimiv ulmekirjandus. Mind huvitab eeskätt, kuivõrd jätkusuutlik on tänasel päeval meie ilukirjanduslik proosa.

Kes on uued perspektiivikad tegijad ja mis tingib  või määrab läinud aasta kirjandusmaastiku mentaliteedi. Suuremat või väiksemat kõneainet pakkusid Mikk Pärnitsa, Imre Siili ja Robert Randma raamatud, kuid minu jaoks jäid autorid amatöörlikeks katsetajateks, keda on veel vara kirjanikeks tituleerida. Kui meenutada viimase aja romaanivõistluste saaki, siis tuleks uutest anderikastest autoritest nimetada Olle Laulit ja Peeter Helmet.  Lokku löödi kõvasti Sass Henno ümber, ent paistab, et pole tulnud noorele mehele kasuks. Hiram tekitas kord väga suurt elevust, kuid hääbus koomiksiuurimustesse. Eestis räägitakse romaanivõistlusest isegi rohkem kui professionaalsest kirjandusest. Meediat võlub sportlik võistluslikkus ja ehk just seetõttu on võistluskirjanik kujunenud omaette nähtuseks.

Birk Rohelennul on ette näidata lausa kolm romaaniauhinda. Neist viimane – „Mu  sõraline sõber” on aga masendav raamat. Tundub, et meie riigis tõstab vaikselt pead terrorismile lähenev esimese hea elu põlvkonna vasakpoolsus. Midagi sarnast, mis sõjajärgsetel kuuekümnendatel päädis Pol Pothi või Baader-Meinhofi ideedega. Birk Rohelennu raamatus ei ole midagi meelt rõõmsaks tegevat või südant soendavat. Peategelane vihkab ja põlgab valimatult kõike, kahetseb, et temast ei saanud enesetaputerroristi või vähemalt  koolitulistajat. Viimaks ta nakatab oma kodumaja seenega, mis peaks elanikele pikapeale piinarikka surma tooma, ja on selle üle eriti uhke. On olemas hästi kirjutatud halbu raamatuid. Kuid huvitavale kirjapildile vaatamata on see raamat viletsalt kirjutatud. Ei pinge tõusu, ei langust, kõik üks ühtlane vihkamine ja panemine.

Romaanivõistluse parim töö oli žürii arvates Milvi Martina Piiri „Liblikad janus”, mis on vaieldamatult ilukirjandus. Varem luulekogu  avaldanud autor suudab luua eriti kaunist, lausa prerafaeliitlikku teksti. Kui hakkasin lugema „Liblikaid janus”, siis kangastus eelkõige Baturin ja siis veidi häirivalt Rein Raua „Vend”. Märksa hiljem näis, et Piir miskipärast matkib või isegi parodeerib mõlema autori vigasid. Kuid kõigele vaatamata oli tekst ühtepuhku vaimustav.  Lause täpne, sisukas ja kujundlik. Ma arvan, et „Liblikad janus” on väga võimsa ande ilmutuslikult kaunis raamat, kuigi head või terviklikku kirjandusteost ei olnud sealt leida. Erinevate lugude romaanilikku sünergiat ei tekkinud. Tegevusliinide ilma pausita üksteise otsa lükkimine kaotas katkestuse jõu ning tekkis rumal mulje, et autor  segab ilma nähtava põhjuseta vett. Raamatu läbi lugenud, ei saanud ma lahti heitlikust muljest, et autor oli teksti pikka aega vabadel õhtutundidel heegeldanud, andmata lõpuks endale aru, miks see töö üleüldse kord oli ette võetud. Aga samal ajal ma loodan, et vahest on Milvi Martina Piir alles lihvimata vääriskivi.

