Olengi hakanud endamisi kasutama mõistet „minakirjutus”, et märkida mingit intuitiivselt piiritletavat komponenti autobiograafilise (ehk omaeluloolise) kirjutamise sees. Minu intuitsiooni lähtepunktiks on see, et autobiograafilisuse juures ei pruugi narratiivsus olla see põhiline muster, millele endast-kirjutamine püüdleks või milles „mina” n-ö selgub või tabatakse, pigem luuakse narratiivsuse abil teatav raamistik, ettevalmistav ja vooderdav sõrestik, mis võimaldab osutada ja välja joonistada teatava spetsiifilise minasuse- või isedusetaju, mingi figuuri, millesse püüda enda taju enda unikaalsest ise-olekust – ja see figuur ise ei pruugi olla narratiivne.
Kasutangi seepärast meelsasti pigem minakirjutuse mõistet, kuna see võimaldab kõrvale põigelda autobiograafilisusekäsitluse narratiivsuse-kesksusest, ja veelgi enam, see võimaldab väljuda otsestest biograafia-žanritest (elulugu, memuaarid, päevikud) ning tabada neid minakirjutuslikke elemente ka mujal, neis kirjanduse liikides, mida peetakse pigem belletristikaks ja luuleks.
See ei tähenda, et nood mõisted – omaelulookirjutus ning minakirjutus – välistaksid üksteist mingis tekstidele rakendatava analüüsimetoodika mõttes, pigem on küsimus lihtsalt pisut erinevas fokuseerituses. Ma olen oma intuitsioonis tuge saanud mõnedelt iseduse problemaatikaga tegelevatelt filosoofidelt. Näiteks Inglismaa Yorki ülikooli keelefilosoof ja esteetik Peter Lamarque on polemiseerinud laialt levinud teoreetilise seisukohaga, et narratiivsus on sidusa subjekti loomisel konstitutiivne. Tema mitmete ja mitmekülgsete vastuväidete hulgas (millest mõned on rohkem, mõned vähem veenvad) on üks huvitavamaid see, et enese elust jutustades ja ennast nii- või teistsugusena identifitseerides tegeldakse pigem draamaga, aga draama minimaalnõuete hulka ei kuulu narratiivsus, draama minimaalnõueteks piisab tegelastest ja kommunikatiivsusest.
Aga Lamarque’i põhiline vastuväide seisneb selles, et autobiograafiline narratiiv ei produtseeri sidusat identiteeti, vaid eeldab seda. Tema arvamuse kohaselt saab eksitus alguse sellest, et narratiivsuse määratlemisel võetakse lähtepunktiks fiktsionaalne narratiiv, ja kuna fiktsionaalse narratiivi puhul on loomulikult tegu sidusate tegelaste ja tegevuskäigu konstrueerimisega, siis kantakse see üle mis tahes narratiivsusele, kuid tehakse seekaudu viga, arvates, et ka mittefiktsionaalse narratiivi tegelaste ja tegevuse sidusus lähtub just nimelt sellest asjaolust, et tegu on narratiiviga; rääkimata, tolle ülekande käigus esimese varjus tehtud teisest eksitusest – et narratiivsus on kuidagi olemuslikult fiktsionaliseeriva toimega (seekaudu polemiseerib Lamarque näiteks ajalooteoreetiku Hayden White’i radikaalsemate seisukohtadega).3
USA Penni ülikooli sotsiaal- ja poliitilise filosoofia õppejõud John Christman läheb selles narratiivsuse „troonilt kõigutamises” mõneti veelgi kaugemale (sügavamale). Ta leiab, et kuigi narratiivsus võib väga edukalt toimida sidusa subjektsuse loomises praktilises psühholoogilises tegevuses (nt on olemas kahestunud isiksusega skisofreenikute teraapia, kus tähtis koht on narratiivsusel), ei ole see narratiivsuse paratamatu omadus. Ta leiab, et narratiivsuse iseloomustamiseks toodavast kolmest fundamentaalsest sidususe liigist – kausaalne, teleoloogiline ja temaatiline – piisab rangelt võttes tegelikult ainult viimasest, temaatilisest sidususest, et veel oleks võimalik narratiivist rääkida (sest on täiesti võimalik tajuda narratiivina mingit teksti või jutustust, milles pole kausaalseid ega teleoloogilisi sidustusi, kuid on temaatiline sidusus). See aga kipub juba olema niivõrd laialt määratletav ja palju välja kannatav sidususe liik, et narratiiviks võiks pidada põhimõtteliselt kõike – aga sel juhul kaob ära narratiivi mõiste spetsiifiline seletusjõud mingite muude asjade (nt sidusa subjektsuse) seletamisel.
