Kui hotellituppa sisse astun, on Jaco van Dormael seljaga minu poole ja vaatab aknast välja. Sürreaalne detailide kombinatsioon on hetkega haaratav ja igati kohane Dormaeli ilma igasuguse au­kartuseta tehtud religioonipila „Uhiuus testament“ („Le tout nouveau testament“, 2015) vaimule. Akna tagant paistab Pariisi ooperiteater, mille keldris eluneb ju teatavasti Ooperifantoom. Teatri ees trepil mängib oranžides särkides noorte puhkpillibänd Dandy Livingstone’i 1960. aastate ska-loo „A Message to You, Rudy“ kaverit (see jääb meid saatma kogu inter­vjuu ajaks), Selle kõige kohal seisab pisut tüse mehekuju, käed seljal, otsekui imetledes loojana oma kätetööd ja ühtlasi imestades, kas ta tõesti on tema kogu selle jaburuse taga.

„Uhiuue testamendi“ reklaamlause kõlab „Kujutage ette, et jumal on olemas ja ta elab Brüsselis“. Dormael kujutab teda tujuka ja vastiku vanamehena, kellele on inimsugu vaid mängukanniks. „Uhiuus testament“ paelub huvitava algideega ning on omamoodi jätk Belgia filmikunsti musta absurdi traditsioonile, mille alla käivad kindlasti näiteks Gustave Kerverni ja Benoît Delépine’i filmid, aga miks mitte ka Fabrice du Welzi „Katsumus“ („Calvaire“, 2004), kus sadistlikud maainimesed on räigest elufilosoofiast hoolimata kohutavalt koomilised.

Oma jumalakujuga ei paista Dormael aga eriti sarnanevat. Avala näoga mees tundub olevat kõike muud, kui kannatav ja kiuslik kunstnik.

Miks sa sellise teema valisid?

Sest see ajas mind naerma ja selle loo taga on mu enda kultuuriline taust. Tahtsin teha filmi pigem võimust, mitte religioonist: võimust perekonnas, ühiskonnas, poliitikas ja religioonis. Sellisest võimust, mis sunnib kuuletuma karistuse hirmust. Filmis on tüdruk, jumala tütar, kes võtab ära selle karistuse hirmu, surmahirmu, avalikustades kõigi inimeste surmadaatumid. Mis saab ühiskonnast, kui selline hirm enam ei toimi?

Lapsena õppisin igavas poistekoolis, kus polnud üldse tüdrukuid. Olin väga üllatunud, selle üle, et pühades raamatutes on vaid paar rida naiste suust. Minu elukogemus oli täiesti teistsugune: mu ema rääkis palju-palju ja tegi kõik otsused ise. Minu kaks tütart olid teismelisena samuti mässajad. Mõtlesin, kuidas panna naised religiooni konteksti, seda enam, et mulle meeldib naistele rolle kirjutada.

Filmist tundub ka, et võim on tegelikult jumala naise (Yeanne Moreau) käes.

On tõesti nii.

Kas see on sinu arvates privileeg, et saad üldse jumalat filmis kujutada? Moslemile oleks see mõeldamatu.

Kui oleksin teinud filmi Allahhist, kes elab Teheranis, oleksin ma juba surnud ega annaks siin praegu intervjuud.

Kas see film oli sulle ka teraapia vorm?

Mul ei ole tegelikult religiooniga mingit probleemi. Mul oli vend, kes uskus jumalat väga sügavalt. Ta oli helilooja ja ütles, et jumal võtab mu käe ja kirjutab muusikat. Jumalasse uskumine tegi ta tugevaks. Mina ei usu jumalat ja mulle meeldivad kahtlused. Mind teeb tugevaks pigem kahtlemine kui usk. Ma ei usu vastuseid, aga mulle meeldivad küsimused. Igaühel on vaja leida see miski, millest jõudu ammutada, olgu siis religioon, ateism või miski muu.

„Uhiuus testament“ on komöödia, millegi olemasoleva muutmine millekski täiesti teiseks. Lugu naiste puudumisest religioonis võib saada koomiline, kui loosse panna sama palju naisi kui mehi. Siis näeme armulugusid apostlite vahel ja mida kõike veel. Lõpptulemus on veidi hullumeelne, aga see hullus on pärit otse meie igapäevaelust. Nii saab see teema mängulisema käsitluse.