Romaanivõistluse külge haagib end veel Marion Andra „Algolagnia”, mis on tõsine vampiirikirjandus. Vampiirid ei kuulu mu lemmikloomade  hulka, ma ei loe nendest toodetud kirjandusmassi ega vaata vampiirifilme. Seetõttu ma ei tea, kui palju on raamatus originaalseid ideid ja millised on selle valdkonna stereotüübid. Võhikuna paistis lugu huvitav ja läbikomponeeritud. Peaaegu igale küsimusele leidus vastus ja see on proosa puhul oluline. Isegi võimatu olukord peab olema nagu päris. Lugeja ei salli, et teda läbinähtavalt petetakse. Blogide ajastul on igal kirjaoskajal motivatsioon,  et oma peas või hinges toimuvat lauseteks vormida. Mitte enam päevik endale, vaid kõigile lugemiseks! Tänapäeval kirjutavad süstemaatiliselt väga paljud, kuid head kirjandust ei sünni. Johanna Maria Prangel ei proovigi oma raamatus „Kas see on rumal” olla muud kui päevikukirjutaja. Uinutava teksti elustamiseks on sisse toodud küll kursiivi, küll paksendust ja suuri tähti. Peatükid on pealkirjastatud (tõenäoliselt) tsitaadikogumikest võetud lausetega  ja kohe alguses on sõnastatud õnne mõiste. Kui lugejal võib tekkida mulje, et tegemist on lõikava irooniaga, siis tasub põigata korraks autori blogisse, kust vaatab vastu seesama Barbie-roosa maailm, ja ei jäägi muud üle kui õlgu kehitada.

Seevastu populaarse blogija Nirti romaan „Ja anna andeks meie võlad …” on sootuks tõsisem ja kirjandusliku pretensiooniga. Võiks öelda, et pesuehtne XXI sajandi naturalism.  Esmalt tekkis pelutav mulje võsapetsilikust halastamatuse ja lolluse eksponeerimisest, kuid õige pea muutus tekst mihkelraualikuks karmiks avameelsuseks. Ma ei saanud lahti mõttest, et siis säärane ongi tõsielusaadete ajastu kirjanduslik naturalism. Keelepruuk on Nirtil tavatult räme, tõsi, olen sellesarnast kuulnud noorte naiste suust ühistranspordis, kuigi mulle on jäänud mulje, et see on pigem vastik erand, aga mitte mingil juhul tudengite  või haritud naiste tavapärane keelekasutus. Kujutatavast pinnapealselt üle libisedes jutustatakse meile lugu, kuidas küüniline ellusuhtumine sublimeerub (ebaveenvaks?) emaarmastuseks ja (kitšilikuks?) helluseks hüljatud kassipoja vastu. Lugu on lugejavaenulikult hakitud ajaliselt segi paisatud kildudeks. Vertikaalset arengut ei ole. Raamat kubiseb kasututest episoodidest, kirjeldustest ja tegelastest, mis oleksid professionaalse toimetaja käe all kahtlemata  tekstist prügikasti kadunud. Nirtil on kindlasti kirjandusega tegelemiseks annet ja tahtmist. Lisaks veel auahnust. Ent mul on tõsine hirm, et niikaua kui ta jahmerdab üksnes teda õlale patsutavate blogijatega, jääb ta kirjutajaks, kes võib küll korralikult tekste kirjutada, aga kes ei ole suuteline looma mõnda silmapaistvat kirjandusteost.  Ma arvan, et kirjanikuks ei saada kirjutades, vaid hoopis lugedes. Nirti puhul – tegelikult peaaegu kõigi 2009. aastal ilmunud proosaraamatute juures – torkab silma kirjandust hästi tundva toimetaja puudumine, kes osutaks autori halbadele  valikutele ja oskaks näha teksti lugeja pilguga. Just seda viimast kirjanik alati ei suuda. See on sama hull lugu, kui etendus ilma nõudliku näitejuhita: näitlejad mängivad küll kogu hingest, aga terviklikku lavastust ei ole ja tundub, et tegemist on provintsliku harrastusteatriga. Ometi aitab vahel õige vähesest, et tekst võtaks ilukirjanduse mõõtmed.