Nii et narratiivsuse näol on tegu pelgalt keelelise väljenduse paratamatu lineaarsusega, mis ühel või teisel viisil piiritletuna omandab juba iseenesest temaatilise sidususe ilme, puhtalt oma piiritletuse tõttu. Teisisõnu, narratiivsus on olemuslik tähendusloome ja kommunikatsiooni suhtes, kuid mitte sidusa personaalse identiteedi loomise suhtes. Pigem vastupidi. Kujutledes elulugu teatava (vähemasti temaatiliselt, kui ka mitte kausaalselt ja teleoloogiliselt) sidusa narratiivina, on selleks sidustavaks teemaks just see ainukordne eneseks-oleku taju, mis kõike jutustatavat temaatiliselt ühendab ja võimaldab luua vähimatele narratiivsuse tunnustele vastava narratiivi.4
Mõistagi tuleb siin üle rõhutada, et see, mida ma intuitiivselt sihin, on just see tuumne eneseidentsus, mitte mina identifitseerimine mingite rollide kaudu. Too viimane on tõesti miski, mis tekib teatava narratiivsuse kaudu, sest rollid on alati subjekti suhted oma sotsiaalkultuurilise keskkonnaga, ja enese kohta jutustatav narratiiv on alati adresseeritud sellele keskkonnale. Aga see pole mina või ise eneseidentsuse loomine, vaid mina ja tema keskkonna vahelise sidususe loomine, ning kausaalsus ja teleoloogilisus iseloomustavad just subjekti suhet oma keskkonnaga, teatavat sekundaarset asetumist mingitesse suhetesse.
Siinkohal tuleks meenutada eristust, mille Paul Ricoeur teeb eneseidentiteedist kõneldes: eristus idem-identiteedi ja ipse-identiteedi (ehk rangemalt öeldes identiteedi ja ipseiteedi, ehk samasuse ja isesuse) vahel. Ricoeur kõneleb neist kahest identiteedist harjumuse ning lubaduse pidamise kujundi kaudu. Harjumuste, permanentsete iseloomujoonte tasandil idem ja ipse kattuvad, sest harjumused loovad isiksuse pideva samasuse endaga aja jooksul. Teisiti on aga lugu juhul, kui inimene peab kinni pidama enda antud sõnast – ipse ja idem lahknevad siin, sest sõna andnu ning sellest kinni pidaja identiteedi küsimust ei saa lahendada enam idem’i abil, vaid ainuüksi ipse kaudu (ehk siis: sel juhul ei seisne identiteet selles, et „ma olen seesama, mis ma ikka olen olnud”, vaid selles, et „ma olen seesama, kes ma olin lubadust andes”).5 See eristus pole küll päris seesama, mis ülalmainitud eristus tuumse eneseks-olu taju ning enese rollilise/kontekstilise identifitseerimise vahel, kuid ipse kontseptsioon osutab samas suunas, mida ma sihin „minakirjutuse” abil. Põhimõtteliselt pean ma silmas eristust, kus ühel pool on mineviku jooksul kogunenud samasustest koosnev identiteet ning teisal identiteet, mis on suunatud pigem olevikule ja tulevikule.
See, mille jahil ma niisiis intuitiivselt olen, on teatav mina-identiteedi ümbervahetamatu ainulaadsuse taju ja see, kuidas see taju kirja suudetakse püüda. Ehk siis see miski tekstis, mis tõrgub intertekstuaalsetele suhetele taandatavuse vastu ja annab tekstile tema unikaalsuse. Äärtpidi puutub see temaatika muidugi kokku kunstiteose unikaalsuse üldise temaatikaga, kuid mind huvitab just nimelt see, kuidas teksti mingi unikaalne element nii-öelda representeerib kirjutava subjekti unikaalsust või kuidas üks tekst võib olla tervikuna teatav „iseduse” või „minaduse” representatsioon mingite „loo” jutustamisest lahus olevate tekstiliste figuuride kaudu. Mitmete tekstuaalsete võtete kaudu (mis sageli võivad olla ka müstilised n-ö miinusvõtted) on võimalik esitada ka „mina” koherentsuse (idem-identiteedi) taga olevaid „lünki”, enesetaju ambivalentsust, iseduse pagevust reflekteeriva pilgu eest jms, nii et tekst näib „mina” elu mitte tagantjärele jutustavat, vaid „mina” elusust ennast esitavat.