Olin just Poolas ja inimesed küsisid, kas ma ei karda. Sel hetkel hakkasin ka ise mõtlema, kas peaksin hirmu tundma. Mind ei röövinudki tosin nunna, kõik läks hästi. See on osalt ka „Uhiuue testamendi“ sõnum: ära karda! Me hakkasime stsenaariumi kirjutama siis, kui märterlapsed piketeerisid ristid käes tänaval ja eelmine paavst Ratzinger soovitas aidsi leviku peatamiseks aafriklastel hoiduda seksist kondoomide kasutamise asemel. Montaaži tegime aga Charlie Hebdo sündmuste ajal. Olime monteerija Hervé de Luze’iga ühel meelel, et tuleb teha nalja kõige üle, isegi selliste teemade puhul. Kui nalja vältida, toob see võimu tagasi pildile: religiooni, karistuste ja hirmu võimu. Praegu olemegi minu arvates jõudnud hirmu ajastusse. Hirm on nagu relv. Sellega võitlemiseks teengi filme üleskutsega mitte karta.

Kui mainisid, et filmi „Uhiuus testament“ taga on su kultuuritaust, siis kas pidasid silmas prantsusepärast satiiritraditsiooni?

Ei, pigem seda, et ma sain hariduse katoliku koolis ja pidin kirikus käima. See on kõik üks tore teater, aga kui sa jumalat ei usu, siis selleks see jääbki.

Leedus oli „Uhiuuel testamendil“ üsna halvasti läinud, ilmselt ikkagi usuküsimuste tõttu.

Tõesti? Poolas oli jällegi läinud hästi. Venemaal samuti, kuigi seal võib vist pühaduseteotuse eest lausa vangi minna. Kui film Venemaal välja tuli, siis mainis üks ajakirjanik seda Skype’i-intervjuus. Ühtäkki oli mul väga hea meel, et ma ei olnud ise läinud Venemaale seda filmi tutvustama.

Islandil pidavat 0,0% noori uskuma seda, et jumal lõi maailma. Kas see on hea või halb?

Samal ajal usub 80% neist, et metsas on väikesed päkapikud. Nad ei usu jumalat, aga päkapikke küll. See on tõeliselt veider.

Kas sa usud, et piibli tundmine on lääne kultuuris hädavajalik?

Kui tahta suhelda inimestega, kes on usklikud, siis pole see ju paha lugemine. See on huvitav raamat, suurepärased karakterid, halb lõpp, aga muidu väga hästi kirjutatud.

Kuidas „Uhiuue testamendi“ tegemine läks?

Kiirelt. Kirjutasin stsenaariumi vaid 9 kuuga, veel 9 kuud läks väljamõtlemiseks, kuidas teha see film nii säästlikult kui võimalik. Seda vabadust ma tahtsin: nappi eelarvet ja väikest võttegruppi, et mind pärast ei tabaks snaipri kuul selle eest, et ma palju raha ära raiskasin. Tahtsin kindlasti ka ise produtsent olla, sest siis saan viimased otsused teha vaid iseendaga aru pidades ja keegi ei tule mulle meeskonna ja näitlejate puhul ütlema, et üks joob liiga palju või teine peaks suitsetamise maha jätma. Kõik see värk, mida režissöörid alati kuulama peavad, sest rahastajad on oma investeeringu pärast hirmul. Tahtsin pealegi teha selle filmi koos oma sõpradega. Töötan alati sama võttegrupiga, nüüd pidin mõtlema, kes on mu sõbrad näitlejate hulgas, keda võiks kaasata. Ma polnud veel seni töötanud Beniga (peaosaline Benoît Poelvoorde – toim), kuigi tunneme juba üle 20 aasta. Sama lugu Yolande Moreau’ga, kellega oleme tuttavad 18 eluaastast. Nii võis enam-vähem kindel olla, et meil on seda filmi vähemalt lahe teha, hoolimata sellest, kas see osutub hiljem edukaks või mitte.

Aga Catherine Deneuve?

Teda ma enne ei tundnud, aga ta on fantastiline näitleja. Ta ei küsinud alguses midagi, siis lihtsalt helistas mulle, ütles, et on käsikirja läbi lugenud, ja tahtis teada, millal ja kus me alustame. Vastasin, et võtted on Belgias. Ta ütles okei ja pani toru hargile. Läks väga lühidalt.

Tore kuulda, eriti kui võtta arvesse, et roll ei näita teda ehk kõige auväärsemast küljest.

Ta ei karda tõepoolest mitte midagi ja naudib ebatavaliste asjade tegemist. Esimesel päeval oli tal kohe ette nähtud seksistseen poisiga, mitte just kerge ülesanne, ja ma pakkusin välja, et ta võib negližee selga jätta. „Jaco, ma ei seksi kunagi negližees,“ oli tema vastus. Sel hetkel oli selge, et ta on kõigeks valmis ja sajaprotsendiliselt filmis sees.