Mõrv on tõstatanud põhimõttelisi küsimusi demokraatliku ühiskonna toimimisest. Näiteks, kuidas tohib ikkagi pruukida sõnavabadust? Van Goghi film ?Allaheitmine? kritiseerib meie seisukohalt kahtlemata barbaarset kohtlemist, mis saab kodus osaks paljudele moslemi naistele. Kas selle vastu võitlemine tuleks katki jätta? Ei mitte. Iseküsimus, kas seda tuleb teha üleolevas ja isegi mõnitavas toonis.
Pressist loetu põhjal võiks Theo van Goghis olla jooni meie Andres Maimikust (vabameelne filmimees, kellele pole võõras edevus ja ?okeerimine), Ervin Õunapuust (usutemaatika käsitlemine) ja ehk ka Kivisildnikust (andekas ropendaja). Van Gogh nimetas trükisõnas prohvet Muhamedi ?kitsenik…jaks?. Raske öelda, mille eest talle rohkem nuga anti. Teise tagapõhjaga inimeste puhul tuleks esmalt püüda mõista, miks nad on säärased, nagu on, ja alles siis valida vahendid nende ümberveenmiseks ? kui see ikka vajalik tundub.
Sõnavabadus ei ole mingi patentravim. Jah, meil on vastav põhiseaduslik õigus, aga seda õigust tohib kasutada ainult vastutustundlikult. Keel ei tohi lõdvaks minna. Sellele peaksid iseäranis mõtlema loov- ja muud haritlased, kui nad käsitlevad multikultuurset ühiskonda just kõige igapäevasemates eluavaldustes.
Holland ? esimene pääsuke?
Paljudes Euroopa riikides on tekkinud parempoolsed parteid, mille üks jooni on vastuseis immigratsioonile. Veel mõni aeg tagasi võis arvata, et riigi suhtumine immigrantidesse on tingitud tema minevikust. Et näiteks endised koloniaalriigid lasevad oma vanade asumaade elanikke vabamalt sisse, sest tunnevad süümekaid nende rõhumise pärast. Aga praegu paistab, et säärast seost pole. Inglismaa püüab sisserännet küll karmistada, aga suisa vastalist parteid pole. Seevastu Prantsusmaal on Le Pen. Austrial oli küll impeerium, aga see koosnes eurooplastest. Ometi on seal Haider. Hollandil oli impeerium, aga Taani müüs oma riismed saja viiekümne aasta eest Ameerikale. Ometi on Taaniski paremäärmuslus pead tõstmas. Jne.
Kokkuvõttes paistab, et riigid, kes olid algul väga immigrandisõbralikud, põevad nüüd pohmelust ja tagasilööki. Hollandi sallivus oli tuntud. (Praegu küll kostab sealt arvamusi, et tegemist oli rohkem ükskõiksusega). Näib, nagu oleks tulpide maal elatud tükk aega imelikus illusioonis. Ühelt poolt ei olnud juttugi tulnukate hollandiseerimisest, nad ei pidanud isegi õppima hollandi keelt. Seega jäeti neile täielik võimalus olla vaimselt omaette. Igasugust väljaütlemist immigrantide aadressil peeti poliitiliselt ebakorrektseks. Samas vist kujutleti, et mingil imelisel viisil tulnukad siiski integreeruvad hollandi ühiskonda ja mingeid pingeid ei teki. Teatava piirini ei tekkinudki. Nii et algul oli ühiskonnas (eeskätt muidugi linnades) suur sümpaatia surinamlaste, marokolaste ja teiste vastu. Ent kui nähti, et vastuarmastuse ja tänulikkuse asemel hoiab külaline omaette ning koguni ilmutab pererahva vastu sallimatust, siis hakkasid pinged kohuma. Iseenesest kerkib küsimus, kas poleks olnud õigem algul vähem armastada, sest siis polnuks pettumus nii suur? Kas kainus ja realism polnuks etemad? See on Hollandi seisukohalt muidugi tagantjäreletarkus. Aga kas poleks sellest midagi õppida riikidel, kes nagu Eesti hiljem mängu tulnud?
Isamaaliit kui rahvusliku ekstremismi ennetaja
Eestlased võivad öelda, et on karastunud, kuna on elanud pool sajandit muulastega, ja et meil probleeme ei teki. Aga tekivad ometi, sest me ei kujutle ega saagi kujutleda olukorda, kui (proportsionaalselt Hollandiga) meil elaks
80 000 marokolast või türklast. Sellele rühmale lisandub venekeelsete oma. Kindlasti oskab nende järgmisest põlvkonnast suur hulk ka eesti keelt. Aga see ei tee neid kaugeltki ?eesti inimesteks?. Me jääme kaheks eraldi sotsiaalseks grupiks, kuigi ei kakle. Eestlaste arv väheneb jätkuvalt. Nende tegurite tõttu tunnetavad eestlased paratamatult suuremat ohtu oma identiteedile. Sellepärast ei ole sugugi välistatud, et meil võivad tekkida marurahvuslikud liikumised. See ei tundu praegu aktuaalne, aga võib selleks saada. Sellepärast on kasulik, kui mõni erakond ka praegu rahvuslust mõjukalt propageerib. Rahvuslik agenda võib vahel tunduda elukaugena nagu kangelasajastust pärit turvis. Aga ajad võivad muutuda.
Ameerika valimiste aegu mõtlesin, et küll Isamaaliidul võiks Ameerikas lööki olla. Nemad ju ka räägivad patriotismist, usust, perekonnast ja teistest traditsioonilistest väärtustest. Noh, abordikeeldude ning kloonimisvastasuseni meil ei minda, ka homoseksualismist ei räägita, sest kuidas sa ikka Euroopas? Aga muidu on IL (konservatiivsete) väärtuste selge väljendaja. Kontingent, kes neid armsaks peavad, pole kunagi suur, aga ei kao ka ühiskonnast kunagi. Minu meelest tasuks ILil oma nägu hoida, mitte kunagist liidrikohta taastada püüdes võimu nimel kellegagi ühineda. Võib-olla on väärikam olla lugupeetud üksik eakas daam kui ülepeakaela mõne rikka noorsandiga pulmitama hakata. Ja kui veel mõelda Theo van Goghi tapmisele, on ILil tulevikus võib-olla oluline funktsioon, sest ta olemasolu hoiab ära rahvusliku ekstremismi tekke Eesti ühiskonnas. Nii et ärgu koligu Ameerikasse ühti.