Galakontsert „Jaan Õun 70“ 17. X Estonia kontserdisaalis ja „EElista EEstimaist“ 29. X Suurgildi hoones.
Arvustada ühes kirjutises kahte väga eriilmelist kontserti pole kerge ülesanne, kuid kuna nende kahe kontserdi puhul võib tõmmata ühe olulise paralleeli, siis otsustasin seda siiski teha. 17. oktoobril tähistati Eesti Flöödiühingu algatatud kontserdiga Jaan Õuna 70. sünniaastapäeva ja veidi vähem kui kaks nädalat hiljem esinesid 29. oktoobril Peeter Sarapuu ja tema (üli)õpilased. Võib ju tekkida küsimus, mis ühendab neid kahte kontserti peale selle, et mõlemal esinesid head puupillimängijad ja mängiti huvitavat muusikat. Jõuan selleni edaspidi.
Jaan Õun 70. Sellel kontserdil saadud muljetest rääkides pean kõigepealt tunnistama uskumatut, et viimane otsene kokkupuude suure flöödimängijaga jääb juba pea kahekümne aasta tagusesse aega. Kavalehelt Jaan Õuna eludaatumeid vaadates tuleb aga tõdeda, et nii see on. Olen ise raskesti kokkuloetava arvu kordi temaga kõrvuti laval ERSO koosseisus musitseerinud ning mälestused värvikast ja inspireerivast muusikust on siiani erksad. Üks asi tundus tollal mulle väga selge ja loogiline: iga aasta 1. oktoobril, rahvusvahelisel muusikapäeval mängis orkester tušši Jaan Õunale tema sünnipäeva puhul. Kuigi tema sündimise ja rahvusvahelise muusikapäeva sisseseadmise vahel ei saanud olla mingit seost, kuulusid need kuidagi hästi ja orgaaniliselt kokku.
Selle märkimisväärse muusiku auks korraldatud kontsert oli väärikas ja huvitav. Mälestuskontsertidel on sageli juures kerge morbiidne kõrvalmaik ja tihti ka teatav igavus: suurte inimeste panust tuleb austada ning meenutada, kuid ennekõike peame meie, praegused tegijad, oma eluga edasi minema. See kontsert elas. Kindlasti andis õhkkonnale palju juurde õhtujuht Jüri Aarma, kes muutis hästi valitud lõikudega Õuna intervjuudest ja ka maestro enda kontsertidel kasutatud tekstidest õhtu sidusaks ja terviklikuks. Kes veel mäletab Camerata Tallinna aegu, teab, et flötist pidas oluliseks siduda muusika ja sõna. Veelgi enam elavdas aga kontserti tõsiasi, et n-ö muu publiku kõrval täitis saali arvestatav hulk Jaan Õuna järeltulijaid nii otseses kui ka muusikalises mõttes – viimased siis tema õpilased ja õpilaste õpilased.
Kontserdi kava oli huvitav ja mitmekesine. Kuna Jaan Õun ise oli aastaid ERSO flöödirühma eesotsas, siis oli iseenesestmõistetav, et kontserti alustas ERSO praegune flöödirühm, kelle etteaste oli viimistletud ja nauditav. Kontserti jagus muusikat, mida maestro ise armastas mängida ja mis teda köitis. Kesksele kohale asetus René Eespere „Trivium“, mille mõtestatud ja sügav ettekanne Ann Õunalt jäi meelde. Teoses oli suurepärane töö veel viiuldaja Arvo Leiburil ja Jaan Õuna pikaaegsel ansamblipartneril Heiki Mätlikul. Mõnes mõttes oli õhtu nael aga kaheksa-aastase Kert Vahtre esinemine. Nauditav oli jälgida, kui palju võib ühes väikeses mehes olla sädet ja lavalist olekut. Kõik jättis mulje, et sealt on tulemas suur muusikaline tulevik.
Peeter Sarapuu ja õpilased. Nagu juba mainitud, oli teine kontsert, millest rääkida tahan, 29. oktoobril Suurgildi hoones. Pean tunnistama, et külastasin seda kontserti Sirbi palvel sellest kirjutada. Muidu ilmselt ei oleks läinud ja oleksin paljust ilma jäänud seda ise teadmata. Algselt ilmselt õpilaskontserdiks plaanitud ettevõtmine sai aga suurema mõõtme: kohaletulnutel avanes suurepärane võimalus näha säravat plejaadi noori fagotimängijaid ning kuulda uut muusikat, millest suur osa kõlas siin esiettekandes. Kui (muusika)ajaloost on teada väga palju teoseid, mis pole esmaesitusest kaugemale jõudnud (kui sellenigi), siis sellist saatust ei ennustaks kontserdil kuuldutest ühelegi. Kõrgelt tunnustatud Eino Tambergi ja Tõnu Kõrvitsa teoste kõrval jäid eriti kõrvu Mirjam Tally „Jõed“ ning „Öölind“ Karl Pettilt, kelle kohta teavet saada eriti ei õnnestu, sest ka Eesti muusika infokeskuse lehel pole sellist heliloojat välja toodud. Küllap teeb ta paljulubava heliloojatee esimesi samme.