Kui ma peatusin blogitekstidest välja kasvanud  raamatutel, siis hakkasin aru saama, et ka Tõnu Õnnepalu „Paradiis” kuulub samasse kirjanduslikku seltskonda, ja päevikukirjanduse tegelikuks avalöögiks oli paar aastat tagasi pärjatud „Flandria päevik”. Mind hakkas painama mõte, et ehk just toonase päeviku edu innustas teisigi blogijaid oma sündmustevaest elu raamatukaantega õilistama. Tõnu Õnnepalu on meister, kes oskab vormida suurepäraseid lauseid ja pealtnäha mitte millestki  neid esile kutsuda
. Samal ajal on ta kui tunnustatud käsitööline, kellelt võib julgelt tellida toote, mis kindla peale sobib paljudele. Toote, mis ei ärrita ega eruta, mida on mugav tarbida ning just seetõttu ei olda selle kiitmisega kitsid. Õnnepalu virtuoosne ja kergesti loetav tekst on nagu pikaks venitatud veste või vanainimeselik heietus, kus pole loomingulist põlemist ega kirge, kus ei intrigeerita ega leiutata mitte midagi. Isegi siis, kui heietus juhib  viimaks lugeja mõne lõppmõtte või tõdemuseni, on seegi maestrol oskuslikult sepitsetud stereotüüpselt õigeks mõlgutuseks ning seda seedides valdab lugejat arusaamatu rõõmutunne. Formaadilt väiksemaid raamatuid ilmus neli. Ajaleheveergudelt tuttavad populaarsed vested Andrus Kivirähalt, ebaühtlase tasemega, rohkem proosaluulega sarnanevad miniatuurid Jan Kausilt. Seevastu Kalev Kesküla „Elu sumedusest” on hea raamat ja ega  üks korralik raamat ei peagi olema telliskivi. Õnnestunult läbi komponeeritud lühikeste tekstide kogumik võib lugejat kõnetada hoopis mõjusamalt kui mõni jõgiromaan. Asta Põldmäe „Kirjad pääsukestele” on meie kirjanduspildi kohta haruldaselt terviklik. Poeetiline tekst, mida väärtustavad Eve Kase illustratsioonid. Siin pole mõtet arutleda, kas tegemist on proosa või luulega. Lugege, saage kätte elamus ja olge autorile selle eest tänulik. 

Eelmisel kevadel tegi furoori Peeter Helme „September”. Kui „Puudutus” suutis olla pingestatud romaanitekst ainult raamatu esimese poole, siis „September” on algusest lõpuni väljapeetud romaan, mis meie kõikuva tasemega kirjanduspildis hea näitena esile tõuseb. Kuid ega see tekst puudusteta ole: õe ja eriti „Elementaarosakeste” liin jäid lõdvalt ja tarbetult hulpima, ometi võinuks need sihipäraselt põhiliini külge kinnitada ja see juba lubanuks  romaani suuremaks kirjutada. Häiris naissuhete veider infantiilsus või naiivsus, mis tekitas eelmiseski romaanis ebalust. Muidugi võib nuriseda, et tüütuse-efekti saavutamiseks on kulutatud liiga palju lehekülgi, aga küllap on see kontseptuaalse romaani puhul paratamatu. Kui aus olla, siis mulle „September” eriti ei meeldinud. Ometi on Helme juures kõige olulisem see, et eesti kirjandusse on astunud autor, kes on romaani olemusest aru saanud ja  lubab aimata, millised võimsad tekstid tal veel kirjutamata on. Kui rääkida heast romaanist, siis Jan Kausi „Hetk” seda on, kuigi algus tundub veidi rabedavõitu. Erinevad liinid ei suuda tükk aega romaanimasinat õieti käima panna, kuid ühtäkki võtab tekst hääled sisse ning asub rikkalikku lugemisnaudingut pakkuma. Haaravad ja valusad, mõtlemapanevad ja hinge puudutavad episoodid vahelduvad värvikate kirjelduste  ning kummaliste ideedega. NB ! 163. leheküljel on vapustav detail, kus Nietzsche lause järel lastakse kellelgi purskkaevus tantsida. „Hetk” on lihtne, aga samal ajal sügav suhtelugu, kus ei puudu jõuline metafüüsiline tasand. Eriti kaunis on romaani 15. peatüki lõpp, kus peategelane silmitseb juhuslikult võetud helget fotot, millel on kujutatud teda ja naist, kellega ühel halval hetkel hakati teineteisest mööda elama. 