Seejuures pole huvitav mitte ainult see, kuidas neid asju teksti sisus tematiseeritakse, vaid kuidas tekstuaalsed võtted seda „kehastavad”, „representeerivad”. See seletab ka, miks poeetilistel/fiktsionaalsetel võtetel on mõnikord eeliseid faktuaalse/dokumentaalse laadi ees, kui küsimuse all on kirjutaja minasuse taju ning selle paratamatus ja ainulisus. Igasugune enesest jutustamine
hülgab muidugi kohe tolle eneseküllase isesuse ning asub looma sidusust teistega, nii et see, mida ma nimetan „minakirjutuseks”, võtab sageli just teatava välgatuse või lünga või mõistatuse kuju tekstikoe sees. Ma viitan nüüd mõnedele sellistele „minakirjutuslikele” juhtumitele. Tolles juba mainitud artiklis Õnnepalu kohta püüdsin välja joonistada seda, kuidas Anton Nigovi „Harjutustes” püütakse teatava autentse iseduse tabamise poole liikuda nii-öelda ümbernurga: tegeldakse pigem enese fiktsionaliseerimisega, enese kui tegelase või rolli vaatlemisega, kusjuures neid rolle ja identiteete on mitu, nad polemiseerivad vastastikku üksteise autentsuse üle, et jõuda ikkagi lõpuks selleni, et igasugune selgemalt määratletav identiteet on alati mingis mõttes fabuleeritud, nendest fabulatsioonidest väljamurdmine jääb alati poolikuks, „sest see, kuhu välja murtakse, jääb samuti … mingiks konstrueeritud fabuleeringuks. … võib-olla pole [aga] eesmärgiks see väljamurdmise sihtkoht, vaid … murdekoht ise, teatav vahemik, mis tekitati ühest ebaautentsusest teise murdes nende vahele. … see pole ruum, kus leitaks püsivalt asu … aga sellest saab üha läbi liikuda, ja liikumisviisiks on kirjutamine, tekst [on] nende pooluste vahel pendeldav liikumine. … Nõnda on see tekst ise, aga mitte teksti taga fabuleeritud identiteedid, kohaks, kus asub tekstikirjutaja tõde selle kohta, „kes-ma-olen”.
Meenutagem Nigovi ütlust [„Harjutustest”]: „Aga mis on see oma elu? See pole mitte midagi, ausõna.” See asupaik ongi „mitte midagi”, … ta on olemas, niivõrd kui temast on võimalik läbi liikuda, [kuid] mitte temas püsida.”6
Ricoeuri taustal on kõnekas juba Nigovi „Harjutuste” pealkiri ise, mis rõhutab püüet väljuda elust kui harjumusest ning suundumist elu kui harjutuse poole – Ricoeuri ipse on ju nimelt midagi seesugust, mis kerkib identiteedi alusena esile väljaspool harjumusi (habitude). Ka Õnnepalu viimatine raamat „Kevad ja suvi ja” on tolle identiteedi-dünaamika suhtes samuti väga huviväärne teos. Hasso Krull on oma huvitavas arvustuses peatunud ühel kõnekal tekstil, 6. juuni sissekandel („Valged heinputkevõlvid”, lk 55), öeldes, et „Ernst Ennot tsiteerides pakub Õnnepalu välja midagi, mida võiks pidada tema vananemispoeetika võtmeks: nostalgialätte toomise juba praegusesse hetke, nagu oleks see, mida „mina” enda ees näeb, kusagilt kaugelt vaadates juba minevik. … Nii puutuvad muutumatus ja kaduvus otsapidi kokku.”7
Aga minul juhtus seda teksti lugedes, et tõenäoliselt mingist raamatu üldhoiakust mõjutatuna lugesin ma üht fraasi natuke teisiti, kui see ilmselt algselt on mõeldud: „Ja mina olen ikka selles suves, / nagu siis, nii nüüd.” Just see fraas „nii nüüd” – väga tõenäoliselt tähendab see lihtsalt “nagu siis, nii ka nüüd”; minul aga tuli spontaanse esmatõlgendusena, et siin on mõeldud „nagu siis, niivõrd nüüd”, umbes nii nagu saab öelda „nii ilus, niivõrd ilus”, „nüüd” omadussõnaliselt. Ja mõnes mõttes oleks selline tõlgendus (rääkimata sellest, et see oleks lihtsalt palju ilusam ja kõnekam kui tavatõlgendus) täiesti asjakohane, kuivõrd Õnnepalu tekstides on minu meelest võimalik täheldada mingit üldisemat tendentsi või tõmmet või tõuget teatava hetkelise ja õhukese „eimiski” poole, näiteks just millegi sellise poole, et kogu elu mahub ühte hetkelisse erootilisse kujutelma, „ja see pole järgmisel hetkel / mitte midagi”. See „järgmine hetk”, kus pole mitte midagi, kuulub samuti asja juurde, sest põhimõtteliselt muutub ka too eelnev erootilist kujutelma täis hetk mingis mõttes eimillekski, juba-möödunuks, juba praeguses hetkes nostalgiat tekitavaks, nii nagu Krull seda sõnastab. Selle kaudu tuuakse kogu konstruktsiooni sisse see teatav poolikuks jääv murdekoht, kus hetkeks ollakse „eimillestki” läbi liikudes ebaautentsustevahelises ruumis.
