Raske on oletada, mis oleks saanud, kui Kolk oleks oma esikkogu avaldanud „õiges” vanuses, nii umbes paarikümneaastasena. Kuri kahtlus, et tema korralikult riimitud ja rütmistatud asjad polekski ehk nii „kokkukallatud solk” olnud … Igatahes on lapsuke sündinud, selline kõndiv ja ise mõtlev. „Barbar Conan peeglitagusel maal” on  üsna sarnaselt paljude muudegi kogudega täis argielu killukesi, jumalamõtteid, ühiskonnakriitikat ja sisekaemusi. Seega ei lase luuletaja lugejal kuidagi monotoonsusesse uinuda, vaid virutab ootamatuid kõrvakiile. Vormikülg on vabavärsi poole kaldu, sekka mõned miniatuurid ja paar rütmi-riimi tegu. Ent siiski on teos terviklik ja isikupärase stiiliga ning eristub kenasti meie luulepildis. Stiilielementidest kasutab luuletaja ohtralt  tsitaate uues kontekstis, sõnatähendustega mängimist, kordusi luuletuste sees ja luuletuste vahel.

Kõik kokku loob iroonilise ja kergelt sotsiaalkriitilise ilmapildi, millest isiklikku või intiimset kumab läbi vaid mõnes väga üksikus reas. Samas pole Kolgi iroonia valulik manamine, et miks on asjad nii, nagu nad on, vaid pigem kõrvalseisja osutamine, et vaadaku iseend nii autor kui ühiskond. Küllap aastatepikkuse küpsemise tõttu  teab luuletaja täpselt, kuis oma vahendeid kasutada, kaotamata vaimukust ja mängulusti. Ent mis ikkagi tõstab „Barbar Conani …” esile? Esmane ja lihtsaim vastus oleks muidugi, et kõige üldistatult väljatoodu koosmõju. Luulekogu algab ooperiskäiguga: vihjatakse valele inimesele vales kohas ning jõutakse vältimatu tõdemuseni, et sellist põrgu seitsmendat astet ei julgenud Dantegi kirjeldada. Nõnda on meie ette püstitatud küsimus  nii ooperi „kõrgkultuursusest” oma mõistetamatute konventsioonidega kui ka inimolemise eksistentsist laiemas plaanis. Ümbritsev kujunebki põrguks, kui keskkond ei sobi. Tegelikult pole „Barbar Conanis …” ontoloogilisi ja teoloogilisi küsimusi just liialt käsitletud. Jumalat või religiooni puudutab Kolk koomilises võtmes kohe tsüklis „Issand heidab …” (lk 14, 15, 16), miniatuuris „Tähenduslik” (lk 18) ja lõpuks maausu nükkega tsüklis „Taevapõdra  rahvas …” (lk 35, 36, 37). Inimeksistents lipsab läbi selgemalt lehekülgedel 20, 23, 30, 32, 47. Luulekogu ülesehituslikku dünaamikat toetab sisuline ja metafoorne liikumine, mida iseloomustab kiirus: „siilsööstan uttu / rongkäiku / huilates padrikus tuttavas tuiskan” (lk 24), „paanikas põgened / kiirus on meeletu” (lk 30) või ka „inimene kui metronoom / kihutab parkidest läbi” (lk 32), „kihutan koju / auto  kapotil kükitab kimmo pohjonen /…/ rüsib vastu kuu / kahesajaga, täistuled peal” (lk 60).