Olavi Ruitlase „Naine” oli eelmisel aastal pomm raamatulettidel, eeltöö oli teinud ehk kohtulugu, kuid ega lugejat kõnetav raamat ostjata jää. „Naine” on karm ja naljakas suhteanalüüs, millele kirjanik on leidnud ideaalse vormi. Selle raamatu kohta on keeruline midagi kirjutada, seda tuleb lugeda, sest lugemishetkel tekst avaneb, intrigeerib ja võlub. Siiski, raamatu lõpu poole tehakse kohatult palju silma rõvedusest lugu pidavale lugejale,  aga eks see ole juba maitseküsimus. Kui kuulsin, et Merca kirjutab „Meest” – Ruitlase raamatule yinyang’ilikku täiendust, siis tundsin ärevat hirmu, et Merca saab maha klooniga. Kuid juba esimestest lehekülgedest peale tundsin kergendustunnet: Merca kirjutab Merca teksti, lastes küll siin või seal kumada Juha Vuorineni joomahullusel, kuid see ei rikkunud üldmuljet. Ruitlase raamat oli üle ootuste sisukas ja Merca oli asjalik ning need mõlemad oleksid võinud  olla kogupere naljaraamatud, kui poleks nii valusalt avameelsed ja tõsised.

Armin Kõomäe esimene raamat oli hea, teine ei olnud. Mäletan sooja lootust-ootust, kui hakkasin suvel „Pagejaid” lugema, ja seda mõrumaitselist pettumust, kui raamatu kinni panin. Torkas silma arutluste tulv, justkui tegemist oleks arvamusplatsiga. Kohati halvas teksti „kehva tõlke sündroom”, kus vahel jäigi arusaamatuks, mida autor tahab lugejale  öelda, ja tihtipeale sõitis üks liin nagu muuseas teise sisse. Faabula struktureerus alles teises kolmandikus ja „Pagejates” toimus kõik samamoodi nagu sadades suurema või väiksema ühiskondliku pretensiooniga vene saastromaanides, kus aineks on litsid, rahamehed ja narkootikumid. Kõik tegelased jäid hämmastavalt üheplaaniliseks ning olid uskumatult naiivsed. Viimaks ma ei saanudki aru, kas Kõomäe tekst oli küündimatu topeltkodeering?  Või ehk sihipärane muinasjutt? Rõve muinasjutt, mis päädis eriotstarbelise tennisereketi ülistamisega? Kuid lugu ei saa otsa pelgalt Wilsoni reketiga, eelneva rääma õigustamiseks on romaanile külge kleebitud novell robinsonaadist – põletatakse (võõraid) dollareid. Lugenud just enne seda John Updike’i suurepärast romaani „Jookse, Jänku”, mõjus mulle Kõomäe literatuurne ja läbinähtav manipulatsioon pagemisest õige masendavalt. 

