VIII Viljandi kitarrifestival 13. – 17. X. Esinesid ansambel Intipunku, Erik Söderlind Trio (Rootsi), Argo Vals Band, Adrian Legg (UK), Ralph Towner (USA), Vaiko Eplik, Kirsi Tilk, Rainer Jancis, ansambel Kaheksa, Stochelo Rosenberg Quartet ja Christiaan van Hemert (Holland) jt. Kunstiline juht Ain Agan.
Juba kaheksandat aastat järjest toimus oktoobri keskel Viljandi kitarrifestival. Linnas, mis oma tunnuslause järgi liigub ürgses rütmis ja folgitaktis, aitab see mitmekesistada kohalikku muusikaelu, tuues kokku kitarrihuvilisi ja tunnustatud mängijad kodumaalt, mujalt Euroopast ja ka ookeani tagant. Festivali kunstilise juhi Ain Agana koostatud programm hõlmas peamiselt džässi- ja folgirütme, aga jäi stiilipuhtalt viljandilikuks – kitarrisoolosid rebivaid rokkstaare lavalaudadel kohata ei saanud.
Festivali malbe kulg oli igati meeldiv. Ootuspäraselt oli iga kontserdi keskmes kitarr ja selle mitmekülgsed kasutusvõimalused. Omamata põhjalikke eelteadmisi kitarrimängu valdkonnas ei kuulunud ma vahest festivali sihtrühma, kuid reklaam lubas, et Viljandi kitarrifestivalil leidub midagi kõigile, ning tõepoolest – kontserte külastades olin meeldivalt üllatunud. Kavaga lähemalt tutvumata võib jääda mulje, et festivaliks tulevadki kokku vaid kitarrientusiastid ja vaatavad, kuidas suuremad ja väiksemad kitarrivirtuoosid keerukaid ja omailmelisi muusikapalu väärikatel pillidel ette kannavad. Tegelikkus oli aga meeldivalt mitmekesine: avastasin nelja päeva jooksul, kui mitme nurga alt on võimalik ühtainsat instrumenti esitleda nii, et seda on huvitav jälgida ka kitarrikaugel inimesel.
Ühest küljest sai tutvuda kitarri kui õpivahendiga: kitarrifestivali korraldajad on alati tähtsaks pidanud, et külalismuusikud korraldavad tudengitele töötube. Sel korral sündis Andre Maakeri juhendamisel ka festivaliorkester, kuhu olid kaasatud nii Viljandi kultuuriakadeemia kui ka välismaa tudengid. Peale formaalse kitarrimeisterlikkuse arendamise juhendaja käe all oli ka ühismängimisi vabamas õhkkonnas ning igaõhtused ühisjämmid pubis Tegelaste Tuba andsid kitarrile juurde sotsiaalse aspekti. Selles keskkonnas astus kitarr justkui lavalt maha ja muutus inimesele lähedasemaks, andes põhjuse koguneda ja koos aega veeta.
Kui kitarriga parasjagu ei jämmitud, oli ta fookuses suurel laval. Festivali esimesel suuremal kontserdil esitles Argo Vals Band oma teist albumit „Nokturn“. Meie ühe parema instrumentaalpopbändi osalemine andis festivalile kindlasti palju juurde, kuna jäi silma ainsa artistina, kes segas akustilise muusikaga julgelt ka modernsema elektroonilise muusika elemente. See kontsert jäi meelde sellegi poolest, et bändi musitseerimist täiendasid hästi välja töötatud valguslahendused ja taustavisuaalid, millesarnaseid teistel etteastetel silma ei hakanud. Tõenäoliselt taheti teiste artistide puhul koondada kogu tähelepanu ainiti esinejale ja kitarrile ning hoiti visuaalne pool pigem tagasihoidlik. Argo Vals Bandi puhul aitasid need aga moodustada muusikaga igati kauni terviku. Hea oli ka see, et kuulsime kitarri uues kuues – osana suuremast kollektiivist.
Gurmaanidele, kes tulid festivalile eelkõige kuulama stiilipuhtalt ja meisterlikult kitarri käsitlevaid artiste, valmistas kindlasti suurt meelehead mitu kontserti. Palju elevust tekitas pikisilmi oodatud USAst pärit Ralph Towner, kelle folk- ja jazzmuusikast läbipõimunud looming on üle maailma tuntud. Ka Adrian Legg Inglismaalt ja Rainer Jancis mängisid oma kontserdi justkui oodiks kitarrile ja selle kõladele.