Üks teine nüansikas „niivõrd-nüüd” sõnastus Õnnepalult: „Mina tahaksin, et kõik, mis tuleb, tuleks kohe, / aga et see kõik veel natuke ootaks”. Huvitav on ka see, kuidas Õnnepalu päevik lõpeb – see jääb pooleli; ja jääb mulje, nagu liigukski Õnnepalu päevik, mis on täis mingit isikliku lõpetatuse ja möödas-oleku tunnet, mitte selle punkti poole, kus päeviku saaks ära lõpetada, vaid just selle punkti poole, kus lõpetatusest saaks hoiduda ja päeviku saaks pooleli jätta. Nõnda markeerib see päeviku lõpp taas ühte poolikut murdekohta kahe ebaautentsuse vahel, millest rääkisin eespool.8
Teine näide – viimase aja suurim Eesti raamatuhitt, Mihkel Raua „Musta pori näkku”. Me oleme Jan Kausiga eraviisiliselt selle raamatu üle vaielnud ja mingid pudemed sellest on ka avalikkuse ette jõudnud. Pole siingi õige koht seda poleemikat tema kõigis nüanssides välja tuua; viitan vaid ühele põhilisele asjale, mille poolest Raua raamat mulle huvitav oli ja miks ma mingi nurga alt pean seda väga õnnestunud raamatuks (just nimelt „huvitavalt välja kukkunud” raamatuks, sest ma ei tea, kuivõrd autor seda niimoodi sihilikult kavandanud on). See huvitavus algab sellest, mis ühest küljest ja esmapilgul on raamatu puudus – nimelt et vaatepunktid lähevad raamatus kohati segi. Raua raamatus otsekui oleks kaks vaatepunkti, üks on praegune, oma mineviku suhtes teatud mõttes revideeriv, mõneti moralistliku programmiga jutustaja, kes tahab hoiatavalt näidata oma tollase elu läbikukkumist ja et see läbikukkumine oli juba alushoiakutesse sisse programmeeritud; teine vaatepunkt on tollase mina vaatepunkt, teatav hoolimatu ja räigevõitu vaimustus sellise eluviisi üle. Need vaatepunktid lähevad kohati segi või on raskesti eristatavad (nt kui ta seal kedagi räige keelekasutusega iseloomustab, siis pole alati selge, kas see on nüüd tema tollane või nüüdne pilk).
See vaatepunktide segunemine häirib lugemise ajal, ja häirib minu arust ühel selgel põhjusel: see segunemine murendab tolle narratiivi teleoloogilist sidusust. Ühest küljest on see väga tugeva eneseiroonilise moraaliga tekst, s.t just see moraal näib olevat too teleoloogiline siht, kuid samas jääb tunne, et raamatus otsekui ebaõnnestutaks selles moraalikuulutuses, otsekui õõnestataks moraali, mida kuulutatakse. Ja samas ei saa ju ka öelda, et see raamat oleks mõeldud üheselt glorifitseerima seda tollast krahhiga lõppenud elujärku, kuigi vaimustus ja nauding tollasest elust on tekstis ju varjamatult olemas. Jääb mulje, et mingis osas Raud nagu luiskaks, otsad ei jookse kokku, sidususest jääb nagu puudu. Võib-olla on produktiivne võtta asja aga hoopis nii, et „kõik ongi nii, nagu Raud ütleb, kogu oma ambivalentsuses”.