Eelmise aasta proosamaastikul võtab täiesti omaette koha sisse Toomas Raudami „Väike”, mis on mäng kirjandusega. „Väike” omab vaieldamatult romaani struktuuri ja seda teksti ma romaani võtmes ka lugesin. Kindlasti kirjutab Raudam eelkõige selleks, et saada kätte kirjutamisnauding, mõnu tekstist, kus üks lause esitab teisele lausele mänguks väljakutse, kus tekst muutub ühel hetkel muusikateose partituuriks, mis tõotab või isegi  avab lugejatele kümneid interpreteerimisvõimalusi. Raudam ihkab, et ta lugeja tunneks ja armastaks kirjandust vähemalt sedavõrd, et sööks end läbi lugematutest joonealustest märkustest ja kommentaaridest, mis omakorda suurendavad kirjandusliku mängu ilu. Kurvaks teeb, et Raudami raamatud ilmuvad nii tagasihoidlikult, et neid ei kuule ega näe, või neist ei taheta kuulda ja neid ei taheta näha, sest kindlasti ei ole need rahvale peale  minev kaup. Raudami tekstid nõuavad vaimset pingutust, mida tänapäeval ei armastata. Seevastu Arne Merilai ambitsioonikas raamat „Türann Oidipus” tekitas nõutust ja pettumust. Tagakaanel leiduvad autoriteetide arvamused kannustasid õhinal lugema, kuid tekst ei suutnud mind enda külge köita. Puhtakujulisi novellikogusid ilmus vähe. Olid mitmete autorite temaprintsiibil koostatud raamatud: „Tartu rahutused”, „Mehed ei nuta”,  “Musta mantliga mehed”. Oma olemuselt on sellised raamatud pigem müügiprojektid kui kirjandussündmused. Kuid omamoodi avastuseks oli Mart Helme „Kaks mõõka”, kus on arvestataval professionaalsel tasemel kirjutatud Hiina-ainelised, kuid üsna euroopalike puäntidega novellid, mis tuletavad lugejale meelde, et keerulisena näiv elu on oma olemuselt väga lihtne.

Just aasta lõpus ilmus Arvo Valtoni „Saksofon”, mis aga ei suutnud mind  erutada uute ideede ega tundliku tekstiga. Piret Bristoli „Usuvaenlane” on vastuoluline raamat. Esimene novell vaimustas mind: on valitud aine jaoks sobivalt eneseirooniline tundetoon, leidlikud ja veidrad detailid lõid hingeliigutustele sobiva fooni ning miski ei paistnud olevat üleliigne. Ent järgmistes lugudes algas korduvate tegelaste ja sarnaste olukordade üsna arusaamatu ning suigatav tekstijada. Proosa puhul on  kõige hullem, kui lugeja peab end mingist hetkest peale lugema sundima. Tänapäevases proosas on tendents narratiivi rikastamiseks tutvustada ainevaldkondi, millest teatakse vähe. Eestis kiputakse aga kirjutama sellest, mis kõigile teada,  isegi probleemiasetus on see, mis tuleb tuttav ette. Ma nimetaksin seda triviaalkirjanduseks. Vanasti oli selle nimi olmeproosa. Lugu nagu elust enesest, nagu Võsa Pet
s, nagu tõsieluseriaal. Umbes sellist proosat kirjutavad Esta Aksli, Erik Tohvri, Marje Ernits või siis Aimée Beekman, kelle teosed on külaraamatukogudes nõutud, ning ma olen aru saanud, et säärane kirjandus oli ja on ning seda  tekitatakse ka tulevikus pidevalt juurde. Mul on heitlik mulje, et tänast proosamaastikku võiksid päris ilmekalt määratleda ambitsioonikad amatöörid. Ma ei usu, et keegi usaldaks erialase ettevalmistuseta inimesele operatsiooni tegemiseks skalpelli, kuid miskipärast on levinud arvamus, et romaani võib kirjutada igaüks, kellel selleks viitsimist ja tahtmist.

