„Vana kuu hea and” on tervikuna adresseeritud sina-tegelase poole, see on sina järele õhkav, teda jumaldav-kummardav pöördumine. Seega moodustavad palad justnagu ühe kõne: luulemina (ülistus)kõne oma muusale. Missugune on siis Kogre armu täis maailm? Ses on näiteks suve: luulemina eksleb Eestimaa suves ja kinnitab, et „kõige kaunim koht Eestis / on Tallinn-Tartu maantee”. Mõtiskluste taustaks on ka Emajõgi ja augustitaevas … Ses maailmas on veinipunast ja kindlasti ka veini: sõnad on veinised; muusa astub sisse veinilonksust; luulemina tõstab hommikutaevasse klaasi veini jne. Ning muidugi on ses maailmas aujärjel too muusa, kelle „pilgus sirab vikerkaar”, kelle nägu nähakse igal pool. Tema on selle maailma algus ja lõpp, tänu temale on reastunud sõnad „Vana kuu hea anni” kaante vahele: „aja möödudes saan aru / su pintslilöögist minu tulekivile / kust leekind maailmatäis uusi sõnu”. Peale selle on ses maailmas veel rahu, rahutegemist enda ja oma tunnetega – ja nii õhkub Kogre paladest ka luulemina haruldast kindlust: „kui sa kord tuled me võidame surma / ja kui ei tulegi ei ole me ära kaua / keha võib täita kui klaasi / tuimuse või unustusega / kuid vaim ju sellest ei muutu / küll me saame ilus üheks”.
Kogre ridu iseloomustab veel kehalisus, olgu siin toodud mõned näited: „mu huuled mahuvad su kõrvalesta / ja tunded tulevad läbi kuulmeluu”, „HINGAD / ÖÖ LÄBI / MU KÕRVAL / suitsuse viski lõhna välja / hingan sisse / ja mõjub nagu kohv” või siis „ma ei saa katsuda su kaela / kuid tunnetan surinat laubal / su kuju on mu ripsmekaarte vahel”. Kogre armuluulele on tunnuslikud lõhnad ja maitsed, ses on vaniljehõngu, hurmaad, lõhnavaid õunu. Silma hakkab ka värvinimetuste kasutamine, huvitaval kombel domineerivad tilga veinipunase kõrval must ja valge. Eks ole seegi omamoodi kinnitus valdavast tundest: armastuseski kohtavat pooltoone harva, et ikka kas kõik või mitte midagi. Ja küllap on ses valgust ja puhtust kandvas muusaski salalik varjukülg või tume pool. Üldiselt jätkab luuletaja rada, mille ta debüütkogus jalge alla võttis. Võib öelda, et autori tunneb lemmikmärksõnade abil kergesti ära: tulemisest ja minemisest, veinist, joobes ning joobnud olemisest, kristallidest ja mõrumandlitest pajatas juba „Tantsud armastuse lõppugi”. Kogre luule on vormilt vaba, kohati kasutab ta riimi, aga seda just niisugusel määral nõtkelt, et anda teatavat lisakõla, mitte selleks, et pigistada end kindlasse struktuuri.
Ühest küljest hoiab „Vana kuu hea anni” teema selgus ja palade ühtsus kogu koos, teiselt poolt lugeja, kes ootab variatsioone, pööret, midagi üllatavat, neid ilmselt ei leia. Jah, Kogre kujundid pakuvad küll avastamise rõõmu, aga debüütkogu foonil oodanuks veel midagi lisaks, mõnd käänakut sel rahulikult kulgeval armuteel või parem veel, mõne muu raja katsetust. (Seda mõelnuna tõuseb mus küsimus: kas ei võiks keegi siis pikkade aastate vältel kirjutada (õnnestunult) ainult armastusest? Kahtlemata on neid, kes muusa kadudes enam kunagi ei loo. Aga kui muusa ühel või teisel moel jääb, siis kas on ikka tingimata tarvis lisaks mõnd muud ainest?) Igatahes võtan vähemasti kõigile kevadistele armujatele soovitada „Vana kuu hea anni” vihk omale taskusse mahutada: kes elab vaid õhust ja armastusest, saab sest söönuks küll.