Sydneys sündinud multimeediakunstnik, elektrooniliste helide looja, pedagoog ning loominguline produtsent Olev Muska propageerib enda sõnul innovatsiooni, oivalisust ja lõbu. Seadmata kunstide vahele piire, on ta võrdselt pädev graafilise ja veebidisainerina, kirjaniku, kirjastaja ja filmitegijana. Mitmekesisus toidab ta kujutlusvõimet ja hõlbustab ainulaadset lähenemist multimeediale.

Muska muusikukarjääri trajektoor vastab populaarse elektroonilise muusika arenguetappidele. Elektrikitarr, reel-to-reel, kassetid ja modulaarne süntees, mis ennetas MIDI standardit, kuni keeruliste tarkvara algoritmide tarvitamiseni – kõike on ta proovinud. Muska on Eesti esimese elektroonilise pärimusmuusika albumi autor. Plaat „Vanad eesti valsid“ („Old Estonian Walzes“) ilmus 1985. aastal Austraalias. 1989. aastal käis ta oma suure koosseisuga vokaalansambliga Kiri-uu esinemas Eestis, kavast moodustas juba siis olulise osa Veljo Tormise loomingust inspireeritud muusika. Muska peab tähendusrikkaks fakti, et Tormise poeetiline kõlajäljendussõna, „kiri-uu“ igatsuse kohta saigi grupi nimeks. Tema elektrooniline album „Ingerimaa õhtud“ („Ingerian Evenings“, 1993) oli omas ajas julge ja uuenduslik lähenemine juba populaarsust võitnud folkloorsele muusikalisele materjalile.

Austraalias polnud Olev Muskal eesti keelega just palju peale hakata, mistõttu hakkasid teda huvitama just helid. Tema loomingulises laboratooriumis on sündinud palju põnevat ja intrigeerivat muusikat nagu techno-remiks Collage’i „Kadrikost“ ja dnb-versioon „Saaremaa valsist“. Muska tänased Eesti muusikamaastiku lemmikud on Vaiko Eplik ja Eesti indie-muusika, kuid tema Tormise-ainelist multimeediat saab näha-kuulda homme, ­ 5. septembril Kumus, kus ta osaleb kontserdil „Liilee ja lailee – mõeldes Veljo Tormisele“.

Mida on teile tähendanud Tormise muusika ja kuidas olete seda tõlgendanud?

Olev Muska: Veljo Tormise muusikal on mu elus suur tähendus. Aastal 1970, pärast mu täditütre tagasitulekut Eestist heliplaatide patakaga, tutvusin salvestatud uudisloominguga, kusjuures mu huvi äratas valik eesti heliloojate äsjast kooriloomingut – Tormise oma sealhulgas. Tema teosed olid sügavad ja võimsad ning pakkusid uut ja rikkamat ütlemisviisi, kui olid mu varasemad kogemused eesti muusikast.

Kuna olen üles kasvanud koos eesti keelega ja mul on sellega sügav emotsionaalne side, siis on mulle olnud suureks väljakutseks see, kuidas väljendada eesti essentsi inimestele, kes eesti keelest aru ei saa. Olen tegelenud üsna põhjalikult soome-ugri laulu teemadega, Veljo Tormis lisas õpetust ja inspireeris mind, seda just heli ja rütmika poole pealt ning kuidas intuitiivselt keelele läheneda.

Aastal 1986 moodustasin elektro-vokaalansambli Kiri-uu. Suurmeister Tormise mõjul ning juhtimisel alustasime soome-ugri laulukultuuriga tutvumist. Need uuringud tipnesid Tormise ingerisoome rahvalaulu tsükli „Ingerimaa õhtud“ uue tõlgendamisega, kus kasutasin sampleril üksiksilpe, et ehitada teos üles helilooja esialgsetest elementidest ja kompositsioonivõtetest lähtudes. Ma nimetan seda tehnikat desktop a cappella’ks.

Praegu kasutan heliressursina remiksinguiks hulgaliselt eelkõige eestiteemalisi salvestusi. Keelelised reeglid – kuhu muusikas aktsendid langevad –, on mulle määravaks. Keele süntaks pakub ka rikkaid rütmilise koosmõju võimalusi – see sobib eriti techno-muusikaks.