Kuidas suhtud kriitikasse, et kirjandushuvi on Eestis väike ja publikut vähe? Ja et vale on korraldada sääraseid suuri kirjanduspidusid korraga?

See, et need kaks üritust korraga toimusid, oli tõesti keeruline, aga saan aru ka korraldajate otsusest, mis lähtus välisesinejatest ning rahalisest  poolest. Enda kui leebe kirjandushuvilise seisukohast võttes on nõnda, et kui kaks suurt festivali on korraga, siis ei saa kummastki kätte õiget õhustikku. Kui nende vahele oleks jäänud natukenegi rohkem aega, oleksin tõenäoliselt mõlemale päriselt kohale jõudnud, – Tallinna festival on ju siinsamas kooliukse ees ning Tartu oleks jälle olnud hea kevadine kirjanduspuhkus. Nii et see on tõenäoliselt mureks küll. Paljud neist, kes naudiksid mõlemat, pidid  praeguses olukorras valima. Kirjandushuvi kohta – kus see suur on? Ikka ja alati on ta ju liiga väike. Seda vahest suurüritusega lahendada ei saa, seda saab päriselt jalule aitama hakata rohujuure tasandilt.

Millest kõneleb su uus raamat „Täiuslik ja turvaline”? Võiks selle vastand olla hoopis „Siivutu ja sorgus”?

„Siivutu ja sorgus” on kindlasti täiesti meelevaldne ja provokatiivne – naeran! Mu raamat  räägib suurlinna mõjust väikelinna tüdrukule, kes seal suureks kasvas, kaotusest ja äratundmisest, iroonitseb kõvasti ja on kohati endalegi ehmatavalt räme ja torkav. Aga minu suhe „ilusa” ja „koleda” poeesiaga on midagi, millest peaks omaette pikalt rääkima. Ja suhe keelega. Kogus on luuletus „Tammide purunemine”, mille avaldamist ma mõnes mõttes siiani väga põen, muu hulgas ka seepärast, et olen naine – keskmise lugeja, keskmise inimese teadvuses  pehme ja sulnis. Aga selline ilu ei kõneta mind enam ammu, sest olla traagiline, ülev, femme fatale’ilik tähendab mängida mängu. Jätame selle möödunud sajanditesse. Meis on palju poeesiat, armastust ja sügavat ilu, aga seda ei saa riietada minevikus olnud vormi. Täiusliku ja turvalise vastand on minu arvates habras, inimlik, ekslik ja ometi nii lähedane, kõige tähtsam siin elus. Seda pean oluliseks praegu ja pidasin ka siis, kui neid luuletusi kirjutasin. 

Küsinud Jürgen Rooste