Arvamisvabadus on hindamatu asi, kuid kui neid arvamusi sõnakaupa vaatama hakata, tekib rida küsimusi. Esiteks kaugemast ajast: mis provokatsioon, kes keda provotseeris ja kes sellele allus? Teiseks vägagi põhimõtteline küsimus lepingute igavikulisusest ja kolmandaks mitte vähem põhimõtteline – tabuteemadest ehk arvamisvabaduse valikulisusest. Selle hunniku otsa võib veel lisada hirmust ja hirmuta ennustused Venemaa tuleviku kohta.
Mäluvärskenduseks
Valitsus (toona Andrus Ansipi juhitud Reformi- ja Keskerakonna ning Rahvaliidu koalitsioon) esitas riigikogule kinnitamiseks preambulita teksti. Riigikogu liikmete absoluutne enamus aga pidas vajalikuks selgitava teksti lisamist ning vaidlused ei käinud selle üle, kas selgitus lisada, vaid selle üle, kui põhjalikult seal Eesti ajalugu käsitleda. Kompromissiks kujunes selline lausestus: „Lähtudes 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest, nii nagu see on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 20. augusti otsusest „Eesti riiklikust iseseisvusest” ja Riigikogu 1992. aasta 7. oktoobri deklaratsioonist „Põhiseadusliku riigivõimu taastamisest” ning silmas pidades, et käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud leping muudab kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 122 osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratud riigipiiri joont, ei mõjuta ülejäänud lepingut ega määra piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist…” Välja jäid okupatsiooni ja anneksiooni nimetamine ja küllap palju muudki. Lõpuks hääletas eelnõu poolt 78 riigikogu liiget, vastu oli neli isamaaliitlast (Andres Herkel, Tõnis Lukas, Helir-Valdor Seeder ja Peeter Tulviste) ja needki veendumusest, et kompromiss sai liiga lahja, mitte liiga kange.
Niisiis, kes keda provotseeris? Kas tõesti riigikogu X koosseisus ainult 7 saadikuga esindatud Isamaaliit suutis õnge võtta tervelt 94 kolleegi, kellest pool siiski arvestatava poliitilise kogemusega? Või oli konksuseadjaks koguni kogenematu Res Publica, kes oli alles paar kuud varem üsna lihtsa sisepoliitilise trikiga võimult tõrjutud – hoolimata tervelt 28st parlamendikohast? Provokatsioonist rääkides kritiseerivad Kallas ja Savi eeskätt oma erakonnakaaslast Ansipit, sest eks enamusvalitsuse juhil oli käes hulk võimalusi riigikogu tegevuse suunamiseks, mida ta aga ei kasutanud. Ansipi (ja tema erakonnakaaslasest välisministri Urmas Paedi) kõrval provotseerusid ka Eesti poliitikas ülistaažikad Edgar Savisaar ja Villu Reiljan. Huvitav küll, miks, sest mõlemad on aastaid väitnud, et oskavad idasuhteid käremeelsetest rahvuslastest hoopis osavamalt ajada, rääkimata siis sisepoliitikast? Ja veel, mis isiklik vimm peaks neil Tiit Vähi vastu olema, et nad just temalt potentsiaalse tulu ära oleksid tahtnud võtta?
Oma 9. mai juubeli sõjatrummi tagumisega oli Venemaa ise loonud ärevusefooni piirilepingu ratifitseerimisele. Venemaa välisminister Sergei Lavrov aga väljendanud tungivat soovi, et Eesti ratifitseeriks lepingu esimesena. Nii Eesti ka tegi. Urmas Paet ütles selle tegevuse käigus riigikogus: „Juhiksin teie tähelepanu õiguskantsleri sõnadele, et Tartu rahulepingu jätkuvat rahvusvahelis-õiguslikku kehtivust ei saa pidada iseenesestmõistetavaks. Selles kontekstis on oluline ja ammendav ratifitseerimisseaduse preambuli teine lõige. Samuti pööraksin teie tähelepanu õiguskantsleri sõnadele, et on oluline jälgida, et Riigikogu selgituse sõnastus ei muutuks sisuliselt reservatsiooniks, mis on vastuolus allakirjutatud piirilepingute eesmärgi ja mõttega ning ühtlasi Viini rahvusvaheliste lepingute õiguse konventsiooniga. Võin kinnitada, et esitatud eelnõu järgib õiguskantsleri soovitusi. Piirilepingute iseloom on selline, et need ei määra ette piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist. (Riigikogu stenogramm 15. VI 2005).
