Kultuuri võib suhtuda kaheti. Esimene võimalus on vaadata seda nii, nagu vaatleb loodusfilmi tegija oma metsikut objekti, langetamata seejuures eetilisi vms hinnanguid, leppides kõigega, mis toimub. Teine on mõõta seda nonde ta enese standardite järgi, mis kultuur ise endale millegi loodusest erineva, suisa “kõrgemana” on püstitanud. Esimesel juhul tõdeme: jah, paraku on see nii, et Eestis (lisaks muudele kõrgetele edetabelikohtadele) hukkub liiklusõnnetustes märgatavalt rohkem inimesi kui mujal Euroopas; küll olukord oma stiihiast lõpuks parematele radadele kulgeb. Teisel puhul küsime endalt, miks see nii on ja mida annaks siin ära teha, sest eetiline otsustus peab alati ja eelkõige olema sekkumine.
On täheldatud, et moderniseerunud maailmas annab liiklusstiil märku kohaliku kultuuri iseloomust, kujutab enesest lausa rahvusliku palge peeglit. Mida selle teadmise põhjal võiksime järeldada Tallinna ja siinsete inimeste, tolle üsna väikese sootsiumi kohta?
Mitmes auto siin vöötraja ees peatub? Kui palju on neid, kes kiiruspiirangutest kinni peavad? Kas mõned kodanikud autot parkides üldse arvestavad sellega, et lapsevankriga peab saama käia kõnniteel? Kas tipptunnil oodatakse ristmikel oma järjekorda või trügitakse arutult põiki ette teistele sõiduradadele? Kas vihmas märgatakse aeglasemalt sõita, et mõnigi jalakäija üleni poriseks ei saaks? Kui hästi hoiavad korravalvurid silma peal neil, kelle autokummide kriginat igal ööl tänavail ja magalate hoovidel kuulda on? Kas noil, kes kihutavad teises sõidureas mööda esimesel jalakäija ülelaskmiseks peatunud autost, välgatab hetkeks peas, et auto varjust võib välja astuda hiigelranitsaga koolijüts? Ja lõpuks: kas seda kõike plaanitakse lahendada autojuhtide ohjeldamisega või sõiduteede laiendamise ja sõiduradade lisamisega?
Liikluseeskirjas on ju sõna-sõnalt öeldud, et autojuht peab peatuma juba siis, kui ta märkab vöötraja ääres seisvat inimest. Küsimus pole siin mitte see, kas laps, kes surma sai, tegi kõik õigesti, vaid see, miks politsei pole eeskirja juurutanud. Kui palju on meil neid juhte, kes on saanud trahvi, sest pole vöötraja ees peatunud ja jalakäijat üle tee lasknud? Teate mõnd nimetada? Ei? Miks küll, kui selle harjumuse puudumise tõttu saavad inimesed – lapsed, teate küll, need väiksemad ja paremad inimesed – surma?
Ses vallas on meil mölaklik mentaliteet võitnud. Kimamist ja autojuhikeskset ülbet maailmapilti peetakse normiks ja kultiveeritakse kui midagi mehelikku, kui miskit ihaldusväärsesse elustiili kuuluvat. Seda laadi jõmlust on esindanud mõnedki tipp-poliitikud, ka politseijuhid, ärimehed, mõni trendikirjanik, kolumnistki. Nõnda juhtubki, et keskeltläbi lastakse vöötrajal üle vaid mõnes city käidavamas punktis, kus kesklinna kontorite töötajad on arendanud välja autojuhtide stiilile vastava ülbuse ja agressiivsuse – siit ma tulen ja teil pole midagi teha. Kas peabki nii mõtlema: kui mind alla aetakse, ju olen nii märkamatu, et ei tasugi elada? Retoorika, et jalakäijad ise pole ka kuigi korrektsed, siin paraku lõpuni ei toimi – surma võivad saada ikka nemad. Põhjamaades lasevad sohvrid jalakäija vahel üle isegi punase tulega, mõttekas on see just tellitavate valgusfooride juures, sest nõnda säästetakse mõlema aega.
Võiks ju end lohutada, et Tallinna liikluses on olukord täpselt nii hull, et enam hullemaks minna ei saagi. Aga ehk on teil aeg vaatlemisest ja statistikanäitude kogumisest loobuda ja asuda oma olemuselt kohustavat tööd tegema? Ning kui autojuhid, kes peaksid ju esmalt olema inimesed, kaaskodanikud, mitte masinaga kokku kasvanud mr Hyde’i analoogid, leinalintide keelt ei mõista, siis on ehk selleks kõneluseks paslik neile arusaadavam märgisüsteem nagu raha ja (võimu raudne) rusikas? Kui seegi ei aita, aitab kindlasti kiiruspiirang linna piires ca 10 km/h: selle kiiruse juures on võimatu mõnd last alla ajada. Vahendid on teie valida, härrased! See pole üksnes liiklusprobleem, see on sügavalt kultuuriküsimus ja meie linna nägu.
Welcome to Tallinn!