Marten Altrov (klarnet), Uue Tänava Orkester ja dirigent Kaspar Mänd 24. IV Tallinna metodisti kirikus. Kavas Ralph Vaughan Williamsi „Fantaasia Thomas Tallise teemale“, Uno Naissoo klarnetikontsert ja Felix Mendelssohn-Bartholdy sümfoonia nr 3.

Uue Tänava Orkestri teine ehk Mendelssohni tsükli esimene hooaeg lõppes kahe sõbra Kaspar Männi ja Marten Altrovi pikalt mõtteis mõlkunud plaani – tuua taas kontserdikuulajateni Uno Naissoo 1955. aastal kirjutatud klarnetikontsert – elluviimisega. On märgiline, et teos tuli ettekandele vaid kuu pärast Naissoo 90. sünniaastapäeva. Veel tähele­panuväärsem on aga asjaolu, et viimati kõlas Naissoo klarnetikontsert 34 aastat tagasi Peeter Lilje dirigeerimisel ERSO ja klarnetisolisti Hannes Altrovi esituses. (Igaks juhuks jätan pea andmata, sest täielik ülevaade Naissoo klarnetikontserdi esituste kohta puudub. Näiteks Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli sümfooniaorkester on vahepeal Hando Põldmäe juhatusel ja Madis Saarmetsa soleerimisel salvestanud helikandjale teose teise osa.) Jätkates muinasjutulist lugu klarnetikontserdist kui fööniksist, kes tõusis tuhast, astub mängu Hannes Altrovi klarnetistist poeg Marten Altrov, kes sai peaaegu kümme aastat tagasi isalt kuulamiseks suurema hulga salvestisi. Nende seas oli ka 1984. aastal isa soleerimisel salvestatud Naissoo klarnetikontsert, mille oli linti võtnud Moskva raadio delegatsioon Lydia Austeri eestvedamisel. Sestsaadik teadis Marten, et ühel päeval ta seda mängib.

Kaspar ja Marten võtsid südame­asjaks tuua klarnetikontsert taas päevavalgele. Marten sai isalt päranduseks salvestise ja noodi – teose esiettekandja klarnetist Juhan Kaljaspooliku käega kollakale noodipaberile kirjutatud partii, mille viimasel lehel seisab: „Klarneti partii puhtalt ümber kirjutatud partiist, mille järgi toimus esmakordne ettekanne, esiettekanne Eesti Raadios 20. V 1956. aastal“. Hannes Altrov meenutab, et salvestamisel küsinud Moskva raadio delegatsiooni esindaja Juri Kokšajan: „Kas märkasite, et ma pole teinud ühtegi märkust solisti intonatsiooni kohta?“ Minu arvates oli Marteni esitus 34 aastat hiljem Tallinna metodisti kirikus samasuguse repliigi vääriline. Leidsin end mitu korda imetlemast tema tooni ja musitseerimist. Metodisti kiriku esimestes ridades istus ka Marteni isa Hannes Altrov, kes pojale kaasa elas. Sellised hetked on väga liigutavad. Kohtusin Naissoo klarnetikontserdiga sel õhtul esimest korda ega saanudki päris täpselt aru, miks on see teos tolmukorra alla jäänud. Selle värskus ja tuttav naissoolik filmilikkus kõlas nõnda veetlevalt, et otsisin järgmisel päeval raadiomaja fonoteegist üles selle salvestuse.

Ma ei kuulu nende hulka, kes on käinud Uue Tänava Orkestri kontserte kuulamas algusest peale (olen aru saanud, et ka see seltskond viibib alati saalis). Jõudsin orkestri kontserdile alles siis, kui esimese hooaja lõppkontserdil kanti Estonia kontserdisaalis kooriga ette Beethoveni suurejooneline üheksas sümfoonia. Pean tunnistama, et see ei jätnud mulle tookord muusikalises mõttes erilist muljet. Selles soorituses oli omaenese varjust ülehüppamist, ent samal ajal oli kogu kontsert tulvil erakordselt sümpaatsest nooruslikku energiat. Orkester, kuhu kuuluvad nii muusikakõrgkoolide üliõpilased kui ka juba professionaalsetes kollektiivides leiba teenivad orkestrandid, pole õnneks seda võluvat tahku minetanud. Mendelssohni tsükli kontsertide üle olen rõõmustanud kogu südamest just aina kasvava muusikalise kvaliteedi tõttu. Mulle tundub, et Kaspar Mänd on dirigent ja kunstiline juht, kelle eesmärk on oma publikut harida ja kes julgeb tuua kuulajateni repertuaari, mis ei kuulu klassikalise muusika hitikogumikele. Ta ise on öelnud, et mõtteid, mida tahaks esitada, on küllalt, ent küsimus on pigem selles, kuidas neid omavahel sobitada. Kui Uue Tänava Orkestri esimene eesmärk oli kanda ette kõik Beethoveni sümfooniad, siis teisel hooajal võeti ette Mendelssohn ja tema sümfooniad. Paistab, et Mänd on leidnud hästi toimiva korrapära: Mendelssohni sümfooniate kõrval on alati kavasse põimitud eelmisel sajandil kirjutatud teos ning väljakutseid pakkuv tõeline klassika (Tambergi concerto grosso, Messiaeni „Kolm väikest jumalikku liturgiat“ ja Raveli klaverikontsert G-duur). Viimasel kontserdil põimis Mänd Naissoo klarnetikontserdi hästi sobituvalt Šoti maastike vahele. Kõlasid Vaughan Williamsi XVI sajandi renessanssmuusikast inspireeritud „Fantaasia Thomas Tallise teemale“ ja Mendelssohn-Bartholdy kolmas ehk „Šoti sümfoonia“, mille kirjutamiseks sai helilooja impulsi Mary Stuarti lossi külastamisest.

Uue Tänava Orkestri kontsertidel võiks olla palju rohkem publikut. Teisel hooajal toodi kuulajate ette teenimatult vähe kajastamist pälvinud neli eriilmelist kava. Solistide nimekiri täienes nelja väärika nimega: Theodor Sink, Peep Lassmann, Kärt Ruubel ja Marten Altrov. Kontserdid anti Eesti Raadio 1. stuudios, Tallinna metodisti kirikus ja Mustpeade maja valges saalis. Siinkohal meenub mulle Aare Tooli mõte, mis seisab UTO esimese kontserdi järelkajas: „Kontserdid peaksid toimuma Estonia kontserdisaalis ja saali haldav Eesti Kontsert peaks omalt poolt tegema kõik (kui juba juhtumisi teinud ei ole), et meelitada Uue Tänava Orkestri taolised tõusvad kollektiivid enda manu“ (Sirp 11. III 2016). Publikuni jõudis Mendelssohni, Saloneni, Tambergi, Poulenci, Messiaeni, Ives’i, Raveli, Vaughan Williamsi ja Naissoo looming. Ootan väga, mis saab pärast suvepuhkust ja millistelt teostelt järgmisena tolm pühitakse.