Nende kontsertide peatähelepanu all oli kitarri puhas kõla, kuid festivalil võis kogeda kitarri ka kui töövahendit muusiku käes: pillil on pigem teksti kandev roll ja kitarrimängu meisterlikkusele nii suurt rõhku ei panda. Nii astusid kitarriga üles Mihkel Raud ja Vaiko Eplik, kellest esimene ei oska enda sõnul õieti nootigi lugeda ja teine ei pea end mitte niivõrd kitarristiks kuivõrd laulukirjutajaks. Siiski moodustab kitarr mõlema loomingulisest identiteedist väga suure osa ja keset kitarritippude keerukaid kitarrisoolosid, nagu seda pakkusid Towner, Legg ja Jancis, mõjus nende loomekäsitlus värskendavalt.
Festivali kulminatsiooniks saab pidada eriprojekti „Kaheksa“. Festivali kunstilisel juhil Ain Aganal tekkis selle projekti idee, kui ta kuulas oma abikaasa Mai Agana kompositsiooni basskitarrile ja keelpillikvartetile, mis oli salvestatud koos Stockholm Strings Quartetiga. Siit saadud impulss tõi kitarrifestivali kavva spetsiaalselt selleks kontserdiks kirjutatud kaheksa eesti helilooja – Olav Ehala, Tõnu Kõrvitsa, Tauno Aintsi, Liis Viira, Kristjan Randalu, Sven Grünbergi, Margo Kõlari ja Mai Agana teost. Igale neist oli esitajaks valitud mõni suurepärane eesti kitarrist (Mai Agan esitas oma teose ise), kõiki kaheksat saatsid keelpillikvartett Prezioso ja Madis Metsamart löökpillidel. Kunstilise juhi sõnul pingutati selle nimel, et kontsert visioonikohaselt realiseeruks, üle aasta. Nii ka läks ja Agan on rahul: „Mitte vähetähtsaks lisaväärtuseks on see, et Eesti Kontsert võttis projekti 2016. aastal oma kontserdimajade kavva. Eesmärk on tulemus ka täies hiilguses salvestada.“ Pea kahe tunni jooksul kuuldud omanäoline uudislooming suurepärases esituses võttis festivali kenasti kokku.
Kitarri kõrval tõusis festivali keskpunkti Viljandi linn ise. Kuigi enamik kontserte korraldatakse Pärimusmuusika aidas, antakse osa kontserte teisteski paikades, kuhu Viljandit niisama külastades ehk ei satukski. Nii tehakse juba festivali algusaegadest kontsert ka Viljandi nukuteatris. Jah, kes veel ei tea, siis peale Ugala on siin olemas oma nukuteatergi. Sel aastal tegi seal oma etteaste Rainer Jancis, mis esmapilgul mõjus isegi natukene koomilisena – täiskasvand mees miniatuursel laval –, ent moodustas tervikuna meeldiva koosluse. Ka kesköökontsert Viljandi veetornis oli igati sume ja mõnus, esines andekas noor kitarrist Kirsi Tilk. Hiline kellaaeg, küünlavalgus, akustilised kitarripalad ning väikese veetorni intiimne õhkkond andsid elamuse, millesarnasest torni argipäeval külastades aimu ei saaks.
Festivali lõppkontserdil olid laval Strochelo Rosenberg Quartet ja Christiaan van Hemerti, kes panid meeleoluka mustlasjazziga festivalile punkti. Anti üle ka Tiit Pauluse nimeline eripreemia noorele lootustandvale muusikule, kelleks tänavu oli valitud kitarrist Paul Neitsov – Agana sõnul noor, andekas, isikupärane ja erilise lavasarmiga muusik.
Kitarrikõlad on Viljandis nüüdseks vaibunud ja korraldajate mõtted järgmise festivali poole liikunud. „Just mõtlesin välja, kelle ma siia järgmisel aastal esinema kutsun, aga ma veel ei ütle,“ sõnas Agan, kui veetornis Kirsi Tilgale osaks saanud aplaus vaibus. Tänu mitmekesisele programmile on festival leidnud lojaalse publiku. Kindlasti aitab sedalaadi sündmus kaasa ka andeka järelkasvu võrsumisele Eesti kitarrimaastikul.