Niisiis, välispoliitilisest „reservatsioonist”, milleks preambulit peab Tiit Vähi (mulle tundub küll, et pigem on tema EPLis avaldatud teksti kirjutanud poolasjatundlikud abilised, mitte Vähi ise), pole põhjust rääkida. Juba selle tegemise ajal ütlesid kõik asjatundjad, et reservatsiooni pole. On teise poole solvumine, võimetus mõista euroopaliku parlamentaarse demokraatia olemust ja töökorda. Mida me selle arenematuse vastu saaksime? Mitte midagi, aitab ainult aeg.
Igikestvad lepingud
Piirilepingu ratifitseerimisseadus on riigikogu (või Eesti põhiseaduse) seisukohalt vaadates õigusakt nagu iga teinegi. Eks Euroopa Liitu kuulumise aegadel, mil kogu seadusandlus peab olema harmooniline, arvestatakse ju ka ainult siseriiklikku elu korraldavate seaduste puhul võimalike välismõjude ja „teise lepingupoolega”, kel võib midagi öelda olla, kohtuni välja. Kahepoolses lepingus pole välislepinguna parlamendi jaoks ammu enam seda sära, mis tal võis olla näiteks Eesti riigi alguspäevil, mil välisleping kui selline oli haruldus. Kui me toiduohutuse eeskirju kehtestades ei mõtle eriti sellele, kas ehk meie puhtusenõuded lõunapoolse Euroopa lihtrahvast solvata võiksid, siis miks peaksime lakkamatult mõtlema Moskvas pesitsevate ametnike tundeelu väärarengule? Ei pea.
Välislepingute pühaduse kadumine pole Eesti eripära, vaid globaliseerumise tagajärg. Kuna kõik on kõigiga seotud, siis on ka kahe- ja mitmepoolsete lepingute rägastik sedavõrd suureks paisunud, et täielikult ei orienteeru selles ammu keegi. Formaalselt võivad need ju igavikuliselt muutumatud olla, kuid kas või Euroopa Liidu näitel on lihtne tõestada vastupidist reaalses elus. Vaevalt on ELi kasvav liikmeskond ühe põhilepinguga valmis saanud, kui avatakse läbirääkimised selle täiendamiseks, muutmiseks ja edasiarendamiseks. Kõik on pidevas muutumises juba 50 aastat. Siinkohal võib vastu vaielda, et piirilepingud on hoopis teine asi, neid ei muudeta, kuna nii lepiti Helsingis kokku. 1975. aasta Helsingi lõppdokumendis on tõepoolest kinnitatud, et kõik austavad kehtivaid riigipiire ja need peavad püsima jääma. Aga Euroopa kaardid aastatel 1975 ja 2008 erinevad nagu öö ja päev. Üheski maailmajaos pole toimunud sama suures mahus ümberkorraldusi kui Euroopas, vanade riikide lagunemist ja taassündi ning uute tekkimist. Ja see pole Kosovo riigi asutamisega kaugeltki lõppenud protsess – tarvitseb vaid mõelda Ühendkuningriigi, Hispaania või väiksematest Belgia peale. Kas Lääne-Euroopas pole potentsiaali uute riikide tekkeks või vanade taastumiseks? Küllaga.
Piirideta Euroopas omandavad piirid niikuinii varasemast hoopis teistsuguse tähenduse. Majanduslikus mõttes tähendas piir aastasadu ja tuhandeid teenimisvõimalust, nüüdseks on aga piir tulupoolelt kulupoolele nihkunud ja seetõttu on vähem piiri puhas võit. Venemaal, näiteks, pole sellest veel aru saadud ning terve Prantsusmaa suurune ala on kuulutatud erirežiimiga piiritsooniks. Meid puudutab see vägagi otseselt, sest nii Soomega piirnev Karjala kui ka Eesti piiri tagused Leningradi ja Pihkva oblast on suures osas piiritsoon. N Liit tühjendas oma piiritsooni oletuslikult ebalojaalsetest elanikest jõuga. Nüüdsel Venemaal tühjenevad piirialad turumajanduse kangide sunnil riigivõimu otsese sekkumiseta. Piirirežiim ei soodusta majandustegevust ning inimesed põgenevad aladelt, kus äri ei õitse. Õitseks ehk, aga ELi piir pole eriti salakaubanduskõlblik, mäekurud lõunas on hoopis teine tubakas.
