Tõnu Nooritsa suurepärastele fotodele andis kirjastaja Tiit Pruuli mahitusel vormi Andres Herkel, kel oli kripeldavast võlatundest õpetaja vastu valmimas mälestuslugu (tänuvõlakiri), mis tahtis avaldamist. Nõnda saigi teoks Tiibetit ja Eestit ühendav raamat, kus on kandev osa pildil, kuid ka tekst ei jää kuidagi alla, sest sule on haaranud raskekahurvägi. Sisuliselt on tegemist XIV dalai-laama Tenzin Gjatso kolme Eesti-visiidi pildipäevikuga, millele lisavad vürtsi Linnart Mälli Tšetšeenia-visiidi jäädvustused ja vanad arhiivifotod. Kahju ainult, et raamatusse ei ole sattunud kahe kange viimane kohtumine Indias. Küll aga leiab sealt – ilmselt fotograafi väikese vingerpussina mõeldud – Tiibeti kontekstis arusaamatu jäädvustuse Tartu ülikooli raamatukogu ees purskkaevusupluseks pükse maha koorivast Matti Miliusest.
Traagelniidid on niisiis natuke näha, aga Andres Herkelil on õnnestunud kokku panna igati väärikas ja värvikas teos. Lisaks tema südamlikule ja lähiajalooliselt vägagi huvipakkuvale inimlikule portreele õpetaja Mällist vääristab raamatut Mart Laari mahukas Tiibetit ja Eestit kõrvutav ajalookäsitlus. Ilmselt seesama, mille Tiibeti riigipeaga kohtuda julgenud peaminister Tema Pühadusele tolle 2001. aasta visiidi ajal kirjutada lubas ja 2011. aastal ka üle andis. Artikli oli Mart Laar kirjutanud inglise keeles ja selle ise maakeelde ümber pannud, mille eest tuleb teda muidugi kiita. Kui nüüd raamatu kallal eestlaslikult poriseda, siis just see artikkel tahtnuks keeletoimetaja hoolikamat kätt. Andres Herkeli enda sulest on veel aus ülevaade inimõiguste olukorrast ehk nende puudumisest Tiibetis ja vestlus Sven Grünbergiga, kelle alati värvikate lugude repertuaarist on valitud katte kergitamine dalai-laama külaskäikude köögipoole rõõmudelt ja muredelt. Tema Pühaduse eluloo on lühidalt ümber jutustanud Märt Läänemets. Sisukokkuvõtte on inglise keelde pannud Eve Tarm, kes sai imetlusväärselt hakkama dalai-laama tõlgina tema eelmisel visiidil 2001. aastal.
On märgiline, et Tiibeti usujuht on Eestit külastanud kolmel korral, kümneaastaste vahedega. Tõnu Nooritsa piltidelt on näha, et vanemaks ta selle ajaga jäänud ei ole. Maailm vajab praegu hädasti selliseid mehi nagu laama ja Linnart. Väärt tegu, et nad üheskoos pildile said!