Indeks teatavasti koosneb kolmest komponendist (SKT, haridus ja eluiga), millest hariduse oma sünnib kahest (kirjaoskuse tase ja osaluse määr). Indeksi väärtused paigutuvad 0 ja 1 vahele, seega on Eesti tulemus 0,86 laele väga palju lähemal kui põrandale. Tõepoolest, Eesti koht pingereas on viimastel aastatel järjest langenud: aastatel kohad 2003–2007 on olnud vastavalt 41., 36., 38., 40. ja 44. Siit võib ekslikult välja lugeda, justkui oleks Eesti ühiskond viimastel aastatel täiesti valele teele sattunud. Kui aga vaatame indeksi enda väärtuse muutust, paistab pilt vastupidine (aastaarvud on pisut eksitavad, ÜRO arvutab indeksit kaks aastat vanade, kontrollitud andmete põhjal, nii et indeks 2007 on sündinud 2005. aasta andmete toel. Seega annavad 2005. aasta andmed Eestile hinde 0,86 ja 44. koha 2007. aasta edetabelis).
1985 – 0,820
1990 – 0,813
1995 – 0,792
2000 – 0,829
2005 – 0,860
Riikide pingerida hinnates võib öelda, et Eesti on langenud kohtade arvestuses 22%, indeksi sisu näitab vastupidist, mõõdetava arengu tõusu 4% viie ja 8,6% kümne aastaga. Ühtlasi teame, et kahe järgmise aasta tabelis kasvatab SKT näitaja meie indeksi väärtust. On päris imelik, et see Eesti inimarengu aruande üht koostajat Raivo Vetikut ikkagi ei rahulda. Minu teada pole Eestis keegi seadnud konkreetselt inimarengu indeksi muutuses väljenduvat arengueesmärki. Aga nädalataguses Postimehes oli Vetiku sulest lugeda, et „Tugevama õiguse kummardamine pärsib arengut” (Postimees 15. III). Tähendab, kui me riigis ikka kõike valesti ei teeks, läheks areng professorit rahuldava kiirusega? Milline see õige kiirus siis peaks olema ja millise indeksi absoluutväärtuseni mitme aastaga peaksime jõudma? Tänavuse tabelijuhi Islandi indeks oli Eesti praegusega peaaegu võrdne (0,868) aastal 1975 ning on 30 aastaga jõudnud maailma kõrgeima näitajani 0,968 (kasv 30 aastaga 11,5%). Juhul, kui meist paremal järjel riikide areng peatuks, võiks Eesti Islandi näitajateni jõuda samuti 30 aastaga, mitte märkimisväärselt kiiremini. Erkinoolelikult arvates, et ükski koht peale esikoha polegi mingi koht, võime muidugi rahulolematusesse kas või surra. Kuid ehk oleks mõistlikum rõõmu ja rahulolu tunda näiteks sellest, et kirjaoskuse osaindeksi edetabelis on Eesti maailmas 3. kohal.
Eeltoodu oli nii pikalt esitatud selleks, et näidata, kui erinevalt võib sama arvu vaadata ja eriti veel juhul, kui ta kontekstist või pikemast reast välja kiskuda. Ma ei taha aga väita, et asjade seisu parandamiseks poleks vaja midagi ette võtta. Nimelt on Eesti keskmise oodatava eluea näitaja poolest tõesti maailmas alles 88. riik (indeksi väärtus 0,77). Kui meil pole eriti kuskile edasi minna haridusnäitaja kasvatamisel (0,968) ja majandusnäitaja (0,842) pole meie rahvusvaheliselt avatud turumajanduse puhul ainult Eesti enda kujundada, siis just nigelaima komponendi, elueaga, saame nii mõndagi peale hakata. Aga seda ainult pikas perspektiivis, mitte üleöö või aastaga. Nii mõnegi komponendiga ühiskond juba aktiivselt tegelebki, nii liikluskäitumine, alkoholism jms on ju poliitilise debati keskmes, mitte enam mahavaikitud probleemid. Ja eks inimese käitumist mõjuta ka rääkimine ja veenmine, mitte ainult riigikogus vastu võetud õigusakt. Seetõttu oleks vale väita, et kuni esimehe haamrilöögini pole midagi tehtud ega muutunud.
Esmaspäeval esitletud „Eesti inimarengu aruande 2007” koostajad on püüdnud just sellele komponendile ka tähelepanu juhtida (näiteks Mati Heidmets Postimehes 15. III), kuid kuna aruandes pole keskendutud otseselt ÜRO indeksis arvesse võetavatele teemadele, siis on suur osa meedia tähelepanust ka mujale koondunud. Eesti aruandest üle kolmandiku haarab hoopis integratsiooni temaatika, mis mõjutab indeksit ainult kaudselt. Ja mitte sugugi ainult niisugusel alusel, nagu Raivo Vetik oma Postimehe artiklis väidab: „Riikliku suremuse andmebaasi ning kahe viimase rahvaloenduse andmete võrdlus näitab, et 1989–2000 suurenes eestlaste ja venelaste oodatava eluea erinevus meeste puhul 0,4 aastalt 6,1 aastale ning naiste puhul 0,6 aastalt 3,5 aastale. Seega on Eesti tõus inimarengu pingereas meist edukamate uute ELi riikide tasemele ennekõike kinni teatud sotsiaalsete rühmade väga lühikeses elueas. Kuna kirjeldatud erinevused on tekkinud just viimaste aastakümnete jooksul, siis võib neid seostada eelkõige üleminekuperioodi sotsiaalsete probleemidega.” Tõsi, Vetik möönab, et tegu pole ainult rahvuslikku joont mööda kulgeva probleemiga. Kuid küsimus pole sugugi eksklusiivselt üleminekuperioodis ja selle tekitatud sotsiaalprobleemides, vaid ikka nõukogude pärandis ka. Ja enamgi. Näiteks on Ene-Margit Tiidu arvutatud suremuskordaja (2005/06) Ida-Viru maakonna meestel ülekaalukalt suurim nii õnnetusjuhtumite kui kõigi surmajuhtumite lõikes. Miks? Töö põlevkivikompleksis ja elu kõige reostatumas keskkonnas. Kaevandusi ja elektrijaamu ei leiutatud Ida-Virusse üleminekuperioodil, hoolimatu hiigeltootmise rajas ikka N Liit. Samuti, nagu need imelikud, mitte-euroopalikud linna moodi asulad, mille planeerimisel turvalisus ega keskkond üldse jutuks polnud. Niisiis, minu meelest ei ole Eesti (eriti) meeste keskmise eluea lühiduse põhjused niivõrd vabaduse aja sotsiaalpoliitikas, vaid hoopis selles, et kõigis eluvaldkondades pole me veel suutnud okupatsiooni pärandist vabaneda. Eeskätt käib see energiamajanduse kohta. Kui kaevandus on suletud, ei saa seal kellelegi ka põlevkivikamakas pähe kukkuda, pimedus enesetapumõtteid tekkida ega niiskus kopsu- ja liigesehaigusi põhjustada. See on ainult üks näide, samasuguseid leidub mujalgi. Energiasektori ümberkujundamine ei lähenda Eesti riigis ehk ebavõrdsuse Gini koefitsienti just Sloveeniale, aga väide, justkui valitseks Eestis kisendav, Venemaaga sarnanev ebavõrdsus, on ELi andmetele toetudes kergesti kummutatav. Seista täpselt samal pulgal Ühendkuningriigi, Itaalia ja Hispaaniaga ei ole ju häbiasi.