Põgenemise ebameeldivust kirjeldatakse ülevaatliku sümbolina veel „Lumivalgekese laulus” (lk 22). Reaalse liikumisaistingu annab väga tugev kujundite ja väljendite kordamine, mis sunnib lehekülgi tagasi lappama, et alles sai ju midagi sarnast loetud: „Juba viisteist aastat” (lk 28) ja „Gabooom!” (lk 41), kaks osa tsüklist „Luule,  raisk, puhub üle välja” (lk 62, 63), olla-või-mitteolla väljendi ekspluateerimine lehekülgedel 12, 20 ja 46. Kordamise motiivi võtab aga kokku „Kordamine aitab maailma korrastada” (lk 64). Tuntud väljendeid või motiive parafraseerib Jüri Kolk peaaegu läbivalt nii luuletustes kui miniatuurides. Viimased on tihti mõne muinasjutu või legendi ümberjutustus (lk 42, 73, 90, 92), aga ka näiteks kirjandusliku karakteri  Arno Tali luuleline analüüs „Statistilise kokkuvõttena”: „vaarus läbi elu / lõug värisemas / naeris viis korda (kolm kibestunud naeru)” (lk 82). Teisi näiteid: „mina ei taha olla / ei ole / targutavedvistav mäekülg / moosese raamatus” (lk 84); „ripplagi on meie toal / ja meie ajal ka” (lk 66). Parafraseerimise kõrvale mahub sõnamäng nii tähenduse muutmise kui ka liitsõnadena: „sa-mu-jo-le-mi-rai” (lk 20), „siilsööstan”  (lk 24), „karjäära tähtkuju” (lk 48–51), „Meister ja Bloody Mary / Margarita liisub laual” (lk 27), „väljapääsuke” (lk 54), „mootorsiig” (lk 68).

Keeles kumab läbi mõnus ja isiklik argisus, mida pole muudetud läbivaks stiliseeringuks, vaid jagub just parajates kogustes õigetesse hetkedesse: „erinevalt suurenenud eesnäärmega seotud / hädadest – / kused / vabandage väljendust” (lk 50), „novott. ja siis juhtus selline asi, et … / kohvikus jällegit … täitsa tavaline kohvelusikas” (lk 18), „aga koputa … vaata, raisk, koputa – ja sind / tehakse kukeks!” (lk 23), „peksab pihku seal” (lk 53). Kujundipilt on kirev ja küllane: „pehmevõitu peast ning põlvist” (lk 40), „tekitab pingeid nagu terrorivõrgustik / silma võrkkestal” (lk 41), „tõuseb lausa kriisatelles / vägevana taeva alla” (lk 29). Teemadest leiab veel pankuriks või rantjeeks olemist: „rantjee elu on kuninglik / kottigi ei pea tegema” (lk 56), kirjaniku  olemust, kohusetunnet ning unetust, kõik ümbritsetud muheda iroonilise jutustamislaadiga. Metafoorikat ja sellega mängimisvõimalusi on leitud valdavalt kas kultuuristampidest või ajakirjandusest, nt Rapuntsli feminiseerumine (lk 42).

Päris isiklikke sündmusi või tundeidmõtteid paistab Kolk esialgu peitvat eriti hoolsalt huumori taha või suisa vältivat. Ent selgelt nukrate toonide kasutamata jätmisega on raamatu meeleolu ühtlane ja omamoodi  positiivsust süstiv. Ülesehituslikuks pärliks tuleb lugeda ka raamatu lõpus ootamatult saabuv teine osa, mida sisukorras ei märgita. Sellesse on pandud vaid üks luuletus ja kaks miniatuuri. Eelneva taustal kisub kohe oletama, et kui autorilt seesinase teguviisi kohta aru pärida, siis teataks ta muiates umbes nii: „Rohkem tekste sinna lihtsalt ei jagunud, mis sa teed …”. Triviaalmõtlemise kohaselt peetakse meediat  ühiskonna peegliks. Jüri Kolk on luuletajana astunud sellest läbi ja sattunud peeglitagusele maale, kus võiks olla imedemaa või vähemalt imelikud arusaamad, kus segunevad kõrgkultuur ja päriselu ning mis paistab niisama jabur kui meediapildid. Seega on peeglist läbiastumine osutunud trikiks, kuis edastada meeliköitvalt ja katkematut muiet näole manava irooniaga päriselu ning eristuda vaimukalt ja meeldejäävalt kirjandusmaastikul.