Populaarne lektor Enn Kasak on teinud üsna küündimatu romaani „Vaba pattulangemise  seadus”, millest on aga üllatavalt palju räägitud. Ideed võivad olla põnevad ja intrigeerivad, kuid fabuleerimisel on siiski omad reeglid. Kirjanduses tuleks situatsioone kirjeldada nii, et saab lugeja muinasjuttu uskuma panna. Selles raamatus pole seda silmas peetud, see-eest vohab rämpsdialoog ja püütakse keelelist risu kasutades mingisugust rahvakeelt aretada. Autor puistab käibeväljendeid ja kulunud anekdoote. Lehekülgi lausa koormab  narratiivi suhtes ebaolulise kirjeldamine. Väga ebasõbralikult suhtub oma lugejasse kunagine minister Andi Meister, kes olevat 21 aastat kirjutanud romaani „Valgus olematus aknas”. Kui sellest raamatust on tublisti üle poole loetud, pole veel selgunud, millega meil tegemist – on üksnes mõistukõne, ümber nurga ütlemised, vihjelised arutlused ja ülepaisutatud mõtted. Sisse on toodud paar lapsepõlvemälestust, mis samuti ei hakka narratiivi  joonistama. Laused on epiteetide, võrdluste, eufemismide ja muu ilustavaga justkui viimase peale lihvitud. Kuid kui kujundlikkus on lokkama pandud, kaotab see oma mõtte ja jõu. Tuulepoisid muudkui kriibivad veepinda ja lugeja ei suuda välja nuputada, millest raamatus juttu on. Ootamatult selgub, et aineks on eugeenika. Autor olevat teatanud, et just 2009.  aastal olevat aeg küps selle romaani avaldamiseks, ning nüüd peab lugeja tundma tõsist hirmu, et Eestit ohustab eugeenikast pimestatute vandenõu. Raamatu lõpu poole toodetakse laipu ja tehakse suurt kära sisuliselt mitte millestki. Ma võin kujutada ette, kuidas lugupeetud  inimesed romaane kirjutavad: lihvivad lauseid ja sõnastavad mõtteid. Kindlasti saavad nad rahulduse ja ehk seesmiselt rikkamaks. See on samasugune lõbu, mida ammutavad isetegevuslased rahvamaja laval. Harrastustaidluse eesmärgiks jääb ikka harrastaja isiklik nauding. Kuri on aga karjas, kui harrastuskirjandus hakkab kirjandusmaastikul tooni andma. Küündimatud tekstid saavad oluliseks kõneteemaks ja koos sellega tehakse kirjanduskünnis aastaaastalt  madalamaks.

Holger Kaintsi „Lennukivaatleja” on seevastu küps kirjandusteos, mida pole halvanud „teise raamatu sündroom”. Romaan võlub autori oskusega kirjutada karikatuur ja absurd usutavaks. See on omane pigem kaasaegsele vene kirjandusele ja selle juuri tuleks otsida nõukoguliku elulaadi kapitalistlikust variandist. Põhimõtteliselt teeb Kaints sama, mida tema vene kolleegid, kuid eriliselt värvikaks  muudab tema teksti see, et kõik toimub Euroopa Liidu keskkonnas. Nuriseda võiks lõpplahenduse hägususe üle, kus ohjad on justkui lõdvemaks lastud, aga eks kirjandusproffidelgi on mõnikord raamatu lõpuga probleeme. Igal juhul on Kaints vägeva veksli välja käinud ja järgmise raamatu ootused üles kruvinud. Nikolai Baturini „Delfiinide tee” oli eelmise aasta kõige silmapaistvam teos. Autor ehitab oma järjekordses romaanis väga  kujundlike ja täpsete eestikeelsete lausetega üles kummalise baturinliku maailma. See on võimas, maailmakirjanduse mastaapidega kõiksus, kus mängitakse suurte teemadega kõrget mängu. Teose peategelasteks on armastus, usk ja lootus. Kui olin Baturini suurepärase raamatu läbi lugenud, hakkas mind vaevama kuri eelaimdus, et see on liiga vägev teos eesti väikese kirjanduse jaoks. Kahjuks nii see oligi.  Hiljem vihjati isegi, et „Delfiinide tee” on coelholik kitš. Kui Baturinil ilmus „Sõnajalg kivis”, siis seda romaani ei tahtnud keegi näha enne, kui alles juulis, mil avastati, et Baturin saab seitsmekümneseks. Alles siis tuli robinal arvustusi, aga õige varsti sündis uus kõhe vaikus. Kahtlemata on Baturin Eesti kontekstis sama suurusjärguga, kui seda maailmakirjanduses Márquez, kes on pideva tähelepanu all, kuid meil poetatakse Baturini kohta harva mokaotsast  paar lauset.