Nagu järeldub, oli ka selle kontserdi kava huvitav ja mitmekesine. Kontserdi lõpupoole tekkis mul aga küsimus, kas pealkiri „EElista EEstimaist“ pole nimme pandud väikese intriigi tekitamiseks. Nimelt mõjus leedu helilooja Giedrius Svilainise „Konfrontacija“ ehk „Vastasseis“ kontserdi üle-eelviimase teosena järsku hästi värske ja teistsugusena. Sellele järgnes Peterburi juurtega Aleksandr Žedeljovi haarav teos „Hammasrattad“ kahele fagotile ning küsimärk oligi üles seatud. Kontserdi pealkirjale lisas veelgi vürtsi õhtu viimane teos – legendaarse Eestist põgeneja Raivo Tammiku „Sonaat in D“ fagotile ja klaverile. Märge „esiettekanne“ ka selle teose taga tundus uskumatuna. Tammiku heliloomingust ei tea keegi suurt midagi, kuid kuuldu oli sedavõrd terviklik ja huvitav, et ma pean kirjeldatava kontserdi üheks tulemuseks tõenäolist seika, et nüüdsest jääb tema sonaat fagotimängijate püsirepertuaari.
Kontserdil esinenutest tahan Peeter Sarapuu kõrval eriliselt esile tõsta Jakob Peäsket, Tea Tuhkurit, Peeter Priksi, Julius Klimavičiust ja Martin Tuulingut. Kontserdil viibinud näevad selles minu hinnangus väikest vimkat, sest loetletud on kõik üles astunud fagotistid. Aga siin me jõuame juba järgmise teemani.
Õpetaja. Siin jõuamegi kahte kirjeldatud kontserti ühendava lülini – nimelt õpetaja rollini. Kui Jaan Õuna mälestuskontserdil kuulsime ja nägime suurt hulka tema suurepäraseid õpilasi, kes tema pärandit edasi kannavad, siis Peeter Sarapuu klassi kontserdil nägime sama. Õpetaja töö kulgeb justkui vaikselt ja avalikkusele märkamatult, kuid selle töö tulemusi näeme alles aastate pärast.
Paljud minuealised mäletavad süsteemi: lõpetad (kõrg)kooli, saad suunamise, lähed tööle ja sinna sa jääd, ka siis, kui see töö ei ole päris sinu oma. Õnneks oleme lavale astuvate muusikute osas sellest reeglipärast väljas. Orkestritesse tööle saavad siiski ainult need, kes läbi tiheda konkursisõela enda meisterlikkust ja pühendumist suudavad näidata ja tõestada. Õpetajate osas see veel päriselt nii ei ole. Kui (muusika)õpetaja teeb keskpärast ja väheste tulemustega tööd, ei juhtu tavaliselt mitte midagi. Kuuleme ainult kurtmist, et andekaid lapsi ei ole, et kõik on sukeldunud arvutimaailma, ei viitsi üldse harjutada jne. Ometi näeme ka õpetajaid, kelle puhul millegipärast õpilased viitsivad harjutada, on innustunud ja saavutavad suurepäraseid tulemusi kõikide tänapäevaste kiusatuste kiuste. Need on õpetajad, kes loovad ja kannavad edasi kultuuri. Ning see kultuur ei ole midagi seesugust, mis tekib ja areneb meist sõltumatult, vaid me ise olemegi kultuuri tekitajad ja kandjad. Nagu väikeste laste puhul on vanematel tohutu roll teadvustamiseks, et iga lausutud sõna või fraas võib last saatma jääda kogu eluks, on ka õpetajate puhul sama fenomen. Võib-olla on siin kohatu hakata võrdlema koolkonda, mille on endast maha jätnud näiteks Bruno Lukk, nende muusikutega, keda on kasvatanud Jaan Õun või on õpetamas Peeter Sarapuu, aga mõtlemisainet õpetaja rolli osas siin on. Tahtmata minna päevapoliitikasse, on siinkohal siiski paslik tõdeda, et õpetaja rolli väärtustamisel on meil veel pikk tee minna.