Jänesehaagina tsiteeriksin siinkohal hoopis üht illustreerivat mõttekäiku Jaanus Adamsonilt; oma blogis on Adamson avaldanud oma lugemismärkmeid Kafka „Protsessi” kohta ning 25. mai postituses kirjutab ta: „„Protsessi” kohta käivaid postitusi üle lugedes jõudsin kõige esimeseni ja küsimuseni seal lõpus, et MIKS ikkagi on süü Kafkal see, mis ta on (painavalt määramatu) ja MIKS on tal inimesed sellised, nagu nad on (lapsikud, koeralikud jne) – ja ma mõistsin, et nii küsides OLIN ASETANUD KIRJANDUSE VALE REGISTRISSE (justkui oleksid kirjanikud „valetajad” või vähemalt peaksid seda olema).
Miks küsida (justkui imestades) süütunde määramatuse ja inimeste koeralikkuse kohta Kafkal, kui süütunne ju ONGI määramatu ja inimesed ju ONGI koeralikud? … Kui sa eeldad, et kirjanik valetab sulle, peab valetama … kui valetamine on Kirjanduse kui sümboolse institutsiooni normaalne ja eeldatav funktsioneerimisviis, siis sa ju küsidki: “Miks, sa, Kafka, valetad lugejatele, et süü on määramatu, kui süü ongi ju määramatu?” Jne.”9 Seda figuuri kasutades võiks Raua raamatu ambivalentsusest häiritud lugemisviisi kirjeldada samalaadse küsimusega: „Miks sa, Mihkel Raud, udu
tad, nagu oleks sa vaimustuses oma tollasest elust ning samas nagu mõistaksid seda hukka, kui sa tegelikult ju teedki mõlemat?”.
Mis ma sellega mõtlen? Mina lugesin seda raamatut eelkõige just teatava „isiksuseloona” või veelgi täpsemalt öeldes „isiksusemustri” väljendusena. Raud tegeleb siin küll kõvasti rolliloomega, selles minu poolt algupoole mainitud mõttes, et ta sidustab ennast tugevasti oma adressaadiga (mitut pidi: metsiku rokkari rolli ning elukogenud moralisti rolli kaudu). Kuid ometi on tal välja kukkunud raamat, kus nonde rollide vahelise ambivalentsuse poolt loodud lüngast paistab teatav taandamatu ja autentne minamuster, isiksus, kes ütleks midagi sellist (tsiteerin siin tema kirja Jan Kausile): „Jah, minu moraal on see, et nood ideaalid, mille kohaselt ma nooruses toimisin, viivad krahhini! Aga – ma ei kahetse midagi, sest minu enesega-leppimine tuleb mujalt kui oma nooruse eitamisest, ja osa selle enesega-leppimise jõust pärineb ka noist nooruses kogetud ekstaatilistest kogemustest”.
Raua raamatul on õnnestunud see paradoks üsna veenvalt kehastada, tugeva ja kaasakiskuva narratiivi taga paikneb üks teine muster, mis võtab loolt tema ühese teleoloogilise sidususe ning asendab selle teise, temaatilise sidususega, ja teemaks pole ei eesti rokilugu ega mingi moraal, vaid Mihkel Raua isiksuselooline muster kogu oma redutseerimatuses mingile idem-identiteedile, mille tuumas pesitseb fundamentaalne katkestus. Nõnda on Raua raamat minakirjutuse seisukohalt üks väga huviväärne teos. Viimaks veel pisut Madis Kõivust. Kõivu mälestusesari „Studia memoriae” on algusest peale erinenud tavapärastest memuaaridest selle poolest, et mälestuste objektiivse taastamise kõrval või asemel tegeldakse siin mälestuste subjektiivse täpsuse otsingutega, püütakse edasi anda pigem mäletamist kui mälestusi. Aprillis ilmunud viimases köites „Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas” on Kõiv sõnastanud ühe lihtsa võtme, mida sihivad tema „mälustuudiumid”.