Proosaülevaadet kirjutades võiksin, kuid ei saa mööda minna Toomas Vindi romaanist „Üüriline”. Selle raamatu peategelaseks on kirjandus. Kirjanduse sünd. Kirjaniku pühendumus ja eetika. Romaanis on kaardistatud kirjaniku elukutse võimalikkus või võimatus Eesti riigis. On läbi mängitud äärmuslik variant, kusjuures Toomas Vindi „Üüriline” on kujund, nagu seda on ka Dostojevski „Idioot”. Kuid  autori äärmiseks hämmastuseks võtsid kolleegid teksti otseselt ja neid pani nördima, et kirjanikku kujutatakse nii armetuna. Näiteks Berk Vaher toonitab, et proosakirjanikud, keda ta ise tunneb, „on hakkajad inimesed, kes teevad oma valikuid ja suunavad oma käekäiku – kui peavad õigeks, teevad teisi töid … „Üüriline” võis olla kirjutatud kirjaniku ametiväärikuse nimel, aga see solvas minu kui kirjaniku ametiväärikust”. Peab ikka olema eriline mudakukk,  et hakata süüdistama kolleegi ametiväärikuse solvamises, selle asemel et hurjutada Eesti riiki, kus ei suudeta proosakirjanikule tagada inimväärset elu! Küllap omast kohast on Berk Vaheril õigus: proosakirjanikul on alati võimalus teleseriaale kirjutada, reklaamtekste teha või hoopis juristi, ehitaja või poliitikuna leiba teenida. Kuid samal ajal pole tal võimalust keskendunult pikka proosat kirjutada, ja kui ta viimaks  tahakski professionaalsel tasemel luua, ei saa ta aastat või paari ilma senist sissetulekut saamata elada – abikaasa võtab näljased lapsed käekõrvale ja lahkub. Tänaseks on hoo sisse saanud juba uus proosa-aasta. On räägitud vaeslapse käsikirjadest ja õhatud, et kopsakat panoraamromaani ei ole. Kuid saage viimaks aru, et Suurt Romaani ei kirjutata põlve otsas ja muude tööde kõrvalt! Kui Heino Kiik laenas kokku raha, et kirjutada  „Tondiöömaja”, siis raamatu ilmudes maksis ta võlad ja sai aasta otsa elada. Meil saab romaani honorarist eksisteerida heal juhul mõne kuu. Eelmisel aastal tuli kirjanike liit välja ideega maksta kirjanikule raamatu kirjutamiseks samasugust loomingulist toetust, nagu seda on vanemahüvitis. See on adekvaatne ja väga hea mõte. Kui riik suudaks luua proosastipendiumi, mis tagaks ka ravikindlustuse, siis 2009. aastal end näidanud noorematest autoritest  oleksid minu meelest võimelised pühendunult head romaani kirjutama päris mitu kirjanikku. Eelkõige Jan Kaus, kindlasti Peeter Helme, siis Milvi Martina Piir ja ehk ka Nirti, kui ta kooli ära lõpetab ja hunniku raamatuid läbi loeb. Seda ei ole vähe ega palju. See oleks väikese kirjanduse jaoks paras hulk suuri kirjanikke.

Teksti aluseks on Eesti Kirjanduse Seltsi 2009. aasta eesti kirjanduse ülevaatekoosolekul peetud ettekanne. Sirp kavatseb järgmistes  numbrites avaldada samal koosolekul peetud Hannes Varblase (2009. aasta luule), Toomas Kiho (reisikirjandus) ja Kadri Tüür (kriitika) ettekande.