Mis neid kahte lugu seob ja miks on need üheks romaaniks liidetud? Peaaegu üldse ei leia tegelaste sisemonolooge ega -heitlusi, peale peategelase ei ole näha kellegi psühholoogilist küpsemist või arengut. Alles 25. peatükis tuleb pööre, kus kaks maailma kohtuvad, kaks paralleelset sirget lõikuvad ning isegi küünikutest saavad romantikud.

Autor võinuks lugejale kahe maailma seotusest küll teada anda kas või mõningate vihjetena juba varem. Praegu mahub kulminatsioon vaid paarile leheküljele 148st ning võib kergesti tekkida küsimus, millega eelnenud palju mahukam osa end õigustab. „Elupiletiga Venemaalt” tekst on kuidagi võõristavalt pinges: üheaegselt tahetakse ajakohase ja sotsiaalselt terava huumoriga lugeja meelt lahutada, teda harida ning esitada ajatu kõrvaltvaataja muigvel vaade. Romaani peategelaste jant jääb kohati igavaks ja sisutuks, kõrvalloo romantiline keel on oma nõretavas sädeluses nii helkiv, et mõjub vähemalt esialgu lausa irooniliselt. „Elupiletiga Venemaalt” on tugevalt sentimentaalse sõnumiga teos. Kuna kõige rohkem on vaeva nähtud dialoogiga ning ka lõpp on tugev ja läbimõeldud, saanuks tekstist mõningase kärpimise ja toimetamisega ehk suurepärase novelli või näidendi. Materjali tundub olevat piisavalt, ent teos ei taha hästi püsti seista.