Ligitõmbav tühjus
Inimtühjal maal piisab sõja vältimiseks looduslikest eraldusjoontest ja takistustest, tülli ajab ruumipuudus ja seda pole Euroopa kirdeosas karta. Kui aga ühel pool on suhteliselt tihe ning teisel pool muudkui hõreneb, kipub ka rajavöönd selle keskel asuva mõttelise piiriga ikka hõredamale poole nihkuma. Venemaa depopulatsioon on üleilmselt tuntud teema. Maailmapank pakub rahvastiku vähenemiseks 12% aastaks 2025 (17 miljoni inimese võrra);
ÜRO prognoos aastaks 2050 ennustab Venemaa elanikkonna kahanemist 30 ja CIA arvutused 32 miljoni võrra. Kui sündimus Venemaal jääb praegusele tasemele, siis elab Venemaal 2050. aastal praeguse 142 miljoni asemel 92 miljonit inimest (ÜRO).
See on Venemaa keskmine tulevik. Meie lähialad erinevad keskmisest tublisti. 1989. aasta rahvaloendusega võrreldes on Peterburi kaotanud 410 000 elanikku, Leningradi oblast 20 000, Pihkva oblast 140 000 ja Novgorodi oblast 100 000 elanikku, kusjuures viimase viie aasta jooksul on kahanemine tublisti kiirenenud. Peterburi ise peaks ju olema Venemaa tugevuselt teine tõmbekeskus, aga seegi ei suuda elanikke juurde meelitada. Meie piiritagustel aladel on rahvast jäänud 9% vähemaks kui oli aastal 1989. Pihkva oblasti (territoorium on suurem kui Eesti oma) rahvastiku kahanemistempo on Venemaa kiiremaid, ligi 1,5% aastas (Eestis tähendaks see ligikaudu 20 000 elaniku kaotust aastas). Asustustihedus ruutkilomeetri kohta Pihkva oblastis on tänavu 13 (Eestis 30), Leningradi oblastis 19 inimest, sissetuleku poolest kuuluvad need oblastid Venemaa vaesemate hulka.
Niisiis, Euroopast vaadates tuleb pärast Eestit tükk tühja maad ja seda sorti tühjust ei peaks isegi mustaprillilise vaatega erusõdur Leo Kunnas hirmsasti kartma. Piiril, nagu öeldud, on aga kalduvus tühjuse poole tõmbuda. Millest järeldub, et Eesti seisukohalt on imehea, kui meil värsket ja siduvat piirilepingut pole. Venemaal, kui ta näiteks aasta pärast avastab, et oma läänepiiri lähedust kaitsta-asustada ei suuda, võib väga äkki kiire hakata piirilepingule allkirja tagasipaneku ning kogu paki ratifitseerimisega. Kui Eesti on selleks ajaks parlamendis asja arutamise uue vooru avanud ning sellega kehtiva ratifitseerimisotsuse tühistanud, puudub Venemaal legaalne võimalus piiri selle praegusele asukohale kehtestada. Just seetõttu, enesekaitseks ja tulevikuvõimaluste avardamiseks peakski riigikogu piirilepingu ratifitseerimisotsuse uuesti vaatluse alla võtma. Olgu peale, et mõtte väljapakkujaks on president. Kuid õigupoolest – kes siis veel? Kas mitte muude kõrval ka just selleks presidendiametit sisse ei seatudki, et amet- või erakondlikult ebamugavad teemad siiski aruteluks avada saaks? Minu meelest on nii, et nagu mina, võib ka Eesti Vabariigi president rääkida tagatud sõnavabadusega riigis kõigest, kuni rahvahääletusel pole kinnitatud ühtki tabuteemade nimekirja.