Kirjeldanud lühidalt Raplasse jõudmise situatsiooni, ütleb Kõiv: „Kuid see on ainult üldine skeem, mille mälu omas rekonstrueerimistegevuses vaatamiseks välja pakub. See pole pilt, mis mälusügavusest ehedana ja (võib-olla) esmakordselt pinnale kerkib, see on mitmekordselt ülemäletatud piltideseeriast ratsionaalselt rekonstrueeritud koguvaade: nõnda pidi see olema. Ainult kahenädalase habemega mees ukse kõrval pingil on ehtne, kuigi mitte esmakordselt tagasitulnu. Temale pääsen ligi niivõrd, et võin eraldada märke, mida varem pole tähele pannudki.”10
Niisiis, tavamemuaarid panevad kirja seda, mida juba mäletatakse, memuaarid on „ülemäletamine” ja sellest „ratsionaalselt konstrueeritud koguvaade”; „Studia” aga otsib meenutust, mis tuleks mällu „esmakordselt”, või kui ka mitte tervenisti esmakordselt, siis mõned jooned selles mälupildis on sellised „mida varem pole tähele pannudki”; ehe meenutus toimub just kirjutamise käigus. Kõik me teame Tammsaare juttu „mälestustest ja mälestuste mälestustest” – Tammsaare räägib sellest, kuidas võetakse üle teiste inimeste mälestused; Kõiv aga püüab tungida läbi iseenese „mälestuste mälestustest”, „ülemäletamisest”, kinnistunud mälupiltide ülekordamisest. Nõnda siis võib mõneti öelda, et fookuses pole mitte niivõrd minevikuline juba-juhtunu, vaid olevikuline mäletamise-meenutamise protsess ise; mitte see, kuidas mina-kogum on mineviku jooksul kogunenud, vaid kuidas mina siin-praegu oma minevikuga suhestub ja sidustub.
Tuletades meelde minu poolt valesti loetud Õnnepalu: Kõiv liigub oma „esmamäletamise” otsinguil sellesama taju poole, mida võiks sõnastada „nagu siis, niivõrd nüüd” (või „pidevalt tuleb peale kange püsitu nüüdsus”). Ja on kõnekas, et oma stuudiumide lõpus, kus Kõiv tunneb vajadust teatava memuaarisarnase objektiivse otste kokkusidumise järele, annab ta kirjutamisjärje üle hoopis oma vennale – eriliselt rõhutatud väljumine oma isiklikust minakirjutusest objektiivsesse minevikukirjeldusse.
Kokkuvõtteks. Mina-identiteet „toimub” tõeliselt ikkagi püsitus nüüd-hetkes; ise sidusus on pidev, kuid mitte oma sisult püsiv. Minakirjutus kipub alati teispoole sidusat mina-lugu, ta on olulisel määral ka olevikulinetulevikuline, nii nagu mina ise on kogu aeg suubumas tundmatusse tulevikku, millessegi, mis „veel ei ole mina”, millessegi, mis on mina suhtes veel eimiski, taandamatu kindlapiirilistele valmisidentiteetidele – selline „mitteveelmina”-olek on ju üks ise-oleku ja elusoleku põhiloomuseid. Omaelulooline jutustus on identiteeti piiritlevate alteriteetide, enesesamasust piiritlevate teisesuste punumine ümber minakirjutuslike punktide. Selliste mustrite, mis pole taandatavad samastumisel põhinevatele identiteetidele, välgatus, ainukordse eneseks-oleku tajule osutav lünk või mõistatus enesejutustuse koes – seda peangi silmas minakirjutuse all.
1 Teksti aluseks on ettekanne TLÜ EHI ja EKM korraldatud konverentsil „Oma+elu+kirjutuse lummuses. Omaeluloolisus eesti kultuuriloos” 27. mail Tallinnas.
2 A. Pilv, Tekst kohandamiste vahel. Anton Nigovi „Harjutuste” juhtum. – Kohanevad tekstid. Toim V. Sarapik, M. Kalda. Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 136.
3 Vt P. Lamarque, On Not Expecting Too Much From Narrative. – Mind & Language 2004, vol 19, no 4, , lk 393–408.
4 J. Christman, Narrative unity as a condition of personhood. – Metaphilosphy 2004, vol 35, no 5, lk 695– 713.
5 Vt P. Ricoeur, Oneself as Another. Transl K. Blamey. Chicago/London 1992, University of Chicago Press, lk 115–125
6 A. Pilv, Tekst kohandamiste vahel, lk 151-152.
7 H. Krull, Vananemise poeetika: tühjusetundest ekstaasini. – Sirp 22. V 2009.
8 Kõnealuse teose „sisedraama” on muidugi palju komplitseeritum, kui ma siin kirjeldan; kas või väga sagedane „mitte midagi”-motiiv oma eri tähendustes ja varjundites vääriks omaette käsitlust. Loodan sellest millalgi põhjalikumalt kirjutada.
9 http://jaanusadamson.blogspot.com/2009/05/protsessilugemismarkmed-10-vale.html
10 M. Kõiv, Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas. Studia memoriae VI. Eesti Lugu 31. Tallinn, Eesti Päevaleht/ Akadeemia, 2009, lk 263