Viimase paari nädala jooksul on minu tähelepanu köitnud XV Tšaikovski-nimeline rahvusvaheline interpreetide konkurss, mis nüüd viidi läbi Moskva ja Peterburi parimates saalides. Konkursikorralduses on eelnenud 57 aastaga võrreldes palju muutunud: sellest on saanud taas riikliku tähtsusega (ja riigi rahastatud) ning pingsa tähelepanu all suurüritus, mida nimetataksegi muusika olümpiamängudeks. Korraldusmuutustest on oluline uus eeskiri, mis ei luba žüriitööst osa võtta neil professoritel, kelle õpilased konkursil osalevad. Žüriidel puudub ka väljakuulutatud esimees ning otsustused tehakse tummalt, s.t ilma aruteluta, üksnes iga liikme suveräänse otsusega antud kohapunktide liitmise põhjal. Iseasi on see, kuidas see ettekirjutatud „tummus või kurtus“ tagatakse. Žüriide töö on mõnevõrra lihtsustunud tänu avalduste juures nõutavatele tuntud professorite soovitustele ning eelvalikule videote põhjal. Seetõttu pääses esimesse vooru igal erialal 25 osavõtjat, sealt edasi teise 12 ning finaali 6. Repertuaariski on ohje lõdvemaks lastud – kohustuslik osa on justkui väiksem. Arusaadavalt ei puuduta see Tšaikovski teoseid.
Kõige olulisem kõigist muudatustest on aga minu arvamuse kohaselt asjaolu, et konkursi meediapartner on Prantsuse veebikanal medici.tv ja selle ülekannete kvaliteet koos järelvaatamisvõimaluste ja muude eelistega TV-kanalite ees on fantastiline. Lõppkokkuvõtteid tehes ütles medici.tv esindaja, et vaatajaid-kuulajaid oli ainuüksi medici.tv-l üle 10 000 000 kogu maailmas (179 riigist) ja keskmine kanalile jäämise aeg 90 minutit. Veebikanal medici.tv edastab ainult väärtuslikku klassikalist muusikat ning on argipäevadel tasuline, kuid konkursi ajal sai seda vaadata tasuta. Sel kanalil, võin seda oma kogemuse põhjal öelda, ei jää kajastamata ükski nimetatud valdkonna tähelepanu vääriv sündmus maailmas. Kanali lõi Hervé Boissier, kel pole muusikalist haridust – ja tema puhul ei nimetata ka kõrgharidust. Hämmastav ei ole mitte see, et selline kanal on juba aastaid olemas, vaid kvaliteet, mida pakutakse nii pildis kui ka helis.
Täpsemalt saan rääkida ainult tšellistide konkursi kulgemisest laureaatide väljakuulutamiseni ja siingi mitte interpretatsiooni üksikasjadest, vaid olulistest finessidest. Esimese vooru koosseis oli enneolematult tugev. Isegi kõige noorematel olid juba ette näidata mitmed auhinnad ja rahvusvaheliste konkursside võidud. Tšellistide konkurss nagu ka vokalistide oma toimus Peterburis kõige prestiižsemates saalides. Tšellistid mängisid oma esimese vooru Peterburi filharmoonia väikeses saalis ja finaali suures saalis. Kõiki ülekandeid juhtis kaks saatejuhti nii vene- kui ingliskeelse informatiivse vestlusega.
Finaali pääsenud tšellistide käsutuses olid suurepärased instrumendid meistritelt Stradivari, Rogeri, Tecchler, Goffriller ja Jebran Jacoub (1978). Selle Peterburist pärit noormehe valmistatud stradivaariuse koopia (2009) on absoluutselt võrreldav originaaliga ning veelgi parema läbilöögivõimega suures saalis. Veendusin selles, kui hõbemedali võitnud Aleksandr Ramm (Venemaa) esitas Prokofjevi „Kontsert-sümfooniat“. Kulla võitis rumeenlane Andrei Ionuţ Ioniţă ja kindlasti kutsuksin meile nii soolo- kui orkestrikontserdiks Pablo Ferrández-Castro Hispaaniast tema stradivaariusega „Lord Aylesford“, aga eriti Ameerikast pärit venelase Fjodor Amossovi, kes juba töötab Moskva Suure teatri teise kontsertmeistrina. Kui rääkida rahast, siis kuld sai 30 000, hõbe 20 000 ja pronks 10 000 USA dollarit.
Üllatus-üllatus oli grand prix, mille määras Valeri Gergijev ainuisikuliselt ja pärast teist galakontserti Peterburis: summa oli XIV konkursiga võrreldes kümnekordistunud nüüdseks 100 000 dollarile ja selle sai meesvokalistide kuld, mongoolia bariton Ariunbaatar Ganbaatar. Võitjate edasise käekäigu eest lubas hoolitseda maestro Gergijev ning esimese käiguna viib ta oktoobris võitjate galakontserdi koos Maria teatri orkestriga Londonisse.